Tuesday, May 24, 2011

Statistika või suured valed?

Eesti Päevaleht 24.05.2011

Mäletavasti on viimasel kümmekonnal aastal riigieelarve aruteluga alati kaasnenud loomeliitude ja kultuurirtegelaste kurtmine selle üle, et kultuuri osakaal riigieelarve kulude kogumahus pidevalt langeb. Ka hiljuti asutatud Kultuurikoja loomise üheks algpõhjuseks oli veendumus kultuuri alarahastatusest. Valitsused pole nende kurtmiste peale küll raha juurde andnud, kuid on olnud seni vähemasti häbelikult vait.
Andrus Ansipi poolt 20.mail Vikerraadio „Reporteritunnis“ tehtud avaldus, et kuna Eestis investeeritakse kultuuri võrreldes teiste EL-i ja OECD riikidega kõige rohkem siis pole mõeldav , et seda osatähtsust veelgi suurendataks, vaid tuleb hoopis koondamistele ning tootlikkuse tõstmisele mõelda, on andnud kultuuripoliitikale Eestis täiesti uue suuna. Peaminister tugines seejuures Eurostati andmetel, mille kohaselt aastatel 2001-2009 olevat Eesti kulutused kultuurile jäänud 2 kuni 2,3 protsendi vahele SKT-st (sisemajanduse kogutoodangust)
Jätaksin reformierakonna ideoloogide hooleks soovituste andmise , milliste konkreetsete vahenditega tõsta kultuurisfääris tootlikkust , küll aga süveneksin pisut Peaministri poolt esitatud arvudesse. 2009.aastal oli Eesti SKT 210,3 miljardit krooni, millest 2,3 % on 4,8 miljardit. Samal aastal oli Kultuuriministeeriumi eelarvekulude kogumahkuks 2,38 miljardit, ehk 1,12 % SKT-st. (selle summa sees oli teatavasti ka Rahvusringhäälingu eelarve -379.1 miljonit ja riiklikud kulutused spordile). Kui isegi vaadata kogu statistilise eluvaldkonna „vaba aeg, kultuur ja religioon“ kulusid, siis 2009.aastal oli selleks 2,659.miljardit Eurostati teadmisel peaks siis kusagil kivi alla peidus olema veel 2,15 miljardit kultuurikulutusi.. Kus see kivi asub? Ehk on Eurostat lisanud riigi kulutustele ka kohalike omavalitsuse kulud, mis tähendaks, et umbes 18 miljardilisest omavalitsuste kogueelarvest, kulus kultuurile üle kahe miljardi? Tahaks teada, kuidas need andmed saadud on ja kas nii on tehtud ka teiste riikide puhul , kus maksusüsteemid on meist erinevad ja just kohalike eelarvete kaudu kuulub ümberjaotamisele suurem osa maksurahast.Ning muidugi ka seda, milline on mõiste „kultuur“ maht Eurostati mõttes ning kuivõrd on see riikide vahel võrreldav. Kui Peaminister omab neid andmeid, siis ootaks avalikustamist, vastasel korral on tema suunanäitamine kultuurisfääri koondamisele vähemasti ennatlik.
Asjal on aga veelgi huvitavam pool. Teatavasti oleme oma kaitsekulutustelt (ligi 2% SKT-st, mis kahekordselt ületab Leedu ja Läti kaitsekulutusi) NATO parimate poegade hulgas ning hiljuti oli kuulda ka , et meie hariduskulutuste osakaal SKT-st on selgelt üle Euroopa keskmise. Hiljuti teatas peaminister infotunnis, et sisejulgeolekule panustame me kogunisti 2,4% SKT-st, ( ligi 5 miljardit krooni !?) , mis on kaks korda rohkem kui skandinaaviamaades Kultuuris oleme siis nüüd lausa esimesed. Väga tahaks teada , milliste elusfääride arvelt me siis nii „priiskame“ ehk kuidas jaguneb „kogu SKT pirukas“ võrreldes teiste Euroopa riikidega. .100% on ikkagi 100% nii meil kui Euroopas aga meie maksukoormus, s.t eelarve kaudu ringijagatav SKT on seejuures Euroopa üks madalamaid (33,5%), seega hoiame me millegi arvelt ju kõvasti kokku. Just see peaks olema maksumaksjaile ja valijaile igapäevaselt teada ning otsustamiskohaks.. Taolist statistikat pole ma aga isegi Europarlamendi analüütikute abil suutnud kusagilt leida.Kui Peaministril see on , siis paluks ka selle avalikustamist ning kommenteerimist.. Kui aga pole, siis osutub kogu SKT protsendile rajatud jutt lihtsalt propagandistlikuks müraks ning on vaid kinnituseks vanale kõnekäänule väikestest valedest , suurtest valedest ja statistikast.
Kui aga kultuuriinimeste igapäevasele tunnetusele ja nende viletsaile (Eesti keskmisest 30% madalamaile) palkadele vaatamata,osutubki õigeks, et meie kulutused kultuurile on Euroopas suhteliselt suurimad, siis teha sellest järeldus,et kultuurisfääri tuleb koondama ja seal tootlikkust tõstma hakata, on tõeliselt raamatupidajalik. Riigimehest peremees mõistaks ju ilma põhiseadust lugematagi, et Eesti riigi õigustuseks on ainult meie kultuur, mille läbi aegade säilimise teenistuses peavad olema nii majandus kui riigikaitse.
Jah, sel miljonisel suguharul, kellest veerand käib iga viie aasta tagant ühel platsil koos laulmas, on kaks ooperiteatrit, kuus avalik-õiguslikku ülikooli, 2500 ajaloomälestist ja nüüd tahab ta ehitada ka oma Muuseumi kuhugi kolkasse paarsada kilomeetrit pealinnast! Egiptus on läinud ajalukku püramiidide ja Hiina oma Suure Müüriga .Eesti rahvas saab sinna minna ainult oma „igemepaistetuslikult suure“ kultuuriloome ja selle tarbimisega.Seda paistetust ravima hakata oleks põhiseadusevastane, seega kuritegelik.
Kui me tõesti kulutame kultuurile suhteliselt enam kui keegi teine Euroopas, siis me peaksime selle üle uhked olema. Ma kardan aga, et see pole tõsi.

