Tuesday, June 28, 2011

Presidendimäng Savisaare käes

Õhtuleht 28.06.2011


Vabaduse väljakul toimunud performancel „Ma tahan presidenti...“ välja öeldud 30-st presidendile suunatud ootusest ( EPL 10.06) vastab Toomas Hendrik Ilves minu arvestusel mitte rohkem kui üheksale. Hullem on aga see, et peaaegu sama vähe kui ta suudaks olla lesbi , ei suuda ta meie erakondade tahtel mitte olla „ lihtsalt ainus valik kahe halva seast“. Vahepeal tundus , et Ilves jääbki ainsaks valikuks. Soovimata „parempoolsust ja nende kannupoisse sellest supist välja aidata“ (E.Savisaar, Kesknädal , 1.06 ) paistis Keskerakond tõsimeeli kahjurõõmsalt uskuvat,et ühe kandidaadiga valmiste puhul saab kogu maailm teada, et Eestis on demokraatiaga lõpp ning me oleme langenud Turkmeenia tasemele.Ilmselt saadi lõpuks aru, et maailm ei huvitu eriti presidendivalimistest Eestis .Kui nüüd Savisaar ja Tarand lähevad käsikäes eesti demokraatiat „diktaator“ Ilvese käest päästma , siis näitab see maailmale vaid seda, et Eesti sisepoliitikas on kõik mõisted omandanud orwelliku topeltmõtlemise tähenduse.. Demokraatlik võimalus valida mitme kandidaadi vahel tekib üldjuhul sellest, et valitsuskoalitsioon ja opositsioon esitavad valitavaile ametikohtadele maailmavaateliselt erinevad kandidaadid .Ilves oli praegu oposistsioonis oleva sotsiaaldemokraatliku erakonna esimees ja mis võiks sotsidel olla selle vastu, kui meie meest toetab ka koalitsioon. .Keskerakonna esimees lasi aga käest suurepärase võimaluse kiskuda Ilves avalikule debatile erakondade (ja sugugi mitte ainult Keskerakonna) välismaise rahastamise , riigikogu valimiskampaaniasse presidendipoolse sekkumise , meie sõdurite välismissioonidel osalemise, Kreeka ja Portugali abistamise jpt.teemadel, mis Ilvese jaoks kindlasti kõige mugavamad ei oleks. See aus debatt löönuks televaatajate publikurekordid ning võinuks tõsta tublisti nii Savisaare kui Keskerakonna mainet. Minnes aga nüüd Tarandi esitamisele, näitas Savisaar järjekordselt vaid seda, et ta pole strateeg vaid lihtsalt suurepärane mängur. Heade sõprade Ilvese ja Tarandi maailmavaatelist erinevust pole seni olnud märgata ning kahe EÜS-lase pseudodebatt ei toimuks kindlasti Keskerakonnale oluliste poliitliste küsimuste üle. Savisaarele on see samm pisikeseks poliitiliseks rehabiltatsiooniks (tõestuseks, et võimu nimel on kõik valmis kuitahes mustadeks kombinatsioonideks!) aga ka magusaks kättemaksuks teda „valitsusse mitte lubanud“ Ilvesele . Tarand riskib sellega, et tema 100 000 häält konverteeruvad lõpuks vaid 26 keskerakondlasest parteisõduri toetuseks paralamendis. Aususest viib selline mäng eesti poliitika muidugi veelgi kaugemale.
