Wednesday, December 25, 2013

Kelle kasuks surra?

Postimees 17.10.2013 Et Tiit Ojasoo koolitatud noored hästi liikuda ja laulda oskavad, seda sai teada juba eelmistest lavastusest. Nikolai Erdmani «Enesetapjas» saavad noored näitlejad endale laiema teatripubliku jaoks lõpuks ka nimed ja näod. Erdmani särav tekst nõuab karakteriloome oskust ja seda üliõpilased demonstreerivadki. Kus materjali (ja lavastaja abi) vähem, seal jäädakse «tüübiviskamise» tasemele, kuid peaosalised Jörgen Liik, Helena Pruuli ja Marian Heinat, aga ka Jarmo Reha loovad lavastaja valitud teravas groteskivõtmes värvikad tegelaskujud, kelle lavaelu jälgimine ei muutu hetkekski tüütuks. Lavastaja on oskuslikult suutnud vältida jämekoomika labaseks muutumist ning head nalja laval (ja minu vaadatud 15. oktoobri etendusel ka naeru saalis) on tükis rohkesti. Tavapärasest erinevalt tundub kevadel lavakooli lõpetavas XXVI lennus olema rohkesti just isikupäraseid tütarlapsi ning tore oleks, kui noored enne pesast välja lendamist ennast ka mõnes tõsipsühholoogilist laadi näitemängus proovida saaksid. Kui nüüd kiita veel Ene-Liis Semperi ajastutruud ning ülifunktsionaalset kujundust ja kamba peale loodud ning nagu rusikas silmaauku mõjuvat muusikalist tausta, siis võiks arvustusele sellega ju punkti panna. Painama jääks aga küsimus, kas Ojasool oli tolle ootamatu materjalivalikuga lisaks pedagoogiliste ülesannete lahendamisele publikule ka midagi olulist öelda. Lugesin Erdmani näidendit kui keelatud kirjandust umbes nelikümmend aastat tagasi kaugel Venemaal (st Nõukogude Liidus) mingil siidpaberile trükitud ja salaja käest kätte antud kaustavahest ja sattusin vaimustusse. Näidendist meelde jäänud venekeelne lause «V polzu kogo võ samoubivajetes?» («Kelle kasuks te ennast tapate?») oli tolleaegsete pooldissidentlike intelligentide seas saanud lööklauseks, iseloomustumaks suurpäraselt nõukogude ühiskonnas levinud poolikuid «julgustükke», tegelikult aga masendavat argust. Julge sooviti olla ikka teiste kätega, oma nahka turule toomata, köökides sosistades. Sellest ju kogu Erdmani näidendki, mis tekstina tundub praegu küll lausa uskumatult otsekohesena ja lootus selle lavaletulekuks äärmiselt naiivsena. Aeg (1928. aasta) polnud enam aga kaugeltki naiivne ning Stalini hinnang teosele – «tühjavõitu ja isegi kahjulik» – oli tema vaatenurgast muidugi täiesti täpne. Rabavaid tsitaate võib näidendist leida kuhjaga ja ainult mõttekäigu «Ega me siis midagi revolutsioonivastast tee. Revolutsiooni esimesest päevast peale ei tee me ju üldse midagi. Käime vaid üksteise juures külas ja räägime, et meil on raske elada» eest võidi mõne aasta pärast juba maha lasta. Erdman sai küll 1933. aastal vaid viis aastat asumist, aga sellest piisas julge ande murdmiseks. Ojasoo on viievaatuselise näidendi toonud lavale hämmastava teksti- ja isegi remargitruudusega. Seda enam kerkib küsimus, mis on loo sõnum tänasele vaatajale. Mõninga peamurdmisega leidsin sellele vastuse just viimasest vaatusest ning tänu Jörgen Liigi tõepoolest täpsele mängule. Minu jaoks muutusid «sotsiaalsed grupid», kelle esindajad käisid peategelast painamas sooviga, et ta just nende kasuks ennast ära tapaks, üsnagi sarnasteks meie erakondade/vabakondadega, kes viimastel kuudel on käinud tuhandeid normaalseid inimesi painamas ettepanekuga nende hulka astuda ja eelseisvail valimistel kandideerida. Ikka ilusate loosungite ja õilsate soovide nimel. Jörgen Liigi kangelane annab neile selge vastuse: «Mis on ühiskond – lihtsalt loosungite vabrik. Mina ei räägi teile vabrikust, ma räägin teile elavast inimesest. Mida te mulle jahvatate – «ühine», «isiklik». Kas te arvate, et kui inimesele öeldakse, et sõda on välja kuulutaud, siis inimene küsib, kellega on sõda, miks on sõda, milliste ideaalide nimel on sõda? Ei, inimene küsib: «Mis aastakäigud sõjaväkke võetakse?» Ja sel inimesel on õigus. Inimene lihtsalt elab ja kõige rohkem kardab ta surma.» Just lihtinimese ja tema ainuma elu kui kõrgema väärtuse nimel on kirjutatud see näidend ja tehtud Ojasoo lavastus. Ning seepärast on see Venemaa minevikust rääkiv tükk ülimalt ajakohane ka tänapäeva Eestis. Just valimiste eel ja ümber. Kohati tundub, et Ojasoo ajab sellega sama asja kui suurejoonelist «Ühtse Eesti suurkogu» lavastades. Sest nagu «Enesetapja» peategelane näeb ka tänapäeva eesti inimene, et paljud, kes tema elu (või häält) jahivad, mõtlevad vaid omakasust ning nende nimel pole mõtet oma nahka turule viia. Küllap näitab seda suhtumist välja ka suur osa meie rahvast pühapäeval valimiskastide juurde minnes või sinna minemata jättes.

Friday, December 20, 2013

„Nõukogude” võim Eesti kultuuripoliitikas


  Sirp 
1992. aastal tänapäeva Reformierakonna eelkäijate seatud suur eesmärk – kultuuri lahtiriigistamine – hakkab vahepealseile (1995–1999 ja 2005–2007) tagasilöökidele vaatamata lõpuks täituma. Neis valdkondades, kus oli lootust mingitki kasumit teenida, on riigi võim asendunud raha (kerjamise) võimalusega. Neis valdkondades, kus erastamise/ärastamise huvilisi ei olnud (teatrid, süvamuusika, muuseumid, kultuuriajakirjandus), on riigi võim asendunud eraõiguslike sihtasutuste nõukogude võimuga. Kui algul oli riigiasutusest sihtasutuse tegemisel isegi mingisugune edasiviiv mõte – võis laenuga maja korda teha ja eelarveaasta ülejäägid ei kuulunud äravõtmisele –, siis masu, ja eriti riigikontrolli tähenärimine, ei ole sellest eelisest enam midagi järele jätnud. Praegu toimub teatrite, kontserdiasutuste ja muuseumide „lahtiriigistamine” tegelikult sunniviisiliselt ja sarnaneb oma tagajärgede poolest seal töötavate inimeste jaoks paradoksaalselt kunagise natsionaliseerimisega. Ministeeriumi sellelaadsel tegevusel on selged eesmärgid.