Friday, May 20, 2011

Törtsuke keelepeksu Savisaarest

Sirp 20 05.2011
Tuuli Koch „Savisaar –tujukas mängur“
Ajakirjade Kirjastus, Tallinn 2011,190 lk


„Savisaare karisma ja energia on seletatamatud.On naisi, kes juba 1990.alguses riigikogu koridorides liikudes heitsid tema lähendes teadlikult pilgu kõrvale.Nad ei julgenud lihtsalt proovida, kas see MISKI teeb imet ka nende peal, kui nad lubavad oma pilgu ühte Savisaare rohekashallide silmadega“
Tuuli Koch
Kõige õnnelikum idee, mis Tuuli Kochile Savisaare-raamatut kirjutades pähe tuli, oli sellele isikunimede registri lisamata jätmine. Sest Savisaare-huviline lugeja oleks kaupluses raamatut avades kindlasti märganud, et sellest puuduvad nimed nagu Marju Lauristin, Küllo Arjakas, Heinz Valk, Rein ja Andra Veidemannid, Andres Tarand, Andrus Öövel aga ka Ülo Nugis, Tunne Kelam, Vaino Väljas, Mikk Titma, Mart Siimann, Juhan Parts ning koguni Mihhail Gorbatšov, Boriss Jeltsin ja Toomas Hendrik Ilves. Ning lugeja oleks saanud aru, et sellest raamatust puudub ka Edgar Savisaar- poliitik, publitsist, Rahvarinde looja, opositsioonijuht, ekspeaminister ja linnapea. See raamat kõneleb ilmselt kellestki või õigemini ,millestki ,muust. Pealiskaudse lehitsemise järel oleks lugeja tõstnud Tuuli Kochi teose raamatupoe isikuraamatute või poliitikaletilt sinna nurgakesse kus kopitavad anekdootidekogud ja seal olekski ta õige koht, kui meil süvenemisel ei tekiks kahtlus, et tegemist võib olla hoopiski armastusromaaniga . Tegelikult vist eesti esimese sado-maso armastuslooga. Teose peategelaseks on kunagise noore keskerakondlase tänaseni püsiv armastus müütilise seksuaalvägilase vastu, keda ta nimetab (ja vist ka peab) Savisaareks. Too tegi kunagi oma kabinetis Tuulile ilmse alapakkumise, kutsudes teda vaid pealinna meediajuhiks ,või siis lasi Tuuli ennast tõesti mingis meeltesegaduses Priit Hõbemäel ära hirmutada ja jättis seepärast tolle pakkumise vastu võtmata. (lk.3) See valeotsus on ilmselt pannud pitseri kogu Tuuli edasisele elule, tehes sellest tõeliselt sadomasohhistliku kättemaksuakti nii iseendale kui tollele Edgarile. (Naudingu kõrghetkel - rahaskandaali puudutava artikli avaldamise eelõhtul kell 23.15, pöördubki ta SMS-is oma ohvri ja paleuse poole just sõnadega :„Armas Edgar“ lk.96). Kogenud Merit Kopli ja Kalle Muuli muidugi taipasid, keda usaldada kirjutama Savisaart kompromiteerivat lugu (lk.96). Saades teada, et Kaitsepolitsei kuulas juba vähemalt 2010 aasta algusest pealt kõiki Edgar Savisaare telefonikõnesid, jälgis tema SMS-s ja inimesi, kes teda külastasid (lk.103), oleksid 99 ajakirjanikku 100-st asunud loomulikult kirjutama artiklit riigist , kus selline asi on opositsiooniliidri ja pealinna linnapea suhtes võimalik ning uurima ,kas selles riigis jälitatakse pidevalt kõigi erakondade juhte.Tuli leida see üks ja ainus, kes jälitajate poolt laualepuistatud raasukeste põhjal kirjutaks artikli, mis kaks ja pool kuud enne valimisi opositsioonijuhi hävitaks ja valitsusele võidu kindlustaks. Mõistusele taolise teo puhul apellerida polnuks võimalik, võis vaid apellerida tunnetele ning „Postimehe“ juhid teadsid täpselt ,millise kivi all need magusvalusad kired asuvad.
Mõistusega pole palju tegemist ka Tuuli Kochi nüüdseks kaante vahele saanud raamatus. Kokku on kogutud ning kriitikavabalt tarbitud mõningane hulk Savisaare kohta alati ringlevast poliitilisest keelepeksust (a la lk 65 : „2007.a. valimiste järgi oli isamaalastel väga suur kiusatus sõlmida kokkulepe Keskerakonnaga.“ Autoril ei teki seejuures küsimust „milleks?“ – kui kahe peale kokku oli neil Riigikogus vaid 48 kohta?) Tegelik Savisaar eksisteerib teoses vaid 2003.aastal Urmas Otile antud intervjuus, mis hõlmab veerandi kogu üllitise tekstimahust ning mille taasavaldamine Tuuli Kochi autorinime all tundub pehmelt öeldes kummaline. Muus osas on monograafia peakangelasteks valitud „ Savisaare tõeline nõrkus – mõttetruudusetud (?) naised“ nagu võime raamatukese tagakaanelt lugeda.Kuna aga ka nendest ei tea autor peale tüütuseni korduva „vihmavarjuhoidmise“ tegelikult ju midagi, siis taandubki kogu käsikiri unistuste Casanova vägevust ning karismat kujutavale epiteetide jadale. Autor paistab oma väljamõeldist võtma ise nii tõsiselt, et seletab koguni Savisaarte abielulahutustki sellega, et Vilja ei suutnud enam taluda mehe ümber tiirlevaid „uusi ja uusi siresääri“(lk 168) ning „lugematul hulgal selle mehe posistiooni ihalejaid“(?? lk. 164).Hüpoteesi kinnituseks on raamatu tagakaanele paigutatud foto autorist endast , kes on Vilja kiiva pilgu all oma kangelast embamas .
Tuuli Kochi analüüsivõimest võiks tuua palju näiteid - piirdume vaid ühega :„Miks ei saa Saavisar kunagi suureks? Seepärast, et ta liigub küll suurepäraselt ülespoole, aga kusagil tipu lähedal kukub sinusoidina tagasi alla. Siis on ta õnnetu, siis on kõik teised süüdi ja siis ta nutab“(lk.57). Sinna, kust teised autorid analüüsi alustaksid, paneb Koch oma trigonomeetrilises mõttekäigus punkti ja läheb lihtsalt järgmise teema juurde.
Raamat ,nagu enamik samasuguseid ,on mõistagi toimetamata (toimetaja Jaanus Hämarsoo) ja sisaldab hulgaliselt faktivigu.Eriti kurb on nende esinemine teleseriaali „ENSV“ stiilis kirjutatud kommentaarides, mis peaksid noortele lugejaile ajaloolisi tõsiasju ju selgitama.On loomulik, et inimene, kelle jaoks ajalugu algabki kohtumisest Edgar Savisaarega, ei saa kõike varemsündinut teada ,kuid siis võinuks ju kommentaaride kirjutamiseks asjatundja