Postimees 17.10.2013 Et Tiit Ojasoo koolitatud noored hästi liikuda ja laulda oskavad, seda sai teada juba eelmistest lavastusest. Nikolai Erdmani «Enesetapjas» saavad noored näitlejad endale laiema teatripubliku jaoks lõpuks ka nimed ja näod. Erdmani särav tekst nõuab karakteriloome oskust ja seda üliõpilased demonstreerivadki. Kus materjali (ja lavastaja abi) vähem, seal jäädakse «tüübiviskamise» tasemele, kuid peaosalised Jörgen Liik, Helena Pruuli ja Marian Heinat, aga ka Jarmo Reha loovad lavastaja valitud teravas groteskivõtmes värvikad tegelaskujud, kelle lavaelu jälgimine ei muutu hetkekski tüütuks. Lavastaja on oskuslikult suutnud vältida jämekoomika labaseks muutumist ning head nalja laval (ja minu vaadatud 15. oktoobri etendusel ka naeru saalis) on tükis rohkesti. Tavapärasest erinevalt tundub kevadel lavakooli lõpetavas XXVI lennus olema rohkesti just isikupäraseid tütarlapsi ning tore oleks, kui noored enne pesast välja lendamist ennast ka mõnes tõsipsühholoogilist laadi näitemängus proovida saaksid. Kui nüüd kiita veel Ene-Liis Semperi ajastutruud ning ülifunktsionaalset kujundust ja kamba peale loodud ning nagu rusikas silmaauku mõjuvat muusikalist tausta, siis võiks arvustusele sellega ju punkti panna. Painama jääks aga küsimus, kas Ojasool oli tolle ootamatu materjalivalikuga lisaks pedagoogiliste ülesannete lahendamisele publikule ka midagi olulist öelda. Lugesin Erdmani näidendit kui keelatud kirjandust umbes nelikümmend aastat tagasi kaugel Venemaal (st Nõukogude Liidus) mingil siidpaberile trükitud ja salaja käest kätte antud kaustavahest ja sattusin vaimustusse. Näidendist meelde jäänud venekeelne lause «V polzu kogo võ samoubivajetes?» («Kelle kasuks te ennast tapate?») oli tolleaegsete pooldissidentlike intelligentide seas saanud lööklauseks, iseloomustumaks suurpäraselt nõukogude ühiskonnas levinud poolikuid «julgustükke», tegelikult aga masendavat argust. Julge sooviti olla ikka teiste kätega, oma nahka turule toomata, köökides sosistades. Sellest ju kogu Erdmani näidendki, mis tekstina tundub praegu küll lausa uskumatult otsekohesena ja lootus selle lavaletulekuks äärmiselt naiivsena. Aeg (1928. aasta) polnud enam aga kaugeltki naiivne ning Stalini hinnang teosele – «tühjavõitu ja isegi kahjulik» – oli tema vaatenurgast muidugi täiesti täpne. Rabavaid tsitaate võib näidendist leida kuhjaga ja ainult mõttekäigu «Ega me siis midagi revolutsioonivastast tee. Revolutsiooni esimesest päevast peale ei tee me ju üldse midagi. Käime vaid üksteise juures külas ja räägime, et meil on raske elada» eest võidi mõne aasta pärast juba maha lasta. Erdman sai küll 1933. aastal vaid viis aastat asumist, aga sellest piisas julge ande murdmiseks. Ojasoo on viievaatuselise näidendi toonud lavale hämmastava teksti- ja isegi remargitruudusega. Seda enam kerkib küsimus, mis on loo sõnum tänasele vaatajale. Mõninga peamurdmisega leidsin sellele vastuse just viimasest vaatusest ning tänu Jörgen Liigi tõepoolest täpsele mängule. Minu jaoks muutusid «sotsiaalsed grupid», kelle esindajad käisid peategelast painamas sooviga, et ta just nende kasuks ennast ära tapaks, üsnagi sarnasteks meie erakondade/vabakondadega, kes viimastel kuudel on käinud tuhandeid normaalseid inimesi painamas ettepanekuga nende hulka astuda ja eelseisvail valimistel kandideerida. Ikka ilusate loosungite ja õilsate soovide nimel. Jörgen Liigi kangelane annab neile selge vastuse: «Mis on ühiskond – lihtsalt loosungite vabrik. Mina ei räägi teile vabrikust, ma räägin teile elavast inimesest. Mida te mulle jahvatate – «ühine», «isiklik». Kas te arvate, et kui inimesele öeldakse, et sõda on välja kuulutaud, siis inimene küsib, kellega on sõda, miks on sõda, milliste ideaalide nimel on sõda? Ei, inimene küsib: «Mis aastakäigud sõjaväkke võetakse?» Ja sel inimesel on õigus. Inimene lihtsalt elab ja kõige rohkem kardab ta surma.» Just lihtinimese ja tema ainuma elu kui kõrgema väärtuse nimel on kirjutatud see näidend ja tehtud Ojasoo lavastus. Ning seepärast on see Venemaa minevikust rääkiv tükk ülimalt ajakohane ka tänapäeva Eestis. Just valimiste eel ja ümber. Kohati tundub, et Ojasoo ajab sellega sama asja kui suurejoonelist «Ühtse Eesti suurkogu» lavastades. Sest nagu «Enesetapja» peategelane näeb ka tänapäeva eesti inimene, et paljud, kes tema elu (või häält) jahivad, mõtlevad vaid omakasust ning nende nimel pole mõtet oma nahka turule viia. Küllap näitab seda suhtumist välja ka suur osa meie rahvast pühapäeval valimiskastide juurde minnes või sinna minemata jättes.