Arutada tuleks tegelikult selle üle, miks valitsusparteidel pole endi hulgast presidendikandidaati pakkuda, kuid eks nende õigustuseks ole Ilvese toetamine ka eelmistel valimistel ja nagu võib nüüd järeldada, siis temaga rahulolemine Kuivõrd siiras see aga on ? Tõepoolest ,Ilves on sekkunud parlamendi poolt vastuvõetud seaduste tagasilükkamisega sisepoliitikasse vaid 7 korral (Meri 39-l ja Rüütel 11-l) ,kuid kõik need juhud olid vägagi sensitiivsed ja Presidendile jäi alati õigus.Tuletame meelde, et enne Pronksiööd lükkas president tagasi „Keelatud rajatiste kõrvaldamise seaduse“ ja pärast nn.pronksiööseaduspaketi, mis esialgsel kujul lõhnas kõvasti „valju korra“ järgi. Ilves ütles julge „ei“ just respublikaanide initsiatiivil läbi surutud põhiseaduslikule praagile , kui soolise võrdõiguslikkuse seadusele taheti juurde „keevitada“ kohalike valimiste korra muutmine Tallinnas või hakati lauspopulismi tuhinas välja töötama Riigikogu liikme palga ajutist korda. Seadusandliku initsiatiiviga Põhiseaduse muutmiseks on Ilves esinenud küll vaid ühel korral – kaitseväe juhtimise valitsusele allutamisega , pälvides sellega aga meie militaristide avaliku halvakspanu .Nn „rahvuslikud ringkonnad“ ei andesta Ilvesele kindlasti osavõttu 9.mai võiduparaadist Moskvas ega kohtumist president Medvedeviga Hantõ-Manssiikis, kus ta järjekordselt rõhutas vajadust leida kompromiss piirileppe sõlmiseks Venemaaga. Nende kahe sammuga on President teinud Eesti-Vene suhete normaliseerimiseks kaugelt rohkem kui valitsus viimase viie aasta jooksul. Paljude sõnavõttudega , kus läbivaiks on olnud demokraatia kaitsmise , ühiskondliku solidaarsuse, erinevuste sallimise, kodanikuühiskonna arendamise jpm. probleemid on Ilves näidanud selgelt, et koos erakondliku kuuluvuse peatamisega pole ta varna riputanud oma maailmavaadet..Miks siis parempoolsed toetavad vasakpoolset presidenti, kes pealegi on teravalt kritiseerinud parlamenti valitsuse „kummitempliks“ olemise eest? Küllap seepärast, et intellektuaalselt tasemelt, isiksuslikult säralt ning rahvusvaheliselt autoriteedilt pole neil kedagi Ilvesele võrdväärset pakkuda ning katse teda „kukutada“ mõjuks väga halvasti seda üritava erakonna reitingule.
Kirjutasin juba 1996.aastal, et Toomas Hendrik Ilvesest võiks saada Eestile sama väärikas president , kui seda on olnud Lennart Meri (Sakala, 22.08 1996).Pool teed selles suunas on suhteliselt edukalt läbitud. Kui järgmisel viisaastakul teeks President lisaks manitsuskõnedele ka konkreeetsed ettepanekud demokraatiale uue hingamise andmiseks võiks ta ajalukku minna reformaatori ja Suure presidendina. Ettepanekute tegemine pole ju kellegile keelatud. Rahva huvidest lähtuvate Presidendi ettepanekutega mitte arvestamine võib aga erakondadele valimispäeval kalliks maksma minna Ausalt öeldes näen selles ainsat võimalust meie poliitsüsteemi kiirenevast stagneerumisest ja vaid mängurluseks muutumisest päästmiseks

