Thursday, February 23, 2012

Rusikaga lauale!

23. veebruar 2012 "Õpetajate leht"

Kakskümmend aastat tegutsemist par­lamendi- ja valitsusstruktuurides on viinud mu kurvale, kuid kindlale järeldusele, et meie riigi tipptasemel kuulatakse vaid neid huvigruppe, kes oma seisukohti väga jõuliselt väljendavad. Piltlikult öeldes – neid, kes rusikaga lauale löövad. Seda enam-vähem sõltumatult sellest, millised era­konnad parajasti koalitsioonis või opositsioonis on. Esimese jõulise ja tulemusrikka väljaastumisena mäletan ERSO ähvardust mitte mängida Eestisse külla saabunud paavstile. Saavutati palgatõus. Seejärel (1994) põletati Toompea lossi ees filmilinte protestiks kodumaise kinokunsti rahastamata jätmise ning kinovõrgu hävitamise vastu. Järgmise aasta eelarve koostamisel olid filmikunsti vajadused meeles.

Kui 1995. aastal kul­tuuriministriks sain, seisin kohe silmitsi TALO protestiaktsioonide ja streigiähvardusega, eriti aktiivsed olid muuseumide ja raamatukogude töötajad. Üks kolleeg valitsuslaua taga leidis, et TALO-t pole olemas, seal tegutsevat vaid kutsetöös ebaõnnestunud inimesed. TALO näitas siiski oma reaalset jõudu ja aitas mul kaitsta järgmiste aastate eelarvetes (tänaseks unustatud) põhimõtet, et haridus- ja kultuuritöötajate palgatõus peab toimuma käsikäes.

Kes ei karju, saab pügada
Sügisel 2003 viis õpetajate reaalne streigiähvardus (ja vist ka streik?) selleni, et Rahvaliit keeldus enne 2004. aasta eelarve teist lugemist toetamast Reformierakonna kinnisideed tulumaksu alandamisest ning nõudis selle asemel sotsiaalsfääri palgatõusu. Koitis valitsuskriis, kuid ka Isamaa ei nõustunud tol korral, n-ö õpetajate palga hinnaga, valitsusse minema. Eelarve tehti ringi ning palgatõus tuli. Mõni aasta tagasi jälgisime „Aktuaalsest kaamerast” igal õhtul nagu rindeteateid arstide streigiähvardust. Ilmselt tundus olukord poliitikutele otseses mõttes eluohtlik ning meditsiinitöötajaile anti järele.

Selle kõige tõttu julgen arvata, et õpetajate praeguses kehvas palgas on ka õpetajad ise süüdi. Pedagoogid, nagu kultuuritöötajadki, on intelligent­sed inimesed, kes pole harjunud karjuma ja rusikatega vehkima, kõige vähem streikima. Nad eeldavad, et neil on ka palgaläbirääkimiste vastaspoolel tegemist kultuursete olenditega, kes suudavad mõistuspäraselt tegutseda ja arukaid hääli kuulda, isegi kui need ei karju. Pedagoogid (ja nende juhid) eksivad: vastaspoolel on parteipoliitikud, kelle silmis maksab vaid üks valuuta: hääled. Kord neljas aastas nende rohkus, ülejäänud ajal nende valjus. See tähendab, et seda, kes ei karju, võib rahumeeli edasi pügada.

15. veebruari „Foorumis” leidis IRL-i poliitik Marko Pomerants, et märt­sis streikida on täielik mõttetus. Tal on osalt muidugi õigus. Õpetajate tähtajatu (st kuni nõudmiste rahuldamiseni) streik novembris, enne 2012. aasta riigieelarve teist lugemist, oleks palgatõusu kindlasti kaasa toonud. Sest selline streik (koos meie õpetajatele makstava palganumbriga!) oleks ületanud rahvusvahelise uudisekünnise ja purustanud müüdi Eesti eduloost, mis meie nüüdsele valitsusele on kallim kui hingeõnnistus. Miks haridustöötajate kutseliidud sellele ei läinud, jäi mulle arusaamatuks.

Õpetajate hirmutamine „Kreeka tege­misega” on seejuures alatu ja naeru­väärne. Pedagoogidele korraliku palga maksmiseks pole Eestil vaja laenu võtta ega kusagilt abi küsida.

Edulugu kallis kui hingeõnnistus
Olukor­ras, kus absoluutne enamik NATO riike kaitsekulusid vähendab, leidis Eesti 60 miljonit eurot (ligi miljard krooni) kaitsekulutuste tõstmiseks. Ajal, kui Leedu ja Läti kaitsekulutused on 1% sisemajanduse kogutoodangust, saame meie nüüd NATO-le raporteerida 2%-ni jõudmisest. Milleks? Kelle vastu me siis nüüd kaitstud oleme? Sotsiaaldemokraadid pooldasid küll samuti kaitsekulutuste tõstmist(!), kuid arvasime, et jätkunuks 20 miljonist eurost. 30 miljonit oleks võinud anda õpetajate palgatõusuks, 10 miljonit aga päästekomandode säilitamiseks, töötasuks kultuuriinimestele, toetuseks kiirabile ning jätkunuks isegi ranitsa- ja matusetoetuse taastamiseks.
Õpetajate novembrikuine streik oleks sellise (NATO ja Eesti kaitsevõimet mitte millegagi ähvardanud) eelarvemuutuse kindlasti mõne päeva­ga saavutanud.

Märtsikuisel streigil on mõte n-ö jõudemonstratsioonina, ähvardusena, mis juhtuma hakkab, kui õpetajate õiglasi nõudmisi ka 2013. aasta eelarve tegemisel ei arvestata.

Valitsus on järgmiseks aastaks peda­googidele palgatõusu lubanud. Milline on sügiseks majandusolukord, ei tea keegi. Veelgi ohtlikum on aga jutt, et palgatõus peab vähemalt osaliselt toimuma koolivõrgu ümberkorraldamise ja sisemiste reservide arvelt. Rääkimata sellest, et pakutu on amoraalne, on selge, et 20% õpetajatest ei koonda ühe aastaga kuidagi. Mis aga kõige tähtsam – halades, et õpilaste arv ühe õpetaja kohta on kümne aastaga langenud 15-lt 12-le, pole hari­dusametnikud ministriga eesotsas kordagi esitanud endale küsimust, et võib-olla on see hoopis hea. Ehk peaks rõõmustama, et nüüd jätkub õpetajal pisut rohkem aega iga õpilasega tegelemiseks, mitte ainult õpetamiseks.

Raamatupidajatest riigijuhid
Haridus olevat meil väga kallis, peaminister armastab korrata, et SKT-st haridusele minev osa on Eestis üks Euroopa suuremaid. Aga väikeriigis see peabki kallis olema. Meie raamatupidajatest riigijuhid pole tahtnud endale selgeks teha, mis asjad on väikese ja eduka kultuurriigi kestmiseks hädavajalikud ja kallid, mida aga pole üldse vaja. Just selles on probleem!

Ja ärgu streikivad õpetajad muretsegu, et nad sellega endale teiste erialade inimeste kadeduse või ka lapsevanemate pahameele tõmbavad. Pigem annavad nad teistele head eeskuju, ja kui üks elund on kehas haige, siis peabki kogu organism valu ja ebamugavust tundma. Vaid see kindlustab kiire ravi!

Monday, February 20, 2012

Mis saab Ida-Virumaa tegevuskavast?

15. veebruar 2012 Põhjaranik

Jaak Allik.

6. veebruaril vastas peaminister Andrus Ansip riigikogus ligi tund aega sotsiaaldemokraatide küsimustele, mis puudutasid valitsuse poolt 2010. aasta septembris heaks kiidetud Ida-Virumaa tegevuskava 2010-2014 täitmist.

Midagi rõõmustavat tal teatada polnud, kinnitust leidis möödunud aasta lõpul Postimehes ajakirjanik Nils Niitra tehtud kokkuvõte “Valitsus lükkas Ida-Virumaa tegevuskava kalevi alla”. Seda, et see kava, millele kulutasid oma aega ja energiat paljud Ida-Viru omavalitsusjuhid ning spetsialistid, oligi valitsuserakondade poolt mõeldud pigem valimiseelseks propagandaks kui tõsimeelseks täitmiseks, näitas ka fakt, et kogu selle küsimuse arutamise ajal ei viibinud paralamendisaalis ühtegi Reformierakonna ega IRLi liiget, ka Ida-Virust valituid mitte.

Peaminister tõdes, et riigieelarves ei ole Ida-Virumaa tegevuskava vahendeid eraldi välja toodud ning rakendusplaan sisaldab põhiosas tegevusi, millega tegelevad ministeeriumid igal aastal niikuinii. Ka edaspidi ei olevat oodata, et Ida-Virumaa arendamiseks mõeldud tegevusi hakatakse eraldi eelarveridadena rahastama.

Mõned tema toodud näited “positiivseist arenguist” tõestasid pigem küll vastupidist. Nii teatas ta, et Ida-Virumaa on saanud keskmisest enam toetusi sotsiaalküsimuste lahendamiseks, seda nii töötukassast, sotsiaalministeeriumi vahendeist kui ka toimetulekutoetusest. Kuna on aga teada, et neid vahendeid jagataks kindlate valemite alusel ja vajaduspõhiselt, siis tõestab see näide vaid seda, et Ida-Virumaal on lihtsalt rohkem abivajajaid.

