Arvamus

Jaak Allik Foto: ELMO RIIG/SAKALA

Jaak Allik: Savisaar hävitab poliitikuid, kes sooviksid temaga koalitsiooni minna või isegi suhelda19

10. september 2015 13:26

Poliitikuid, kes sooviksid Edgar Savisaarega mis tahes koalitsiooni minna või temaga isegi suhelda, jääb üha vähemaks, sest ta hävitab neid ise, kirjutab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna juhatuse liige Jaak Allik.

Edgar Savisaar on taas rivis. Inimlikult on selle üle hea meel, et mees, kelle teened Eesti taasiseseisvumisprotsessis on suurimad, suutis võita raske haiguse ning võib jõukohaselt jätkata oma elutööd. Nagu tema äsjasest intervjuust «Kesknädalale» nähtub, pole tal aga haiguskuude jooksul olnud jõudu või julgust mõelda oma poliitilise tegevuse viljadele, mõelda sellest, millest on loomulik mõelda igal meievanusel – milline on minu elu ja tegevuse koondbilanss, kuidas jäävad mind mäletama omaksed, sõbrad-tuttavad ning Savisaare-mastaapi isiksuste puhul muidugi ka erakond, ühiskond, rahvas.
Muidugi ei saa ükski ajaloo (ümber)kirjutaja võtta Savisaarelt tema teeneid aastaist 1988-1991, paraku pole järgnev veerandsada talle toonud loodetud poliitilist taassündi. Kui see oleks vaid Savisaare enda rahuldamata ambitsioonide või Keskerakonna paratamatu opositsioonis istumise probleem, siis poleks sellest mõtet eriti rääkidagi.
Paraku on see aga kogu Eesti riigi poliitilise ummiku probleem. Eesti demokraatliku traditsiooni ohtusattumise probleem, sest mida muud tähendab ühe erakonna juba 16 aastat kestnud vääramatu võim.
Kusjuures seda, et Reformierakonna noorpoliitikutel pole ei kompetentsi ega ka tahet leida tegelikke lahendusi üha keerukamatele väljakutsetele, mis täna Eesti ees seisavad, tunnistab juba ka Reformierakonna enda vanem ja kogenum osa. Reformierakonna jätkuvat võimulpüsimist garanteerib aga Andrus Kivirähki tabava iseloomustuse kohaselt nende «auesimees» – Edgar Savisaar.
Ossinovskile Pihli saatus?

Jüri Pihl. Foto: Marianne Loorents/Virumaa Teataja

Oma intervjuus ennustab Savisaar Jevgeni Ossinovskile Jüri Pihli saatust. Miks ja mida ta sellega tegelikult öelda tahab, selleks tuleb pisut meenutada ajalugu.
See oli vist 1996. aastal kui Savisaar ütles, et ta unistab hetkest, kui saaks panna pärja Koonderakonna hauale. Koonderakond oli 1995. aasta märtsil olnud just see erakond, kes võttis Keskerakonna koalitsiooni ja andis Savisaarele siseministri portfelli. Järgnes lindiskandaal, mida kindlasti ei lavastanud Koonderakond ja me tegime Keskerakonnale ettepaneku Savisaarest loobuda ja jääda valitsusse edasi.
Loomulikult Edgar sellega kaasa ei läinud, kuid lahkus (mäletab seda veel keegi!) siiski Keskerakonna esimehe kohalt, kuhu kandideerisid Andra Veidemann ja Siiri Oviir. Savisaar toetas Oviiri, võitis aga Veidemann.
Aasta hiljem oli Edgar tagasi ning Andra koos toetajatega parteist läinud. 1999. aasta parlamendivalimiste eel tegi Savisaar maaerakondadele selgeks, et eelmised valimised suurelt võitnud KMÜst lahtisaamiseks tuleb erakondadevahelised valmisliidud keelustada. Nii läkski ja Koonderakond hävis valimistel ning 2002. aastaks ka likvideerus.
2001. aasta presidendivalimistel oli Siiri Oviir kandidaat, kes omas reaalseid võimalusi võitmiseks. Savisaar toetas Peeter Kreitzbergi, kel neid võimalusi polnud. Võitis Arnold Rüütel. Tänaseks on ka Oviir Keskerakonnast lahkunud ning seda jõudis teha ka Kreitzberg.
2006. aasta presidendivalimiste eel sündis niinimetatud KeRa – Keskerakonna ja Rahvaliidu poliitilise koostöö kokkulepe, kuhu Savisaare kategoorilisel nõudmisel kirjutati sisse, et istuv president on kahe erakonna kokkuleppe garantiiks. Sellest lausest saigi kirstunael Rüütli presidendina jätkamises.
Savisaar arvestas tegelikult sellega, et ei Rüütel ega Ilves saa kontserdisaalis hääli kokku. Ilves siiski napilt sai ning KeRast sai alguse Rahvaliidu allakäik.
Savisaare huvid koalitsioonipartneritega
Pärast 2009. aasta kohalikke valimisi tegi Tallinna volikogus absoluutse enamuse saavutanud Keskerakond sotsidele, keda juhtis Jüri Pihl, ettepaneku tulla koalitsiooni, see tähendas asuda koos linna valitsema.

