Monday, June 30, 2014

Ei kao need koolid kuhugi!



 
                 
Jaak Allik Rahva loomulik vastupanuvõime nurjab mõtted koolide sulgemisest.
Niisiis, praegusest 498 koolist tuleks Eestis kuue aastaga kinni panna 282! Sellise sõnumi teatas juuni keskel rahvale uuringufirma Praxis. Nooremad inimesed, kes ei mäleta, kuidas NSVL-i ajal püüti Eestis samuti väikesi maakoole sulgeda ja kuidas rahvas haritlaskonna juhtimisel nende kaitsele asus, võisid sellise sõnumi peale minestada.
Praxise materjalides sisaldub aga ka üks rõõmustavam moment. Nimelt selgub, et 2005. a ilmutatud samalaadse prognoosi alusel pidanuks täna Eestis olema 304 kooli, on aga hoopis 498.
Elu pole prognoosidele allunud! Mida sel juhul teha? Eelmine, teadlasest haridusminister otsustas elu ära keelata ning hakkas piitsa ja prääniku abil (tema enda sõnad) teaduslikku prognoosi juurutama. Mäletame ju kolm aastat tagasi ministeeriumist lähtunud uhket kuulutust, et maapiirkondades olgu võimalikud ainult 250 õpilasega ja linnades 500 õpilasega puhtad gümnaasiumid. Kuulutajatele ei läinud korda, et sel hetkel polnud Eestis veel ühtegi 500 õpilasega gümnaasiumi. Elu tegi selle peale vimka ja keelas ära haridusministri.
Nüüd on uus haridusminister ja valik on tema. Loomulikult oleks ahvatlus keelata ära hoopis Praxis või vähemasti lõpetada temalt kasutute prognooside tellimine. Kuid see tähendaks sama mis halva sõnumi eest hukata sõnumitooja. Praxis vastab sellele, mida temalt küsitakse, ja kui küsitluse aluseks on nn haridusökonoomika, panevadki uurijad õpilaste arvu ja ruutmeetrid ühte patta ning keedavad meile mittesöödavat putru. Uuring konstateerib, et kaheksa aasta jooksul on õpilaste arv vähenenud 22%, õpetajate arv ainult 13% ja koolide arv ainult 10% võrra. Haridusökonoomiliselt on asi seega väga kole.
Vastuolu prioriteetidega
Võib-olla on aga hoopis hea, et lastel on koolis lahedam ja igal õpetajal rohkem aega iga õpilasega tegeleda? Oi, aga see on ju kallim! Aga äkki on ka see hea, et meie lastele antav haridus on kallim? Niikuinii on ta üks Euroopa odavamaid. Ja kui prioriteet on, et lapsi rohkem saaks, milleks siis koole sulgeda?
Praxise uuringus on toodud ka põhjused, miks nende eelmine prognoos koolide vähenemisest nii rappa läks ja miks läheb rappa ka seekordne. Need on nii hästi sõnastatud, et jääb ainult üle mõningaid tsiteerida:
Piirkonna transpordivõimalused – puudub väikevaldade vaheline ühendus.
Poliitilised tegurid – kooli püsimajäämine kui valimislubadus.
Sotsiaalsed tegurid – koolis sotsiaalne tähendus maapiirkondades.
Ajaloolised põhjused – inimkäitumise rajasõltuvuslikkus ei pruugi kattuda tegelike omavalitsuspiiridega.
Infrastruktuurilised tegurid – olemasolevad hooned ei ühildu reformiideedega.
Muud tegurid – avalik poliitika ei ole sageli ratsionaalne.
Lisada võiks ehk veel selle, et väikeses koolis on õpilastel lihtsalt kodusem ja turvalisem, sõltumata isegi sellest, et nn vabaainete valikuvõimalus jääb talle napimaks.
Ja seepärast taandubki kogu prognoosi ebaõnnestumise põhjus lihtsalt kolmele sõnale – rahvas ei taha! Ega siis vallavanemad rumalad ole, et nad annavad valimiste eel mingeid kahjulikke lubadusi, küllap annavad nad ikka selliseid, mida valijad toetavad. Näe, tublid Suure-Jaani valla elanikud läksid koole sulgeda püüdva vallavanema vastu koguni kohtusse ja loodetavasti võidavad nagu Pühajärve rahvaski.
Ja nii tulekski arukal haridusministril teha seda, mida rahvas tahab, sest muidu keelatakse varsti ka tema ära. Rääkida bolševistlikku jama sellest, et rahvas tegelikult ei tea, mis talle parem on, aga valitsus teadlaste abil teab ja teeb rahva vägisi õnnelikuks, lõpeb valitsuse jaoks varem või hiljem halvasti.
Haridus internetist?
Haridusökonoomiliselt oleks kõige odavam koolid üldse kinni panna, õpetajad lahti lasta ja „teostada hariduse andmist” interneti või televiisori kaudu. Iga aine jaoks piisaks ühest targast üleriigilisest õpetajast. Nojah, keegi peaks ju ka õpilaste omandatud teadmisi kontrollima, aga küllap saaks seda teha elektrooniliste testide abil. Kui see mõte tundub liiga utoopiline, siis oleks väga ökonoomne ka see, kui kõik õpilased elaksidki Tallinnas ja käiksid suurtes, nii umbes linnahalli suurustes koolides.
Kas sellised ideed tunduvad demagoogilised ja rumalad? Aga suund, mille meile Praxis ette paneb, kirjutades, et tänase 192 gümnaasiumi asemel piisaks 50-st, tähendab ju sisuliselt sama teed. Ja jällegi, ega uurijad süüdi ole. Nad tunnistavad ka ise, et nende metoodikas puuduvad hariduse kvaliteedi mõõdikud.
Siit algabki haridusministri ja tegelikult rahva hüveks toimiva riigi (mitte vastupidi!) funktsioon.
Tuleb tagada, et igal lapsel oleks kodu lähedal põhikool, isegi siis, kui seal on kõigest mõnikümmend õpilast. Tagada see, et täna veel elujõulises maa-asulas säiliks gümnaasiumiharidus isegi siis, kui seal on üksnes 50–100 õpilast. Jah, kool ei tekita veel iseenesest töökohti, kuid kooli kaotamine kaotab ka töökohad kiiresti. Kool peaks olema igatahes eelviimane asutus, mis kustutab maakohas oma tuled (viimane olgu raamatukogu).
Piits on koolide sulgemiseks juba nurka visatud. Kui veel prääniku ka leiaks.