«Hamlet» Stenbocki lossis (5)
Uhked Eesti üle: Osric (Indrek Apinis, tagareas vasakult), Laertes (Robert Annus), Hamlet (Üllar Saaremäe), Horatio (Eduard Salmistu), Guildenstern (Velvo Väli) ja Rosencrantz (Tarvo Sõmer) ning Gertrud (Epp Eespäev, esireas vasakult), Claudius (Indrek Saar), Polonius (Peeter Tammearu) ja Ophelia (Kersti Heinloo).
Foto: Gabriela Liivamägi
See pealkiri pole välja imetud opositsionääri kibestunud sulepeast. Kõik, kes on selle lavastuse reklaamplakatit ja -fotosid näinud, on ammugi aru saanud, millisesse aegruumi Roman Baskin ja Ervin Õunapuu oma teose asetavad.
Mängusaali sisenedes võtab meid vastu võimupartei kampaania, mis kutsub valima ilmeksimatuid… Monitoril jooksevad tänased päevauudised ning taustaks kõlab Lennart Meri pajatusi. Ei jää siis kriitikulgi muud üle, kui lavastaja pakutud mängureeglid vastu võtta ning päevapoliitikaga tegelema hakata.
Enne aga tänu ühe puhtkunstilise elamuse eest. Minu jaoks oli lavastuse kõrghetkeks Tõnis Mäe lavale ilmumine. Sellest kiirgas äkki sellist sõnatut mõistmist, kaastunnet ja armastust Hamleti suhtes, et sai selgeks: too lavastaja tahtel esimesest näitlejast esimeseks muusikuks muutunud tegelaskuju polnud sugugi pärit lihtsalt üleeilselt Tõnise kontserdilt.
Omal ajal Mikk Mikiveri juhendamisel ebalevaid näitlemiskatsetusi teinud Mägi on tänaseks jõudnud tasemeni, et mängida maailma dramaturgia kõige keerulisemaid rolle nii, et Mikk taevaserval rõõmustaks.
Indrek, poliitik või näitleja?
Teine vapustus tabas mind pärast etendust, kui minuga kaasas olnud kolm noort neidu väitsid kui ühest suust, et neile olevat kõige enam meeldinud Indrek Saare mäng Claudiusena. Jäin neid lausa ammuli sui kuulama, sest mulle tundus, et muidu hea näitleja Saar ei mänginud seekord üldse kedagi ega midagi.
Jah, natuke täpsem pilk ja rõhutatum žest, pisut ehk kontrastsem olek, kuid muidu nii igapäevane Indrek meie fraktsiooni toast. Nähes tütarlaste vaimustust, mõistsin, kui täpselt oli Saar tegelikult tabanud olukorda, mille oli ette andnud lavastaja ja mis kavalehel sõnastus lauses: «Tegevus toimub Taani võimupartei peakorteris.»
Kui see on tõepoolest nüüd näitlejate poolt nii oodatud ja kardetud isiksuse ja maski täielik kokkulangemine, siis selle üle ei peaks tõsiselt mõtlema mitte näitleja, vaid tipp-poliitik Saar.
Kes aga täiest jõust mängis, oli Peeter Tammearu kantsler Poloniusena. Eelmise kuninga hall kardinal sebis ja õiendas, püüdis ikka kõiki niite käes hoida ja uut kuningat väsimatult õpetada, kuid tundis seljakarvadega, et pind hakkab jalge alt kaduma… Ka selliseid poliitikuid Toompeal veel leidub. Nende «parem enne» on küll möödas ja omal ajal tuhandetesse ulatunud häältesaak hakkab vähenema…
Saare ja Tammearu täpne koosmäng näitas meile kahte erinevat poliitpõlvkonda: Jeltsin ja Putin, Laar (või Kallas?) ja Ansip. Isiksuslikkus väheneb, poliittehnoloogiline efektiivsus seevastu suureneb.
Rohkem oleks ehk võinud viidata Claudiuse sisemisele rõõmule jalus tolgendava eelmise põlvkonna kadumise üle. Tammearu meisterlik teksti valdamine koos erakordselt intensiivse esitamislaadiga on aga meie lavadel üsna harvaesinev (meenub Helene Vannari aastapreemiaroll «Keskööpäikest» päikesest).
Kersti Heinloo näitab Opheliana võimukoridoridest nii tuttavat naisbroilerit. Mõistes, et tema noorpõlvearmastus eemaldatakse nomenklatuurist, kaotab ta Hamleti suhtes momentaanselt igasuguse huvi, nii et viimase raevutsemine mõjub talle kui hane selga vesi. Et teises vaatuses karakter enam ots otsaga kokku ei tule, pole näitlejanna süü.
Epp Eespäev on kahtlemata meie lavade edukaim Gertrud (kolmas kord juba!). Oma tähetunniks peab ta ootama lavastajat, kes kontseptsiooni Gertrudi peale üles ehitaks. Et see on võimalik, näeb Valeri Fokini lavastuses Peterburi Aleksandra teatris.
Kõige vähem sobis laval kujutatud Stenbocki lossi Üllar Saaremäe Hamlet. Kohati läks mõte isegi vastuolule Baskini taotluse vahel teha poliitteatrit ning Saaremäe soovi vahel esitada tingimata selle unistuste rolli kõik monoloogid (näiteks videosse võetud stseen hauakaevajaga tundus lavastaja idee seisukohalt küll täiesti liigne).
Siis hakkasin aga mõtlema, millal olen näinud taolist raevunud ning pidevalt närvivapustuse piiril olevat Saaremäed, nagu ta esimeses vaatuses mängis (esietendusel ehk isegi liigse näitlejakrambiga)… Ja meenus, et siis, kui ta räägib oma riigis ja linnas toimuvaist lollustest…
Aga ega sellist Saaremäed/Hamletit rahvas tahagi Stenbocki lossis näha, isegi viimastel linnavolikogu valimistel polnud ta kümne enim hääli toonu hulgas. Kui kontseptsiooniks on tõesti see, et ega meil jäägi võimu sigaduste vastu muud üle, kui tühjalt jaurata (Rahvakogu!) ja ennast tapale viia lasta, siis oli ka Saaremäe mäng täpne.
Tõnis ja Kärt, aplaus!
«Hamletit» üsna palju näinud inimesena on mind lisaks üldkontseptsioonile alati huvitanud tuntud tekstide tõlgenduslik novaatorlus. Seekordne «Hiirelõks» Tõnis Mäe ja Kärt Johansoni esituses miksimaks estraadišlaagreid ballaadiga Gonzago mõrvast tundus lausa geniaalne ja olen kindel, et üsna harva (kui üldse kunagi?) on näidendi seda stseeni katkestatud vaheaplausidega.
Nüüdisaegselt parteiline oli ka Claudiuse ja Poloniuse etiketikohane reageering sellisele teeneliste kunstimeistrite väikesele sigadusele.
Rabav ja kontseptuaalselt põhjendatud oli Claudiuse kuulsa palvemonoloogi («Mu süü on jälk…») etendamine mingi (justiitsministri?) televabanduse proovina. Asjatult oli stseeni algus aga viidud külgrõdule, kus nii sisu kui ka vorm läksid osale publikust lihtsalt kaduma.
Muidugi ei lase vana Shakespeare end lõplikult ära keerata ja hakkab vastu, sest lugu (mis muide vaatamata suurtele kärbetele Baskinil siiski hästi jookseb) tuleb ju lõpule viia. Teine vaatus mõjub seetõttu pigem otste kiire kokkutõmbamisena. Pikad videolõigud näitavad, et väljamõtlemise jõud on hakanud tegijail raugema.
Laertes (Robert Annus) ja tema karakteriloogika pole lavastajat üldse huvitanud. Teha tordikirsina Horatiost (Eduard Salmistu) Fortinbrase agent, siis ta (Baskini variandis surematute) Rosencrantzi (Tarvo Sõmer) ja Guildensterni (Velvo Väli) poolt maha lasta ning väike nuhk ja poliitbroiler Osric (Indrek Appinise täpne ja meeldejääv roll!) troonile tõsta on vaimukas ja ehki isegi Eesti tulevikku ettenägev, kuid näidendi loogika seisukohalt mõistagi põhjendamatu.
Kokkuvõttes aga: tegemist on kindlasti särava leheküljega nii meie hamletoloogias kui ka Roman Baskini lavastajabiograafias, selle aasta suveteatrist rääkimata. Kes saab, mingu vaatama!