Samalaadne oli ka valitsusjuhi teine “edusõnum”, mille kohaselt on Ida-Virumaal töötute arv vähenenud 15 129-lt (2009. aastal) 10 305ni (2011. aastal). Oma vastukõnes tõdes Jevgeni Ossinovski, et töötuse tase on langenud kogu Eestis, kusjuures Ida-Virumaal 18%, aga mujal 27%, mis tähendab seda, et maakond jääb iga kuuga üha enam ja enam vaeslapse rolli. Kui 2010. aastal oli Ida-Virus 19% kogu Eestis registreeritud töötutest, siis aasta hiljem oli see näitaja 22%.

Tegevuskava rakenduskavas olid paljude konkreetsete meetmete teostamiseks märgitud aastad 2011-2012. Paraku ei teadnud peaminister midagi rääkida ei eesti keeles õpetavate pedagoogide 30%-lisest palgalisast, ei tervishoiutöötajate, riigiametnike ja politseinike töö motiveerimiseks kavandatud lisakoefitsientide süsteemist ega ka spetsiaalsetest stipendiumidest avalik-õiguslikes ülikoolides edasiõppijaile.

Endiselt on otsustamata sisekaitseakadeemia võimalik Ida-Virumaale viimine ja tehnilise infrastruktuuri strateegiline planeering, uudiseid polnud ka EASi lisatoetuste kohta Ida-Virumaa tööstusprojektidele. Peaministril puudus ka seisukoht Jõhvi-Narva maanteelõigu kiirendatud korras rekonstrueerimise vajaduse kohta.

Seda kuuldes jäi üle vaid tõdeda, et paljude tegevuskavas ettenähtud meetmete rakendamiseks pole riigil valitsuskoalitsiooni prioriteete arvestades raha. Hämmastav on koalitsiooni pidev vastuseis ka kõige väiksematele hea tahte žestidele meie nende kaasmaalaste suhtes, kes pole Eesti kodanikud ja kellest paljud elavad Ida-Virumaal.

Esitasin valitsusjuhile küsimuse eesmärkide kohta, mida taotleb selline poliitika, mis toob kaasa nende inimeste jätkuva kibestumise ja võõrandumise Eesti riigist. Pidasin seejuures silmas valitsusliidu keeldumist maksta Tšernobõli veteranidele 130 eurot ravimiraha aastas ning mitte lubada alalise elamisloaga isikuil omandada niinimetatud piiritsoonis kuni 0,2 ha suuruseid aianduskrunte.

Sellele küsimusele vastamise asemel süüdistas peaminister just mind kibestunud suhtumises ning leidis, et Ida-Virumaa probleemid on tekitatud Nõukogude võimu rahvuspoliitiliste otsuste ja Nõukogude tööjaotuse läbi, mis pani mingid tehased ainult ühele kaugel Vladivostokis või Uuralites asuvale tehasele allhanget tegema.

Loomulikult pole kellelgi soovi süüdistada tänast valitsust kõikide Ida-Virumaa probleemide tekitamises. Kuid näha neis vaid “nõukogude aja igandeid” pole küll pädev ja jätab mulje, nagu poleks valitsusjuht näiteks Kreenholmi pankroti põhjustest midagi kuulnud.

Küll on aga valitsuse ülesanne otsida ja leida probleemidele lahendusi. Nagu näitas arupärimine parlamendis, just sellega praegune valitsus aga sihipäraselt tegeleda ei soovi. Pole ju ükski kõne all olnud Ida-Virumaa sotsiaal-majanduslikest probleemidest opositsiooni poolt välja mõeldud. Need on ausalt kirjas tollessamas valitsuse enda koostatud tegevuskavas.

Kuna ühegi teise maakonna kohta pole sellist kava koostatud, näitab see, et vähemalt 2010. aastal sai valitsus aru just Ida-Virumaal kujunenud olukorra äärmuslikkusest. Hiljuti ilmutatud tervise arengu instituudi tehtud maakondade tervise ja heaolu ülevaade rõhutab taas, et enamik negatiivsematest näitajatest on Ida-Virumaal. Eriti kurb on, kui inimesed küll nagu mõistavad kiire reageerimise vajalikkust, aga seda ikkagi ei tee.

Mida sellises olukorras ette võtta? Praegune valitsus püsib tõenäoliselt 2015. aastani. Loomulikult võib opositsioon taas ja taas valitsuse tegevusetusele tähelepanu juhtida ning teebki seda, aga reaalselt võiks midagi muutuda vaid juhul, kui seda hakkaksid valitsuselt nõudma ka Ida-Virumaalt valitud Reformierakonna ja IRLi parlamendiliikmed. Neilt omakorda aga avalikkus ja ajakirjandus.