Wednesday, June 11, 2014

Jätke folk rahule

Jaak Allik

Sakala.3.06

MÖÖDUNUD SÜGISEL sai Viljandi endale ebahariliku linnapea. Mehe, keda tunneb ja hindab kogu Eesti muusikaavalikkus. Kunstnikuhingega inimese, kes on veerand sajandit oma elust andnud Viljandi viimisele Euroopa suvefestivalide väga konkurentsitihedale kaardile.

Tänaseks teab Viljandi folgifestivali iga selle alaga seotud muusik kogu maailmas ja seda ootab juba kolmas põlvkond eestimaalasi, kes iga aasta juulikuu lõpul suurte hulkade kaupa meie kodulinna rändavad. Ja tunnistagem ausalt: see on aastas ka ainus kord, mil kogu Eesti meedia Viljandist kõneleb ja pilti näitab.
Ma pole Ando Kivibergiga raekojas kokku puutunud ega tea, kui hästi või halvasti ta seal oma ülesannetega hakkama saab. Võimalik, et mitte veel kõige paremini, sest linnapeaametit mõne kuuga selgeks ei õpi. Eriti kui tulija on kultuurisfäärist, kus tavaliselt valitseb koostöörõõm, mitte üksteisele jala taha panemise iha nagu poliitikas.
Arutagu siis poliitikud oma tavapärasel moel «omi» asju, mis kahjuks rahvale eriti korda ei lähe – vastasel korral poleks Viljandi juhtimises nii kaua valitsenud keskpärane hallus, mis üha rohkem kogu linna endasse imes. Linna pikaajalise peremehe Tauno Tuula juhitav revisjonikomisjon tegelgu nende ülesannetega, milleks ta ellu on kutsutud, ja pärigu linnapealt aru linna juhtimise kohta.
JAH, VILJANDI linn on üks mittetulundusühingu Eesti Pärimusmuusika Keskus asutajaliige ja ka folgifestivali sponsor (45 000 eurot moodustab umbes 3,5 protsenti keskuse aastatulust). Linna esindaja mittetulundusühingu üldkoosolekul ja nõukogus on abilinnapea Ardo Agasild. Revisjonikomisjonil ja ka linnavolikogul on kindlasti õigus pärida just temalt aru kõigis selles ühingus linna huve puudutavais küsimustes. Rünnata aga Kivibergi tema tegevuse eest pärimusmuusika keskuses, nagu on Tauno Tuula eestvedamisel võtnud ette volikogu opositsioon, on inimlikult väga alatu ja linna huvidele mõeldes erakordselt lühinägelik.
Lugeda Sakalast Tauno Tuula kartuse kohta, et muusikud võivad varastada Kirsimäe aida, või endise linnapea Loit Kivistiku sõnu, et Ando Kiviberg kavatseb kaaperdada festivali, mida ta 20 aastat on korraldanud, oleks ju väga naljakas, kui ma ei tunneks, kui valusalt need suurepealkirjalised süüdistused Andole mõjuvad ja kuivõrd halvavad tema tegevust nii linnapea kui eelseisva festivali kunstilise juhina.
Esimene ongi mõistetavalt opositsiooni tegelik eesmärk, sest kaotusvalu käest libisenud võimu pärast tundub olevat hävitanud igasuguse ratsionaalse mõtlemise. Teine aga näitab, kuivõrd on Tuulal ja tema mõttekaaslastel häbematust sülitada nii festivalile kui linna tegelikele huvidele.
POLE MINGIT mõtet jaburustega polemiseerida. Ei usu ju ka Tuula ise, et on mingid muusikud, kes sooviksid pärimusmuusika aita talle järjekordseks kaubamajaks müüa. Ei arva Loit Kivistikki, et Kiviberg soovib festivali kaubamärki endale selleks, et seda oma voodipäitsis hardusega imetleda.
Nii aidal kui kaubamärgil on väärtus ja mõte vaid koos tegeliku festivaliga, mida ilma riigi ja linna igakülgse (mitte ainult rahalise) toeta pole võimalik korraldada. Paraku pole täna sellist festivali võimalik korraldada ka ilma Ando Kivibergi teadmiste, sidemete ja kogemusteta. Just seepärast palus mittetulundusühingu Eesti Pärimusmuusika Keskus nõukogu pärast Kivibergi valimist Viljandi linnapeaks tal juba ettevalmistatava festivali kunstilise juhi kohuseid täita ja on tänulik, et ta selleks aega on leidnud.
Tasu selle töö eest on ühingu juhatuse liikme Tarmo Noormaa määrata. Olles lugenud lehest «Reformierakonna andmeid», et see olevat 1700 eurot kuus, võin nende rahustuseks kinnitada, et see summa on säärase tasemega rahvusvaheliste festivalide kunstiliste juhtide omadest kindlasti kõige madalam.
Tervikuna on Eesti pärimusmuusika keskuse 2014. aasta palgakulu eelmise aastaga võrreldes tõusnud kolme protsendi võrra ja seda keskmise palgatõusu arvelt. Juhuks, kui Viljandi rahvas peaks aga tulevikus valimistel eksima ja kantijad võimule pääsevad, siis vältimaks Tuula leiutatud aida kantimise «geniaalse» skeemi käivitumist, lisas mittetulundusühingu üldkoosolek põhikirja punkti, mille kohaselt ühingu likvideerimine või muutmine Tuula pakutud mittetulundusühinguks Viljandi Pidu vajaks kõigi ühingu liikmete nõusolekut.
VILJANDILE ON kerge leida uut linnapead. Sellist, kes käib täpselt tööl ega koorma ka alluvaid üle jõu käivalt. Mind paneb muretsema festivali saatus.
Niisuguseid üritusi hoiavad ülal fanaatikud. Nagu igal kunstnikul, on ka Andol üsna hell hing. Kui ta peaks ühes või teises mõttes murduma, siis muutub ka Viljandi folk üheks tavaliseks suveürituseks paljude teiste kirjus reas, mida tavaliselt korraldavad omavalitsuste kultuuriosakonnad.
Rünnakut Kivibergi vastu juhivad samad inimesed, kes mõned aastad tagasi muutsid üle Eesti hinnatud Viljandi noortekeskuse toakeseks kultuurimaja nurgas ja peletasid linnast Kalvi Kantsi. Samad inimesed, kelle kaasategemisel aeti Ugalast ära Peeter Tammearu ja muudeti teater nii publikuhuvilt kui kunstitasemelt punaseks laternaks omasuguste seas. Nii Kants kui Tammearu elavad, muide, ka praegu Viljandis ja on üle Eesti nõutud spetsialistid. Vaid kodulinnale osutusid nad liiga suurteks oma asja fanaatikuteks. Mul oleks kahju, kui sellesse ritta lisanduks ka Kiviberg.
Jah, andekad inimesed on üldjuhul põikpäised ja nendega koostöö on probleemirohke. Valik on selles, milliseid juhte ja üritusi me tahame Viljandis näha: kas halle või eredaid.