Monday, June 6, 2011

Kultuur ja statistika

Postimees 6.juuni 2011

Kõnekäänd, mille järgi on olemas väikesed valed, suured valed ja statistika,pole kindlasti mõeldud tublide statistikute töö halvustamiseks. Pigem annab see mõista, et arvud on pelgalt arvud ning võimaldavad endaga suvalist manipuleerimist . Mäletavasti oli suureks ststistikafänniks Vladimir Lenin, kelle mõned teosed lausa kubisevad arvudega mängimisest.Selles osas olid tublid ka tema järglased, tõestamaks mistahes asendist sotsialistliku süsteemi üleolekut kapitalistlikust. Nõukaaegsed inimesed mäletavad kindlasti, et 1913.aasta Venemaast oli meile kujutatud pilt kui mahajäänud,harimatust ja peaaegu orjanduslikust riigist. Nüüd oleme saanud teadlikuks, et just see aasta oli kapitalistlikule ning demokraatlikule arenguteele asuva Venemaa jaoks kõige lootustandvam ning küllap on seegi statistiliselt tõestatav.
Viimaste nädalate ootamatuks statistiliseks avastuseks kujunes teade, et Eesti on Eurostati andmeil valitsemissektori kulutuste osakaalult SKT-st (2,3%) Euroopas esikohal. (Postimees 19.05) .Meie statistikalembene peaminister ruttas sellest Vikerraadio „Reporteritunnis“ järeldama, et kultuurisfääris tuleks tootlikust efektiivsemaks muuta ning sinna pole lisainvesteeringuid vaja.
Nähes andmeid,mille alusel valitsemissektor kulutab kultuurile Eestis suhteliselt neli korda rohkem vahendeid kui Saksamaal ja 2,5 korda rohkem kui Soomes või Rootsis, jääks iga inimene, kes on vähegi tuttav nende riikide kultuurieluga, loomulikult mõtlema, mida tegelikult need arvud peegeldavad. Kas ikka tõesti ühe või teise valitsuse kultuurilembust või ehk hoopis erinevate riikide maksusüsteemide ja ajalooliselt väljakujunenud omandivahekordade einevusi?. Asja lähemalt uurides selgubki, et Eurostati reeglistiku järgi loetakse valitsussektori hulka kõik asutused ja institutsioonid mille eelarvest üle 50% tugineb riigi või omavalitsuse toetusele. Sel juhul arvestakse valitsussektori kulutuste hulka ka asutuse omatulude (piletimüügi, reklaamilepingute, sponsorluse jms,) arvel tehtav. Näitena võime tuua kasvõi MTÜ Viljandi Pärimusmuusika Keskuse, mille eelarvest 2010.aastal moodustas valitsussektori toetus 53%.Seetõttu kandus aga ka ülejäänud 47% (kaasarvatud ka välissaatkondadelt saadud abi) statistiliselt rõõmsalt meie riigi poolt tehtud kulutuste hulka. Asutuste puhul, kus riigi toetus moodustab alla 50%, jääb nende omatulu alusel tehtav aga valitsussektori kulutustest välja. On selge, et väikeriikides, eriti postsotsialistlikes väikeriikides, on suur enamik kultuuriasutusi paratamatult riigi või kohaliku omavalitsuse omandis . Eraomandi teke ja erasponsorlus on ju meil alles esimese põlvkonna saavutused. Siia aga tuleb lisada veel Eesti maksusüsteemi spetsiifika- nii tavatähenduses ettevõtte tulumaksu puudumise , kui ka seaduse mis otsesõnu keelab spsonsrlust ettevõtlustulust maha arvata , mitte aga ei soodusta seda .USA-s ja ka mitmetes Lääne-Euroopa riikides on aga just riigi poolt erettevõtlusele tehtavad maksusoodustused riigi kultuuritoetuse üheks põhivahendiks, mida Eurostat riiklike kultuurikulutustena mõistagi ei mõõda.
Ja ongi kogu mõistatuse lahendus. Lisada võime siia muidugi veel ka selle, et statistilisse valdkonda „kultuur, vaba aeg, religioon“ kuulub ka palju sellist, millel kultuuriga üsnagi kaudne seos (näiteks erakondade riigielarveline rahastamine) ning muidugi fakti, et oma maksukoormuselt ning seega ka eelarve kaudu ümberjaotatava SKT suhteliselt mahult oleme Euroopas viimaste hulgas (tolle sama Eurostati 2008.a. andmeil Eestis 39,9% EL keskmise 46,9% kõrval ).Rääkimata muidugi meie SKT absoluutsest väiksusest, mis ei tee tühjaks seda, et üks Euroopa tasemel kultuurinähtus (olgu või sümfooniaorkestergi) vajab oma edukaks toimimiseks kõikjal Euroopas paratamatult ühepalju raha .
Tehes järeldusi meie kultuurisfääri efektiivsuse kohta võrreldes teiste elusfääridega võiks valitsusel silme ees olla hoopiski teistsugune statistika, mille kohaselt 2011.a. I kvartali keskmise palga võrdluses on kultuurivaldkonna keskmine palk 19-ne võrreldava valdkonna seas 16 kohal, jäädes Eesti keskmisest palgast maha 167 euroga.Kõrgkooli lõpetanu brutopalk on pärast kooli lõpetamist kunstide alal aga kõige viimane ehk 9842 krooni. Teades (tänu Eurostatile), et kultuuritarbimiselt on Eesti endiselt kõigi näitajate poolest Euroopa esikümnes , võime küll vaid imetleda meie kultuurisfääri kõrget tootlikust.