Thursday, November 14, 2013

Jälle Eesti võit!

Sirp 8.11.2013 Balti teatrifestivali kuuest auhinnast tuli koguni viis Eestisse.

IX Balti teatrifestival 24. – 27. X Leedus Kaunases.
Seekordne Balti teatrifestival Kaunases oli senistest korralduslikult kindlasti parim. Linn oli täis festivaliplakateid, saalid tulvil ja lilli jätkus igale näitlejale. Külalised olid teretulnud ning meile tutvustati Kaunase ja selle ümbruskonna huviväärsusi. Festivalietendusi anti Kaunase Draamateatris, millest on pärast kaheksa aastat kestnud ja 18 miljonit eurot (sic!) maksma läinud rekonstrueerimist saanud Baltimaade nüüdisaegseim teatrimaja. Kogu ettevõtmise hing oli teatri võluv ja energiline näitlejast direktor Egidijus Stancikas, keda jätkus tõepoolest kõikjale ning kelle ümberkehastumisvõimet saime avaetendusel ka laval näha. Festivali patroon oli Leedu kultuuriminister Šarūnas Birutis ning selgelt oli tunda, et praegune vasak­tsentristlik valitsus on kultuuri suhtes eelmisest heldem ja tähelepanelikum, mida tõendas seegi, et festivali pidulikul lõpetamisel olid kohal nii ministeeriumi, linna kui ka teatriliidu tippjuhid.
Kui varasematel Leedus (Panevėžyses) korraldatud festivalidel oli tunda selle ettevõtmise teatud pealesurutust, siis seekord oli rõõm kuulda kinnitusi, et Leedu ja just Kaunas on kindlasti huvitatud traditsiooni jätkamisest. Lätis on festivali peetud alati Riias, kus see upub suurlinna melusse. Meil on Balti teatrifestival olnud Tartu draamafestivali n-ö kõrvalprogramm. Oleks ehk paras aeg arutada, kas ei peaks 2015. aasta festivali korraldama hoopiski Pärnus, kus programmi võiks rikastada erikülalise kutsumisega mõnest kaugemast Läänemere riigist ja ka Endla parimate lavastuste näitamisega.
Balti teatrifestival pole, teatavasti, riikide „parimate lavastuste” demonstratsioon, vaid ellu kutsutud just omamaise dramaturgia tutvustamiseks. Eestis soovitab lavastused festivalile aastaauhindade žürii, kusjuures peaaegu alati on lähtutud just tekstis peituvaist võimalustest pakkuda huvi ka naaberriikide lavastajaile. Seekord esindasid meid Tallinna Linnateater Paavo Piigi „Keti lõpuga” Priit Võigemasti lavastuses ja Vanemuine Uku Uusbergi autorilavastusega „Karjäär”. Teadjate inimeste hulgas on saanud kõnekäänuks, et kui Alvis Hermanis (Läti Uue teatri juht) festivalil ei osale, siis võtavad eestlased tavaliselt kõik auhinnad. Põhjuseks see, et leedu tipplavastajad (Nekrošius, Tuminas, Koršunovas) huvituvad kodumaisest dramaturgiast üsnagi harva, Lätis tundukse aga nappivat headest lavastajatest.
Nii juhtus ka seekord, et viie riigi esindajaist koosnenud rahvusvaheline žürii (meilt osales Peeter Raudsepp) määras kuuest auhinnast koguni viis Eestile: Evelin Võigemast ja Robert Annus kuulutati parimaiks näitlejaiks, Paavo Piik dramaturgiks ning Marion Undusk („Keti lõpp”) kujundajaks, Vanemuisele anti veel žürii eriauhind mängulise eksperimendi eest. Seejuures polnud ju meiegi puhul tegu mingite rabavate tipplavastustega, mida kinnitas ka žürii otsus jätta režiiauhind seekord välja andmata. Meie teatrid lõid eelkõige tänapäevasuse ja lavastuste kujundikeele professionaalse vormistusega.
„Keti lõpu” lavamaailma ülekandmisega Kaunase teatri väikesesse saali raskusi polnud, seda tõendab ka kunstnikuauhind. Ka ingliskeelne tõlge oli enam-vähem normaalne ning tekst jõudis  kõrvaklappe kaudu kadudeta vaatajateni. Seevastu „Karjääri” ühe proovipäevaga ümberlavastamine Tartu Sadamateatri black-box’ist Kaunase suure saali traditsioonilisele lavale oli Uku Uusbergi ja kogu kollektiivi tõeline kangelastegu. Kaod olid põhiliselt liikumispartituuris, mida korvas aga Robert Annuse nii vormilt kui ka sisult täpne ja särav mäng. Alt läks teater aga tõlkega, mis kujutas endast üsna kaugele tagaseinale projitseeritud tihedat udukirja (korraga veel nii inglise kui ka leedu keeles!). Teise vaatuse pikad ja didaktilised monoloogid tundusid seetõttu veelgi rohkem (ja mitte heas mõttes) kontrastsed lavastuse fantaasiarikkast teatraalsusest pulbitseva laadiga.
