Hiljutistel kohalikel valimistel maavanematega juhtunu (maavanemad kandideerisid peibutuspartidena – toim.) näitab ja tõestab veel kord ja ilmekalt seda kurba olukorda, milleni on praegune valitsuskoalitsioon viinud ja taandanud kunagi maakonnas autoriteetse ja rahva seas lugupeetud, aga ka valitsuse liikmete poolt respekteeritud maavanema rolli.
Ma mäletan, et valitsuse istungil 1990. aastail olid maavanemad alati sõnaõigusega osalema kutsutud, kindlasti osales istungil nende endi seest valitud ja roteeruv eestseisja, kelle arvamust küsiti iga olulise otsuse puhul.
Ministritel oli au ja vastutus käia esinemas maavanemate igakuistel koosolekutel. Maakonda sõites tegi valitsuse liige alati esimese visiidi maavanemale, kelle enesestmõistetavaks ülesandeks oli riigi tippjuhtide saatmine nende külaskäikudel maakonda selleks, et teadvustada maakonna muresid ja näidata valupunkte.
1997-1999 viis Mart Siimanni juhitud valitsus sisse traditsiooni pidada igal kuul üks väljasõiduistung mõnes maakonnas, kuulates seal ära maavanema ettekande ning arutades ja lahendades sügavuti just selle maakonna probleeme. Istungile eelnesid hommikupoolikul ministrite visiidid eri omavalitsustesse. Julgen öelda, et see oli viimane aeg, kui Eestis toimis tegelik regionaalpoliitika. Maavanemad püsisid oma ametis kaua, neid ei vahetatud parteilise kuuluvuse alusel ja nad omandasid kogemuse ning saavutasid rahva poolehoiu, mis võimaldas neil edukalt ja asjatundlikult jätkata riigikogu liikmetena ja ministritena.
Heaks näiteks sellisest karjäärist on praegune põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, kelle ametisolekut Tiit Vähi valitsus 1997. aastal pikendas vaatamata sellele, et tegemist oli tol ajal opositsioonilise Isamaaliidu liikmega. 2003. aastal võimaldas senine positiivne töökogemus kuuel maavanemal eri erakondade ridades suure häältesaagiga pääseda edukalt riigikogusse. Sellest ajast kõik muutuski.
Tol korral võimule saanud Res Publica tegi järelduse, et annab võim ameti, annab see ka hääled, ning otsustas maavanemad avalikult politiseerida ja parteistada. Viibisin juures, kui Res Publica, Reformierakonna ja Rahvaliidu koalitsiooninõukogus jagati maavanemate kohad avameelselt 5-5-5, ja kuna Rahvaliit (autor oli siis selle erakonna liige – toim.) polnud sellise käitumise eestvedaja, siis võtsime, nagu mäletan, meie oma kvoodi arvele ka tublid, kuid parteitud maavanemad Toomas Kivimäe ja Kalle Küttise, et neid vallandamise eest päästa.
Seejärel taandati maavanemad valitsuste kohapealse esindaja tasemelt sisuliselt siseministeeriumi osakonnajuhataja tasemele ja kuigi nüüd on korduvalt ja viimastel valimistel eriti kujukalt selgunud, et maavanema ametitiitel üksi ei taga mitte mingeid hääli, on 10 aastat sellist parteilist järjepidevust teinud maavanematest sisuliselt valitsusparteide maakonnakomiteede sekretärid, kelle peaülesanne pole mitte maakonna arengu eest seismine, vaid oma erakonna valimisedu tagamine ning vallajuhtide parteistamine.
Tegemist on mitte ainult maavanema ameti marginaliseerimise, vaid ka riigi väärikuse ning isegi erakonna au avaliku kompromiteerimise ja naeruvääristamisega, sisuliselt aga riigieelarvest valitsuserakonna kohaliku aparaadi ülalpidamise katsega.
Sotsiaaldemokraadid ei tee praegusest kurvast olukorrast aga järeldust, et maavanema amet tuleks koos maavalitsustega lihtsalt likvideerida, nagu ajakirjanduses tihti populistlikult kõlab. Vastupidi, me arvame, et maakondlikku identiteeti tuleks tugevdada ja maavanema väärikus taastada.
Maakonnalinna tähendus ja tõmbe lahustamine mitme tõmbkeskuse vahel on täiesti perspektiivitu ja kahjulik. Me leiame, et ainsaks elujõuliseks haldusreformimudeliks on just ühel ajal nii maakondlikule identiteedile kui ka rohujuuretaseme demokraatiale tuginev kahetasemeline omavalitsussüsteem, kus valdadel ja väikelinnadel on oma funktsioonid ning elanikele osutatavate teenuste ring ja sellele vastav maksubaas ning maakonnal ehk teisel tasandil oma funktsioonid ja maksubaas.
See tähendaks ka maavanemale tema ajaloolise koha ja tähenduse tagasiandmist ning tema valimist maakonna omavalitsuse esindajate poolt. Sel juhul tähendaks maavanema kandideerimine mõne valla volikokku või tulistjalu kippumine parlamenti tema karjääri paratamatut kohest lõppemist. Praegustele maavanematele jääb üle aga lihtsalt kaasa tunda ning au Hiiu ja Järva maavanemale, kellel jätkus sirgeselgsust seekordset kirbutsirkust mitte kaasa teha.
(Artikkel tugineb Jaak Alliku 4. novembril riigikogus peetud kõnele.)
No comments:
Post a Comment