Saturday, December 27, 2014

„Onu Vanja” – nii nagu peab?


Igor Lõssovi töös on raske näha lavastaja soovi öelda klassikateose abil midagi omapoolset ka praegusele vaatajale.
Sirp  7.11.2014
Tallinna Vene teatri uus peanäitejuht Igor Lõssov (sündinud 1956) ei ole Moskva teatriringkondades just väga tuntud nimi. Intervjuus Sirbile on ta väitnud, et praegu ei saavat Moskvas lavastada „Onu Vanjat” nii puhtalt ja hästi kui Tallinnas, sest Moskvas ei pakkuvat see sellisel kujul kellelegi huvi, seal oodatakse lavastajalt epateerimist ja skandaale. Rõhutades, et talle ei meeldi, kuidas Moskvas lavastatakse praegu Tšehhovit ja Dostojevskit, pidas ta vajalikuks öelda, et Moskva kunstielu viimase kümnendi sündmustele vaatab ta tagasi kurvastusega.
Moskva teatrielu viimase kümnendiga on eesti vaataja põhiliselt kursis tänu igasügisesele festivalile „Kuldne mask Eestis”. Oleme siin näinud paljude tänapäeva Venemaal tegutsevate ja rahvusvaheliselt tunnustatud režissööride klassikatöötlusi, nende hulgas ka Lev Dodini, Jevgeni Martšelli, Eimuntas Nekrošiuse, Rimas Tuminase Tšehhovi- ning Temur Tšheidze ja Sergei Ženovatši Dostojevski-lavastusi, millele Lõssov oma põhimõtted seega vastandab. Paratamatult jookseb teadvuses ka võrdlus viimaste Tšehhovi lavastustega meie teatrites (Elmo Nüganeni tööd ja just viimased kolm „Onu Vanjat”: Katri Kaasik-Aaslavilt, Kaarin Raidilt ja Lembit Petersonilt). Meenub ka meie Vene teatri huvitav klassikarida: Juri Jerjomini „Idioot” ja „Häda mõistuse pärast”, Mihhail Tšumatšenko „Onu unenägu”, Artjom Nassõbulini „Kajakas”, Sergei Fedotovi „Mängurid” ja Natalja Lapina „Mets”.
Tuleb tunnistada, et Igor Lõssov on olnud oma vastandumises aus. Tõepoolest seisavad kõik eelnimetatud tööd, vaatamata kunstilise õnnestumise määrale, nagu ühel pool ja Lõssovi värske lavastus teisel pool „barjääri”. Selleks barjääriks on minu arvates lavastaja kui interpreedi lähenemine kirjandusteosele. Lõssovi töös on raske näha lavastaja soovi öelda klassikateose abil midagi omapoolset ka praegusele vaatajale. „Onu Vanja” kavalehelt loeme: „Teatri olemus peab minu arvates olema kunstiline. Aga on olemas ka teatrid, mille olemuseks on aktuaalsus. Minu jaoks on see publitsistika või epataaž, millel pole kunstiga mingit pistmist”.
Paraku ei sündinud Tšehhov ega Dostojevski klassikutena, vaid kirjutasid just omas ajas teravaid ja aktuaalseid tekste. Seepärast jääb mulle selline vastandamine arusaamatuks, nagu jääb segaseks ka kavalehel Lõssovi esitatud „mängulise teatri” ja „psühholoogilise teatri” eristamine, kus on muu hulgas öeldud ka seda, et „mänguline teater on orienteeritud inimmõtte uusimatele saavutustele”.
Lõssov ise peab oma tööd ilmselt „mängulise teatri” etaloniks, aga just mängulisusest (erinevalt eespool loetletud lavastajate töödest) jääbki Lõssovi lavastuses kõige rohkem puudu. Näitlejad esitavad autori teksti üsnagi staatilistes misanstseenides ja isegi nimitegelane tõuseb oma lamamistoolist alles lavastuse 35. minutil. Üksikutel hetkedel, kui selline staatika ootamatult murtakse ning tõepoolest mängima hakatakse – olgu või Voinitski (Aleksandr Ivaškevitš) kirglik armastuse ja armukadeduse stseen näidendi II vaatusest või ka IV vaatuse Jelena (Larissa Savankova) ja Astrovi (Oleg Rogatšov) jumalagajätt, haarab laval toimuv ka kaasa.