Leedu ja Läti teatrid üllatasid eelkõige materjali valikuga: ühe lavastuse tegevuspaik oli 1950. aastate New Yorgi lift, teisel sama ajastu Hollywoodi stuudio ning kolmandal 1956. aasta Londoni-lähedane hullumaja. Ei saa ka öelda, et neist paigust tõukudes oleks jõutud kõrgele üldinimlikule üldistustasemele, mille puhul pole ju tõesti tähtis, kus ja millal tegevus toimub.
Kunstiliselt pakkus ehk kõige suuremat huvi taaskohtumine leedu kunagise teatrilegendi (Mati Undi ja Evald Hermaküla sõbra) Jonas Jurašasega (77). Kaunase Draamateatri omaaegne juht sunniti 1974. aastal Nõukogude Liidust emigreeruma ja ta elab siiani USAs, käies viimastel aastakümneil mõnikord ka Leedus lavastamas (2011. aastal tegi ta Kaunases, muide, ka Sofi Oksase „Puhastuse”). Seekord oli ta lavastamiseks valinud oma saatusekaaslase, 1944. aastal Leedust põgenenud Kaunase näitleja Antanas Škėma (1910–1961) romaani „Surilina”. Škėmat on kutsutud Leedu Camus’ks, kuid sellele vaatamata pidi ta Ameerikas teenima elatist muu hulgas ka luksushotelli liftipoisina. Võib arvata, et lavastaja nägi selles teoses paljugi oma elukäiguga kattuvat. Loomingulisest eneseteostusest eluraskuste tõttu tõrjutud liftiteenija poeetilistest visioonidest ja mälestuskangast koosnebki Jurašase mitmekihilise lavastuse pildirida. Halva tõlkekvaliteedi tõttu ei jõudnud paraku paljugi sisust meieni, mis jättis mulje, et romaan ise pole just kõige lavalisem materjal. Festivali ainus „kõrvale” läinud auhind läks selle lavastuse heliloojale Linas Rimšale.
Samuti emigrandist autori Gunnars Janovskise Läti sõjapõgenike elu Inglismaal kujutava romaanitriloogia oli oma lavastuse „Hulkuri palve” aluseks valinud Valmiera Draamateatri režissöör Varis Brasla (74). Vaimuhaiglas viibiva endise leegionäri hallutsinatsioone, mis seotud tema eestlasest sõjakaaslasele antud lubadusega tolle urn kodumulda viia, me laval nägimegi, ühe osalisena ka eesti teatrirahvale tuntud  Jaanus Johanson. Läti Rahvusteatri lavastus „Kadunud aega otsimas” kujutas endast näitlejannast lavastaja Ināra Slucka katset tuua lavale film-noir’ maailm ja esteetika. Pidev ekraanilt sisse- ja väljaminek meenutas laadilt meie VAT-teatri „Fausti”. Sügavamale ulatuvaid sisulisi väärtusi oli lavastusest leida raske.
Leedu nooremat teatrit esindas festivalil Julius Paškevičiuse näidend „Piirid”, mille Moskvas režiid õppiva Tadas Montrimase juhendamisel esitas kolmeliikmeline projektigrupp Vilniusest, peaosas, muide, näitlejast dramaturg ise. Tegu oli küllalt otsekohese sotsiaalse vaatemänguga: tegelasteks ematapjast noormees, talle ekspertiisi teostav psühhiaater ja mõlemat terroriseeriv politseiuurija. Mõrvar osutub madala valulävega õilishingeks, psühhiaater tapab lõpuks politseiniku. Äge lugu, mis mõnel üliõpilasteatrite festivalil võinuks isegi auhindamisele jõuda. Erikülalisena näidati  Kaunases ka praegu mööda maailma festivale loorbereid lõikavat Riia teatri Dirty Deal püstijala-komöödiat „Rahvuslik arengukava” (autor ja esitaja Jānis Balodis). Meie NO-teatri sotsiaalsete satiiride (olgu või Jaak Printsi valijakoolide) kõrval jäi esitus pisut uimaseks ja laialivalguvaks.
Kaunase festival lisas usku kolme naaberriigi teatriilma kord aastas ühendava kohtumise vajalikkusse, kui vaid naabrid suhtuksid oma valikusse pisut suurema kunstilise nõudlikkusega.

No comments: