Friday, July 19, 2013

"Hamlet" Stenbocki lossis

KULTUUR
  • Tekst vaiksemaks
  • Tekst suuremaks
Postimees 18.07 2013

«Hamlet» Stenbocki lossis (5)

Uhked Eesti üle: Osric (Indrek Apinis, tagareas vasakult), Laertes (Robert Annus), Hamlet (Üllar Saaremäe), Horatio (Eduard Salmistu), Guildenstern (Velvo Väli) ja Rosencrantz (Tarvo Sõmer) ning Gertrud (Epp Eespäev, esireas vasakult), Claudius (Indrek Saar), Polonius (Peeter Tammearu) ja Ophelia (Kersti Heinloo).
Uhked Eesti üle: Osric (Indrek Apinis, tagareas vasakult), Laertes (Robert Annus), Hamlet (Üllar Saaremäe), Horatio (Eduard Salmistu), Guildenstern (Velvo Väli) ja Rosencrantz (Tarvo Sõmer) ning Gertrud (Epp Eespäev, esireas vasakult), Claudius (Indrek Saar), Polonius (Peeter Tammearu) ja Ophelia (Kersti Heinloo).
FotoGabriela Liivamägi
See pealkiri pole välja imetud opositsionääri kibestunud sulepeast. Kõik, kes on selle lavastuse reklaamplakatit ja -fotosid näinud, on ammugi aru saanud, millisesse aegruumi Roman Baskin ja Ervin Õunapuu oma teose asetavad.
Mängusaali sisenedes võtab meid vastu võimupartei kampaania, mis kutsub valima ilmeksimatuid… Monitoril jooksevad tänased päevauudised ning taustaks kõlab Lennart Meri pajatusi. Ei jää siis kriitikulgi muud üle, kui lavastaja pakutud mängureeglid vastu võtta ning päevapoliitikaga tegelema hakata.
Enne aga tänu ühe puhtkunstilise elamuse eest. Minu jaoks oli lavastuse kõrghetkeks Tõnis Mäe lavale ilmumine. Sellest kiirgas äkki sellist sõnatut mõistmist, kaastunnet ja armastust Hamleti suhtes, et sai selgeks: too lavastaja tahtel esimesest näitlejast esimeseks muusikuks muutunud tegelaskuju polnud sugugi pärit lihtsalt üleeilselt Tõnise kontserdilt.
Omal ajal Mikk Mikiveri juhendamisel ebalevaid näitlemiskatsetusi teinud Mägi on tänaseks jõudnud tasemeni, et mängida maailma dramaturgia kõige keerulisemaid rolle nii, et Mikk taevaserval rõõmustaks.
Indrek, poliitik või näitleja?
Teine vapustus tabas mind pärast etendust, kui minuga kaasas olnud kolm noort neidu väitsid kui ühest suust, et neile olevat kõige enam meeldinud Indrek Saare mäng Claudiusena. Jäin neid lausa ammuli sui kuulama, sest mulle tundus, et muidu hea näitleja Saar ei mänginud seekord üldse kedagi ega midagi.
Jah, natuke täpsem pilk ja rõhutatum žest, pisut ehk kontrastsem olek, kuid muidu nii igapäevane Indrek meie fraktsiooni toast. Nähes tütarlaste vaimustust, mõistsin, kui täpselt oli Saar tegelikult tabanud olukorda, mille oli ette andnud lavastaja ja mis kavalehel sõnastus lauses: «Tegevus toimub Taani võimupartei peakorteris.»
Kui see on tõepoolest nüüd näitlejate poolt nii oodatud ja kardetud isiksuse ja maski täielik kokkulangemine, siis selle üle ei peaks tõsiselt mõtlema mitte näitleja, vaid tipp-poliitik Saar.
Kes aga täiest jõust mängis, oli Peeter Tammearu kantsler Poloniusena. Eelmise kuninga hall kardinal sebis ja õiendas, püüdis ikka kõiki niite käes hoida ja uut kuningat väsimatult õpetada, kuid tundis seljakarvadega, et pind hakkab jalge alt kaduma… Ka selliseid poliitikuid Toompeal veel leidub. Nende «parem enne» on küll möödas ja omal ajal tuhandetesse ulatunud häältesaak hakkab vähenema…
Saare ja Tammearu täpne koosmäng näitas meile kahte erinevat poliitpõlvkonda: Jeltsin ja Putin, Laar (või Kallas?) ja Ansip. Isiksuslikkus väheneb, poliittehnoloogiline efektiivsus seevastu suureneb.
Rohkem oleks ehk võinud viidata Claudiuse sisemisele rõõmule jalus tolgendava eelmise põlvkonna kadumise üle. Tammearu meisterlik teksti valdamine koos erakordselt intensiivse esitamislaadiga on aga meie lavadel üsna harvaesinev (meenub Helene Vannari aastapreemiaroll «Keskööpäikest» päikesest).
Kersti Heinloo näitab Opheliana võimukoridoridest nii tuttavat naisbroilerit. Mõistes, et tema noorpõlvearmastus eemaldatakse nomenklatuurist, kaotab ta Hamleti suhtes momentaanselt igasuguse huvi, nii et viimase raevutsemine mõjub talle kui hane selga vesi. Et teises vaatuses karakter enam ots otsaga kokku ei tule, pole näitlejanna süü.
Epp Eespäev on kahtlemata meie lavade edukaim Gertrud (kolmas kord juba!). Oma tähetunniks peab ta ootama lavastajat, kes kontseptsiooni Gertrudi peale üles ehitaks. Et see on võimalik, näeb Valeri Fokini lavastuses Peterburi Aleksandra teatris.
Kõige vähem sobis laval kujutatud Stenbocki lossi Üllar Saaremäe Hamlet. Kohati läks mõte isegi vastuolule Baskini taotluse vahel teha poliitteatrit ning Saaremäe soovi vahel esitada tingimata selle unistuste rolli kõik monoloogid (näiteks videosse võetud stseen hauakaevajaga tundus lavastaja idee seisukohalt küll täiesti liigne).
Siis hakkasin aga mõtlema, millal olen näinud taolist raevunud ning pidevalt närvivapustuse piiril olevat Saaremäed, nagu ta esimeses vaatuses mängis (esietendusel ehk isegi liigse näitlejakrambiga)… Ja meenus, et siis, kui ta räägib oma riigis ja linnas toimuvaist lollustest…
Aga ega sellist Saaremäed/Hamletit rahvas tahagi Stenbocki lossis näha, isegi viimastel linnavolikogu valimistel polnud ta kümne enim hääli toonu hulgas. Kui kontseptsiooniks on tõesti see, et ega meil jäägi võimu sigaduste vastu muud üle, kui tühjalt jaurata (Rahvakogu!) ja ennast tapale viia lasta, siis oli ka Saaremäe mäng täpne.
Tõnis ja Kärt, aplaus!
«Hamletit» üsna palju näinud inimesena on mind lisaks üldkontseptsioonile alati huvitanud tuntud tekstide tõlgenduslik novaatorlus. Seekordne «Hiirelõks» Tõnis Mäe ja Kärt Johansoni esituses miksimaks estraadišlaagreid ballaadiga Gonzago mõrvast tundus lausa geniaalne ja olen kindel, et üsna harva (kui üldse kunagi?) on näidendi seda stseeni katkestatud vaheaplausidega.
Nüüdisaegselt parteiline oli ka Claudiuse ja Poloniuse etiketikohane reageering sellisele teeneliste kunstimeistrite väikesele sigadusele.
Rabav ja kontseptuaalselt põhjendatud oli Claudiuse kuulsa palvemonoloogi («Mu süü on jälk…») etendamine mingi (justiitsministri?) televabanduse proovina. Asjatult oli stseeni algus aga viidud külgrõdule, kus nii sisu kui ka vorm läksid osale publikust lihtsalt kaduma.
Muidugi ei lase vana Shakespeare end lõplikult ära keerata ja hakkab vastu, sest lugu (mis muide vaatamata suurtele kärbetele Baskinil siiski hästi jookseb) tuleb ju lõpule viia. Teine vaatus mõjub seetõttu pigem otste kiire kokkutõmbamisena. Pikad videolõigud näitavad, et väljamõtlemise jõud on hakanud tegijail raugema.
Laertes (Robert Annus) ja tema karakteriloogika pole lavastajat üldse huvitanud. Teha tordikirsina Horatiost (Eduard Salmistu) Fortinbrase agent, siis ta (Baskini variandis surematute) Rosencrantzi (Tarvo Sõmer) ja Guildensterni (Velvo Väli) poolt maha lasta ning väike nuhk ja poliitbroiler Osric (Indrek Appinise täpne ja meeldejääv roll!) troonile tõsta on vaimukas ja ehki isegi Eesti tulevikku ettenägev, kuid näidendi loogika seisukohalt mõistagi põhjendamatu.
Kokkuvõttes aga: tegemist on kindlasti särava leheküljega nii meie hamletoloogias kui ka Roman Baskini lavastajabiograafias, selle aasta suveteatrist rääkimata. Kes saab, mingu vaatama!

Vabadusejanune Vassa


  • Tekst vaiksemaks
  • Tekst suuremaks
Postimees 17.07.2013

Vabadusejanune Vassa (3)

Raudne naine ja tema perekond: Ljudmilla (Saara Kadak, vasakult), Vassa (Ülle Lichtfeldt), Natalja (Marin Mägi) ja Ra­chel (Natali Lohk).
Raudne naine ja tema perekond: Ljudmilla (Saara Kadak, vasakult), Vassa (Ülle Lichtfeldt), Natalja (Marin Mägi) ja Ra­chel (Natali Lohk).
FotoReili Evart
Eili Neuhaus toob üksteise järel välja näitemänge, mille puhul kassamaias teatridirektor kattuks külma higiga.
Eili Neuhausi järjekindlus unustusse jäänud vene klassika taaselustamisel on imetlusväärne. Kuuldes repertuaaripakkumistest – Leskov, Ostrovski, Gorki –, kattub iga oma kassast lugu pidav teatridirektor külma higiga. Mängida neid autoreid aga Virumaal ja kahte koguni suvelavastusena, selleks peab olema hull. Eili kindlasti ongi andekas hull, sest oma jonni ta ei jäta.
Lisaks vene klassikale kuuluvad tema «paketti» ka peaosaline Ülle Lichtfeldt, elav tants ja laul Jõhvi venekeelse teatri Tuuleveski esituses ning Reili Evarti kunstnikutöö. Sellises koosluses valminud «Mtsenski maakonna leedi Macbeth» (2009, Ontika mõis) pälvis teatriliidu aastapreemia, «Kaasavaratu» (2011, Rakvere teater) on juba kaks hooaega läinud täismajale, «Vassa Železnova» alustas alles möödunud nädalal oma lavaelu.
Ühiskondlik versus isiklik
Peaosad neis lavastustes on teinud heast näitlejast Ülle Lichtfeldtist tõepoolest suure näitleja. Katariina Izmailova tõi parima naisosa aastapreemia, Vassana on temast saanud Liina Reimanni (1941) ja Linda Rummo (1980) väärikas mantlipärija.
Nii mehetapjad Katariina ja Vassa kui tütrekupeldaja Ogudalova on läinud kirjanduslukku kui võimsad, kirglikud ja tavatähenduses kindlasti mitte positiivsed naiskujud. Lichtfeldt pole kõiki neid naisi mitte ainult õigustanud (mis on rolliloomes ju aabitsatõeks), vaid muutnud nad ka inimlikult mõistetavaks ja vaatamata nende õudseile tegudele kaasaelamist väärivaks. Seejuures on ta leidnud oma kangelastes aspekte, mis tõesti seda võimaldavad ja millele esimesel lähenemisel ei tulegi.
Üle laipade minevas kapitalistlikus ärihais Vassas mängib ta sellise armastusest ilmajäetud naise traagikat, kes oma hingepõhjas tahaks kohustustele käega lüüa ning vabadusse põgeneda.
Vassa ja tema minia Racheli (Natali Lohk mängib teda väga täpselt) vahel ilmneb ootamatu hingesugulus: nad muutuvad üksteise peegelpildiks ja me mõistame, et vaid elukäigu juhus on teinud ühest suuromaniku ja teisest revolutsionääri. Iseloomud on ju sarnased – ühiskondliku «kohuse» eelistamine isiklikule õnnele, mis nii lavastaja kui näitlejate tõlgenduse kohaselt viib paratamatult traagilise lõpplahenduseni.
Just selles näen ühemõttelisi kontseptsioone vältiva Neuhausi seekordse lavastuse nüüdisaegset mõtet.