1. Soov veeretada riiklike kultuuriasutuste finantseerimisvastutus vähemalt osaliseltki omavalitsustele. Õnneks kaitseb omavalitsusi seadusepunkt, mis keelab vägivaldse munitsipaliseerimise. Vabatahtlikke partnereid on ministeerium leidnud vaid kultuuriasutuste sulgemise ähvardusel (mitmed muuseumid). Kui mõni omavalitsus (nt Pärnu linn) on mõne ajutise präänikuga ära ostetud, siis seda suurem oht ähvardab sellise hübriidse sihtasutuse (Endla teater) eelarvet edaspidi.
2. Allutada kultuuriasutuste juhid täielikult ministri (loe: valitseva erakonna) tahtele ja lisaks tekitada veel küünilise boonusena hulk kultuuriasutuste eelarvest makstavaid lisatasusid ministeeriumiametnikele ja isikutele, kelle ees on parteil mingi tänuvõlg.
Kui riikliku kultuuriasutuse juht tuleb võtta tööle tähtajalise lepinguga ning seadusekohase avaliku konkursi abil ja suvalise vallandamise eest kaitseb teda tööseadus, siis sihtasutuse juhil need garantiid puuduvad. Sihtasutuse juhataja (juhatuse liikme) võtab tööle nõukogu sihtasutuse põhikirja määratud korras (loe: kui vaja, siis ilma konkursita) ning nõukogu võib ta ka päeva pealt vallandada põhjust nimetamata. Riigi loodud sihtasutuse nõukogu liikmed määrab minister, kes võib nad samuti päeva pealt tagasi kutsuda, põhjust nimetamata. Nõukogu liikmed peavad seadusekohaselt täitma sihtasustuse asutaja (st ministri) suuniseid. Ergo: minister võib iga sihtasutuse juhataja vallandada päeva pealt ja põhjust nimetamata.
Paraku pole see lihtsalt teooria, vaid alates 2007. aastast Kultuuriministeeriumi sage praktika, mida saan kirjeldada omaenese näite varal. Olin minister Palmaru määratuna 2007. aastal loodud SA Ugala Teater nõukogu esimees. Sisuliselt juhtis nõukogu ministeeriumi teatrinõunik, sest iga olulise otsuse puhul, mis koosolekul kerkis, helistas ta oma tööandjale ning ülejäänud nõukogu mugis sel ajal võileibu. Minister Jänes ei vestelnud minu kui nõukogu esimehega Ugala teatri küsimustes kordagi. Küll aga ulatas teatrinõunik mulle ühel ilusal päeval ilma ühtegi põhjust seletamata ministri juba alla kirjutatud tagandamiskäskkirja. Kuna minister soovis teatrijuhi vahetumist (temaga, muide, sellest kordagi rääkimata), siis oli neile ilmselt selge, et mina nõukogu esimehena sellise afääri peale välja ei lähe. Nõukogu juhtimise võttis üle ministeeriumi kantsler. Nüüdseks on Viljandist juba lahkunud tolle uue nõukogu 2008. aastal ametisse pandud juhid. Olukord teatris on aga muudetud aastate pikku selliseks, et oma lahkumissoovist on teatanud ka eelmisel aastal tööle asunud teatrijuht.
Veelgi hullem on olukord olnud sihtasutuses Vene Teater, kus „nõukogude” võim on märatsenud eriti järjekindlalt. 2007. aastal soovis minister Jänes lahti saada kunstilisest juhist Mihhail Tšumatšenkost (kelle kaheaastane töö-periood on kunstilises mõttes olnud kõige helgem selle paljukannatanud teatri viimase paarikümne aasta loos). Selle soovi põhjustas ilmselt erakonna suurrahastaja ja ministri paari sõbranna huvide juhuslik kokkulangemine. Abinõuks valiti Tšumatšenko täiesti alusetu (kapo kirjaliku kinnituse kohaselt) poliitiline laimamine. Au sihtasutuse nõukogu esimehele Ants Leemetsale, kes keeldus kaasa minemast oma erakonnakaaslasest ministri intriigiga ning ametist lahkus. Nüüd on kuue aasta jooksul Vene Teatris vahetunud viis teatrijuhti ja kohe ka viies nõukogu esimees. Finantsiline ja kunstiline olukord (nagu Ugalaski) on muutunud vaid ebastabiilsemaks ning julgen ennustada, et vahetused ei lõpe.
Möödunud talvel lahvatanud skandaal nukuteatris toimis sama skeemi järgi: Meelis Paist lahtisaamiseks vahetati välja tõrges (ministri enda poolt alles paar kuud varem nimetatud, kuid ilmse näpuvea tõttu spetsialistidest enamuse saanud) nõukogu ning moodustati uus, mille praegune koosseis on eriliselt tähelepanuväärne: neli ministeeriumiametnikku + Kalju Komissarov (kelle prioriteetseks huviks on näitlejakoolituse jätkamine Viljandis, mis mõistetavalt vajab kultuuriministeeriumi toetust). Samasugune on ka viimastel nädalatel erilise huvi pälvinud SA Kultuurileht nõukogu (sedapuhku kolm ametnikku +  riigikogulane Urmas Klaas ja suitsukattena mõjuv Piret Saluri).
Kaheksa sihtasutusena tegutseva endise riikliku teatri juhtimiseks on loodud (ja teatrite eelarvest rahastatud) 39 nõukogu liikme kohta, millest kultuuriministeeriumi ja rahandusministeeriumi ametnike poolt on täidetud 18. Vaid neljal inimesel sellest seltskonnast on olnud kokkupuude teatri kui kunstiga (Helle Meri, Kalju Komissarov, Peeter Raudsepp ja Indrek Saar). Neli teatrit peavad läbi ajama üldse ilma erialaspetsialistita.
Sama skeemiga juhib kultuuriministeerium ka teisi oma haldusala sihtasutusi, mille nõukogud on ministri määrata. Arusaamatuks jäi küll, miks selleks, et lahti saada Eesti Filmi Sihtasutuse töötajatest, oli vajalik selle likvideerimine ja täpselt samasuguse juriidilise ja finantsilise õigusjõuga SA Eesti Filmi Instituut moodustamine. Küllap oli seal mõne töötaja tööleping siis teatud kaitsega.
Reformierakondlik kultuurijuhtimine sarnaneb seejuures nagu kaks tilka vett kompartei harrastatuga. Kõik olulised kaadri- ja rahastamisalased otsused langetab paar inimest ministrikabineti (või parteikontori, suurt vahet ju ei ole) vaikuses. Mingitki kirjalikku jälge neist „suunistest” ei jää. Nende otsuste täitmise peavad kindlustama ametnikud, kasutades selleks „nõukogude” võimu suitsukatet. Oma suutmatuse või tegelike suunajate väljarääkimise korral kaotaks ametnik töö, kuid kuna nõukogude liikmete kohad on lisaks ametnikele antud enamikus valitsusparteide raha- või hääletoojaile, siis ei ole suuniste elluviimine üldjuhul raske.
Vaid Rein Langile omase tugeva huumorimeelega inimene saab selliselt juhitavaid asutusi nimetada eraõiguslikeks ning korrutada, et minister nende juhtimisse ei sekku. Sellise „mittesekkumise” võrdluseks tõi Andrus Kivirähk täiesti õigustatult Andrei Ždanovi mittesekkumise Eesti valitsemisse 1940. aastal.
Kirjutasin praegusest kultuurijuhtimise skeemist. Paraku on ju teada, et täpselt samuti toimib „nõukogude” võim ka riigile kuuluvate aktsiaseltside või riigi poolt asutatud sihtasutuste juhtimisel majanduse, hariduse, tervishoiu jm eluvaldkondades. Sellise juhtimisskeemi paratamatuks tagajärjeks on kõigisse asutustesse ja elusfääridesse täiesti ebakompetentse tegevjuhtkonna määramine, mis oligi, muide, kompartei ainuvõimu kokkulangemise üks olulisi põhjusi.
Eks näe, kuidas läheb Reformierakonnaga, loodame, et lugu lõpeb enne, kui nad kogu riiki endaga kaasa ei vea. Igatahes loomeinimeste üksmeelse mässu põhjuseks seoses Sirbi 1940. aasta stiilis ülevõtmisega oli lõpuks ometi mõistmine, et täpselt sama meetodiga võidakse homme üle võtta mis tahes kultuuriinstitutsioon.
Kuidas sellise „nõukogude” võimuga lõpetada? Paradoksaalselt sama loosungiga, mille pakkus perestroika alguses välja Ülo Vooglaid. „Kogu võim nõukogudele!”, mis tähendas siis ja ka praegu nõukogude vabastamist parteilisest juhtimisest. Selleks oleks vaja teha kaks seadusemuudatust. Esimene keelaks ametnikele ning riigikogu ja volikogude liikmetele nõukogudesse kuulumise eest lisatasu maksmise (huvilisi sinna end toppida väheneks suurusjärgu võrra). Teine näeks ette  sihtasutuste või riiklike aktsiaseltside nõukogude nimetamise haldusala ministri ettepanekul avalikult riigikogu vastava valdkonna komisjoni poolt näiteks 2/3 häälteenamusega. Sel juhul satuksid nõukogudesse ehk selle asutuse arendamisest tõepoolest huvitatud olevad spetsialistid, kelle seisukohti võtaks minister ehk isegi kuulda, mitte ei dikteeriks ette, nagu praegu.
Siis võiks nõukogude võimust isegi kasu olla, nagu seda ideaalis võinuks olla ka ajaloos, kui partei ei oleks talle nelja jalaga selga roninud. Aga tahaks näha võimulolevat parteid, kes oleks vabatahtlikult nõus parteilist juhtimist lõpetama.

Thursday, November 14, 2013

Jälle Eesti võit!

Sirp 8.11.2013 Balti teatrifestivali kuuest auhinnast tuli koguni viis Eestisse.

IX Balti teatrifestival 24. – 27. X Leedus Kaunases.
Seekordne Balti teatrifestival Kaunases oli senistest korralduslikult kindlasti parim. Linn oli täis festivaliplakateid, saalid tulvil ja lilli jätkus igale näitlejale. Külalised olid teretulnud ning meile tutvustati Kaunase ja selle ümbruskonna huviväärsusi. Festivalietendusi anti Kaunase Draamateatris, millest on pärast kaheksa aastat kestnud ja 18 miljonit eurot (sic!) maksma läinud rekonstrueerimist saanud Baltimaade nüüdisaegseim teatrimaja. Kogu ettevõtmise hing oli teatri võluv ja energiline näitlejast direktor Egidijus Stancikas, keda jätkus tõepoolest kõikjale ning kelle ümberkehastumisvõimet saime avaetendusel ka laval näha. Festivali patroon oli Leedu kultuuriminister Šarūnas Birutis ning selgelt oli tunda, et praegune vasak­tsentristlik valitsus on kultuuri suhtes eelmisest heldem ja tähelepanelikum, mida tõendas seegi, et festivali pidulikul lõpetamisel olid kohal nii ministeeriumi, linna kui ka teatriliidu tippjuhid.
Kui varasematel Leedus (Panevėžyses) korraldatud festivalidel oli tunda selle ettevõtmise teatud pealesurutust, siis seekord oli rõõm kuulda kinnitusi, et Leedu ja just Kaunas on kindlasti huvitatud traditsiooni jätkamisest. Lätis on festivali peetud alati Riias, kus see upub suurlinna melusse. Meil on Balti teatrifestival olnud Tartu draamafestivali n-ö kõrvalprogramm. Oleks ehk paras aeg arutada, kas ei peaks 2015. aasta festivali korraldama hoopiski Pärnus, kus programmi võiks rikastada erikülalise kutsumisega mõnest kaugemast Läänemere riigist ja ka Endla parimate lavastuste näitamisega.
Balti teatrifestival pole, teatavasti, riikide „parimate lavastuste” demonstratsioon, vaid ellu kutsutud just omamaise dramaturgia tutvustamiseks. Eestis soovitab lavastused festivalile aastaauhindade žürii, kusjuures peaaegu alati on lähtutud just tekstis peituvaist võimalustest pakkuda huvi ka naaberriikide lavastajaile. Seekord esindasid meid Tallinna Linnateater Paavo Piigi „Keti lõpuga” Priit Võigemasti lavastuses ja Vanemuine Uku Uusbergi autorilavastusega „Karjäär”. Teadjate inimeste hulgas on saanud kõnekäänuks, et kui Alvis Hermanis (Läti Uue teatri juht) festivalil ei osale, siis võtavad eestlased tavaliselt kõik auhinnad. Põhjuseks see, et leedu tipplavastajad (Nekrošius, Tuminas, Koršunovas) huvituvad kodumaisest dramaturgiast üsnagi harva, Lätis tundukse aga nappivat headest lavastajatest.
Nii juhtus ka seekord, et viie riigi esindajaist koosnenud rahvusvaheline žürii (meilt osales Peeter Raudsepp) määras kuuest auhinnast koguni viis Eestile: Evelin Võigemast ja Robert Annus kuulutati parimaiks näitlejaiks, Paavo Piik dramaturgiks ning Marion Undusk („Keti lõpp”) kujundajaks, Vanemuisele anti veel žürii eriauhind mängulise eksperimendi eest. Seejuures polnud ju meiegi puhul tegu mingite rabavate tipplavastustega, mida kinnitas ka žürii otsus jätta režiiauhind seekord välja andmata. Meie teatrid lõid eelkõige tänapäevasuse ja lavastuste kujundikeele professionaalse vormistusega.
„Keti lõpu” lavamaailma ülekandmisega Kaunase teatri väikesesse saali raskusi polnud, seda tõendab ka kunstnikuauhind. Ka ingliskeelne tõlge oli enam-vähem normaalne ning tekst jõudis  kõrvaklappe kaudu kadudeta vaatajateni. Seevastu „Karjääri” ühe proovipäevaga ümberlavastamine Tartu Sadamateatri black-box’ist Kaunase suure saali traditsioonilisele lavale oli Uku Uusbergi ja kogu kollektiivi tõeline kangelastegu. Kaod olid põhiliselt liikumispartituuris, mida korvas aga Robert Annuse nii vormilt kui ka sisult täpne ja särav mäng. Alt läks teater aga tõlkega, mis kujutas endast üsna kaugele tagaseinale projitseeritud tihedat udukirja (korraga veel nii inglise kui ka leedu keeles!). Teise vaatuse pikad ja didaktilised monoloogid tundusid seetõttu veelgi rohkem (ja mitte heas mõttes) kontrastsed lavastuse fantaasiarikkast teatraalsusest pulbitseva laadiga.
Leedu ja Läti teatrid üllatasid eelkõige materjali valikuga: ühe lavastuse tegevuspaik oli 1950. aastate New Yorgi lift, teisel sama ajastu Hollywoodi stuudio ning kolmandal 1956. aasta Londoni-lähedane hullumaja. Ei saa ka öelda, et neist paigust tõukudes oleks jõutud kõrgele üldinimlikule üldistustasemele, mille puhul pole ju tõesti tähtis, kus ja millal tegevus toimub.
Kunstiliselt pakkus ehk kõige suuremat huvi taaskohtumine leedu kunagise teatrilegendi (Mati Undi ja Evald Hermaküla sõbra) Jonas Jurašasega (77). Kaunase Draamateatri omaaegne juht sunniti 1974. aastal Nõukogude Liidust emigreeruma ja ta elab siiani USAs, käies viimastel aastakümneil mõnikord ka Leedus lavastamas (2011. aastal tegi ta Kaunases, muide, ka Sofi Oksase „Puhastuse”). Seekord oli ta lavastamiseks valinud oma saatusekaaslase, 1944. aastal Leedust põgenenud Kaunase näitleja Antanas Škėma (1910–1961) romaani „Surilina”. Škėmat on kutsutud Leedu Camus’ks, kuid sellele vaatamata pidi ta Ameerikas teenima elatist muu hulgas ka luksushotelli liftipoisina. Võib arvata, et lavastaja nägi selles teoses paljugi oma elukäiguga kattuvat. Loomingulisest eneseteostusest eluraskuste tõttu tõrjutud liftiteenija poeetilistest visioonidest ja mälestuskangast koosnebki Jurašase mitmekihilise lavastuse pildirida. Halva tõlkekvaliteedi tõttu ei jõudnud paraku paljugi sisust meieni, mis jättis mulje, et romaan ise pole just kõige lavalisem materjal. Festivali ainus „kõrvale” läinud auhind läks selle lavastuse heliloojale Linas Rimšale.
Samuti emigrandist autori Gunnars Janovskise Läti sõjapõgenike elu Inglismaal kujutava romaanitriloogia oli oma lavastuse „Hulkuri palve” aluseks valinud Valmiera Draamateatri režissöör Varis Brasla (74). Vaimuhaiglas viibiva endise leegionäri hallutsinatsioone, mis seotud tema eestlasest sõjakaaslasele antud lubadusega tolle urn kodumulda viia, me laval nägimegi, ühe osalisena ka eesti teatrirahvale tuntud  Jaanus Johanson. Läti Rahvusteatri lavastus „Kadunud aega otsimas” kujutas endast näitlejannast lavastaja Ināra Slucka katset tuua lavale film-noir’ maailm ja esteetika. Pidev ekraanilt sisse- ja väljaminek meenutas laadilt meie VAT-teatri „Fausti”. Sügavamale ulatuvaid sisulisi väärtusi oli lavastusest leida raske.
Leedu nooremat teatrit esindas festivalil Julius Paškevičiuse näidend „Piirid”, mille Moskvas režiid õppiva Tadas Montrimase juhendamisel esitas kolmeliikmeline projektigrupp Vilniusest, peaosas, muide, näitlejast dramaturg ise. Tegu oli küllalt otsekohese sotsiaalse vaatemänguga: tegelasteks ematapjast noormees, talle ekspertiisi teostav psühhiaater ja mõlemat terroriseeriv politseiuurija. Mõrvar osutub madala valulävega õilishingeks, psühhiaater tapab lõpuks politseiniku. Äge lugu, mis mõnel üliõpilasteatrite festivalil võinuks isegi auhindamisele jõuda. Erikülalisena näidati  Kaunases ka praegu mööda maailma festivale loorbereid lõikavat Riia teatri Dirty Deal püstijala-komöödiat „Rahvuslik arengukava” (autor ja esitaja Jānis Balodis). Meie NO-teatri sotsiaalsete satiiride (olgu või Jaak Printsi valijakoolide) kõrval jäi esitus pisut uimaseks ja laialivalguvaks.
Kaunase festival lisas usku kolme naaberriigi teatriilma kord aastas ühendava kohtumise vajalikkusse, kui vaid naabrid suhtuksid oma valikusse pisut suurema kunstilise nõudlikkusega.

