Friday, August 26, 2011

Vabariigi tulek vajaks ka uurivat analüüsi

Sirp 26.08 2011.a.

Tarmo Vahter on oma Peegli stipendiumi tulemuslikult ära kasutanud ning pannud kaante vahele kronoloogia 1991. aasta kevadsuve sündmusest Eestis ja Eesti ümber. Filmistsenaariumitaolise ülesehitusega raamat on hästi liigendatud ja põnevusega loetav, pildi- ja fotodokumentide valik on lausa suurepärane. Uusi fakte avavat või tuntud fakte mõne ootamatu külje pealt valgustavat infot leidus seal mullegi, rääkimata siis neist sündmustest kaugemal seisnud inimestest või nooremast põlvkonnast. Teose puudused lähtuvad tema voorustest või õigemini autori poolt enda ette püstitatud ülesandest. Oma raamatukappi peame selle teose paigutama igatahes teatmike riiulile. Autor on haaravalt fikseerinud selle, mis toimus: kirjeldused Ikla piiripunktis ja Savisaare valituse istungeil juhtunust vahelduvad kaleidoskoopilises rütmis Valge Maja ovaalkabinetis või putšistide peakorteris räägituga. Paraku jääb suuresti avamata vastus küsimusele, miks see toimus ja millised olid toimunu põhjused ja tagajärjed.

Tahan autorile, keda pean kaheldamatult meie üheks ausamaks ja paremaks uurivaks ajakirjanikuks, soovitada võtta ette oma teose teise osa kirjutamine. Seal võiks kogutud materjal ka teravapilgulise ja erapooletut analüüsi leida. Selleks tuleks aga vaatlusalust ajaperioodi laiendada. „Kuus otsustavat kuud” märtsist septembrini 1991. aastal olid meie taasiseseisvumisel formaalselt küll kõige otsustavamad, kuid valikute sooritamise mõttes mitte kõige sisukamad ja kaugeltki mitte kõige põnevamad. Seda on olnud sunnitud tõdema ka autor ise, kuna on avapeatükina sisse toonud 1990. aasta maisündmused (Lõssenko mäss) ning põiganud ka tekstis paaril korral ajas tagasi. Inimesel, kes saab kogu ülevaate toimunust just selle raamatu põhjal, tekib 1991. aasta kevadsuvel Eestis asetleidnust mõneti kummaline pilt.

Vabariigi valitsus üritab Eestit N Liidust lahti raputada ja võitleb ennastületavalt majanduskriisiga. Riigikogu soovib kangelaslikku valitsust millegipärast kukutada, aga muidu tegeleb tühja-tähjaga. Eesti Komitee püüab kõigele positiivsele aga lausa mõistusevastase absurdsusega kaikaid kodaraisse pilduda ning arutleb juba kolmandal päeval pärast taasiseseisvumist vajaduse üle Savisaar lausa füüsiliselt kõrvaldada (lk 275). Kõige olulisem tegevus Eestis tundub olevat aga majanduspiiri ja tollikontrolli (Mart Laari hinnangu kohaselt „liivakastis peetava sõjamängu”, lk 169) vaevarikas kehtestamine, millele raamatus on proportsioonitult palju tähelepanu pööratud. Faktid on ju kõik õiged, aga nende põhjuseid ja tagajärgi on võimalik mõista vaid siis, kui võtta vaatluse alla periood 1987. aasta augustist (MR P-AEG Hirvepargi miiting) kuni 1992. aasta oktoobrini (võimu üleandmine põhiseaduslikule parlamendile ja presidendile). Raamatu lehekülgedelt kumavat lausa maniakaalset võitlust Savisaarega (Kelamist Rüütlini ja Nugisest Toomeni) saab mõista ikkagi vaid kontekstis. Olulised on asjaolud tema Eesti Komitee häälte abil peaministriks saamisest kuni tänase päeva isolatsioonini välja.

Selle võitluse ja kogu raamatu hämmastavamaks avastuseks on üleskirjutus Rüütli kohtumiselt Gorbatšoviga 26. VI 1991 (kaks kuud enne putši!). Seal kannab Eesti riigipea NSVLi presidendile ette, et „Savisaar ei suuda muutuda ning seepärast tuleb loota ainult sellele, et ta möödapääsmatult end täielikult paljastab” (lk 129). Raamatus on toodud ära ka minu sõnad 18. VI 1991 toimunud ülemnõukogu presiidiumi laiendatud istungil, et „Eesti vajab vähemalt 80 saadiku toetusega valitsust” (lk 120) ja Illar Hallaste Eesti Komitee juhatuses 25. VI 1991 esitatud nägemus uuest võimalikust valitsusest, kus peaministril (Hallaste peab silmas Tiit Vähit) oleks kolm asetäitjat: üks rahvusradikaalide, üks rahvarinde ja üks vene tootmisjuhtide hulgast. Kolm asetäitjat (igast liikumisest üks) võiks olla ka kõigil ministritel (lk 128). Tegelikult kordab see 1990. aasta novembris nn enamlaste-kelamlaste pakti ettepanekut, kus nägime peaministrina Siim Kallast, asetäitajatena aga Savisaart, Sirje Endret ning tollast Kohtla-Järve põlevkivikeemiakombinaadi peadirektorit Nikolai Kutašovi (hiljem Tiit Vähi valitsuselt eriteenete eest kodakondsuse saanud meest, kes veel tänagi on Eesti väljapaistvaim põlevkivikeemik). Too ettepanek nagu ka 1991. aasta juunis tehtud katse valitsust vahetada kuulutati siis ja mõnes käsitluses veel tänagi rahvusreeturlikkuse tipuks. Praegu võiks ehk hinnata, et nägime tol ajal tegelikult intuitiivselt ette 1991. aasta jaanuari veriseid sündmusi Vilniuses ja Riias ning putšivõimalust 1991. aasta augustis, kus teistsuguse arengu puhul oleks vaid ühele poliitilisele liikumisele toetuv ja parlamendis enamust mitte omav valitsus võinud kujutada endast Eestile surmaohtu.

Juunis 1991 jõudsid sellise tõdemuseni Teet Kallas, Jaak Jõerüüt ja Tiit Käbin, kes Rahvarinde saadikufraktsioonist välja astusid, putšipäevil ka Liia Hänni ja Marju Lauristin, kelle algatusel hakati otsima kokkulepet Eesti Komiteega, ning 1992. aasta jaanuaris lõpuks mitmed Savisaare valitsuse ministrid, mille tulemusena valitsus lõpuks vahetuski. Eestil läks tõepoolest hästi, et sündmused siin kõige ohtlikumat pööret ei võtnud, kuid putšistide pisut edukama tegevuse puhul oleks rahvuslikule ühtsusele (ja ka vene kogukonna paremikule) toetuv valitsus olnud neile vastupanu organiseerimisel meie jaoks hädavajalik.

Tuues küll hästi ära suurriikide liidrite peas tol ajal toimunu, on raamatus pisut vähe pööratud tähelepanu sellele, mis leidis samal ajal aset Leedus ja Lätis. Praegu kivistub müüt meie rahva vabadusvõitluse unikaalsest kangelaslikkusest ja tollaste juhtide erilisest tarkusest, kuigi kõik protsessid arenesid ju kolmes Balti riigis üsnagi ühtemoodi Ja selgub, et Lennart Mere augustikuine Euroopa turneegi meie iseseisvusele rahvusvahelise tunnustuse tagamiseks toimus käsikäes Leedu ja Läti välisministritega (ja polnudki seega nii unikaalne, vaid oli kusagilt ja kellegi poolt koordineeritud). Äärmiselt huvitavaid mõtteid tekitavad raamatus kirjeldatud ideed tol ajal päevakorras olnud võimalikust alternatiivsest poliitikast vene vähemuse suhtes. Nii Savisaare plaan IdaVirumaa erimajanduspiirkonnast, mis poliitilistel põhjustel parlamendis ja ka osalt valitsuses läbi kukutati, kui ka Marju Lauristini sotsiaaldemokraatide juhatuses korduvalt pakutud pehmem lähenemine kodakondsuspoliitikale on tänase Ida-Virumaa linnade traagilise olukorra ja ka rahvuslõhe tegeliku suurenemise taustal mõtlemapaneva tähendusega. Meenutagem Gorbatšovi viimast hoiatust juba taasiseseisvunud Eestile: „Kui te vene küsimust ei lahenda, võib kõik lennata kus seda ja teist, täiesti teist sõltumatuil põhjustel” (lk 312) ning George Bushi soovitust Balti riigijuhtidele otse enne nende riikide ÜROsse vastuvõttu: „[Tuleb] hoolt kanda, et vähemuste õigustega oleks kõik korras”. Ilmselt võiks neid mõtteid aktuaalselt arutada ka praegune vabariigi valitsus. Tahan tunnustada ka raamatu väga hoolikat toimetamist (Tiit Hennoste): faktivigu ja näpukaid on selles niivõrd vähe, et need esiletoomist ei väärigi. Aga tõepoolest – oodakem järge.
prindi saada

Sunday, August 21, 2011

Jaak Allik: 1991. aasta "kangelaslikkus" ja "oht" kasvavad Eestis iga aastaga





Urmo Soonvald www.DELFI.ee 21. august 2011 10:37
Nii 1991 kui 2011 parlamendis töötanud Jaak Allik lausus Delfile, et meie poliitikute kunagine kangelaslikkus on üle hinnatud, sest otsused tehti toona meist kaugel - nii Moskvas kui Washingtonis.
"Tolle aja "kangelaslikkus" ja "ohud" kasvavad iga aastaga," ütles Allik Delfile.

"Eesti saatust ei määratud tol ajal kindlasti mitte Eestis, vaid ikka Moskvas ja Washingtonis, seda tõestab ka see, et meie saatus on ju olnud täiesti sarnane Leedu ja Lätiga ning väga lähedane teiste tollaste N. Liidu vabariikide ning Ida-Euroopa maadega, nii et isikliku või rahvusliku kangelaslikkuse tähendus on taasiseseisvusprotsessis väga üle hinnatud," hindas Allik sel nädalal meedias ilutsevaid tagasivaateid.

Kas me sellist Tuhkatriinut tahtsimegi?

Sirp 19.08.2011

Eesti Draamateatri „Tuhkatriinumäng”, autor Paul-Eerik Rummo, lavastaja Margus Kasterpalu, kunstnik Aime Unt, helilooja Liisa Hirsch, valguskunstnik Priidu Adlas (Tallinna Linnateater) ja liikumisjuht Sandra Z. Mängivad Ita Ever, Kaie Mihkelson, Ülle Kaljuste, Viire Valdma, Britta Vahur, Tõnu Oja ja Guido Kangur. Esietendus 4. VIII Saueaugu teatritalus.

Margus Kasterpalu „Tuhkatriinumängu” uuslavastus tõstab painava selgusega mällu misanstseenid ja intonatsioonid selle näidendi 1968. aasta esmalavastusest. On rabav, kuidas üks 43 aastat tagasi nähtud etendus võib nii selgesti meeles olla, kui mõni nädalatagunegi on juba ununenud. Paratamatult hakkad juurdlema, mis oli selles teatritükis siis meile, tollastele tudengihakatistele, nii olulist, et me loosungiga „Prints Albert, kuhu sa panid Tuhkatriinu?” (vihje tollasele kultuuriministrile Albert Lausile, kes lavastuse keelas) Vanemuise mäest alla marssisime ning „Tuhkatriinut!” skandeerisime. See polnud mitte ainult protest keelu vastu, sest keelati ju tol ajal paljutki, sügavam tähendus pidi ikkagi peituma lavastuses endas.

Kuulnud nüüd uuesti seda teksti ja lugenud taas läbi näidendi, leidsin kinnitust mälestusele, et Evald Hermaküla lavastus mõjus 1968. aasta (Praha ja Pariisi) kevade kontekstis üsna puhtakujulise poliitilise teatrina. Lavastust kaitstes ja päästes tuli sellist tõlgendust muidugi igati eitada ning rääkida kõrgelennulisi sõnu näidendi mõtte igavikulisusest, kuid ei uskunud neid ei keelajad ega meiegi. Jutt laval käis ikka meist endist, põlvkonnast, kes tahtis talle peale paisatud ajaloovalede seest tõtt otsida, ning võõrandunud ja salastatud võimusüsteemist, mille vastu see tõeotsimine iga päev põrkus. Kuigi nii autori kui ka lavastaja vastused rõhutasid selgesti tõe relatiivsust ja selliste otsingute lootusetust ning isegi irvitasid lihtsakujuliste poliitskeemide üle, oli meile loomulikult tähtis bürokraatiasüsteemi salamehhanismide paljastamine ja tõeotsimise paatos iseenesest ning samastumine Raivo Adlase Printsiga üsna täielik.

Just sellise tõlgenduse tolleaegsele ainuvõimalikkusele viitab ka seekordsel kavalehel ära toodud 1968. aastast pärit ülestähendus Mardi Valgemäelt, kes nägi „Tuhkatriinumängus” leidlikku katset allegoriseerida valitsevat poliitilist olukorda. Eriti täpselt väljendas ajastu üht tüüpkangelast kollaborandist „saladissidenti” muidugi Peremees Kulno Süvalepa suurepärases kehastuses. Tolle vastupanuvõitlus päädis tordi vargsi ümberpööramisega lootuses, et Perenaine äkki oma peotervituses „9” asemel „6” ütleb. Nii see kui ka mitmed teised Peremehe teksti kalambuurid said aastakümneiks meie põlvkonna käibefraasideks ning alles hiljaaegu märkasin imestusega, et minu noor vestluskaaslane ei saanud mõhkugi aru, kui metafoorisin „üheksa kuueks keeramisest”. Emotsionaalses mälus püsib muidugi võimas Perenaise (Herta Elviste) ja Printsi stseen, kus (esmakordselt) kasutati Vanemuise suure lava alastuse kõiki tehnilisi võimalusi, kuid ega ma ausalt öeldes päriselt ei taibanudki, miks oli autoril-lavastajal vaja Perenaise metasotsiaalse demiurgsuse kaudu meie tõeotsingute lootusrikkus nii karmilt kahtluse alla panna.

„Tuhkatriinumängu” 1968. aasta mai keelatud kontrolletenduse ja 1969. aasta veebruari esietenduse vahele jäi augustikuine Praha kevade verreuputamine. Seda kallim oli meile lavastus. SEAL sõitsid nad tõeotsijaist tänavail tankidega üle, MEIE võitlesime oma tõeotsimisele vähemasti teatrilaval loa välja! Evald Hermaküla lavastusest sai „1960ndate lõpu ja 1970ndate alguse Eesti teatriuuenduse avalöök ja legendlavastus” (Reet Neimar). Paul-Eerik Rummo näidend kanoniseerus XX sajandi teise poole eesti draamakirjanduse tipuks, mille puudutamine hakkas teatrirahva teadvuses omandama pühade säilmetega mängimise riskantset tähendust. 1979. aastal söandas seda teha Pärnus Ingo Normet, lavastusest aga ei kujunenud ei erilist kunsti- ega ka poliitsündmust – stagnaaja haripunktil ei tulnud igatahes keegi selle keelamise pealegi. Ka Ain Mäeotsa 1993. aasta esimeses vabadusejoovastuses valminud üliõpilastööl lavakunstikateedri XVI lennuga ei olnud olulist kokkupuudet teatrimaja seinte taga toimuvaga.

Järgnes unustus 18 aastaks. Isegi „Juuditit”, rääkimata „Tabamata imest”, mis pole ju samuti lihtsad tekstid, on neil aastakümnetel mängitud sagedamini.

Päris kindlasti on kõik Eestis lavastamisega tegelevad inimesed „Tuhkatriinumängu” lugenud ning küllap ka taibanud, et tegemist pole isemängiva looga. Nagu Becketti näidendite või Švartsi muinasjututöötluste (mis tõenäoselt olid ka Rummol eeskujude seas) puhul hakkab ka „Tuhkatriinumängu” tekst laval elama vaid juhul, kui lavastaja asetab selle pisut üldise (filosoofilise) mudeli omaenese loodud sotsiaalsele mudelile ning kõneleb meile selle kaudu millestki konkreetsest ja olulisest.

Margus Kasterpalule, kes pole varemgi tagasi kohkunud teksti paljutähendusliku sügavamõttelisuse ees („Hingede öö”, „Quevedo”), olid „Tuhkatriinumänguga” ees seisvad raskused muidugi teada ning küllap teab ta ka vanasõna, et „julge algus on pool võitu”. Lavastaja kontseptuaalsest lähenemisest andis aimu juba osatäitjate valik, millest nähtus, et lugu laotub harjumuspärasest põlvkonna võrra vanemale näitekoosseisule. Ja kui Tuhkatriinu (Britta Vahur) joonistab tordile autori poolt ette nähtud number 9 asemel hoopis numbri 19, hakkame aimu saama, et 1988. aasta öölaulupidude afterparty „Märkamisaeg” ning Vabadussõja võidusamba avatsermoonia lavastaja on vist kavatsenud meile jutustada omaenese loo, selle põlvkonna loo, kes üheksateist aastat tagasi tegi laulvat revolutsiooni. Neile printsidele lubati siis vabadust ja materiaalset heaolu, nende rahvale aga turvalist püsimist ja õitsengut. Kahekümne aastaga vanemasse keskikka jõudnud printsid on nüüd hakanud nägema, et kõik polegi kuld, mis hiilgab, ja kaugeltki kõik laevad, mis merel sõuavad, ei jõua randa. On paras aeg toonaste lubaduste sõelumiseks ja, kui võimalik, ehk ka kursi muutmiseks.

Aga sellest ju kõnelebki Paul-Eerik Rummo näidend! Kui Evald Hermaküla lavastus oli viimseski remargis autoritruu (või kirjutas Rummo näidendi trükiteksti pärast lavastuse nägemist?), siis Kasterpalu ajab julgesti oma rida, kusjuures enamik tema „kuue üheksaks keeramisi” on selgelt kontseptuaalsed. Olulisem neist on Rummo looduna peretütardest intellektuaalselt üle olnud Lossi-Tuhkatriinu (Viire Valdma) muutmine vulgaarseks, rumalaks ja hirmunud olevuseks, kellel ei saa ihaldamisväärse Tuhkatriinuga olla küll tuhkagi ühist. Loomulikult kerkib siis ka printsi „kodanikujulguse” ja vaimsete võimete küsimus, pettusest arusaamiseks on tal kulunud terve inimpõlv.

Tõnu Oja Prints ongi üsna kaugel tulihingelisest tõeotsijast. Ta on pigem saatuse hammasrataste vahele jäänud kahtleja, kes püüab leida vale-Tuhkatriinuga elatud elust mingitki väljapääsu, et n-ö ausalt surra. Üsna paras paar Guido Kanguri Peremehega, kel on samuti üsna vähe ühist Kulno Süvalepa omaaegse naeruväärse kollaborandiga. See Peremees naudib oma „vana vabadusvõitleja” põlve, möiratab mineviku meenutuseks aeg-ajalt mõne jupi „nende päevade” kitarrisoolotki (no võta või jäta, nii 1968. kui ka 1988. aasta Tepandi!) ning on uhke kunagi tehtud revolutsioonile, mille ajast on „meie majal omad välissuhted ja ametlik korrespondents”. Uuel ajal on ta kohanenud edukaks „ajaloospetsialistiks”, kel pole midagi selle vastu, et ka koos Printsiga pisut ajalugu uurida/võltsida. Tema ülesanne on kirjutada iga aasta veebruaris (sic!) toimuvale pidulikule vastuvõtule kõne ja, mis parata, et need kõned on 19 aastaga kulunud üsna üksteisega sarnaseks.

Nende kolme tegelase puhul on Kasterpalu ette võetud muudatused süsteemsed, kõnekad ja loogilised. Mõneti arusaamatuks jäi mulle vaid Peremehe ja Printsi monoloogide paatoslik eeslavalt esitamine. Autoril on selles stseenis küll vähemalt Peremehele lisatud selge tegevuslik võõritus. Praegu mõjuvad need tekstid lavastaja võimendatud tõsimeelse positiivse kreedona. Võib seda ehk mõista Kasterpalu enesekriitilise samastumisena nii Printsi kui ka Peremehega?

Näidendi teiste kangelaste puhul pole lavastaja „omavoli” aga nii järjekindel olnud või on materjali vastupanu osutunud oodatust suuremaks. Peretütreid mängivad Ülle Kaljuste ja Kaie Mihkelson väga säravalt, kuid siiski üsna autoritruult. Lisandunud on vaid lavastaja-poolses proloogis kujutatud nende teadlik osalemine „tuhkatriinu-vabrikus”. Printsi teisiku osa võimaldab Tõnu Ojal kasutada oma suurepärast koomikusoont, kuid regenditeema näidendist kärpimisega on Rummo kirjeldatud võimulabürindid lihtsustunud, mis vähendab mõnevõrra ka Perenaise intriigide globaalsust.

Loomulikult võimaldab Perenaise roll selles näidendis kõige laiemaid tõlgendusi. Omal ajal nägime Perenaises meie vastas seisnud bürokraatliku võimumonstrumi sümbolit. Herta Elviste erakordne intensiivsus nii mängus kui ka hääles kõlab tänaseni kõrvus. Ita Everi Perenaine juhib maailma pigem kavala kogemuse kui läbitungimatu jõulisuse abil, mida konkreetset see kuju võiks aga tänapäeval tähistada, jääb avamatuks. Muidugi madaldab Perenaise globaalvõimukust ka Viire Valdma Lossi-Tuhkatriinu-taolise ambitsioonika rumaluse agendina kasutamine, kui me ei eelda, et just aastatepikkune lossielu on ta selliseks muutnud. Intrigeeriva mõistatusena mõjuvad Tuhkatriinu kingad perenaise jalas. On see vaid proovide käigus sündinud tore leid või tuleks sellest ka mingit sisulist vihjet otsida? Lõppkokkuvõttes on Margus Kasterpalu „pool rehkendust” kindlasti ära teinud. „Tuhkatriinumäng” on jõudnud meie esinduslavale ning näidanud, et võib üsna teravalt kõnetada ka tänapäevast vaatajat, kuigi Aime Undi lavaja kostüümikujundusega on rõhutatult püütud meie pilku otseselt päevapoliitiliselt tõlgenduselt kõrvale juhtida. Muidugi on see näidend ja ka lavastus mitmetähenduslikud. Mul tõstatas see taasiseseisvumise 20. aastapäeva eel küsimuse: „Kas me sellist Tuhkatriinut tahtsimegi?”. Aitäh küsimuse püstitamise eest, sest igal juhul on see sisulisem kui tõdemus, et kakskümmend aastat uut Eestit on olnud väga suur edulugu ning täielikust õnnest lahutab meid vaid haldusterritoriaalne reform, milleni üks teine „laulev revolutsionäär” (Jüri Raidla) on samaaegselt jõudnud („Eduloo jätkumine – Eesti suurim väljakutse”, Sirp 5. VIII ).

Tuesday, August 2, 2011

Intervjuu Jaak Allikuga

Sakala 2.08.2011


Olete peale ühe ametiajalist pausi taas Riigikogu liige. Mis on parlamendis vahepeal muutunud? Milline muutus Teid enim üllatas?

Tundub, et parlamendis on veelgi vähenenud soov üksteise seisukohti kuulata ja nende vahel ühisosa leida. Masendavad olid kevadperioodi kõige tähtsamad maksuteemalised arutelud, kus otsused olid väga kitsa ringi koalitsiooniläbirääkimistel osalenute poolt juba ette langetatud. Parlamenti oli tarvis vaid nende vormistamiseks.
Maamaksuseadus esitati Riigikogule isegi rahandusminister Jürgen Ligi arvates kõlbmatul kuju, mille tõttu muutus selle tekst teiseks lugemiseks täielikult ja tema läbisurumisega oli nii kiire, et opositsioonilt võeti isegi teoreetiline võimalus parandusettepanekuid teha. Üksikisiku tulumaksu langetamine 1 protsendi võrra nelja aasta pärast on aga lihtsalt naerukoht, sest keegi ei tea milline on siis maailma ja Eesti rahanduslik seis. Sellise mõttetu teerullina toimimise pärast oli piinlik ka osal koalitsioonisaadikutest ning minu meelest sai see üheks ajendiks IRL-s „kampsunitemässu“ puhkemisel.

Kas rahvaesindajate näod on viimaste koosseisude lõikes jätkusuutliku riigivõimu silmas pidades piisaval määral vahetunud?

Ma arvan, et Eestis tuleks tõsiselt kaaluda parlamendisaadikule kaheperioodilise ehk kaheksa-aastase ajapiirangu kehtestamist, nii nagu see on Presidendil. Olen Riigikogus nüüd neljandat korda ja alati üheperioodilise vaheaja järgi ning arvan, et ühiskonnas toimuvate protsesside ja rahva meelolu mõistmisel on need pausid ja Toompeal istumise asemel muude asjadega tegelemine mulle kasuks olnud.

Milliste isikuomaduste ja oskustega noorpoliitikud peaksid saama oma võimaluse?

Kindlasti iseseisvalt ja erialase töö abil oma maailmavaateni jõudnud ning sallivad noored. Kuid tänu meie valimissüsteemile on sellistel noored raske leida oma võimalust poliitikas. Ma ei arva, muide, et Riigikogu peaks olema inimese esimene ja ministriamet teine töökoht.

Sotsiaaldemokraadid on viimaste uuringute põhjal tõusnud populaarsuselt teiseks erakonnaks Eestis. Missuguseid arenguid see meie ühiskonnas endaga kaasa võiks tuua?
Üha enam inimesi mõistab, et tänaselt äriedu keskselt ning raamatupidajate juhitud Eestilt tuleb üle minna inimesekesksele ning oma kodumaad ja rahvast armastavate visionääride juhitud ühiskonnale. Sotsiaaldemokraatlik maailmavaade on meie maal praegu toimuvale ainsaks tõsiseltvõetavaks alternatiiviks.

Kuidas võiks riiklikus poliitikas aset leidev mõjutada lähitulevikus Viljandi linna eluolu?

Hiljuti avaldatud ülevaade Viljandit juhtiva koalitsiooni võimuleppe täitmisest näitas, et Reformierakond, IRL ja Keskerakond on linnas toimuvaga ju täiesti rahul. Huvitav, kas seda on ka linnarahvas? Viljandi on muide ainus maakonnalinn, kus hetkel pole korraga ei kultuurimaja, kino, toimivat noortekeskust ega ka veekeskust.

Mida Te arvate Ugala ja Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna ühisele juhtimisele viimise plaanist? Kas jagate kultuuriministri hinnangut, et see tõstaks teatri potentsiaali?

Mul on kahju, et kultuuriminister on lasknud ennast eksitada mõnede Ugala ja Kultuuriakadeemia juhtide omakasupüüdlikest luuludest. Kardan, et lootus Ugala rekonstrueerida haridusministeeriumi ja Tartu Ülikooli rahadega pole jätkusuutlik. Arvestades näitlejate üleproduktsiooni, eelseisvat abiturientide arvu kahekordset vähenemist ning minister Jaak Aaviksoo kavandatud kõrgharidusreformi põhimõtteid, tõstatub paratamatult küsimus draamanäitlejate kahes kõrgkoolis õpetamise mõttekusest.
Väikese rahva juures õigustab loomeerialade dubleeritud õpet vaid erinevate koolkondade olemasolu või soov anda suurele meistrile nagu näiteks Kalju Komissarov võimalus „oma kooli“ pidamiseks . Täna pole Tallinna ja Viljandi näitlejaõppes võimalik tuvastada „erinevaid koolkondi“, muude teatrierialade, aga ka näitlejameisterlikkuse ja lavakõne, õpetamiseks on Tallinnas juba praegu palju mitmekesisem tehniline baas ning laiem valik spetsialiste-õppejõude kui Viljandis kunagi olla võiks.
Külastajate arvult on Ugala jõudnud praegu lausa ajaloolisse madalseisu, jäädes veerandi võrra maha isegi Rakvere teatrist. Anzori Barkalaja kirjutas Facebookis , et Ugala ligi 9000 ruutmeetrit pinda vajab põhimõtteliselt kasutust ruudust kasutatavaks muutmist. Tahaksin lugupeetud rektori tähelepanu juhtida selle, et keegi pole igavene ning mõne teise rektoriga või Komissarovist erineva teatriõppejõuga võib ka Kultuuriakadeemia või tema teatriõpe kiiresti kasutuks ruuduks muutuda, siis aga oleks Ugala ärapäästmine sellest hulga raskem ,Vastutagu iga asutus ja süsteem ikka ise enda eest ning ligimese (ajutise) nõrkuse korral on tema koja endale himustamine kurjast . Loota teatris professionaalsete näitlejate arvu vähendamise ning „üliõpilaslavastuste“ hulga suurendamise abil publikuhuvi tõusule pole mingit põhjust. Ugala on alati olnud avatud Kultuuriakadeemia tearisuuna töödele, paraku ma ei mäleta, millal akadeemia poolt Viljandis tehtud üliõpilastöö või diplomilavastus viimati vähegi laiemat publikuhuvi pälvis. Väita aga, et 90-aastase traditsiooniga Ugala ilma üliõpilaste abita ei suudaks Rakvere või Pärnu teatriga samal tasemel või neist eespoolgi püsida on vaid oma saamatuse varjamine.
Tänase Ugala ja Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna ühendamise idee meenutab mulle juttu jalutust, kes hakkas pimedat juhtima. Selle asemel on vaja leida Ugalale tugeva väega lavastajast teatrijuht, kelle olemasolu annaks pisutki lootust, et mingi teatriõpe võiks Viljandis säiluda. Huvitava ja isikupärase teatri juurde on võimalik teatrikool luua, nõrga teatri ja kooli ühendamine aga kompromiteerib kooli ja laostab lõplikult ka teatri. Kultuuriakadeemial tuleks aga keskendada oma ressursid nende erialade õpetamisele, milles ta on Eestis ainus ja unikaalne, mitte aga Tallinna kõrval paratamatult teisejärguline.

Presidendivalimisteni on nüüdseks jäänud vähem kui kuu aega. Millised valimistega seonduvad aspektid pole Teie meelest seni vääritud tähelepanu saanud?

Presidendivalimised on juba praegu ja kindlasti saavad ka augustis olema kaugelt ülekajastatud. Eesti on parlamentaarne riik, kus kogu sisuline ja rahanduslik võim on peaministri käes.
President on demokraatlikku riigikorda kaitsev esindusisik ja on väga hea, et Toomas Hendrik Ilvesel on võimalus seda ametit veel viis aastat pidada.