palgata, kes oleks ehk teadnud, et OMON polnud Lätis loodud miilitsa eriüksus (lk 154), et Alexander Dubćekit 1968.aastal ei vangistatud (lk.110) või et Vadim Bakatin polnud 1990.aastal KGB juht (lK 162). Paraku pole ka autoril endal olnud aega kirjapandut üle lugeda, sest vastukäivaid või lihtsalt arusaamatuid mõttekäike on selles mitmeid (vt. kasvõi arutlust lk.65, millest tuleb välja, et Savisaar on Läänes läbilöömise jaoks „ebamugavalt intelligentne“).
Samas ei saa öelda, et Kochi raamat oleks täiesti infovaba.Me saame mõndagi teada Savisaare vaenlaste ja rivaalide töömeetodite suhtes . Loeme, kuidas Päevalehe peatoimetaja asetäitja karjus kaastöötaja peale ainult seepärast, et too on keskerakonna liige ja käskis „see pull“ kohe lõpetada (lk.11).Saame teada, et IRL ninamehed pakkusid 2010.aasta alguses linnavolikogu keskfraktsiooni liikmetele nende ülesostmiseks sada tuhandete kroonide väärtusse küündivaid võlapabereid ja riigiettevõtete nõukogude liikmete kohti , kusjuures erilisi meetmeid olevat IRL rakendanud just Sofia Derjugina ärameelitamiseks (lk 27). Kuuleme Kaitsepolitsei koostööst Savisaarega tugevate vene parteide tegemise vältimiseks ning sellest,et kui keegi soovis astuda Vene Erakonda Eestis, siis kutsuti ta kohe kaposse vestlusele (lk.32).Kui taolised paljastused ilmuksid „Kesknädalas“, siis kuulutataks nad muidugi kohe laimuks
Eriti huvitavad uued üksikasjad selguvad seoses „rahaskandaaliga“ Nii teatab Koch meile, et just Kapo saatis tollel kriitilisel hetkel Deniss Boroditši koos perega välisreisile (lk 41) ning paljastab lõpuks ka loo senise suurima saladuse - , kuidas sattusid Kapo kätte lindistused Jakunini rangelt valvatud Moskva-lähedases residentsis. Nimelt olevat stjurdessiks maskeerunud kapo agent toppinud Air Balticu Moskva reisi ajal Savisaare pintsakusse „lutika“(lk 103). Kes tahab, see uskugu.Lennukompanii võiks sellise avalduse peale muidugi ka kohtuskäiku alustada.
Kuid aitab. Ma pole kunagi kuulunud Savisaare sõpruskonda, pigem ikka tema poliitiliste rivaalide hulka, olen aga täiesti nõus Tuuli Kochi raamatus ära toodud Evelyn Sepa sõnadega, et Savisaar on üks vähestest Eesti poliitikas, kes tõesti väärib selles ka ise kohta. Kas on mõtet seda kohta täita raamatukaante vahele kogutud anekdootide ja klatšiga ? Hegel on teatavasti öelnud, et naiste ja kammerteenrite jaoks pole kuningaid olemas. Kui aga ajakirjanik tahab end trügida sinna kolmandaks, siis on tavaliselt piinlik. Nii on juhtunud ka Tuuli Kochiga
Muide, väga huvitav ja tõesti väärtuslik on teose fotovalik, mis täidab kindlalt poole tema mahust Paraku pole aga fotode puhul märgitud autoreid, kas viide väljannetele, kust nad oleksid nagu võetud ,on ikka autoriõiguslikult korrektne?