Venemaa teatrimaailma tipptegijad säravad sügisese Tallinna lavalaudadel


                 
Venemaa teatrimaailma tipptegijad säravad sügisese Tallinna lavalaudadel
Jevgeni Martšelli lavastus „Nimetu” pälvis tänavu parima draamalavastuse kategoorias Venemaa kõrgeima teatripreemia.
Foto: Kuldne Mask Eestis
Uuel nädalal on võimalik tutvuda väga esindusliku valikuga Venemaa praegusest teatripildist.
Esmaspäeval algava festivali „Kuldne Mask Eestis” raames jõuab esiteks Tallinna tänavu „Kuldse Maski” festivalil parima draamalavastuse auhinna, sisuliselt Venemaa teatri aastapreemia pälvinud lavastus: Jaroslavli Fjodor Volkovi nimelises Draamateatris loodud Jevgeni Martšelli „Nimetu”, mille aluseks on Tšehhovi näidend „Platonov” (ee „Ilma isata”). Lavastuse peaosatäitja Vitali Kištšenko sai ka parima meesnäitleja Kuldse Maski. Tuntud vene teatrikriitik Kristina Matvijenko on seda lavastust iseloomustanud nii: „Martšelli energiarikas fantaasia ja tema vabadus püsivad inimeste konkreetsetel ja hästi äratuntavatel reaktsioonidel – sellepärast tundubki, nagu oleks Tšehhovi näidend kirjutatud meie kaasaegsete, mitte möödunudaegsete tegelaste kohta.”
Nimekas lavastaja
Martšelli on aastatega jõudnud Venemaa nimekamate lavastajate esiritta, töötamata seejuures kunagi Moskvas, mis on Venemaal tõesti üsna suur ime. Tema eelmist Kuldse Maskiga autasustatud lavastust, Omski Draamateatri „Preili Julied” imetlesime Eestis 2007. aastal
Huvitavaks võrdluseks võib Tallinnas näha ka „Nimetu” tänavust peamist konkurenti –Konstantin Bogomolovi Oleg Tabakovi teatris loodud teost „Aasta, kui ma ei sündinud” Tabakovi endaga peaosas ja tema veel koolipoisist poja Pavel Tabakoviga kõrvalosas.
Selle teose aluseks on Viktor Rozovi näidend „Metsisepesa”, mida vanemad teatrisõbrad mäletavad kindlasti Vanemuisest Evald Hermaküla lavastatu ja mängituna (1980). See, kui valusalt kriitiline on Bogomolov oma viimastes lavastustes Venemaa lähiajaloo, aga ka tänapäeva suhtes, kujutab endast praeguse Moskva teatripildi kõige kuumemat teemat.
Kolmas Tallinna toodav suurlavastus, Schilleri „Salakavalus ja armastus” Peterburi Väikese Draamateatri esituses on aga Vene teatri elava legendi Lev Dodini kõige uuem töö, mis kindlasti kandideerib järgmisel kevadel aastapreemiale. Jällegi on minevikutolmu asemel laval jutustus tänasest päevast – ilmselt on klassika teravast kaasajastamisest praegu kujunenud Vene teatri peavool.
Väikese saali etendustest näeme Tallinnas paari viimase aastaga Venemaal kõige rohkem kõneainet tekitanud noore lavastaja Dmitri Volkostrelovi (muide, just Lev Dodini õpilase – J. A.) lavastust „Delhi tants” Peterburi Noorsooteatri esituses. Lavastuse aluseks on Moskva Praktika Teatri juhi, dramaturgi ja lavastaja Ivan Võrõpajevi näidend, mille põhjal autor on juba teinud ka Rooma filmifestivalil edukalt näidatud filmi.
Näidendi tekst koosneb seitsmest pildist, mida seob tegevuspaik ja „Delhi tantsu” välja mõelnud tantsijanna lugu. Tegevus toimub tavalises linnahaiglas, kus tegelased kohtuvad, armastavad, kaotavad lähedasi ning püüavad leida harmooniat, rahu ja armastust. Lavastuse vorm on Volkostrelovile omaselt originaalne. Külmalt kaugusse asetatud valge lavakujundus jaotab saali kaheks: vaataja peab valima kahe vastastikku asuva paviljoniga eraldatud maailma vahel. Tegevus toimub vaheldumisi nendes paviljonides ja eri pooltel.
Esimene kohtumine
Volkostrelovi loominguga kohtub eesti vaataja esmakordselt, kuid võib kindel olla, et see ei jää viimaseks – kevadel määrati ta kuulsa Moskva Taganka teatri uueks juhiks.
Kaasaegse tantsu huvilistele näitab festival Peterburi Puškini-nimelise Draamateatri (Aleksandrinka) näitlejatega koreograaf Sergei Zemljanski sõnadeta lavastust Tsõngõz Aitmatovi jutustuse „Ema põld” ainetel, mille kohta Venemaal on öeldud: „Siin puudub konjunktuur ja tänapäeval moes olev külm muie. On vaid see, mida mõistab igaüks, olenemata poliitilistest vaadetest või kodakondsusest. On see miski, mida ei saa sõnadesse panna, mis teeb kunstist kunsti, armastusest armastuse ja elust elu.”

Äkki usaldaks üliõpilasi?

                 
Eneseregulatsioon on tõhusam kui lauskontroll
Lugedes ajalehest juhtumeist, kus vajaduspõhisest õppetoetusest jääb ilma neiu, kes suvel töötas just selleks, et endale kooliraha koguda, või kelle gümnasistist õde on saanud 18 ja „vanemate leibkonda” seepärast ei kuulu, või kelle vanemad jäid hiljuti töötuks jne, võib lugeja mõelda, et Toompeal võtavad seadusi vastu kas täiesti ettenägemisvõimetud või lihtsalt empaatiata tegelased.
Vajaduspõhised õppetoetused olid eelarves planeeritud koguni 32% -le sisseastujaist. Tegelik tulemus on palju väiksem.
Asi pole muidugi selles, et rahvas oleks ootamatult rikkaks saanud, vaid ikka selles, et vajaduspõhisuse järgi tunamulluste maksudeklaratsioonide või ammu juba uue perekonna loonud vanemate sissetulekute alusel otsustada on totter.
Mida siis nüüd teha? Kas hakata seadust juhtumipõhiselt muutma? Õigem oleks siiski kogu süsteem ümber teha.
Haridusministeeriumi esindaja kirjutas 30. septembri Eesti Päevalehes, et nende ees oli põhimõtteline valik: kas panna võimalikult palju raha toetustesse või luua uus ja väga kulukas haldusbürokraatia.
Meie pakume siiski kolmandat võimalust: tulevaste noorte spetsialistide usaldamist. Just tegelik kooselu on meie arvates põhiline kriteerium üliõpilase vanematega ühisesse leibkonda arvestamiseks, sest see tähendab, et üliõpilasel kulub eluaseme ning toidu peale oluliselt vähem raha kui iseseisvalt elades. Kui me seda kriteeriumi ei rakenda ja arvestame lihtsalt kõik alla 24-aastased üliõpilased oma vanemate leibkonda, siis teeksime liiga just kodust eemal elavatele üliõpilastele.
Meie pakutu põhjal eristuksid siis selgelt just oma kodulinnas kõrgkoolis käivad noored neist üliõpilastest, kes on mujalt sinna linna õppima sõitnud ja kelle vanematel puudub igasugune juriidiline kohustus oma täiskasvanud lapsi toetada.
Pole alust karta rohkeid tahtlikke elukoha esitamise võltsinguid. Tööle hakkab kindlasti tulevase kõrgharitlaskonna kui sotsiaalse grupi enesekontroll. Toimima peaks ka moraalne enesehinnang ja grupisisene väärtussüsteem, mis tugineb arusaamal, et tulevane õpetaja, arst või jurist ei valeta.
Ma arvan siiralt, et nii avaliku häbi kui ka rahalise löögi risk on sedavõrd suur, et tulevane noor spetsialist ei hakka kirjalikult valetama oma elukoha ega enda või vanemate sissetulekute suuruse kohta. Seda enam, et toetust peaks taotlema iga kuu. Olen kindel, et enamik noori ennast teadlikult vaesemaks valetama küll ei hakkaks.

Taastagem maavanema väärikas staatus


10. november 2013  Põhjarannik

Hiljutistel kohalikel valimistel maavanematega juhtunu (maavanemad kandideerisid peibutuspartidena – toim.) näitab ja tõestab veel kord ja ilmekalt seda kurba olukorda, milleni on praegune valitsuskoalitsioon viinud ja taandanud kunagi maakonnas autoriteetse ja rahva seas lugupeetud, aga ka valitsuse liikmete poolt respekteeritud maavanema rolli.
Ma mäletan, et valitsuse istungil 1990. aastail olid maavanemad alati sõnaõigusega osalema kutsutud, kindlasti osales istungil nende endi seest valitud ja roteeruv eestseisja, kelle arvamust küsiti iga olulise otsuse puhul.
Ministritel oli au ja vastutus käia esinemas maavanemate igakuistel koosolekutel. Maakonda sõites tegi valitsuse liige alati esimese visiidi maavanemale, kelle enesestmõistetavaks ülesandeks oli riigi tippjuhtide saatmine nende külaskäikudel maakonda selleks, et teadvustada maakonna muresid ja näidata valupunkte.
1997-1999 viis Mart Siimanni juhitud valitsus sisse traditsiooni pidada igal kuul üks väljasõiduistung mõnes maakonnas, kuulates seal ära  maavanema ettekande ning arutades ja lahendades sügavuti just selle maakonna probleeme. Istungile eelnesid hommikupoolikul ministrite visiidid eri omavalitsustesse. Julgen öelda, et see oli viimane aeg, kui Eestis toimis tegelik regionaalpoliitika. Maavanemad püsisid oma ametis kaua, neid ei vahetatud parteilise kuuluvuse alusel ja nad omandasid kogemuse ning saavutasid rahva poolehoiu, mis võimaldas neil edukalt ja asjatundlikult jätkata riigikogu liikmetena ja ministritena.
Heaks näiteks sellisest karjäärist on praegune põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, kelle ametisolekut Tiit Vähi valitsus 1997. aastal pikendas vaatamata sellele, et tegemist oli tol ajal opositsioonilise Isamaaliidu liikmega. 2003. aastal võimaldas senine positiivne töökogemus kuuel maavanemal eri erakondade ridades suure häältesaagiga pääseda edukalt riigikogusse. Sellest ajast kõik muutuski.
Tol korral võimule saanud Res Publica tegi järelduse, et annab võim ameti, annab see ka hääled, ning otsustas maavanemad avalikult politiseerida ja parteistada. Viibisin juures, kui Res Publica, Reformierakonna ja Rahvaliidu koalitsiooninõukogus jagati maavanemate kohad avameelselt 5-5-5, ja kuna Rahvaliit (autor oli siis selle erakonna liige – toim.) polnud sellise käitumise eestvedaja, siis võtsime, nagu mäletan, meie oma kvoodi arvele ka tublid, kuid parteitud maavanemad Toomas Kivimäe ja Kalle Küttise, et neid vallandamise eest päästa.
Seejärel taandati maavanemad valitsuste kohapealse esindaja tasemelt sisuliselt siseministeeriumi osakonnajuhataja tasemele ja kuigi nüüd on korduvalt ja viimastel valimistel eriti kujukalt selgunud, et maavanema ametitiitel üksi ei taga mitte mingeid hääli, on 10 aastat sellist parteilist järjepidevust teinud maavanematest sisuliselt valitsusparteide maakonnakomiteede sekretärid, kelle peaülesanne pole mitte maakonna arengu eest seismine, vaid oma erakonna valimisedu tagamine ning vallajuhtide parteistamine.
Tegemist on mitte ainult maavanema ameti marginaliseerimise, vaid ka riigi väärikuse ning isegi erakonna au avaliku kompromiteerimise ja naeruvääristamisega, sisuliselt aga riigieelarvest valitsuserakonna kohaliku aparaadi ülalpidamise katsega.
Sotsiaaldemokraadid ei tee praegusest kurvast olukorrast aga järeldust, et maavanema amet tuleks koos maavalitsustega lihtsalt likvideerida, nagu ajakirjanduses tihti populistlikult kõlab. Vastupidi, me arvame, et maakondlikku identiteeti tuleks tugevdada ja maavanema väärikus taastada.
Maakonnalinna tähendus ja tõmbe lahustamine mitme tõmbkeskuse vahel on täiesti perspektiivitu ja kahjulik. Me leiame, et ainsaks elujõuliseks haldusreformimudeliks on just ühel ajal nii maakondlikule identiteedile kui ka rohujuuretaseme demokraatiale tuginev kahetasemeline omavalitsussüsteem, kus valdadel ja väikelinnadel on oma funktsioonid ning elanikele osutatavate teenuste ring ja sellele vastav maksubaas ning maakonnal ehk teisel tasandil oma funktsioonid ja maksubaas.
See tähendaks ka maavanemale tema ajaloolise koha ja tähenduse tagasiandmist ning tema valimist maakonna omavalitsuse esindajate poolt. Sel juhul tähendaks maavanema kandideerimine mõne valla volikokku või tulistjalu kippumine parlamenti tema karjääri paratamatut kohest lõppemist. Praegustele maavanematele jääb üle aga lihtsalt kaasa tunda ning au Hiiu ja Järva maavanemale, kellel jätkus sirgeselgsust seekordset kirbutsirkust mitte kaasa teha.
(Artikkel tugineb Jaak Alliku 4. novembril riigikogus peetud kõnele.)

Minister Jürgen Ligi laused ERRist teevad meid Euroopas põlualusteks


10.november 2013
                     
www.DELFI.ee
konverents Vene kool Eestis
Foto: Eva Ligi
Sotsiaaldemokraat Jaak Allik hoiatab valitsust, et kui Jürgen Ligi sõnad, et ERR vajab peremeest, tõlgitakse inglise keelde, muutub Eesti Euroopa ees naerualuseks.
"Kui meie rahandusministri sõnad sellest, et Eesti avalik-õiguslikul ringhäälingul pole peremeest ja ta soovib selleks teha kultuuriministri esindaja, tõlgitakse inglise keelde, muutume Eesti Euroopa Ringhäälingute Liidus (EBU-s) põlgusaluseks. Oleksime kui järjekordne Ida- Euroopa riik, kelle postkommunistlikud füürerikesed ei tea midagi euroopalikest väärtustest ning tegutsevad ainult oma isikliku võimu põlistamise nimel," kinnitas Jaak Allik Delfile. On rakse uskuda , et Jürgen Ligi pole kuulnud, et avalik-õigusliku ringhäälingu peremeheks demokraatlikes riikides on rahvas ja mitte on valitsus ning EBU jälgib hoolega kuidas on ühes või teises tema liikmesriigis tagatu ringhäälingu sõltumatus täitevvõimust ja poliitiline tasakaalustatus."
Allik meenutab, et kui 2006. aastal töötati välja Rahvusringhäälingu seadust, otsiti kaua vahendeid tema sõltumatuse tagamiseks.
"Diskuteeriti põhjalikult ning lepiti lõpuks konsensuslikult kokku selles, et ERR-i kontrollivas nõukogus on võrdselt ühe inimesega esindatud kõik parlamendierakonnad ning lisaks neile määrab Riigikogu (kultuurikomisjoni ettepanekul) nõukogusse veel neli ringhäälinguvaldkonda tundvat spetsialisti," meenutas ta.
"Ka tol ajal oli peaministriks Andrus Ansip, kes siis paistis aru saavat, mida tähendab ringhäälingu sõltumatus ja tasakaalustatus. Kui nüüd lisada Ligi - tegelikult ilmselt küll kultuuriminister Langi - soovi kohaselt sellesse nõukogusse valitsuse esindaja, saab kultuuriministri erakond nõukogus 2 häält ning tasakaalustatus hävib nii formaalselt kui ka sisuliselt. Selle otsusega võib suure osa tänasest rahvusringhäälingu seadusest aga ka kogu jutu ERR-i poliitilisest sõltumatuses panna lihtsalt prügikasti," kardab sots Allik. "Ma loodan, et vähemasti IRL-i parlamendisaadikud aga ka arukam osa reformaritest saab aru, et Ligi on asund saagima oksa, millel nad ise istuvad ning pooleteise aasta pärast võib just kultuuriministri esindaja hääle abil kogu tänane Tallina Televisiooni juhtkond võtta kohad sisse Rahvusringhäälingus."

Sunday, September 15, 2013

Minu plakateid pole kunagi olnud

Sakala  13.09 2013
OLAV RENNO eksis, väites kolmapäevases Sakalas, et ma olevat lubanud Viljandis üles riputada oma paraadportreed. Ei praegustel valimistel ega ka kunagi enne pole ma lasknud trükkida ühtegi plakatit oma fotoga, sest ma ei mõista valijaid, kes langetavad otsuse mingi näopildi või selle juures antud tühja lubaduse alu
Mis puutub kohalikel valimistel kandideerimisse, siis on oluline erinevus: riigikogu liikmel ja ministril volikogu liikme kohustused seadusjärgselt peatuvad, maavanema ja europarlamendi liikme puhul aga valijatelt saadud mandaat tühistub, juhul kui nad ei asu volikogus tööle.
Olen ka praegu peatatud mandaadiga Viljandi linnavolikogu liige ja tegutsesin seal aastatel 2009—2011. Olles juba 30 aastat Viljandi elanik, on mul põhiseaduslik õigus kandideerida volikokku ja kui valijad mind ka sel korral usaldavad, asun seal töötama alates 2015. aasta aprillist, kui lõpevad minu saadikuvolitused riigikogus.
OLEN OLAV RENNOGA nõus, et parem oleks, kui riigikogu liikmed ja ministrid ei kandideeriks kohalikel valimistel, kui pole lubatud nende tegelik osavõtt kohalike volikogude tööst, mis on lubatud näiteks Soomes. Tegin erakonnas ettepaneku, et me pakuksime mittekandideerimise aumehelikku moratooriumi teistele erakondadele. Paraku lõppes see aruteluga, et sel juhul annaksime suure edu Keskerakonnale, kel oleks Tallinnas lisaks Edgar Savisaarele välja panna kõik tegutsevad linnaosavanemad.
Tegelikult oleks ühe-kahe riigikogu liikme kaasalöömine kohalikele volikogudele kasulik. Tallinnas näeks see aga välja nii, et pool riigikogu kappaks mäest alla volikogu istungile. Just seepärast muudetigi mõni aeg tagasi seadust ja jälle kannatab olukorra pärast Tallinnas kogu Eesti.

Et maakeskkoolid alasti ei jääks

Postimees


Arvamusloos «Alasti gümnaasiumi algus» (PM 02.09) esitas minister Jaak Aaviksoo üsna selgesõnaliselt haridusministeeriumi praeguse seisukoha gümnaasiumihariduse andmise vormide ja võimaluste suhtes. Rõõmustavalt on selles toimunud teatav (taand)areng aastatagusest kaljukindlast postulaadist, mis nägi gümnaasiume vaid «puhaste» ning vähemalt 250-pealistena.

Oma osa on olnud nii riigikogu kultuurikomisjonis toimunud pikkadel debattidel kui kindlasti ka koalitsioonierakondade endi sees peetud vaidlustel. Riigikogus ei tekitanud kelleski vastuseisu suund riigigümnaasiumide loomisele maakonnakeskustes.
Samas pole ma kunagi silmas pidanud, et puhaste gümnaasiumide loomine tähendaks elujõuliste täistsüklikoolide jõuga sulgemist, nagu ministeeriumil vahepeal päevakorras oli. Seetõttu on nüüd kena lugeda ministri sulest lõpuks seisukohta, et «sama arusaadav on mitmete tõmbekeskuste soov säilitada gümnaasiumiaste».
Sisuliselt võitleme haridusministriga ju mõlemad selle nimel, et võimalus saada kvaliteetset gümnaasiumiharidust säiliks ka väljaspool Tallinna ja Tartut. Vahe on vaid selles, et minister näeb pessimistina viimase kaitseliinina elu säilimiseks kogu Eestis maakonnakeskusi, sotsiaaldemokraadid (loodetavasti koos regionaalministriga) näevad optimistidena siiski ka tõmbekeskustepõhist Eestit.
See tähendab aga keskharidusevõimalust ka Avinurmes, Vändras, Tõrvas, Tõstamaal, Räpinas.... Ikka seepärast, et keskkooli kadudes kaoks ka nendes seni veel elujõulistes keskustes peagi nii ettevõtlus kui ka kultuurielu.
Haridusministeerium lubas tulla sügisel parlamenti koolide rahastamisskeemi uue variandiga. Nüüd tuleks koalitsioonil ja opositsioonil pead kokku panna, ning võttes aluseks ministri lubaduse «olla valmis ka nendel juhtudel otsima mõistlikke lahendusi», tõepoolest leidma lahendused. Praegu on oht, et kui riigigümnaasiumide rahastamine jääb sajaprotsendiliselt riigi hooleks, lämmatatakse munitsipaalgümnaasiumid. Juba tekkinud ebavõrdsus, kus ühtedes maakonnalinnades on vastutus keskharidus eest riigil, teistes aga pole, viib selleni kiiresti.
Väljapääs oleks, kui kogu gümnaasiumitasemel (10.–12. klass) antav haridus oleks ühtviisi riigi rahastamisel. Loobununa postulaadist, et gümnaasium võib olla ainult «puhas» ja ainult maakonnalinnas, tuleks ministeeriumil koos omavalitsusliitude ja maavalitsustega jõuda nüüd keskkoolivõrgu suhtes lõplikule seisukohale, mis säilitaks elujõulised maakeskkoolid, kus gümnaasiumiaste võiks tähendada ka ühte klassikomplekti (60–80 õpilast).
Loomulikult on sel mõtet vaid juhul, kui õpetus oleks tõepoolest konkurentsivõimeline. Paljudes maakohtades ta aga ongi seda, valikuvõimaluste vähesuse aga korvaks  parem võimalus individuaalseks tööks õpilasega. Jah, see on kindlasti kallim kui ministeeriumi seni pakutud skeem, kuid pikemas perspektiivis läheks hoopiski kallimaks elu väljasuretamine veel alles jääda tahtvais «tõmbekeskustes».
Ministri artiklist leiame ka kuldaväärt sõnad: «On oluline, et tagaksime kõigile (põhikooli)lõpetajaile võrdsed võimalused, mis sõltuvad üksnes noorte eelistusest ja võimetest.» See tähendab, et keskhariduse saaksid ka need noored, kelle vanemail pole maakonnalinnas elamiseks korteriraha ja leivakotti kaasa anda. See tähendab, et ka kutsekoolides antav keskharidus võimaldaks soovi korral reaalse edasipääsu kõrgkooli. Eesmärkidele, mis praegu paistvad haridusministril ja opositsioonil üsnagi ühte langevat, peaksid nüüd järgnema ka reaalsed ja rahaliselt kindlustatud teod.

Sunday, September 1, 2013

Järjepidev Kordemets


 Sirp 16.08.2013

Klišeesid ei saa välja naerda klišeeliku mängulaadiga.
Tõstamaa Suveteatri „Vanameestesuvi”, autor ja lavastaja Gerda Kordemets, kunstnik Piia-Berta Piir. Mängivad Andrus Vaarik, Laine Mägi, Indrek Ojari, Liis Laigna, Kersti Tombak ja Peeter Jakobi. Esietendus 3. VIII Tõstamaa rahvamajas.
Gerda Kordemets on väga järjekindel ehk nagu moodne öelda, „jätkusuutlik” inimene. Olnud näitejuhina tegev Ilmar Raagi mängufilmi „Klass” juures, produtseeris ning osaliselt ka lavastas ta selle filmi kuueosalise järje „Klass: elu pärast” ning lõpuks ilmutas ka raamatud „Klass. Ilmar Raagi filmi „Klass” ainetel” ja „Klass: elu pärast. ERRi sarja põhjal“. Lavastanud 2011. aastal Tõstamaa mõisahoones omakirjutatud näitemängu „Pruutide kool” Laine Mäe ja Andrus Vaariku osalemisel, kirjutas ja lavastas ta järgmisel aastal samade näitlejate kaastegemisel näitemängu „Surm, sünd ja laulatus”. Avaldanud koos Anne Tuulinguga Sulev Nõmmiku elule pühendatud raamatu „Sulev Nõmmik: „Kui näeme, siis teretame””, kirjutas ta selle ainetel näidendi „Vanameestesuvi” ning lavastas selle jällegi Tõstamaal, taas Andrus Vaariku ja Laine Mäega peaosades.
Maitsekohaselt võib sellist tegevust nimetada kivist vee väljapigistamiseks või uueks supiks samadest kontidest, aga ka põhjalikuks süüvimiseks materjali ja mõttekaasluseks „oma” näitlejatega ning truuduseks ühele paigale. Tõstamaa vald, mis on seekordse suvelavastuse produtsent, näitab ka sellel suvel selgesti, et 1400 elanikuga omavalitsus on täiesti elujõuline, tubli keskkooli ning aktiivse ettevõtluse ja kultuurieluga. Selliseid valdu, mida ähvardab isamaalik regionaal-ja hariduspoliitika (ehk keskkooli sulgemine ja valdade sundliitmine), leidub Eesti igas otsas (näiteks Avinurme, Värska, Tõrva, Karksi-Nuia) ning on tore ja vajalik, kui pealinlaste seast leitakse selliseid, mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes patrioote, nagu seda on Kordemets.
Tunnistan, et mulle igatahes selline vaimne ja geograafiline püsikindlus meeldib, nagu meeldisid ka Kordemetsa eelmiste suvede lavastused ning haarav raamat Sulev Nõmmikust. Mis puutub „Vanameestesuvesse”, siis selle tööga on lavastaja seadnud endale keeruka ülesande: avada populaarse näitleja elutraagika nõukogudeaegse Eesti väikelinna (1969) ning haltuuramaigulise estraadibrigaadi olme taustal. Autori ja lavastaja valitud žanri tuleks vist nimeta tragifarsiks, mis on aga üks raskemaid ja salakavalamaid lavažanre. Farss võib hakata kergesti domineerima, mistõttu on loosse põimitud tõsisemal teemal ning soovitud tragismil üsnagi raske jõuda vaataja hinge.
Nii on suuresti juhtunud ka kõnealuse looga, kus Andrus Vaariku detailirohkele ja psühholoogiliselt täpsele mängule ning Timo Steineri muusika toetusele vaatamata upuvad peaosalise ponnistused teda ümbritsevate tüüpide klišeelikkusse ning tegevuskäikude banaalsusse. Loomulikult on võimalik aru saada, et autori kavatsus ongi olnud rõhutada ümbruskonna labasusega kangelase üksindust ja selle kaudu ka suurust, kuid lavastajana peaks ta teadma, et nagu ei saa igavust laval mängida igavalt, nii ei saa ka klišeesid välja naerda klišeeliku mängulaadiga. See, et peategelase Eimari suhe oma lavapartneri Verdiga (Indrek Ojari) tuletab vägagi meelde Neil Simoni „päikesepoiste” vahekorda, on veel pool häda. Hullem on see, et uskumatult naiivne ning kuulsustele haiglaselt ligi litsuv kultuurimaja juhataja Lehte (Liis Laigna) ja trupi esinäitlejasse kogu elu armunud olnud vanapiigast klaverisaatja Dotti (Kersti Tombak) oleksid nagu maha kirjutatud mõnest nõukaaegsest halvast filmist või odavast estraadisketšist. Mõnevõrra omapärasem on Maria teatrist Ameerikasse põgenenud ja sealt millegipärast vabatahtlikult Eestisse naasnud tantsupensionäride paar Helmi (Laine Mägi) ja Afanassi (Peeter Jakobi), kuid ka nendega pole autor osanud midagi originaalsemat peale hakata kui lasta daamil armuda Eimarisse ja härral ennast surnuks juua.
Kordemetsa eelmised, kaugemat minevikku käsitlenud näitemängud tundusid olevat elu- ja ajastutruud ning kindlasti mitte seepärast, et ükski hindaja ei saa ju noid aegu enam mäletada. Seekordne oopus, vaatamata tõepäraste detailide rohkusele, ei meenuta aga allakirjutanule nõukogudeaegset Eesti väikelinna kultuurielu ja julgen arvata, et ka mitte filharmoonia estraadibrigaadi tegelikku lavatagust, vaid pigem selle mingit sekundaar­set paroodiat, mistõttu on tegijate headel kavatsustel raske maksvusele pääseda.
Unustatud oleks nagu ka see, et Nõmmiku ja tema nimekate kolleegide meeletu populaarsus ei põhinenud mitte küündimatul haltuural, mille järele lõhnab lavastuses pakutav „kirev kava”, vaid siiski nõukogude tegelikkuse pihta käinud jämedamal või peenemal satiiril. Paraku on lavastaja ning kunstnik Piia-Berta Piir raskendanud estraadinumbrite retseptsiooni ka nende asetamisega tülleesriide taha lavasügavikus, lastes samal ajal prožektoritel publikule näkku tulistada. See võte venitab etendust tühja ja vähendab võimalike naerukohtade mõju. Žanrilise ebamäärasuse tõttu mängitakse ka palaganistseene psühholoogilise realismi võtmes ning need kipuvad sisemiselt venima, mistõttu on publik juba üsna väsinud, et võtta tõsimeeli vastu lavastuse traagilist finaali, kus juba teispoolsusest esitatakse tõotuslaul muusikalist „Mees La Manchast”, kusjuures Andrus Vaariku ja Georg Otsa ande mõningast erisust arvestades oleks piisanud kindlasti vaid ühest salmist.
Nõukogudeaegsete kunstimeistrite vastuoluline elu ja looming pole realistlikus võtmes tegelikult veel saanudki meie tänapäevase kirjanduse ja lavakunsti aineseks, ammutada oleks sealt aga palju. Tahaks loota, et Gerda Kordemets ei lase ennast heidutada esimese katse mittetäielikust õnnestumisest ja jätkab järjepidevaid uuringuid sellel alal.

    Friday, July 19, 2013

    "Hamlet" Stenbocki lossis

    KULTUUR
    • Tekst vaiksemaks
    • Tekst suuremaks
    Postimees 18.07 2013

    «Hamlet» Stenbocki lossis (5)

    Uhked Eesti üle: Osric (Indrek Apinis, tagareas vasakult), Laertes (Robert Annus), Hamlet (Üllar Saaremäe), Horatio (Eduard Salmistu), Guildenstern (Velvo Väli) ja Rosencrantz (Tarvo Sõmer) ning Gertrud (Epp Eespäev, esireas vasakult), Claudius (Indrek Saar), Polonius (Peeter Tammearu) ja Ophelia (Kersti Heinloo).
    Uhked Eesti üle: Osric (Indrek Apinis, tagareas vasakult), Laertes (Robert Annus), Hamlet (Üllar Saaremäe), Horatio (Eduard Salmistu), Guildenstern (Velvo Väli) ja Rosencrantz (Tarvo Sõmer) ning Gertrud (Epp Eespäev, esireas vasakult), Claudius (Indrek Saar), Polonius (Peeter Tammearu) ja Ophelia (Kersti Heinloo).
    FotoGabriela Liivamägi
    See pealkiri pole välja imetud opositsionääri kibestunud sulepeast. Kõik, kes on selle lavastuse reklaamplakatit ja -fotosid näinud, on ammugi aru saanud, millisesse aegruumi Roman Baskin ja Ervin Õunapuu oma teose asetavad.
    Mängusaali sisenedes võtab meid vastu võimupartei kampaania, mis kutsub valima ilmeksimatuid… Monitoril jooksevad tänased päevauudised ning taustaks kõlab Lennart Meri pajatusi. Ei jää siis kriitikulgi muud üle, kui lavastaja pakutud mängureeglid vastu võtta ning päevapoliitikaga tegelema hakata.
    Enne aga tänu ühe puhtkunstilise elamuse eest. Minu jaoks oli lavastuse kõrghetkeks Tõnis Mäe lavale ilmumine. Sellest kiirgas äkki sellist sõnatut mõistmist, kaastunnet ja armastust Hamleti suhtes, et sai selgeks: too lavastaja tahtel esimesest näitlejast esimeseks muusikuks muutunud tegelaskuju polnud sugugi pärit lihtsalt üleeilselt Tõnise kontserdilt.
    Omal ajal Mikk Mikiveri juhendamisel ebalevaid näitlemiskatsetusi teinud Mägi on tänaseks jõudnud tasemeni, et mängida maailma dramaturgia kõige keerulisemaid rolle nii, et Mikk taevaserval rõõmustaks.
    Indrek, poliitik või näitleja?
    Teine vapustus tabas mind pärast etendust, kui minuga kaasas olnud kolm noort neidu väitsid kui ühest suust, et neile olevat kõige enam meeldinud Indrek Saare mäng Claudiusena. Jäin neid lausa ammuli sui kuulama, sest mulle tundus, et muidu hea näitleja Saar ei mänginud seekord üldse kedagi ega midagi.
    Jah, natuke täpsem pilk ja rõhutatum žest, pisut ehk kontrastsem olek, kuid muidu nii igapäevane Indrek meie fraktsiooni toast. Nähes tütarlaste vaimustust, mõistsin, kui täpselt oli Saar tegelikult tabanud olukorda, mille oli ette andnud lavastaja ja mis kavalehel sõnastus lauses: «Tegevus toimub Taani võimupartei peakorteris.»
    Kui see on tõepoolest nüüd näitlejate poolt nii oodatud ja kardetud isiksuse ja maski täielik kokkulangemine, siis selle üle ei peaks tõsiselt mõtlema mitte näitleja, vaid tipp-poliitik Saar.
    Kes aga täiest jõust mängis, oli Peeter Tammearu kantsler Poloniusena. Eelmise kuninga hall kardinal sebis ja õiendas, püüdis ikka kõiki niite käes hoida ja uut kuningat väsimatult õpetada, kuid tundis seljakarvadega, et pind hakkab jalge alt kaduma… Ka selliseid poliitikuid Toompeal veel leidub. Nende «parem enne» on küll möödas ja omal ajal tuhandetesse ulatunud häältesaak hakkab vähenema…
    Saare ja Tammearu täpne koosmäng näitas meile kahte erinevat poliitpõlvkonda: Jeltsin ja Putin, Laar (või Kallas?) ja Ansip. Isiksuslikkus väheneb, poliittehnoloogiline efektiivsus seevastu suureneb.
    Rohkem oleks ehk võinud viidata Claudiuse sisemisele rõõmule jalus tolgendava eelmise põlvkonna kadumise üle. Tammearu meisterlik teksti valdamine koos erakordselt intensiivse esitamislaadiga on aga meie lavadel üsna harvaesinev (meenub Helene Vannari aastapreemiaroll «Keskööpäikest» päikesest).
    Kersti Heinloo näitab Opheliana võimukoridoridest nii tuttavat naisbroilerit. Mõistes, et tema noorpõlvearmastus eemaldatakse nomenklatuurist, kaotab ta Hamleti suhtes momentaanselt igasuguse huvi, nii et viimase raevutsemine mõjub talle kui hane selga vesi. Et teises vaatuses karakter enam ots otsaga kokku ei tule, pole näitlejanna süü.
    Epp Eespäev on kahtlemata meie lavade edukaim Gertrud (kolmas kord juba!). Oma tähetunniks peab ta ootama lavastajat, kes kontseptsiooni Gertrudi peale üles ehitaks. Et see on võimalik, näeb Valeri Fokini lavastuses Peterburi Aleksandra teatris.
    Kõige vähem sobis laval kujutatud Stenbocki lossi Üllar Saaremäe Hamlet. Kohati läks mõte isegi vastuolule Baskini taotluse vahel teha poliitteatrit ning Saaremäe soovi vahel esitada tingimata selle unistuste rolli kõik monoloogid (näiteks videosse võetud stseen hauakaevajaga tundus lavastaja idee seisukohalt küll täiesti liigne).
    Siis hakkasin aga mõtlema, millal olen näinud taolist raevunud ning pidevalt närvivapustuse piiril olevat Saaremäed, nagu ta esimeses vaatuses mängis (esietendusel ehk isegi liigse näitlejakrambiga)… Ja meenus, et siis, kui ta räägib oma riigis ja linnas toimuvaist lollustest…
    Aga ega sellist Saaremäed/Hamletit rahvas tahagi Stenbocki lossis näha, isegi viimastel linnavolikogu valimistel polnud ta kümne enim hääli toonu hulgas. Kui kontseptsiooniks on tõesti see, et ega meil jäägi võimu sigaduste vastu muud üle, kui tühjalt jaurata (Rahvakogu!) ja ennast tapale viia lasta, siis oli ka Saaremäe mäng täpne.
    Tõnis ja Kärt, aplaus!
    «Hamletit» üsna palju näinud inimesena on mind lisaks üldkontseptsioonile alati huvitanud tuntud tekstide tõlgenduslik novaatorlus. Seekordne «Hiirelõks» Tõnis Mäe ja Kärt Johansoni esituses miksimaks estraadišlaagreid ballaadiga Gonzago mõrvast tundus lausa geniaalne ja olen kindel, et üsna harva (kui üldse kunagi?) on näidendi seda stseeni katkestatud vaheaplausidega.
    Nüüdisaegselt parteiline oli ka Claudiuse ja Poloniuse etiketikohane reageering sellisele teeneliste kunstimeistrite väikesele sigadusele.
    Rabav ja kontseptuaalselt põhjendatud oli Claudiuse kuulsa palvemonoloogi («Mu süü on jälk…») etendamine mingi (justiitsministri?) televabanduse proovina. Asjatult oli stseeni algus aga viidud külgrõdule, kus nii sisu kui ka vorm läksid osale publikust lihtsalt kaduma.
    Muidugi ei lase vana Shakespeare end lõplikult ära keerata ja hakkab vastu, sest lugu (mis muide vaatamata suurtele kärbetele Baskinil siiski hästi jookseb) tuleb ju lõpule viia. Teine vaatus mõjub seetõttu pigem otste kiire kokkutõmbamisena. Pikad videolõigud näitavad, et väljamõtlemise jõud on hakanud tegijail raugema.
    Laertes (Robert Annus) ja tema karakteriloogika pole lavastajat üldse huvitanud. Teha tordikirsina Horatiost (Eduard Salmistu) Fortinbrase agent, siis ta (Baskini variandis surematute) Rosencrantzi (Tarvo Sõmer) ja Guildensterni (Velvo Väli) poolt maha lasta ning väike nuhk ja poliitbroiler Osric (Indrek Appinise täpne ja meeldejääv roll!) troonile tõsta on vaimukas ja ehki isegi Eesti tulevikku ettenägev, kuid näidendi loogika seisukohalt mõistagi põhjendamatu.
    Kokkuvõttes aga: tegemist on kindlasti särava leheküljega nii meie hamletoloogias kui ka Roman Baskini lavastajabiograafias, selle aasta suveteatrist rääkimata. Kes saab, mingu vaatama!

    Vabadusejanune Vassa


    • Tekst vaiksemaks
    • Tekst suuremaks
    Postimees 17.07.2013

    Vabadusejanune Vassa (3)

    Raudne naine ja tema perekond: Ljudmilla (Saara Kadak, vasakult), Vassa (Ülle Lichtfeldt), Natalja (Marin Mägi) ja Ra­chel (Natali Lohk).
    Raudne naine ja tema perekond: Ljudmilla (Saara Kadak, vasakult), Vassa (Ülle Lichtfeldt), Natalja (Marin Mägi) ja Ra­chel (Natali Lohk).
    FotoReili Evart
    Eili Neuhaus toob üksteise järel välja näitemänge, mille puhul kassamaias teatridirektor kattuks külma higiga.
    Eili Neuhausi järjekindlus unustusse jäänud vene klassika taaselustamisel on imetlusväärne. Kuuldes repertuaaripakkumistest – Leskov, Ostrovski, Gorki –, kattub iga oma kassast lugu pidav teatridirektor külma higiga. Mängida neid autoreid aga Virumaal ja kahte koguni suvelavastusena, selleks peab olema hull. Eili kindlasti ongi andekas hull, sest oma jonni ta ei jäta.
    Lisaks vene klassikale kuuluvad tema «paketti» ka peaosaline Ülle Lichtfeldt, elav tants ja laul Jõhvi venekeelse teatri Tuuleveski esituses ning Reili Evarti kunstnikutöö. Sellises koosluses valminud «Mtsenski maakonna leedi Macbeth» (2009, Ontika mõis) pälvis teatriliidu aastapreemia, «Kaasavaratu» (2011, Rakvere teater) on juba kaks hooaega läinud täismajale, «Vassa Železnova» alustas alles möödunud nädalal oma lavaelu.
    Ühiskondlik versus isiklik
    Peaosad neis lavastustes on teinud heast näitlejast Ülle Lichtfeldtist tõepoolest suure näitleja. Katariina Izmailova tõi parima naisosa aastapreemia, Vassana on temast saanud Liina Reimanni (1941) ja Linda Rummo (1980) väärikas mantlipärija.
    Nii mehetapjad Katariina ja Vassa kui tütrekupeldaja Ogudalova on läinud kirjanduslukku kui võimsad, kirglikud ja tavatähenduses kindlasti mitte positiivsed naiskujud. Lichtfeldt pole kõiki neid naisi mitte ainult õigustanud (mis on rolliloomes ju aabitsatõeks), vaid muutnud nad ka inimlikult mõistetavaks ja vaatamata nende õudseile tegudele kaasaelamist väärivaks. Seejuures on ta leidnud oma kangelastes aspekte, mis tõesti seda võimaldavad ja millele esimesel lähenemisel ei tulegi.
    Üle laipade minevas kapitalistlikus ärihais Vassas mängib ta sellise armastusest ilmajäetud naise traagikat, kes oma hingepõhjas tahaks kohustustele käega lüüa ning vabadusse põgeneda.
    Vassa ja tema minia Racheli (Natali Lohk mängib teda väga täpselt) vahel ilmneb ootamatu hingesugulus: nad muutuvad üksteise peegelpildiks ja me mõistame, et vaid elukäigu juhus on teinud ühest suuromaniku ja teisest revolutsionääri. Iseloomud on ju sarnased – ühiskondliku «kohuse» eelistamine isiklikule õnnele, mis nii lavastaja kui näitlejate tõlgenduse kohaselt viib paratamatult traagilise lõpplahenduseni.
    Just selles näen ühemõttelisi kontseptsioone vältiva Neuhausi seekordse lavastuse nüüdisaegset mõtet.
    «Vassa Železnova» ei kuulu süžee nüansivaesuse tõttu Gorki näidendiloome paremikku. Lichtfeldti ülesanne on muudetud raskemaks ka sellega, et esimeses pildis tema abikaasa rolli valitud harrastusnäitlejat Lembit Pritsi pole lavastaja abistanud kunstilise tõsiseltvõetavuse saavutamisel.
    Seda hinnatavam on, kuidas algul «lati alt läbi jooksma» sunnitud näitlejanna saab usutava karakteri loomisel pilt-pildilt «jalad üha enam maha» ja lõpetab surmaeelse stseeni ja «vabadustantsuga» tõesti hiilgavalt.
    Paraku jäid esietendusel isegi Gorki tekstiga võrreldes liialt üheplaanilisteks ka kutseliste näitlejate Meelis Rämmeldi (Prohhor), Terje Pennie (Anna) ja Hannes Priki (isa ja poeg Melnikovid) rollid.
    Vassa mehevenna linnapea-ambitsioon tekitas saalis vaid naeru, selle mingigi usutavuse välistas Rämmeld liiga allakäinud tüübi kujutamisega. Arusaamatuks jääb siis aga ka see, mida imetlus- ja armastusväärset leiavad sellises pidevalt räuskavas onus Vassa tütred.
    Marin Mägi Nataljana ja eriti Saara Kadak Ljudmillana on seevastu võtnud oma rollidest maksimumi ning nende partnerlus Lichtfeldiga on toetav ja nauditav.
    Kiiduväärne on Neuhausi töö Jõhvi vene näitlejate «integreerimisel» eesti sõnateatrisse. Seekord on jõutud selleni, et kolmele suurepärasele muusikaartistile on usaldatud ka sõnaline roll. Liigne oli aga sundida neid seda eesti keeles tegema!
    Nagu praegu puudub sisuline põhjendus, miks kaupmeheproua teenijannad aktsendiga räägivad, poleks muidugi põhjendust ka lausa «teiskeelsete» teenijate pidamisele, ent kunstiline tulemus olnuks siiski loomulikum.
    Eriti paistab see silma Valeri Sõrtšenko meisterlikult mängitud Pjatjorkini vaimukas rollilahenduses – lavastaja on talt võtnud kogu teksti ja pannud selle asemel laulma ... aga paraku selgelt mittesuupärases eesti keeles (eriti kahju on seejuures klassikalise «barõnja-sudarõnja» puisest eestikeelsest esitusest).
    Lavastaja oleks nagu unustanud, et keeleinspektsioon meil õnneks teatris veel ei luusi. Küll võinuks ajast, mis kulus venelastele eesti keele õpetamise peale, näpistada hoopis selleks, et eesti näitlejad õpiksid korrektselt hääldama prantsuse keelt.
    Rohkem julgust, Eili!
    Eraldi ja pikemalt võib seekord rääkida Reili Evarti ruumikujundusest. Mulle tuletas musta drapeeritud seinte ja kinni-lahti käiva valgetes volangides kaanega mänguruum meelde kirstu, mille päitsisse oli paigutatud trellitatud ikoon. Ja kui Vassa oma meeletus vabadustantsus sellest kirstust välja murrab, kaovad ikoonilt imelise valgusmuutusega trellid!
    Kukruse mõisakuuri oskuslik kasutamine on andnud võimaluse väga kujundlikuks teatriks, mis mängitakse efektselt välja küll alles finaalis, kui lavastaja on lõpuks söandanud ka Gorki teksti hetkeks kõrvale panna.
    Rohkem julgust ja mõttevabadust, Eili! Tee Sinu Virumaa lavastusteni on teatrisõbrad tänaseks juba kindlalt sisse sõitnud.

    Tuesday, July 2, 2013

    Jant reformi ümber jätkub

    Sakala 26.06.2013

    Jaak Allik.
    Jaak Allik.
    FotoElmo Riig / Sakala
    HARIDUSMINISTER Jaak Aaviksoo võimsa surve ning reformierakondlaste lausa kuuldava hammastekrigina saatel sunniti riigikogule kahel viimasel kevadisel tööpäeval peale põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatuste vastuvõtmine. Seda tehti tervet mõistust ja demokraatlikke norme hüljates — veel päev enne teist lugemist polnud arutusele minevat lõppteksti näinud isegi kultuurikomisjon.
    Eelnõu vastu protesteerisid nii omavalitsusliidud kui Eesti haridustöötajate liit, eriarvamusi oli Eesti koolijuhtide liidul. Viimasel tunnil selgus, et päri pole ka rahandusministeerium, seetõttu võeti tekstist välja kõige olulisem: koolide rahastamist puudutav osa.
    Erakordse kiirustamise põhjenduseks toodi asjaolu, et abituriendid peaksid enne kooliaasta algust teadma riigieksami lävendit. Tagatipuks läks aga koalitsioon just selle punkti hääletamisel lõhki ja nii suruti seadusse ähmiga sisse õiguslikult arusaamatu tekst.
    Seadus sätestab ühtaegu, et riigieksam on sooritatud siis, kui saavutatud on vähemalt üks protsent maksimaalsest tulemusest, ja ka siis, kui saavutatud on vähemalt 20 protsenti maksimumtulemusest. On päevselge, et nii selle vastuolu kui rahastamisparagrahvi tõttu peab riigikogu sügisel uuesti seadust muutma hakkama.
    KÕNEALUSE SEADUSE tegelik põhjus on haridusministri seisukoht, et õpetajate palgad pole Eestis madalad mitte seepärast, et riik raha ei anna, vaid seetõttu, et meil on õpetajaid ja koole liiga palju ning omavalitsused kulutavad haridusraha kuhugi mujale. Just nende kahe «pahega» võitlemiseks see seadus loodigi.
    Ministri ideoloogia nurgakiviks on saanud haridusmaastikust välja kistud ja puhtaks poleeritud õpetaja palk.
    Keegi ei kahtle, et väikesed palgad on üks meie haridussüsteemi suuremaid hädasid. Tavamõistus peab selle all silmas pedagoogi töötasu, mille eesmärk on tagada, et klassi ees seisaksid motiveeritud ja autoriteetsed spetsialistid. Reaalteadlasest minister mõistab selle all aga riigieelarvesse kirjutatud rahasummat, mille ta on õpetajate (ja ainult õpetajate!) miinimumpalgaks (ja ainult miinimumpalgaks!) rahandusministrilt välja kaubelnud.
    Operatsiooni eesmärk on vastutus endalt kõrvale lükata ning pahameel omavalitsus- ja koolijuhtide peale suunata, juhuks kui palgakasvu vähesust tajuvad pedagoogid uuesti streikima hakkavad. Mida toovad need muudatused endaga kaasa regionaalpoliitikale, haridussüsteemile tervikuna või igale õpilasele — see ei paista ministeeriumi üldse huvitavat.
    NAERUVÄÄRSE LIIGUTUSEGA asendada kogu seadusetekstis mõiste «pedagoog» mõistega «õpetaja» soovitakse välistada riiklik vastutus niinimetatud tugispetsialistide — logopeedide, psühholoogide ja eripedagoogide palkade eest. Just neile «kahjuritele» ongi omavalitsused seni laiali jaganud 3,4 miljonit eurot õpetajate palgaraha.
    Ministri taktikepi all hävitatakse pedagoogide senine atesteerimissüsteem ja sellest tulenevad palgaerinevused.
    Vahepeal paljukõneldud kutsekvalifikatsiooni süsteemi ei näe seadus samuti ette — see jääb kutsekoja ja kutseliitude eralõbuks. Koolidele eraldatav pedagoogide enesetäiendamise raha väheneb palgafondi kolmelt protsendilt ühele. Oma loomulikku surma surevad ka üleriigilised palgaläbirääkimised ministeeriumi, omavalitsuste ja haridustöötajate vahel, sest mis mõte on teeselda läbirääkimisi, et määrata kindlaks üks summa, miinimumpalk, mille rahandusminister niikuinii ette dikteerib.
    Muu hulgas kaovad klassijuhatajatasu ja võimalus maksta palgalisa üle normkoormuse töötamise eest, sest kaob ka senine normkoormus, 18—24 õppetundi nädalas. Õpetaja palgaarvestus muutub ülilihtsaks: direktor sõlmib temaga palgalepingu ning 35 nädalatunni sisse mahtuvad ülesanded on nii-öelda kokkuleppe küsimus.
    Direktori kasutada on seejuures raha, mis on arvestatud 21 nädalatunni ja klassitäitumuse piirkondlike normide alusel. Miinimumpalgale lisandub mänguruumiks 20 protsenti palgafondi.
    Koolijuhtide ühenduse esimehe Toomas Kruusimägi sõnul olnuks 16-tunnise normkoormuse arvestamise puhul jutul direktori kasvavatest õigustest ka mingi mõte, aga praegu jääb kõik endiseks. Teisisõnu: vaene direktor peab üritama kammida kahte juuksekarva kolme ritta.
    Viimast muidugi juhul, kui kool üldse rahaga välja tuleb, sest riik lõpetab ka pearahapõhise maksmise — selle alla on aga käinud nii remondiraha kui laenutagatised. Just neile kahele omavalitsuste niigi tühjale rahakotile juurde pandavale koormisele — tugispetsialistide tasule ja remondikulule — haridusministeeriumi virtuaalne palgatõus suuresti tuginebki.
    Reaalsema osa palgatõusust annab plaanitav koolivõrgu korrastamine. Selleks on kavas hakata põhikooli astmes edaspidi haridustoetust eraldama mitte kooli-, vaid omavalitsuspõhiselt. Omavalitsustele luuakse seega stiimul jätta alles nii vähe koole kui võimalik.
    Uues rahastamismudelis pole enam ka kooliastmete rahastamiserinevusi. Et täistsüklikoolide (I—XII klass) jõuga kaotamine tekitas liiga suurt vastuseisu, üritatakse nüüd teha sama finantsilise kägistamise abil.
    Täistsüklikoolis peavad gümnaasiumi ja põhikooli eelarve rangelt lahus olema ning gümnaasiumi rahastab riik arvestusega, et seal peab õppima vähemasti 252 õpilast. Praegu õpib paljudes meie elujõulistes maakeskkoolides 60—100 gümnasisti.
    Seega: kui omavalitsus soovib kooli edasi pidada, maksku vahe ja muidugi ka «karbiraha» omast taskust kinni. Sisuliselt on ette võetud pikkade traditsioonidega ning elujõuliste keskkoolide hävitamine.
    AJAL, KUI regionaalminister räägib tõmbekeskuste põhjal käivast haldusreformist, teeb haridusminister kõik selleks, et neis tõmbekeskustes keskkoole likvideerida. Alles jäävad vaid maakonnakeskustesse loodavad puhtad riigigümnaasiumid, mis on muidugi head asjad, kuid mille loomine ei peaks haridusteed sulgema neile noortele, kes eri põhjustel kas ei saa või ei taha kaugemale linnakooli õppima minna.
    Niinimetatud reform annab tõesti raha õpetajate palgatõusuks, sest hõreneb koolivõrk, väheneb õpetajate arv ning suurenevad õpetajate antavate tundide hulk ja õpilaste arv koolides ja klassides. Jäägu igale lugejale oma elukogemuse põhjal otsustada, kuidas see mõjub õpilase arengule ja kooli õppetöö kvaliteedile.
    Kardan, et sel moel kujunev haridusmaastik ei meelita noori pedagoogi elukutset valima. Seda isegi juhul, kui õpetaja miinimumpalk nihkub lähemale keskmisele palgale, nagu minister loodab.

    Ansip pole täielik võimuhull

    Sakala 2.07.2013

    Jaak Allik
    Jaak Allik
    FotoElmo Riig / Sakala
    Kogenud poliitik, praegu riigikogus opositsioonilisi sotsiaaldemokraate esindav Jaak Allik märgib, et äsja peaministri ametis 3000 päeva täis saanud Andrus Ansipi põhiline viga on see, et ta on hakanud kodupartei huve riigi omadele eelistama.
    Jaak Allik, olite omal ajal üks nendest poliitikutest, kes käisid Andrus Ansipit veenmas Tartust pealinna valitsusse tulema. Kui hõlbus see oli? Millisena toonased jutud teile meenuvad?
    Jah, mul oli 2004. ja 2005. aastal võimalik üsna kitsas ringis veenduda, et Andrus Ansipi eluplaani ei kuulunud peaministriks saamine, isegi majandusministriks saamine mitte. Ta oli rahul Tartu linnapea kohaga ja ma arvan, et isegi sinna jõudmine oli arvestades varasemat elukäiku talle mõnevõrra üllatus.
    Kuid Siim Kallas oli lahkunud Euroopasse ning aastatel 2003—2005 koalitsioonis olnud Reformierakonnal ja Rahvaliidul oli selge, et Res Publica ja Juhan Partsi juhtimisel neli aastat jätkata on mõeldamatu. Ansip oli reformikatest kahtlemata kõige võimekam ning nii tuli teda tõepoolest veenda Tallinna tulema. Algul Meelis Atoneni asemel majandusministriks, kuid juba siis oli selge, et see tähendab peatset valitsusjuhi kohta.
    Kuidas on ta professionaalses mõttes poliitikuna toime tulnud?
    Koalitsioonis Keskerakonna ja Rahvaliiduga aastatel 2005—2007 oli Ansip — eriti Juhan Partsiga võrreldes — päris mõistlik peaminister: kaalutlev ja otsustusvõimeline.
    Aga ma ei saa mööda tõigast, et Eesti on juba 1933. aastast olnud enam-vähem ühe mehe  juhitav maa-ala. Algul Konstantin Päts, siis kommunistliku partei esimesed sekretärid ja 1991. aastast Eesti Vabariigi peaministrid. Viimati nimetatud hakkasid algul küll suhteliselt kiiresti vahetuma, kuid võimutäius säilis.
    Ansipi eeldatav kümme aastat ainuvõimulise riigipeana on juba võrreldav esimeste sekretäride ametiaja kestusega. Seda on vähem kui Käbinil, kuid võrdselt Vainoga ja rohkem kui Karotammel.
    Ma ei taha tuua mingeid ideoloogilisi paralleele, viitan vaid sellele, et kõik Eestis sõltus ja sõltub praegugi tõepoolest ühe mehe tahtest. Kui muidugi Moskva, Brüsseli või Washingtoni nõudmised sulgudesse panna.
    Andrus Ansipile on selline võimutäius kindlasti meeldima hakanud, samas on tajutav, et teisest küljest on see teda ka tüüdanud. Minu arvates pole ta täielikult võimuhull inimene, nagu neid tipp-poliitikute seas tihti leidub. Tema vihjeid, et ta ei sooviks jätkata Brüsselis, vaid pigem mõnes eraäris ja Tartus, võtaksin seepärast üsna tõsiselt.
    Ansip on võimutäiust ehk liigagi vähe kasutanud, taandades end eri erakondadest ministrite kabineti eesistujaks. Mida edasi, seda vähem on tunda peremehesilma ja -muret kõige riigis toimuva pärast. Ent just seda ma peaministrilt ootan.
    Millised on olnud Andrus Ansipi peamised vead?
    Ta on hakanud liiga palju tegutsema, lähtudes partei, mitte riigi huvidest — selle nimel, et just Reformierakond võimul püsiks. Sellest tulenes ka tema kahetsusväärne reageerimine mullusele Silver Meikari juhtumile. Ta saab ju suurepäraselt aru, et kõik poliitikud teavad, et Meikar rääkis erakonna rahastamise kohta tõtt.
    Riigi huvides on, et peaminister mõjuks alati usutavalt. Mõelgem kas või sellele, miks Mart Laar kaks korda peaministri kohalt lahkuma pidi.
    Veaks pean kindlasti pronkssõduri kõrvaldamist nii räpakal moel, nagu see teoks sai. Reformierakonnale tõi see küll osa isamaalaste elektoraadist, kuid hävitas Andrus Ansipi suhted nii Eesti muukeelse elanikkonna kui Venemaaga. Kokkuvõttes on see toonud Eestile nii sise- kui välispoliitilist kahju.
    Läbimõtlematu ja vaid emotsioonist lähtuv on olnud suhete katkestamine Edgar Savisaarega ning seega ka pealinnaga. Poliitik ei tohiks konkurendi sõnadele eriti tähelepanu pöörata ja nagu näeme, on ta Vilja Savisaarele kogu varasema sõimu suutnud andestada. Miks siis mitte Edgarile?! Igatahes on ta tänu sellele oma erakonna muutnud Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) pantvangiks ning võtnud nii erakonnalt kui endalt poliitilise manööverdamise ruumi.
    Kas meenub ka midagi kiiduväärset?
    Kiita tahaksin Ansipit selle eest, et ta pole järele andnud IRL-i survele ega lasknud läbi valdade sundliitumisel põhinevat haldusreformi, mis oleks Eestile rohujuure tasemel hävitav. Loodame, et tal jätkub meelekindlust ka IRL-i käivitatava gümnaasiumireformi mõistuspäraseks ohjamiseks.
    Meeldiv oli otsusekindlus Kristiina Ojulandi häältevõltsimise afääri puhul.