«Vassa Železnova» ei kuulu süžee nüansivaesuse tõttu Gorki näidendiloome paremikku. Lichtfeldti ülesanne on muudetud raskemaks ka sellega, et esimeses pildis tema abikaasa rolli valitud harrastusnäitlejat Lembit Pritsi pole lavastaja abistanud kunstilise tõsiseltvõetavuse saavutamisel.
Seda hinnatavam on, kuidas algul «lati alt läbi jooksma» sunnitud näitlejanna saab usutava karakteri loomisel pilt-pildilt «jalad üha enam maha» ja lõpetab surmaeelse stseeni ja «vabadustantsuga» tõesti hiilgavalt.
Paraku jäid esietendusel isegi Gorki tekstiga võrreldes liialt üheplaanilisteks ka kutseliste näitlejate Meelis Rämmeldi (Prohhor), Terje Pennie (Anna) ja Hannes Priki (isa ja poeg Melnikovid) rollid.
Vassa mehevenna linnapea-ambitsioon tekitas saalis vaid naeru, selle mingigi usutavuse välistas Rämmeld liiga allakäinud tüübi kujutamisega. Arusaamatuks jääb siis aga ka see, mida imetlus- ja armastusväärset leiavad sellises pidevalt räuskavas onus Vassa tütred.
Marin Mägi Nataljana ja eriti Saara Kadak Ljudmillana on seevastu võtnud oma rollidest maksimumi ning nende partnerlus Lichtfeldiga on toetav ja nauditav.
Kiiduväärne on Neuhausi töö Jõhvi vene näitlejate «integreerimisel» eesti sõnateatrisse. Seekord on jõutud selleni, et kolmele suurepärasele muusikaartistile on usaldatud ka sõnaline roll. Liigne oli aga sundida neid seda eesti keeles tegema!
Nagu praegu puudub sisuline põhjendus, miks kaupmeheproua teenijannad aktsendiga räägivad, poleks muidugi põhjendust ka lausa «teiskeelsete» teenijate pidamisele, ent kunstiline tulemus olnuks siiski loomulikum.
Eriti paistab see silma Valeri Sõrtšenko meisterlikult mängitud Pjatjorkini vaimukas rollilahenduses – lavastaja on talt võtnud kogu teksti ja pannud selle asemel laulma ... aga paraku selgelt mittesuupärases eesti keeles (eriti kahju on seejuures klassikalise «barõnja-sudarõnja» puisest eestikeelsest esitusest).
Lavastaja oleks nagu unustanud, et keeleinspektsioon meil õnneks teatris veel ei luusi. Küll võinuks ajast, mis kulus venelastele eesti keele õpetamise peale, näpistada hoopis selleks, et eesti näitlejad õpiksid korrektselt hääldama prantsuse keelt.
Rohkem julgust, Eili!
Eraldi ja pikemalt võib seekord rääkida Reili Evarti ruumikujundusest. Mulle tuletas musta drapeeritud seinte ja kinni-lahti käiva valgetes volangides kaanega mänguruum meelde kirstu, mille päitsisse oli paigutatud trellitatud ikoon. Ja kui Vassa oma meeletus vabadustantsus sellest kirstust välja murrab, kaovad ikoonilt imelise valgusmuutusega trellid!
Kukruse mõisakuuri oskuslik kasutamine on andnud võimaluse väga kujundlikuks teatriks, mis mängitakse efektselt välja küll alles finaalis, kui lavastaja on lõpuks söandanud ka Gorki teksti hetkeks kõrvale panna.
Rohkem julgust ja mõttevabadust, Eili! Tee Sinu Virumaa lavastusteni on teatrisõbrad tänaseks juba kindlalt sisse sõitnud.

Tuesday, July 2, 2013

Jant reformi ümber jätkub

Sakala 26.06.2013

Jaak Allik.
Jaak Allik.
FotoElmo Riig / Sakala
HARIDUSMINISTER Jaak Aaviksoo võimsa surve ning reformierakondlaste lausa kuuldava hammastekrigina saatel sunniti riigikogule kahel viimasel kevadisel tööpäeval peale põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatuste vastuvõtmine. Seda tehti tervet mõistust ja demokraatlikke norme hüljates — veel päev enne teist lugemist polnud arutusele minevat lõppteksti näinud isegi kultuurikomisjon.
Eelnõu vastu protesteerisid nii omavalitsusliidud kui Eesti haridustöötajate liit, eriarvamusi oli Eesti koolijuhtide liidul. Viimasel tunnil selgus, et päri pole ka rahandusministeerium, seetõttu võeti tekstist välja kõige olulisem: koolide rahastamist puudutav osa.
Erakordse kiirustamise põhjenduseks toodi asjaolu, et abituriendid peaksid enne kooliaasta algust teadma riigieksami lävendit. Tagatipuks läks aga koalitsioon just selle punkti hääletamisel lõhki ja nii suruti seadusse ähmiga sisse õiguslikult arusaamatu tekst.
Seadus sätestab ühtaegu, et riigieksam on sooritatud siis, kui saavutatud on vähemalt üks protsent maksimaalsest tulemusest, ja ka siis, kui saavutatud on vähemalt 20 protsenti maksimumtulemusest. On päevselge, et nii selle vastuolu kui rahastamisparagrahvi tõttu peab riigikogu sügisel uuesti seadust muutma hakkama.
KÕNEALUSE SEADUSE tegelik põhjus on haridusministri seisukoht, et õpetajate palgad pole Eestis madalad mitte seepärast, et riik raha ei anna, vaid seetõttu, et meil on õpetajaid ja koole liiga palju ning omavalitsused kulutavad haridusraha kuhugi mujale. Just nende kahe «pahega» võitlemiseks see seadus loodigi.
Ministri ideoloogia nurgakiviks on saanud haridusmaastikust välja kistud ja puhtaks poleeritud õpetaja palk.
Keegi ei kahtle, et väikesed palgad on üks meie haridussüsteemi suuremaid hädasid. Tavamõistus peab selle all silmas pedagoogi töötasu, mille eesmärk on tagada, et klassi ees seisaksid motiveeritud ja autoriteetsed spetsialistid. Reaalteadlasest minister mõistab selle all aga riigieelarvesse kirjutatud rahasummat, mille ta on õpetajate (ja ainult õpetajate!) miinimumpalgaks (ja ainult miinimumpalgaks!) rahandusministrilt välja kaubelnud.
Operatsiooni eesmärk on vastutus endalt kõrvale lükata ning pahameel omavalitsus- ja koolijuhtide peale suunata, juhuks kui palgakasvu vähesust tajuvad pedagoogid uuesti streikima hakkavad. Mida toovad need muudatused endaga kaasa regionaalpoliitikale, haridussüsteemile tervikuna või igale õpilasele — see ei paista ministeeriumi üldse huvitavat.
NAERUVÄÄRSE LIIGUTUSEGA asendada kogu seadusetekstis mõiste «pedagoog» mõistega «õpetaja» soovitakse välistada riiklik vastutus niinimetatud tugispetsialistide — logopeedide, psühholoogide ja eripedagoogide palkade eest. Just neile «kahjuritele» ongi omavalitsused seni laiali jaganud 3,4 miljonit eurot õpetajate palgaraha.
Ministri taktikepi all hävitatakse pedagoogide senine atesteerimissüsteem ja sellest tulenevad palgaerinevused.
Vahepeal paljukõneldud kutsekvalifikatsiooni süsteemi ei näe seadus samuti ette — see jääb kutsekoja ja kutseliitude eralõbuks. Koolidele eraldatav pedagoogide enesetäiendamise raha väheneb palgafondi kolmelt protsendilt ühele. Oma loomulikku surma surevad ka üleriigilised palgaläbirääkimised ministeeriumi, omavalitsuste ja haridustöötajate vahel, sest mis mõte on teeselda läbirääkimisi, et määrata kindlaks üks summa, miinimumpalk, mille rahandusminister niikuinii ette dikteerib.
Muu hulgas kaovad klassijuhatajatasu ja võimalus maksta palgalisa üle normkoormuse töötamise eest, sest kaob ka senine normkoormus, 18—24 õppetundi nädalas. Õpetaja palgaarvestus muutub ülilihtsaks: direktor sõlmib temaga palgalepingu ning 35 nädalatunni sisse mahtuvad ülesanded on nii-öelda kokkuleppe küsimus.
Direktori kasutada on seejuures raha, mis on arvestatud 21 nädalatunni ja klassitäitumuse piirkondlike normide alusel. Miinimumpalgale lisandub mänguruumiks 20 protsenti palgafondi.
Koolijuhtide ühenduse esimehe Toomas Kruusimägi sõnul olnuks 16-tunnise normkoormuse arvestamise puhul jutul direktori kasvavatest õigustest ka mingi mõte, aga praegu jääb kõik endiseks. Teisisõnu: vaene direktor peab üritama kammida kahte juuksekarva kolme ritta.
Viimast muidugi juhul, kui kool üldse rahaga välja tuleb, sest riik lõpetab ka pearahapõhise maksmise — selle alla on aga käinud nii remondiraha kui laenutagatised. Just neile kahele omavalitsuste niigi tühjale rahakotile juurde pandavale koormisele — tugispetsialistide tasule ja remondikulule — haridusministeeriumi virtuaalne palgatõus suuresti tuginebki.
Reaalsema osa palgatõusust annab plaanitav koolivõrgu korrastamine. Selleks on kavas hakata põhikooli astmes edaspidi haridustoetust eraldama mitte kooli-, vaid omavalitsuspõhiselt. Omavalitsustele luuakse seega stiimul jätta alles nii vähe koole kui võimalik.
Uues rahastamismudelis pole enam ka kooliastmete rahastamiserinevusi. Et täistsüklikoolide (I—XII klass) jõuga kaotamine tekitas liiga suurt vastuseisu, üritatakse nüüd teha sama finantsilise kägistamise abil.
Täistsüklikoolis peavad gümnaasiumi ja põhikooli eelarve rangelt lahus olema ning gümnaasiumi rahastab riik arvestusega, et seal peab õppima vähemasti 252 õpilast. Praegu õpib paljudes meie elujõulistes maakeskkoolides 60—100 gümnasisti.
Seega: kui omavalitsus soovib kooli edasi pidada, maksku vahe ja muidugi ka «karbiraha» omast taskust kinni. Sisuliselt on ette võetud pikkade traditsioonidega ning elujõuliste keskkoolide hävitamine.
AJAL, KUI regionaalminister räägib tõmbekeskuste põhjal käivast haldusreformist, teeb haridusminister kõik selleks, et neis tõmbekeskustes keskkoole likvideerida. Alles jäävad vaid maakonnakeskustesse loodavad puhtad riigigümnaasiumid, mis on muidugi head asjad, kuid mille loomine ei peaks haridusteed sulgema neile noortele, kes eri põhjustel kas ei saa või ei taha kaugemale linnakooli õppima minna.
Niinimetatud reform annab tõesti raha õpetajate palgatõusuks, sest hõreneb koolivõrk, väheneb õpetajate arv ning suurenevad õpetajate antavate tundide hulk ja õpilaste arv koolides ja klassides. Jäägu igale lugejale oma elukogemuse põhjal otsustada, kuidas see mõjub õpilase arengule ja kooli õppetöö kvaliteedile.
Kardan, et sel moel kujunev haridusmaastik ei meelita noori pedagoogi elukutset valima. Seda isegi juhul, kui õpetaja miinimumpalk nihkub lähemale keskmisele palgale, nagu minister loodab.

Ansip pole täielik võimuhull

Sakala 2.07.2013

Jaak Allik
Jaak Allik
FotoElmo Riig / Sakala
Kogenud poliitik, praegu riigikogus opositsioonilisi sotsiaaldemokraate esindav Jaak Allik märgib, et äsja peaministri ametis 3000 päeva täis saanud Andrus Ansipi põhiline viga on see, et ta on hakanud kodupartei huve riigi omadele eelistama.
Jaak Allik, olite omal ajal üks nendest poliitikutest, kes käisid Andrus Ansipit veenmas Tartust pealinna valitsusse tulema. Kui hõlbus see oli? Millisena toonased jutud teile meenuvad?
Jah, mul oli 2004. ja 2005. aastal võimalik üsna kitsas ringis veenduda, et Andrus Ansipi eluplaani ei kuulunud peaministriks saamine, isegi majandusministriks saamine mitte. Ta oli rahul Tartu linnapea kohaga ja ma arvan, et isegi sinna jõudmine oli arvestades varasemat elukäiku talle mõnevõrra üllatus.
Kuid Siim Kallas oli lahkunud Euroopasse ning aastatel 2003—2005 koalitsioonis olnud Reformierakonnal ja Rahvaliidul oli selge, et Res Publica ja Juhan Partsi juhtimisel neli aastat jätkata on mõeldamatu. Ansip oli reformikatest kahtlemata kõige võimekam ning nii tuli teda tõepoolest veenda Tallinna tulema. Algul Meelis Atoneni asemel majandusministriks, kuid juba siis oli selge, et see tähendab peatset valitsusjuhi kohta.
Kuidas on ta professionaalses mõttes poliitikuna toime tulnud?
Koalitsioonis Keskerakonna ja Rahvaliiduga aastatel 2005—2007 oli Ansip — eriti Juhan Partsiga võrreldes — päris mõistlik peaminister: kaalutlev ja otsustusvõimeline.
Aga ma ei saa mööda tõigast, et Eesti on juba 1933. aastast olnud enam-vähem ühe mehe  juhitav maa-ala. Algul Konstantin Päts, siis kommunistliku partei esimesed sekretärid ja 1991. aastast Eesti Vabariigi peaministrid. Viimati nimetatud hakkasid algul küll suhteliselt kiiresti vahetuma, kuid võimutäius säilis.
Ansipi eeldatav kümme aastat ainuvõimulise riigipeana on juba võrreldav esimeste sekretäride ametiaja kestusega. Seda on vähem kui Käbinil, kuid võrdselt Vainoga ja rohkem kui Karotammel.
Ma ei taha tuua mingeid ideoloogilisi paralleele, viitan vaid sellele, et kõik Eestis sõltus ja sõltub praegugi tõepoolest ühe mehe tahtest. Kui muidugi Moskva, Brüsseli või Washingtoni nõudmised sulgudesse panna.
Andrus Ansipile on selline võimutäius kindlasti meeldima hakanud, samas on tajutav, et teisest küljest on see teda ka tüüdanud. Minu arvates pole ta täielikult võimuhull inimene, nagu neid tipp-poliitikute seas tihti leidub. Tema vihjeid, et ta ei sooviks jätkata Brüsselis, vaid pigem mõnes eraäris ja Tartus, võtaksin seepärast üsna tõsiselt.
Ansip on võimutäiust ehk liigagi vähe kasutanud, taandades end eri erakondadest ministrite kabineti eesistujaks. Mida edasi, seda vähem on tunda peremehesilma ja -muret kõige riigis toimuva pärast. Ent just seda ma peaministrilt ootan.
Millised on olnud Andrus Ansipi peamised vead?
Ta on hakanud liiga palju tegutsema, lähtudes partei, mitte riigi huvidest — selle nimel, et just Reformierakond võimul püsiks. Sellest tulenes ka tema kahetsusväärne reageerimine mullusele Silver Meikari juhtumile. Ta saab ju suurepäraselt aru, et kõik poliitikud teavad, et Meikar rääkis erakonna rahastamise kohta tõtt.
Riigi huvides on, et peaminister mõjuks alati usutavalt. Mõelgem kas või sellele, miks Mart Laar kaks korda peaministri kohalt lahkuma pidi.
Veaks pean kindlasti pronkssõduri kõrvaldamist nii räpakal moel, nagu see teoks sai. Reformierakonnale tõi see küll osa isamaalaste elektoraadist, kuid hävitas Andrus Ansipi suhted nii Eesti muukeelse elanikkonna kui Venemaaga. Kokkuvõttes on see toonud Eestile nii sise- kui välispoliitilist kahju.
Läbimõtlematu ja vaid emotsioonist lähtuv on olnud suhete katkestamine Edgar Savisaarega ning seega ka pealinnaga. Poliitik ei tohiks konkurendi sõnadele eriti tähelepanu pöörata ja nagu näeme, on ta Vilja Savisaarele kogu varasema sõimu suutnud andestada. Miks siis mitte Edgarile?! Igatahes on ta tänu sellele oma erakonna muutnud Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) pantvangiks ning võtnud nii erakonnalt kui endalt poliitilise manööverdamise ruumi.
Kas meenub ka midagi kiiduväärset?
Kiita tahaksin Ansipit selle eest, et ta pole järele andnud IRL-i survele ega lasknud läbi valdade sundliitumisel põhinevat haldusreformi, mis oleks Eestile rohujuure tasemel hävitav. Loodame, et tal jätkub meelekindlust ka IRL-i käivitatava gümnaasiumireformi mõistuspäraseks ohjamiseks.
Meeldiv oli otsusekindlus Kristiina Ojulandi häältevõltsimise afääri puhul.