Friday, May 13, 2011

Jätaks ehk Kulka rahule.

Sirp 13.mai 2011

Kultuurkapital on olnud uuel iseseisvusajal üheks kõige paremini toimivaks riiklikuks rahajaotusmehhanismiks, mida tõestab nii korruptsioonisüüdistuste praktiline puudumine kui ka oluline kasu, mis temast meie kultuurile on tõusnud, olgu see loominguvõimaluste laienemise kui kirjastustegevuse, õppetoetuste, väliskontaktide , festivalide vms.näol Tõestuseks on ka imetlus ja kadedus, mida see süsteem on tekitanud kõigis temaga tutvunud välismaistes kultuuritegelastes .Selline institutsioon sai sündida vaid 90-ndate alguse õigusjärgsuse tuhinas , konkreetselt peame olema tänulikud tolleaegsele ministrile Paul-Eerik Rummole ning Riigikogu poolt asja vedanud Tõnu Tepandile, kellest sai ka esimene Kulka nõukogu aseesimees (esimeheks on teadupärast Kultuuriminister)
Loomulikult pole asja ega seadust, mida ei saaks paremaks teha, kuid jagan Rein Lang kartust, kes arvab, et seadusemuutmise Riigikokku toomine avaks Pandora laeka, kus asja hakkavad otsustama erinevate ministeeriumide ametnikud (seadusemuudatus peab ju läbima valitusesisese kooskõlastusringi) ning parlamendipoliitikud, kellest enamikul on Kulka toimimisest väga udune ettekujutus, selja taga aga mitmesugused (ja sugugi mitte ainult kultuuri- ja spordiringkondadest pärit) lobigrupid. Meenutagem, millist kahju tegid kulka praktikale ja mainele Riigikontrolli asjatundmatu audit või lapsajakirjanike sulepeast imetud „skandaalikesed“ .
Viimasel ajal on Kulka aadressil kõlanud mitmeid läbimõtlemata või lausa valesüüdistusi. Mitte sentigi sellest rahast, mis Kulka loomisel talle tegevustoetusteks eraldati . pole läinud kultuuriehitustele.. Muusikaakadeemia, Kumu ja ERM-i ehitamise osaliseks rahastamiseks muudeti Hasartmängumaksuseadust, ning eraldati sellest maksust Kulkale täiendav raha. HMS § 7 lg(2) p.1 kõlab : „ Eesti Kultuurkapitalile – summas, mille suurus vastab 46 protsendile hasartmängumaksu kavandatavast laekumisest ja millest 63 protsenti eraldatakse kultuuriehitistele“. Selle sihtlaekumise võib muidugi ära võtta ning finantseerida kultuuriehitisi teisti, kuid ma ei usu, et leiduks rahandusminister, kes täiendavalt antud raha lihtsalt Kulkale tegevustoetusteks jätaks
Kõlab ka etteheide, et Kulkat kasutatakse Kultuuriministeeriumi eelarve „aukude“ lappimiseks .Meenutagem kõigepealt, et juriidiliselt on kultuurkapitali eelarve Kultuuriministeeriumi eelarve osaks, tegemist on sama maksumaksja rahaga.. Olukorras, kus ministeeriumi tegevustoetuste maht langes 20-30 % võrra, oli see iga kultuurivaldkonna spetsialistide (sihtkapitalide nõukogude) suveräänne otsus, millised tegevused lõpetada ja millised hädast välja aidata.. Ma arvan, et me võiksime neid otsuseid ja otsustajaid pigem tänada, selle eest, et meie kultuur on raskeid aegu üle elamas ilma väga suurte kaotusteta,. Täiesti mitteasjalik ja pigem mõnede tegelaste kadevõimetust näitav, on kulka „klientide“ vastandamine n.ö. omandivormi alusel. On loomulik , et riigi-ja munitsipaalasutuste põhitegevuse kulud kaetakse eelarvest. Sama loomulik ja seadusekohane on aga ka see, et n.ö täiendava tegevuse (väliskülaliste kutsumine, esinemised rahvusvahelistel festivalidel ja konverentsidel, kirjastustegevus, kunstiostud jne) rahastamisel konkureerivad riiklikud kultuuriasutused võrdsel alusel eraalgatusega ning otsustav on vaid projekti kvaliteet ja tähenduslikkus. On kurdetud ka seda, et liiga suur osa Kulka eraldistest toimub läbi loomeliitude või on suunatud iga-aastastele festivalidele. Kuid loomeliitudele eraldatav raha ei lähe ju bürookuludeks vaid nende kaudu toimivaiks konkreetseiks tegevusteks , olgu see siis kunstirahva koolitus, (aastapreemiate) konkursid või ka Kulka seadusega täiesti kooskõlas oleva abi osutamiseks loomeinimestele. Loomeliite peaks pigem käsitlema Kulka käepikendustena eraldiste efektiivsemaks ja õiglasemaks toimimiseks,. Festivalide puhul aga mõelgem, mis on siiski meie kultuuriõhustikule olulisem kas näiteks PÖFFi, Baltoscandali ja Viljandi Pärimusmuusikafestivali kõrgetasemeline ja regulaarne toimumine või mõni rahastamata jäänud filmiidee või väga kitsale publikusegmendile suunatud teatriprojekt.
Kulka edu tagatiseks on seni olnud tema poliitiline sõltumatus ning mehhanism, mille kaudu otsustajatering vahetub iga 2 aasta tagant ning on endasse „haaranud“ juba sadu loomeinimesi. Kord , mille kohaselt Kultuuriminister valib talle esitatud kandidaatide hulgast sihtkapitalide liikmed , kuid samas ei tohi omaltpoolt kedagi lisada, toimis suurepäraselt, kui avalikustati kõik kandidaadid ja nende esitajad ning minister pidi oma valikuid põhjendama Laine Jänes loobus sellest tavast ja kohe tekkisid pinged. Väga tähtis on ka kulka seadusekohane paindlikkus – mistahes ettekirjutiste, kokkulepete ja raamide (sealhulgas ka arengukava) puudumine , mis tähendab iga sihtkapitali iga otsuse täielikku suveräänsust lähtumaks vaid otsustajate paremast äranägemisest ja südametunnistusest Kui midagi ette heita, siis tendentsi, et sihtkapitalid on viimasel ajal ehk liialt lasknud endale teha unifitseerivaid ettekirjutusi nii Kulka organisatsioonilise (sisulistesse otsustesse üldse mitte sekkuda tohtiva) juhataja kui ka Nõukogu poolt. Ning ikka ja jälle korduvat tõbe, mille tulemusena hakkavad sihtkapitalide liikmed teise ( mõne isiku puhul neljanda) tegevusaasta lõpuks unustama, kelle esindajatena on nad kapitali läkitatud ning tundma ennast Jumala poolt kogu valdkonda korrastama ja juhtima kutsutud isikutena , kes jagaksid nagu omaenda raha. Aga siis ongi aeg lahkuda ning anda koht maisematele olenditele.
Mis aga puutub arengukavasse, siis ma ei loe taolisi dokumente kuna pole näiteid nende reaalsest toimimisest..

Jaak Allik
Kultuurkapitali Nõukogu esimees 1995-1999

Friday, May 6, 2011

Eesmärgiks olgu kvaliteetharidus

Postimees 6.05.2011

Tõnis Lukase arvamusloos „Eesti keelele üleminek jõuab lõpule“ (Postimees 20.04.2011) on kaks mõttekäiku, millel autori heast tahtes hoolimata võivad olla üsnagi kurjad tagajärjed. Mööndes , et Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus sätestab Vabariigi Valitsusele õiguse lubada munitsipaalgümnaasiumides õppekeelena kasutada ka eesti keelest erinevat keelt, leiab autor, et „valitsusel on kohustus erandeid mitte lubada!“ Õigusriigis on täitevvõimul siiski kohustus seadusandja tahet täita, mitte aga seda täitmata jätta. Viidates , et too seadus võeti parlamendis vastu Reformi- ja Keskerakonna koalitsiooni poolt, vihjab autor sellele, et IRL-l poleks nagu temaga mingit pistmist. Niivõrd nihilistlik vaade parlamentaarsele järjepidevusel looks ohtliku pretsedendi, mis kindlasti poleks kasuks ei riigile ega perspektiivis ka IRL-le. Kui erakond tunneb endas olevat jõudu, et oma praeguse koalitsioonipartneri tollast seisukohta muuta, siis tuleks ka vastava seaduseparandusega välja tulla., mis kaotaks Tallinna ja Narva volikogude taotluste õigusliku aluse . Praegu tegutsevad kohalikud omavalitsused aga täiesti seadusekohaselt ning hurjutada neid selle eest pole mõtet
Sisulise külje pealt on Tõnis Lukas haridusministrina korduvalt rõhutanud, et too 60%-line keelnõue ei lähtu mitte venelaste vägivaldse „eestistamise“ soovist ,vaid on ettevõetud vene noorte endi huvides, et muuta nad konkurentsivõimelisteks nii (eestikeelsesse) kõrgkooli astumisel kui ka sisemaisel tööturul. Põhimõtteliselt on see kindlasti nii, aga teatavasti on põrgutee tavaliselt ikka heade kavatustega sillutatud. Soov sunniga kedagi õnnelikuks muuta oli omane bolševikele, millist mõttelaadi on Tõnis Lukase puhul lausa imelik täheldada. Praktika „kui metsa raiutakse siis laastud lendavad“ toob indiviidi tasemel teatavasti kaas suuri kannatusi, millest Eesti Vabariik võiks küll vaba olla. Käimasolev vene gümnaasiumide reform puudutab lähedalt kolme sotsiaalset gruppi - vene koolide õpetajad, õpilased ja lapsevanemad . Paljusid eesti keelt mitteoskavaid õpetajaid ähvardab töökoha kaotus ja kuigi see on isiksuslikult kindlasti traagiline, tuleb nõustuda, et kahekümne aastaga peaks üks õpetaja küll suutma omandada mistahes keele. Lapsevanemate hirme võib mõista – kujutagem ennast ette olukorras, et meie üheksa aastat üsna korralikult inglise keelt õppinud lapsed peavad järsku selles võõrkeeles ka teisi õppeaineid õppima hakkama. Ehmatus laste teadmiste kvaliteedi pärast on kindlasti veelgi suurem juhul kui võõrast keelt pole korralikult omandatudki. Tegelikuks probleemiks on aga õpilased, kes kindlasti pole selles süüdi, et kool pole neile suutnud tagada vajalikku eesti keele taset. Kui nüüd poolekeelsed õpilased hakkavad poolekeelse õpetaja juhendamisel eesti keeles reaalaineid õppima, siis tulemuseks pole kindlasti mitte nende “konkurentsivõime“ tõus vaid lihtsalt rikutud saatused ning eesti keelele ja riigile täiendavate vaenlaste tekitamine. Tõenäoliselt sünnitab selline erandite mittelubamine aga hulgaliselt vene inimestele nii tuntud „potjomkini külasid“, kus neli päeva nädalas õpitakse ainet endiselt vene keeles aga viiendal taotakse pähe eestikeelseid põhimõisteid, et mitte kontrollidele „vahele jääda“ Lisaks juhtis IRL liige professor Mihhail Lotman hiljuti „Õhtulehes“ tähelepanu ka sellele, et kindlasti leidub neidki vene noori, kes ei kavatse oma tulevikku eestikeelse töö-ja koolitusturuga siduda, mistõttu võiks ka neile jätta võimaluse emakeelse kvaliteethariduse saamiseks. Vaidlustamata reformi positiivset eesmärki, tuleks kujunenud olukorrale siiski läheneda realistlikult ja lubada erandeid nii klasside kui õppeainete kaupa. Usaldada võiks Kohtla-Järve Vene gümnaasiumi õppealajuhatajat Ulvi Vilumetsa, kes hiljutises telesaates väljendas arusaamatust, miks näiteks 50% kvaliteetne eestikeelne õpe on halvem kui 60%-line „potjomkinlus“ Ja lõpuks- uus haridusminister Jaak Aaviksoo oli imestunud , et kui kõigi koolide arengukavades oli ometi ettenähtud 60%-lisele eestikeelsele gümnaasiumiharidusele ülemine 2011.aastast, siis kuidas sai praegu tekkida hulgaliselt erandisoovijaid. Tõnis Lukas nägi lahendust neilt gümnaasiumidelt koolitusloa äravõtmises. Ei pea küll idamaa tark olema mõistmaks, et just selles hirmus need arengukavad kirjutatigi. Ja milline omavalitsus või minister oleks aktsepteerinud arengukava, kus midagi muud oleks seisnud. Hoidku jumal meid soovitut tegelikkuse pähe võtmast ja selle järgi talitamas