Sven Mikser. Foto: Jaanus Lensment

Pihl arvas toona nagu Miksergi 2014. ja 2015. aastal valitsusse minnes igati loogiliselt, et parem on olla koalitsioonis kui opositsioonis ning võttis selle pakkumise vastu. Ta ei arvestanud vaid seda, et läbi aegade on Edgar Savisaare esmaseks taktikaliseks huviks olnud hävitada just need erakonnad ja ka isikud omaenda erakonnas, kellega on suurem vaadete ja seega ka valijaskonna kokkulangevus, seega jõud, kellega oleks strateegiline huvi just koostööd teha. Koonderakond, Rahvaliit, seejärel ning täna siis sotsid. Kõik vahendid on selleks lubatud.
Koostöö asemel hakati Tallinna koalitsioonis sotse alandama ja saadigi lõpuks lahti Pihlist – inimesest, kes mingil ajal soovis siiralt Keskerakonnaga koostööd teha. Ja just selles muutumatus mõttemallis ongi Savisaare hädade põhjus – üks taktikaline võit järgneb teisele – kokkuvõttes on tegemist aga strateegilise fiaskoga. Poliitikuid, kes sooviksid Savisaarega mis tahes koalitsiooni minna või temaga isegi suhelda, jääb üha vähemaks, sest ta hävitab neid ise.
Savisaar tahaks muidugi Eesti poliitilise maastiku jagada ära Kesk- ja Reformierakonna vahel, sest neil pole mingitki programmilist ega ka valijaskonna kattuvust. Samal ajal on raske uskuda naiivsust, et ta võiks loota Keskerakonnale 51-protsendilist valimisvõitu, tehes aga kõik selleks, et väiksemgi erakond, kes parlamenti pääseb, näeks oma liitlast pigem Reformierakonnas. Või on lootused tõesti praegu rajatud EKRE-le?
«Mida halvem, seda parem»
Samas peaks Savisaar teadma ka seda, et isegi Reformierakonna «mõistlikum osa» talle peaministri tooli ei anna ja seega võib korduda aasta 2004, kui enamik Reformierakonnaga koos valitsuses olnud ja oma esimehest vähem küünilisi ministreid lahkus Keskerakonnast.
Tegelikult tundub mulle, et Savisaar ei taha täna valitsusse minna ei sotside ega ka Reformierakonnaga. Ta arvab, et «mida halvem, seda parem». Mida see aga tegelikult tähendab ka Keskerakonnale, pole ta nagu tavaliselt, strateegiliselt läbi mõelnud. Ka haiguskuude jooksul mitte, sest uus taktika näib olevat vana ja kõigile tuntud.

Edgar Savisaar. Foto: Sander Ilvest

Mida peaksid teised poliitilised jõud sellises olukorras tegema? Muidugi on võti Keskerakonna «mõistlikuma osa» käes, kuid nende tavapärane grupiviisiline lahkumine teistesse erakondadesse ei tooks samuti ju kaasa strateegilist lahendust.
Mulle tundub, et Savisaare vastu taktikaliste sammudega ei saagi. Ainsaks Eesti riigi poliitilisele tulevikule suunatud strateegiliseks lahenduseks oleks IRLi ja sotsiaaldemokraatide ühine keeldumine koostööst tänase Reformierakonnaga, mis oleks ka nende parteide endi tuleviku seisukohast parim.
Sellisel juhul langeksid maskid ja selguks, kes on see «mõistlikum osa» Reformierakonnast, kes Savisaare sõnul Taavi Rõivase selja taga temaga kohtumisel käib. Ja jõudu nii sündivale valitsusele, sest ega Eesti seepärast valitsemata jää. Lihtsalt järgmistel valimistel oleks inimestel siis võimalik valida millegi reaalse, mitte poliittehnoloogide poolt neis tekitatud hirmude vahel.
Arvan, et ühel või teisel põhjusel, enne 2019. aasta valimisi nii juhtubki, küsimus on vaid, kelle initsiatiivil.

Tuesday, February 10, 2015

Teater usub Keskerakonna uuestisündi

8. veebruar 2015 Postimees

Arvustus
«Savisaar»
Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, dramaturg Eero Epner.
Heliloojad Vaiko Eplik ja Jakob Juhkam.
Laval Marika Vaarik, Rea Lest, Helena Pruuli, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Simeoni Sundja, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja Jarmo Reha, külalistena Liina Vahtrik (Von Krahli teater) ja Raivo E. Tamm ning noorte segakoor Vox Populi (dirigent Janne Fridolin).
Esietendus 6. veebruaril Tallinnas Nordea kontserdimajas.
-----------------------
Mida kaugemale «Ühtse Eesti suurkogust» (7. mail 2010 Saku suurhallis – toim), seda sagedamini on teatrile NO99 hakatud ette heitma, et «lavastuse pilav toime raiskas ühiskondlikke pingeid, mis oleksid pidanud saama lahenduse ja väljenduse just nimelt reaalse poliitilise rahulolematuse ja võimusuhete muutusena» (Meelis Oidsalu).
Jah, tol õhtul oleks võinud Allar Jõksi või Indrek Tarandi partei reaalselt sündida, selle asemel aitas suurlavastus aga tahtmatult kaasa «kartellierakondade» võimu kinnistumisele. Aga teisalt – kui respublikaanide ja roheliste fiasko järel oleks teater aidanud poliitorbiidile lennutada veel ühe võimuahne petturite kamba, mida oleks see tähendanud niigi lapsekingadest Eesti demokraatiale?
Eks varsti näis, kas lasub suurkogu vari ka tänastel «värsketel» parlamentipürgijatel. Teatri paljastatud meetodid – manipuleerimine finants- ja poliitikaasjades väheteadlikumate valijate õiglustundega – on ju samaks jäänud.
Kuid NO ei saa mitte vaiki olla. Ning võttis seekordsete valimiste eel valminud hoiatuslavastuse sihtmärgiks Edgar Savisaare ja sellega ühes siis ka Keskerakonna mineviku, oleviku ja tuleviku.
Täpne valik
Objekti valik tekitas esialgu õlakehituse – kas pole hiljaks jäädud ning on hakatud kahurist poolsurnud kärbest tulistama? On ju nii Sotsiaaldemokraatliku Erakonna, Isamaa ja Res Publica Liidu kui ka Vabaerakonna juhid kinnitanud, et peamiseks ohuks Eesti tulevikule on Reformierakonna võimule jäämine ning Savisaarel pärast neid valimisi enam rolli riigitaseme poliitikas pole. Vaid Taavi Rõivas jätkab endise visadusega tohutu Savisaare-kolli seinale maalimist.
Just sellest lähtudes saab aga selgeks, et teatri valik on ka seekord täpne. Savisaar on praegu Reformierakonna võimulpüsimise viimane garant. Lahkub tema, peavad ka reformarid oma asjad sadades kabinettides kokku pakkima, selles ei kahtle vist küll ükski poliitikavaatleja.
Ning siit ka lavastuse paatos – kõik maised ja taevased jõud, jumalad ja fuuriad, sõbrad ja vaenlased, koorid ja muusika on pandud anuma vaid ühte –, mine ometi ära ja anna vabaks mitte ainult Kadri ja Jüri, vaid tegelikult kogu Eesti poliitikaelu. Pealisülesanne on seega õigesti valitud ja see kindlustavat teatavasti vähemalt poole kunstilisest kordaminekust.
Teise poole pidavat Konstantin Stanislavski sõnade kohaselt andma õige osatäitjate valik. Ja ka siin on toredaid saavutusi.
Kuldses toogas Marika Vaarik näikse oma kangelasest rohkemgi teadvat kui lavastajad. Ta ei parodeeri, vaid pigem tunneb kaasa – vähemalt neis kohtades, kus libretistid talle otseselt nuga pihku ei suru. Igatahes läheb see leedi ja lord Macbethi võimas süntees kindlalt Eesti teatrilukku.
Esile tõstan ka Gert Raudsepa, kes nõuniku rollis on samuti suutnud jõuda selle vastiku kuju vastuoluliste psühholoogiliste tagamaade avamiseni. Vaimukas on uisulembelisele peakangelasele tumedat tulevikku manava Fuuria rulluiskudel liuglemine Rasmus Kaljujärve elegantses soorituses. Liina Vahtriku heale vokaalile (fraseerimisega on siiski probleeme) lisandub ka paras ports õiglast näitlejasarkasmi Vilja suhtes. Suurepärased on Raivo E. Tamm Mardi ja Linnarina ning Jarmo Reha Jürina.
Kaelamurdev katse
Meeldejäävalt vaimukas on Kristin Pukka loodud tantsuline liikumine, mida võinuks rohkemgi olla. Kindlasti on suure ja kuuldavalt/nähtavalt eduka töö teinud dirigent Janne Fridolin Neitsite koori kujundamisel lavastuse tegelikult teiseks peaosaliseks.
Tõrvatilgaks meepotis on loo žanriline ebamäärasus. Ette on võetud kaelamurdev katse sulatada kokku antiiktragöödia ja n-ö prügikasti-stiilis poliitsatiir. Nii tekitatud «siga ja kägu» aga kriginata ei haaku ning lavastustervik nagu muusikagi jääb eklektiliseks. Kreekalik-shakespeare’lik pool on üsna võimas ja hästi paigas, kuid küllap tekitas see loojais põhjendatud kartust, et nii võib vaatemäng jääda liiga paatoslik-staatiliseks. Sellele pealevalatud päevakajaline soust on kohati vägagi vaimukas.
Savisaare ja Mardi võitluslikku duetti Vabaduse Isa tiitli eest hakatakse kindlasti ette kandma ka lavastusest lahus. Linnari ja Joeli kvartett Andruse ja Taaviga peegeldab nüansitäpselt Reformierakonna ja Keskerakonna lahutamatust. Jüri «märg» unenägu Kajast võib omada prognostilist tähendustki. Hea maitse piiril on minu jaoks naaberriigi takuhabemetega saadikute ja nende karupeaga kuninga liin.
Päris poliitilis-psühholoogiliselt mööda on aga pandud lavastuse naispeategelase Kadri kuju loomisel, ja etteheited ei kuulu siin mitte niivõrd Helena Pruulile. Näha Kadri motiivina meeletut võimuiha ning rääkida tema puhul 20 aastast «raisatud elust» näitab tegijate (eelkõige vist siis Eero Epneri) pealiskaudsust Keskerakonna sisekliima ja kaudselt ka Savisaare fenomeni mõistmisel. Sellise lahenduse sisulise katte puudumist tõestab seegi, et Kadriga pole lõpuks suudetud peale hakata muud targemat, kui lasta tal poolalasti olematusse hüpelda.
Imeline lõpp
Lavastuse üheks läbivaks liiniks on Savisaare võitlus reeturitega. Etenduse algul kuuleme Kuningalt, et «ei saa sind reeta vaenlane, vaid ainult sõber» ning hiljem uhkeldab peategelane sellega, et omab reeturite kataloogi.
Savisaare juurest on tõepoolest lahkunud kuus lainet lähimaid võitluskaaslasi (Marjust Viljani). Tagakiusamismaania põhjustab usaldamatust ja viib reetmiseni, reetmine omakorda süvendab tagakiusamismaaniat. Kus on siin muna ja kus kana, see vajaks ilmselt sügavamat kunstilis-kliinilist analüüsi.
Kadri ja Jüri teavad, et nad on seitsmes laine, mis pidavat platsi puhtaks lööma, nii et pole põhjust neid mõnitada või neile kaasa tunda selle eest, kus ja kuidas nad täna seisavad.
Mis saaks Eesti poliitikast ilma Keskerakonnata, seda ei oska ennustada ükski analüütik. Ojasoo-Semper-Epner paistavad uskuvat, et parem ei saaks ning seetõttu on nad oma lavastusele loonud imelise lõpu – kandlekujulise kommikarbiga tüdrukutirtsust Kadri laulu näol, kes «üle maa ja vee / musta sinise / oru vargamäe / valget purje näeb».
See, mida ta näeb, on «väike savist saar»! Minu võtan seda usuna Keskerakonna uuestisünni võimalusse, mida ma koos lavastuse autoritega kindlasti jagan.