Thursday, November 14, 2013

Venemaa teatrimaailma tipptegijad säravad sügisese Tallinna lavalaudadel


                 
Venemaa teatrimaailma tipptegijad säravad sügisese Tallinna lavalaudadel
Jevgeni Martšelli lavastus „Nimetu” pälvis tänavu parima draamalavastuse kategoorias Venemaa kõrgeima teatripreemia.
Foto: Kuldne Mask Eestis
Uuel nädalal on võimalik tutvuda väga esindusliku valikuga Venemaa praegusest teatripildist.
Esmaspäeval algava festivali „Kuldne Mask Eestis” raames jõuab esiteks Tallinna tänavu „Kuldse Maski” festivalil parima draamalavastuse auhinna, sisuliselt Venemaa teatri aastapreemia pälvinud lavastus: Jaroslavli Fjodor Volkovi nimelises Draamateatris loodud Jevgeni Martšelli „Nimetu”, mille aluseks on Tšehhovi näidend „Platonov” (ee „Ilma isata”). Lavastuse peaosatäitja Vitali Kištšenko sai ka parima meesnäitleja Kuldse Maski. Tuntud vene teatrikriitik Kristina Matvijenko on seda lavastust iseloomustanud nii: „Martšelli energiarikas fantaasia ja tema vabadus püsivad inimeste konkreetsetel ja hästi äratuntavatel reaktsioonidel – sellepärast tundubki, nagu oleks Tšehhovi näidend kirjutatud meie kaasaegsete, mitte möödunudaegsete tegelaste kohta.”
Nimekas lavastaja
Martšelli on aastatega jõudnud Venemaa nimekamate lavastajate esiritta, töötamata seejuures kunagi Moskvas, mis on Venemaal tõesti üsna suur ime. Tema eelmist Kuldse Maskiga autasustatud lavastust, Omski Draamateatri „Preili Julied” imetlesime Eestis 2007. aastal
Huvitavaks võrdluseks võib Tallinnas näha ka „Nimetu” tänavust peamist konkurenti –Konstantin Bogomolovi Oleg Tabakovi teatris loodud teost „Aasta, kui ma ei sündinud” Tabakovi endaga peaosas ja tema veel koolipoisist poja Pavel Tabakoviga kõrvalosas.
Selle teose aluseks on Viktor Rozovi näidend „Metsisepesa”, mida vanemad teatrisõbrad mäletavad kindlasti Vanemuisest Evald Hermaküla lavastatu ja mängituna (1980). See, kui valusalt kriitiline on Bogomolov oma viimastes lavastustes Venemaa lähiajaloo, aga ka tänapäeva suhtes, kujutab endast praeguse Moskva teatripildi kõige kuumemat teemat.
Kolmas Tallinna toodav suurlavastus, Schilleri „Salakavalus ja armastus” Peterburi Väikese Draamateatri esituses on aga Vene teatri elava legendi Lev Dodini kõige uuem töö, mis kindlasti kandideerib järgmisel kevadel aastapreemiale. Jällegi on minevikutolmu asemel laval jutustus tänasest päevast – ilmselt on klassika teravast kaasajastamisest praegu kujunenud Vene teatri peavool.
Väikese saali etendustest näeme Tallinnas paari viimase aastaga Venemaal kõige rohkem kõneainet tekitanud noore lavastaja Dmitri Volkostrelovi (muide, just Lev Dodini õpilase – J. A.) lavastust „Delhi tants” Peterburi Noorsooteatri esituses. Lavastuse aluseks on Moskva Praktika Teatri juhi, dramaturgi ja lavastaja Ivan Võrõpajevi näidend, mille põhjal autor on juba teinud ka Rooma filmifestivalil edukalt näidatud filmi.
Näidendi tekst koosneb seitsmest pildist, mida seob tegevuspaik ja „Delhi tantsu” välja mõelnud tantsijanna lugu. Tegevus toimub tavalises linnahaiglas, kus tegelased kohtuvad, armastavad, kaotavad lähedasi ning püüavad leida harmooniat, rahu ja armastust. Lavastuse vorm on Volkostrelovile omaselt originaalne. Külmalt kaugusse asetatud valge lavakujundus jaotab saali kaheks: vaataja peab valima kahe vastastikku asuva paviljoniga eraldatud maailma vahel. Tegevus toimub vaheldumisi nendes paviljonides ja eri pooltel.
Esimene kohtumine
Volkostrelovi loominguga kohtub eesti vaataja esmakordselt, kuid võib kindel olla, et see ei jää viimaseks – kevadel määrati ta kuulsa Moskva Taganka teatri uueks juhiks.
Kaasaegse tantsu huvilistele näitab festival Peterburi Puškini-nimelise Draamateatri (Aleksandrinka) näitlejatega koreograaf Sergei Zemljanski sõnadeta lavastust Tsõngõz Aitmatovi jutustuse „Ema põld” ainetel, mille kohta Venemaal on öeldud: „Siin puudub konjunktuur ja tänapäeval moes olev külm muie. On vaid see, mida mõistab igaüks, olenemata poliitilistest vaadetest või kodakondsusest. On see miski, mida ei saa sõnadesse panna, mis teeb kunstist kunsti, armastusest armastuse ja elust elu.”

No comments: