Tuesday, April 1, 2014

Miks me läksime reformierakondlikku valitsusse?


26. märts 2014  Põhjarannik

Valitsusevahetusele pani aluse Reformierakonna arusaamine, et koos IRLiga nad järgmistel parlamendivalimistel üle 50% hääli ei kogu ning nende 15aastasele võimulolemisele võib tulla lõpp.
Järeldus oli loogiline – juhuse hoolde ei saa midagi jätta ja juba praegu peab leidma uue partneri, kellega koos on lootust võimul edasi püsida. Kuna praegu on parlamendis vaid neli erakonda (ja ilmselt nii ka jääb), siis reformistidel oli valida keskerakonna ja sotside vahel.
Selleks tuli vahetada peaminister, sest Andrus Ansip on korduvalt teatanud, et ta Savisaarega koostööd ei tee, aga sotsid on selgelt deklareerinud, et nad Ansipi valitsusse ei läheks. Ülesanne partei mudast välja tuua tundus olevat jõukohane vaid Reformierakonna asutajale ja auesimehele 65aastasele Siim Kallasele.
Kallase esimene valik koalitsiooni muutmiseks olid sotsiaaldemokraadid. Miks? Ma arvan, et selleks oli kaks põhjust. Tänu Ansipi valjusõnalistele avaldustele oleks kohene koostöö Savisaarega vajanud erakonna valijate ja liikmete seas ilmselt põhjalikumaid selgitusi kui taktikaline liit sotsiaaldemokraatidega. Teisalt on aga kaasvõitlejate viimane lahkumine Savisaare juurest (milles osales koguni kolm endist siseministrit: Sepik, Laanet ja Varek!) teinud erakonna pingi väga lühikeseks ja kompetentseid ministreid oleks sealt võtta vaid paar-kolm.
Sotsiaaldemokraadid seisid väga raske valiku ees. Valitsusse minnes on oodata süüdistusi võimujanust kantud koostöö eest maailmavaateliselt vastandliku ja kogu aeg sotse tõrvanud Reformierakonnaga. Sinna mitte minnes jätkunuks jutt sellest, et sotside poolt ei saa hääletada, kuna nad midagi ei tee, pole pildil ning ei suudagi valitsusvastutust kanda.
Veelgi rängem saab olema aga süüdistus, kui tänu meile õnnestuks Reformierakonnal tõesti oma nägu puhtaks pesta ja jääda võimule veel viieks aastaks. Oma valimislubaduste teostamiseks oleks sotsiaaldemokraatide jaoks muidugi parimaks võimaluseks koostöö Keskerakonnaga. See oleks kindlasti ka minu esimene valik, kuid nii ei arva kaugeltki kõik keskerakondlased ja sotsidki, mis aga peamine – meid on praegu riigikogus vaid 42, seega ilmne vähemus.
Järgmise aasta valimisi silmas pidades oleks meile olnud kindlasti kõige kasulikum, kui Reformierakonna ja IRLi valitsus oleks jätkanud ja end üksteise “sõbralikus” haardes valijate silmis surnuks kallistanud. Paraku mõistis seda ka Reformierakond ja seepärast end liigutama hakkaski.
Nüüd oleks aidanud vaid sotside ja Keskerakonna kindel kokkulepe, et me kumbki ei võta Reformierakonna pakkumist vastu ja nendega koos valitsusse ei lähe. Paraku tunnevad Eesti poliitikas kõik üksteist liiga kaua ning on näinud palju sõnamurdmisi. Olen täiesti kindel, et Edgar Savisaar oleks lubanud oma erakonna Siim Kallase valitsusse ning Keskerakonna seisukohalt vaadates teinuks muidugi õigesti.
Kas Reformierakond oleks neid tõesti kutsunud? Kui sotsid oleks ära öelnud, siis kindlasti – kaks korda (2002. ja 2005. aastal) on seda juba juhtunud, miks siis mitte kolmas kordki, pealegi ootavad just Reformierakonnas ees Keskerakonna hiljutised liidrid Sepik, Varek, Boroditš ja Vilja Savisaar.
Kõigile Savisaare Ukraina-teemalistele avaldustele vaatamata rääkis Keskerakonnaga koos tehtava Reformierakonna-vastase liidu võimalikkusest parlamendikuluaarides isegi IRL, seda vähem oleks see olnud takistuseks Reformierakonnale, kui “kaalul on rohkem kui elu”, st võimul püsimine.
Seega oli sotside tegelikuks valikuks, kas minna aastaks reformierakondlikku valitsusse või lihtsalt pealt vaadata, kuidas Reformierakond koos Keskerakonnaga aasta, aga võib-olla ka viis aastat, riiki juhib.
Siim Kallase mängust lahkumise hetkeks olid kaardid juba lauale jagatud ning mäng tuli nende järgi lõpuni mängida.
Meie edu valitsuses määrab mitte niivõrd kahe partei kompromissi paratamatult peegeldav aastane koalitsioonilepe. Jah, selle kaudu saame me juba järgmise aasta eelarves (seega aasta varem, kui oleks olnud võimalik pärast 2015. aasta valimisi) tõsta üle kahe korra lastetoetusi, tagada koolilõuna ka gümnasistidele, taastada matusetoetus, tõsta tulumaksuvaba miinimumi ning alandada töötuskindlustusmakset – seega tuua suure osa eestimaalaste rahakotti reaalset tululisa.
Veelgi rohkem määrab meie edu aga meie ministrite reaalne igapäevane tegevus nii valitsuses kui oma valitsusalas: hoiakute ja mentaliteedi muutumine nii haridus- kui kodakondsuspoliitikas, valdade sundliitmise asemel tegeliku regionaalpoliitikaga alustamine, sammud hoolekande inimkesksemaks muutmiseks jne.
Ida-Virumaa jaoks tähendab sotside minek valitsusse seda, et Kohtla-Järve neiult Kristinalt võetakse hirm kodakondsusest ilma jääda ja Avinurme noortele antakse lootus oma kodukohas jätkuvalt gümnaasiumiharidust saada.
See tähendab ka seda, et ausalt analüüsitakse Narva keskkoolide osalisele eestikeelsele õppele ülemineku tulemusi ning võetakse vastu otsused, mille aluseks on õpilastele antavate teadmiste kvaliteedi tagamine.
See tähendab seda, et patsient saab apteegist ravimijuhise soovi korral ka vene keeles ning olulisemaid meie riigi seadusi on võimalik vene keeleski tasuta lugeda.
See tähendab, et Narvas hakatakse tegema ettevalmistusi vene keele, kirjanduse ja ajaloo süvaõppega vene lütseumi loomiseks ning lõpuks otsustatakse ära, mis saab sisekaitseakadeemia ehitusplaanidest, ja ma loodan, et muutunud rahvusvahelises situatsioonis pole mõne pealinna õppejõu kurtmine, et ta ei taha Ida-Virumaal tööl käia, selle puhul peamiseks argumendiks.
Mis saab edasi? Meie läksime valitsuskoalitsiooni ja tegutseme seal selle nimel, et võita 2015. aasta parlamendivalimised, et siis juba ise vabalt otsustada, kellega võiks koostöö meie valmislubaduste ja programmiliste eesmärkide täitmiseks olla kõige tulemusrikkam. Praegu on aga senine liberaal-konservatiivne valitsus asendunud liberaal-sotsiaalsega. Ma arvan, et see on hea.