Uus juht on oma lavastuses rakendanud Vene teatri kullafondi. Kindlasti on näitlejail olnud huvitav töötada oma unistuste rolliga ning ka vaatajail tore oma kauaseid lemmikuid neis näha, kuid seejuures on ilmne, et näitlejaid sügavamalt tundmata on lavastaja rahuldunud nende „tuntud hea tasemega”, sest nad kõik on näidanud ning oleksid ka „Onu Vanjas” kindlasti olnud võimelised leidma huvitavamaid lahendusi. Kõige vähem käib see etteheide ehk Leonid Ševtsovi (professor Serebrjakov) kohta, kelle tagasipöördumisest teatrilavale on järjekordselt suur rõõm.
Pole uudis, et lavastaja antud huvitava ülesandeta kalduvad ka parimad näitlejad tihti laval kannatamisse ning seekord upuvad just Larissa Savankova ja Aleksandr Ivaškevitš tihti pisaratesse, mis aga teadupoolest pole kõige otstarbekam tee vaatajas elamuse esilekutsumiseks. (Samade näitlejate tegelikest võimetest annab tunnistust kas või praegugi mängukavas Aleksandr Volodini „Viis õhtut”, kus pisarad voolavad just vaatajate palgel.) Ivaškevitšile võib komplimendina öelda, et olles küll näidendi Voinitskist viis aastat vanem, on ta suutnud suurepäraselt säilitada oma füüsilise nooruslikkuse, mis aga saalist vaadates viib seekord kogu tegelaskonna vanuselise, aga seetõttu ka suhtestruktuuri üsnagi suurde ja arusaamist segavasse nihkesse, sest lavastaja pole seda kasutanud kontseptuaalselt. Praegu pakutud n-ö traditsioonilises lahenduses oleks ehk võinud kaaluda Voinitski ja Astrovi osatäitjate omavahel vahetamist.
Segadust külvavad ka kujundus ja kostüümid (Izabella Kozinskaja), mille kakaobeež värvigamma on küll ilus, kuid raske on uskuda aristokraatliku aiapeo ülikonda rõivastatud onu Vanjat kaebamas päevast päeva tehtava raske maatöö üle ning uskuda, et tegevus kaunite antiiksammaste vahel leiab aset Venemaa kolkamõisas. Natalja Dõmtšenko on kindlasti sobiv valik Sonja rolli, kuid kahjuks on lavastaja kasutanud tema tunnete paletist peamiselt vaid karmust ja naiivsust, mistõttu on roll jäänud liialt verevaeseks. Seevastu teatri oivalised vanadaamid Liidia Golovataja (Maria Vassiljevna) ja Jelena Jakovleva (lapsehoidja Marina) mängivad oma napi tekstiga rolli väärikalt oluliseks.
Lõpuks: ennast Anatoli Vassiljevi õpilasena tutvustav lavastaja peaks eriti tundlik olema sõna vaatesaali jõudmise suhtes. Vene teatri parteri akustika on katastroofiline, aga katastroofiliselt lohakaks on aastate pikku läinud ka enamiku selle teatri näitlejate diktsioon. Ning jällegi, see etteheide ei puuduta just trupi vanemaid liikmeid.
„Onu Vanja” läheb täismajale. On selge, et siinne vene publik on ammu janunenud „traditsioonilise” kooliklassika järele ning paradoksaalselt tundub, et just selline lavastus oleks praegu ka Venemaa uuemas kultuuripoliitikas igati soositud. Kahtlen aga, et sellise suuna kunstitempli põhiliiniks valimine osutuks nüüdisaegses laiemas teatriruumis jätkusuutlikuks.

Friday, December 26, 2014

Valijad annavad vastuse


25. november 2014  Põhjarannik
Valijate arv Ida-Virumaal on nelja aastaga vähenenud kolme ja poole tuhande inimese võrra (2007.-2011. aastal oli vähenemine 900 inimest).
See ähvardab meilt Tallinna suunas minema viia ühe riigikogu mandaadi ja on Erik Gamzejevi õigustatud hinnangu kohaselt objektiivne mõõdik valitsuse regionaalpoliitika (ja eriti Ida-Viru poliitika) läbikukkumisele.
Enne eelmisi riigikogu valimisi võeti tollase siseministri Marko Pomerantsi (IRL) eestvedamisel suure käraga vastu dokument “Ida-Virumaa tegevuskava 2010.-2014. a”. Kuna plaani koostamisel oli aktiivne osa kohalikel omavalitsejatel, sai paber päris hea.
Selle rakenduskava koosnes 53st üsna konkreetsest lubadusest ja abinõust. Ainus häda oli, et ühelgi neist polnud rahanumbrit taga. Kaks aastat järjest küsisin riigieelarve vastuvõtmisel parlamendis nii peaminister Ansipilt kui rahandusminister Ligilt, kus on siis finantsid selle plaani täitmiseks, ja sain vastuseks, et küllap need peituvad ministeeriumide eelarvetes. Seal nad peitusid, kõrvuti ja võrdväärselt ka kõikjal mujal plaanitud tegevuste või tegemata jätmistega.
Kindlasti on Ida-Virus nende nelja aastaga nii Euroopa Liidu, riigi, omavalitsuste kui erakapitali jõul mõndagi tehtud. Kerkinud on uus energiaplokk ja käiku läinud õlitehas Auveres, rõõmu teevad Kiviõli seikluspark ja Narva promenaad, valmimas on Vaivara põhikool ning ehitamisel Jõhvi riigigümnaasium, Narva-Jõesuus avas uksed ja veerajad uus Nooruse spaa. Samasuguste ja suuremategi edusammude üle võivad rõõmustada ka paljud teised Eestimaa paigad.
Puudu on aga jäänud teadlik, eesmärgipärane “läbimurre” Ida-Viru suunal, kus mitte ainult rahvastiku vähenemine, vaid ka paljud muret tekitavad sotsiaalsed indikaatorid pole nelja aastaga kindlasti mitte paranenud (loe: Eesti keskmistele vähemasti lähenenudki).
Praegu on siseminister Pevkuri (Reformierakond) juhtimisel valmimas uus Ida-Viru tegevuskava. Kui ka see ei saa erirahastust, siis on ta väärtus vaid selle paberi hind, millele ta kirjutatakse.
Peab arvestama, et praegu on Ida-Virumaa tulevik hoopiski süngem kui neli aastat tagasi. Siis me lootsime viisavabadusele Venemaaga ja rääksime uue Narva silla ehitamisest. On paratamatu, et oluline osa Ida-Virumaa arengupotentsiaalist peitub tema piiriäärses asupaigas.
Suhete oluline halvenemine Venemaaga pole sõltunud meist, kuigi idavirulase silmis on Soome valitsuse vähemalt sõnadeski mõõdukam idapoliitika muidugi oluliselt arukam meie valitsuse omast. Ent seda enam vajab regioon just praegu mitte ainult sõnalist, vaid tegudesse valatud tähelepanu. Seda nii humaansetel kui nii sise- ja välisjulgeolekulistel kaalutlustel.
Kiiret väljaarendamist vajaks Euroopa Liidu − Venemaa kompetentsikeskus Narva kolledži juures, jõuliselt tuleks lõpetada vaidlus sisekaitsekadeemia ümberbaseerumise üle Ida-Virusse. Jõhvi-Narva maanteelõik ootab sirguajamist.
Konkreetsete arvutustega peaks näitama, et keskkonnatasude mõneprotsendiline kasv ei tähenda tuhandetele töökaotamise ohtu, ning andma riigi garantii põlevkivitootmise läbimõeldud jätkusuutlikkusele. Selge sõna ja teoga tuleks võtta narvalastelt hirm kvaliteetse venekeelse hariduse kängumise pärast nende kodulinnas ning mõista, et ka Narva eestlaste vastupidine hirm vajab lahendust.
Riigi tõsiseks mureks peab saama õpetajatele, arstidele, juristidele ja teistele spetsialistidele motivatsioonipaketi loomine Ida-Virusse tööle asumiseks. Ja rääkides tõemeeli alampalga tõusust nelja aastaga 800 euroni (kui me seda ei saavuta, siis jookseb mitte ainult Ida-Viru, vaid kogu Eesti üha kiirenevalt rahvast tühjaks), vajame me riigipoolset reindustrialiseerimise (see tähendab tööstuse taasloomise) abinõude kava, sest vaba turg, mille piirid on riigiülesed, Eestit selles osas ei aita. Ning kus siis veel rääkida tööstuse taasloomisest, kui mitte Ida-Virus.
Reformierakonna ja IRLi kolmeaastase koosvalitsemise viljad on selgelt näha. Sotside vähem kui aasta tagune kokkuheitmine Reformierakonnaga regionaalpoliitikas ei saagi murrangut tuua (reformarite eestvõttel kaotati ju regionaalministri ametki!).


Olles üle paarikümne aasta näinud Eesti poliitikat ja tipp-poliitikuid üsna lähedalt, olen jõudnud kindlale veendumusele, et Ida-Virumaa ja idavirulaste elus saaksid käegakatsutavad muutused toimuda vaid juhul, kui valijad laseksid sotsidel ja Keskerakonnal seljad kokku panna ning vastutust jagama hakata.