Wednesday, November 9, 2011

Narvakatega tuleb suhelda vene keeles, kui eesmärgiks on oma mõtete arusaadavaks tegemine

Eesti Päevaleht online
09. november 2011


Katrin Raik toob oma artiklis välja tõsised ja olulised probleemid Narva elus ning ma olen tema lähenemisega paljuski nõus. Narvaga suhtlemisel ja Narvas suhtlemisel tuleb meeles pidada, et see on venekeelne linn, kus nagu Raik kirjutab, räägib kodus eesti keelt vaid paar tuhat inimest.

Seetõttu tuleb narvakatega suhelda vene keeles, muidugi kui suhtlemise eesmärgiks on enda mõtete arusaadavaks tegemine. Sel juhul on narvakad vägagi aktiivsed oma arvamust avaldama. Ma ei tea kas Ida-Viru visioonikonverentsil oli organiseeritud sünkroontõlge (ja kas see oli eelnevalt teada).

Igatahes Narva linna arengufoorumil, mille korraldas Narva Kolledž, seda paraku polnud ning seal viibinud paarile venekeelsele inimesele pidin ma seda esinemiste ajal ise tõlget tegema .Arvan, et keele õppimine ja keele rääkimine sunduse teel, annab vaid vastupidiseid tulemusi ning kardan, et seda teeb ka nn gümnaasiumireformi sunnivahenditega läbiviimine Narvas. Selles küsimuses olen Katrin Raigist küll erineval seisukohal.

Teine põhjus on muidugi see, et Narva (ja narvalased) ei loe ennast Ida-Virumaa osaks vaid Eesti suuruselt kolmandaks linnaks, mida ta ka on. Vaevalt et Harjumaa visioonikonverentsil viibiks vabatahtlikult palju tallinlasi.

Paraku on mulle jäänud mulje, et küllalt palju riigiametnikke ning ka poliitikuid peavad Narvat vene külaks Euroopa piiril, mis on aegade lõpuni antud Keskerakonnale valitseda ning milles toimuv on ainult Keskerakonna ja kapo vaheline asi.

Kardan, et kui võrrelda Narvat ja Pärnut, siis mistahes infrastruktuursete ja sotsiaal-kultuuriliste parameetrite osas on võrdlus Narva kahjuks, seda aga ei nähta riikliku probleemina . Olgu või näiteks fakt, et Eesti kolmanda linna ainsat teatrit (sisuliselt ainsat professionaalset kunstikollektiivi) toetab riik viimastel aastatel vaid 500 000 krooniga, mis on kolmkümmend korda väiksem kui riiklik toetus kui „Endlale“ või Vene Teatrile.

Tööpuudus on kahtlemata kõige olulisem probleem tänases Narvas ja seetõttu lähevad ka paljud noored Narvast ära. Liberaalse turumajanduse raames siin väljapääsu ei leia.

Päästaks vaid spetsiaalne riiklik (EAS-i abil teostatud) programm välisinvestorite Narva meelitamiseks, kuid selleks on vaja ka riikliku programmi Narva sotsiaal-kultuurilise infrastruktuuri parandamiseks, sest tänapäeval pole võimalik välismaiseid spetsialiste ja investoreid köita üksnes raha abil .Eestimaa kolmandas linnas aga pole korralikku veekeskustki.

Ja muidugi oleks paljude Narva ning Ida-Virumaa probleemide lahenduseks normaalsete heanaaberlike suhete omamine Venemaaga. Sel juhul saaks Narvast sild Euroopa Liidu ja Venemaa vahel aga mitte tupikjaam sellel teel. Silla juures kasvab linn. Tupikjaam juures võib aga igasugune linn vaid külastuda.

Palusime Ida-Virumaal sotside ridades riigikokku valitud Jaak Allikult kommentaari tänases Eesti Päevalehes ilmunud Narvast rääkivast arvamusloost kerkinud küsimuste kohta.

Tuesday, November 1, 2011

Kas minna või jääda?

Postimees 2.november 2011.a

Kuressaare Linnateatri repertuaari üheks läbivaks jooneks on olnud oma saare asja ajamine. Olgu siis autori või tegevuspaiga kaudu on vähemasti üks hooaja uuslavastustest mingi kandi pealt ikka seotud Saaremaaga..Saarlaste poolt vaadatuna kiiduväärne, on see mandrirahva seisukohalt ehk kinnistanud saarlaste teatri kindlasse nišsi, mis kassaedule „suurel maal“ ei pruugi hästi mõjuda Viimaste aastate väljasõidutetendustega on teatril olnud igatahes tegu Keila –Märjamaa liini ületamisega. Vahel jõutakse siiski ka Tallinna , Lõuna-Eestisse üsna haruharva. Teatrisõbrad küll teavad, et Kuressaare teater on tegelikult projektiteater, kus on alati kaasa löömas eesti parimad lavajõud , tavalise publiku jaoks paistab neil püsivat aga mingi saarerahvateatri imago, vaatmata sellele, et kogu Piret Raugi juhtimisperioodil (alates 2006.aastast) pole teater vist kordagi ei repertuaarivaliku ega ka kunstilise taseme poolest allahindlust teinud ega ka altläinud.
Olgu see sissejuhatus hirmu võtmiseks neilt, kes Kuressaare teatri viimases uuslavastuses juba ette kolkluse apoteoosi kardavad näha.Võib julgesti minna veenduma, et laval pole tegu ei Hindi ega oma saarega, kõige vähem aga Aadu Hindi jutustuse „Oma saar“ dramatiseeriguga. Urmas Lennuki originaalnäidend on Hindilt lisaks pealkirjale laenanud vaid tegelaste piiblimaigulised nimed ning metatasemel vast probleemigi – kodupaiga mahajätmise valu .. Tegevus toimub aga nüüdisaegsel Eestimaal ja kõneldav tekst pärineb tervenisti meie viimaste aastate ühe kõige produktiivsema ja sisukama näitekirjaniku sulest. Ning kujutatavail inimsuhetel ja nende hingevaevadel tundukse olevat enam ühist Lennuki enese nukra „küladramaturgiaga“ („Rongid siin enam ei...“ ja „Päeva lõpus“) kui Hindile omase ulja saareromantikaga.
Kõige hämmastavam on aga kui täpselt teater ja dramaturg on suutnud tabada just tänase Eesti ühe kõige põletavama probleemi – kodumaalt lahkumise : kes tööle, kes õppima, kes õnne otsima ja kes lihtsalt elumuredest eemale. .On tore, et läbi erinevate inimsaatuste ning nende põimumise jääb teater optimistiks ning sisendab oma vaatajale usku kodukohta püsima jääda, lootust, et asjad võivad siin paremusele pöörduda ning armastust, mille toel sellele ise saab kaasa aidata. Ja kuigi dramaturgiliselt on tegemist küllaltki „seebiooperliku“ süžeega , peab tegijaile au andma, et loo arengut on põnev laval jälgida ning vaheajale saadetakse publik üsnagi suure uudishimuga jätkuva suhtes.
Raivo Trassi viimaste aastae suuremad õnnestumised ongi olnud seotud just Kuressaare Linnatetariga. Lavastustes „Ma armastasin sakslast“ (2008) kui „Vareses „(2009) oli tunda nii kogenud näitejuhikätt kui ka kujundliku mõtlemise värskust- see edukäik jätkub ka „Oma saares“ – abiks jällegi just Kuressaares võimalik täpne näitlejavalik kogu eesti teatri „koondmeeskonna“ seast. Teatrijuhtimise talumatust raskusest hästi välja puhanud Peeter Tammearu (Elias) ja Tallinna Linnateatrist „hüppes“ oleva Andres Raagi (Aaron) partnerluses on tunda kunagisest ühistöötamise ajast pärit professionaalset respekti ning tol ajal ehk teostamata jäänud soovi vastastikku sütitatava koosmängu järele .Nüüd on see sündinud ja andnud võimaluse mõlemale meistrile luua psühholoogiliselt üsnagi mitmekihilised ning oma sisemist saladust nüansirikkalt ja samm-sammult avavad tegelased . Ühine lavaajalugu on mõlema meespartneriga olnud ka Ruthi kehastanud Piret Raugil (Raagiga lavaka XV lennus ja Tammearuga „Ugalas“) ning nende kolme koosmängust sünnivad nauditavalt pingestatud lavahetked . Isepäise ja iseseisva saarenaise mängimine hakkab Raugil muutuma nii laval (kui ka teatrijuhina) juba „teiseks minaks“ ning võib vaid imetleda, kuidas ta selles tüpaažiz ikka veel täiendavaid detaile suudab leida . Ruthi ja Aaroni euroametnikust vend Jaagup on Janek Sarapsonile juba neljandaks osaks Kuressaare teatris . Preagu jääb ta oma partnereile alla tegelaskuju psühholoogilise üheplaanilisusega . Selles vennas pole saladust aga ehk annab seda veel luua ning kindlasti võiks purjuspäisust mängida väiksema forsseerimisega.
Niivõrd tugevas trupis on raske ülesanne Saaremaa Ühisgümnaasiumi õpilastel Gerlin Kruuseril ja Airike Vipil, kelle kehastatav Silla pole ju laps vaid pedagoog Aaroni kooliõpilasest kallimana täiesti võrdväärne tegelaskuju.:Nähtud etendusel tuli Airike Vipp rolliga usutavalt toime kuigi professionaalse kooli puudumine nii kõnes kui liikumises torkas paratamatult silma.
Kuressaare lava (väikesest väljasõidufurgoonist tulenevad) napid võimalused oli kunstnik Toomas Hõrak oskuslikult ära kasutanud,.küll oleks aga valgustega mängides olnud võimalik õhtuse ja hommikuse atmosfääri vaheldumist paremini esile tuua. Alati rafineeritud maitsega Feliks Küti muusikaline kujundus oli suurpärane, mõnevõrra ootamatuna (ja nagu lava kõrvalt esitatuna ) mõjus vaid lõpulaul.
Ning kui Andres Raag lõpetab lavastuse(kuuldavasti näidendiväliselt) üle ajajõe ulatuva kummarduse ning tekstilise käeviipega Hindile , siis mõjub see tugeva mõttelise ühendusena kõigi eelkäijatega, kes on eri aegadel pidanud tegama siit maalt lahkumise või siia jäämise keerulise valiku.

Wednesday, October 19, 2011

Riigikogulane: ime veel, et Narva-Jõesuu plaaži öösiti üle riisuma ei hakata!

Ida-Virumaal kandideerinud ja sotside Narva osakonna juhiks valitud Jaak Allik küsis peaministrilt, kas kinnisvara müügipiirang Narva-Jõesuus kui piiritsoonis pole mitte nõukogude aegne relikt.

Allik ütles riigikogu infotunnis peaminister Andrus Ansipilt aru pärides, et suur osa Narva-Jõesuu uuemaid maju juba niigi Venemaa Föderatsiooni kodanikele tegelikult Eestis registreeritud juriidiliste isikute kaudu.
„Mis on sellise olukorra kaitsepoliitiline mõte ja kas te oleksite nõus kogu Narva-Jõesuu üldse sellest nn piiritsoonist välja arvama?“ küsis Allik ning jätkas: "Aga võib-olla on kogu piiritsooni kontseptsioon üldse mingi nõukogude aegne relikt ja kaitses ehk midagi Esimese maailmasõja ajal, aga mitte paraegu? Ime veel, et Narva-Jõesuu plaaži öösiti üle riisuma ei hakata!"



Ansip vastas, et ta liberaalina ei saagi väga aru taolistest müügipiirangutest ja ma kaldub ka jagama seisukohta, et tegemist võib-olla reliktiga ning tema silmis ei ole välistatud, et taoline relikt kõrvaldada. „Kuid seda otsust tuleb põhjalikult kaaluda, sest teame, et ka kohe teiselpool piiri Venemaa Föderatsioonis alles kitsendati neid kitsendusi,“ märkis peaminister.

Valitsus võttis hiljuti vahetult enne kolmandat lugemist tagasi kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse eelnõu.

2003. aastal, kui Eesti sõlmis Euroopa Liiduga liitumislepingu, siis ta sai omale ka erandi põllumaa ja metsamaa müügi piirangute kehtestamiseks ja see erand rakendati lisaks Eestile ka veel Lätile, Leedule ja ka Tšehhile, Slovakkiale, Poolale ja Ungarile. Nüüd on selle erandi toimeaeg läbi saanud ja see erand tuleb ka Eesti seadustest kõrvaldada. Maaelukomisjonist lisati sellele eelnõule säte, mis puudutab, mitte ainult Euroopa Liidu liikmesriikide, Euroopa majandusruumi riikide elanikke ja ka OECD liikmesriikide elanikke, vaid nendest organisatsioonidest väljapoole jäävate riikide kodanike õigust maad osta ja see parandus ei puudutanud mitte ainult põllumaad ja metsamaad, vaid ta puudutas ka riigikaitselisi aspekte. valitsuse motiiv eelnõud tagasi võtta oligi eelnõu seotud siis nende riigikaitseliste aspektidega, selgitas Ansip.

Monday, October 3, 2011

Allik: Eesti julgeolek sõltub siinsete venelaste lojaalsusest

www.DELFI.ee 03. oktoober 2011 09:18
Ida-Virumaal kandideerinud ja sotside Narva osakonna juhiks valitud Jaak Allik ütles hommikuintervjuus Kuku raadiole, et poliitiliselt on Narva asetatud väljapoole Eesti riiki. Tema hinnangul on venekeelse valijaskonna lojaalsus Eesti riigile ka julgeolekuküsimus.

"Juba pikka aega on Narvas võimul olnud Keskerakond ning Toompeal Reformierakond ning nii näidataksegi probleemide tekkimisel üksteisele pidevalt näpuga, aga kannatavad lihtkodanikud, tavalised narvalased," selgitas Allik.

Alliku sõnul valitseb Ida-Virumaal lootusetus. "Pole kellelegi kaevata
ka," kõneles poliitik. Alliku hinnangul on Eesti senine lõimumispoliitika
tulemuseta jäänud. "Ühtki lõimumist ei saa vägivaldselt läbi viia.
Narvas, kus 97 protsenti inimestest on venekeelsed, tekitab praegu läbiviidav koolireform ainult rohkem võõrandumist ja viha," leidis Allik.

"Lõimumine on siiski kahepoolne protsess - eestlastel ei peaks Ida-Virumaale tööle minnes olema tunne, justkui saadetaks neid asumisele, aga Eesti tervikuna peaks olema rohkem avatud ka kakskeelsetele kaaskodanikele," leidis poliitik.

Alliku hinnangul on venekeelse valijaskonna lojaalsus Eesti riigile ka
julgeolekuküsimus. "See on julgeoleku peamine ja põhiline garantii,"
rõhutas ta. Alliku sõnul peitub puuduliku lõimumispoliitika põhjus
selles, et paljud tipp-poliitikud pole selgeks mõelnud, mida nad
õigupoolest venekeelselt valijaskonnalt ootavad.

"Pole selge, mida neilt oodatakse - kas seda, et nad siit minema läheks või siis lojaalsust Eesti riigile. Hinges pole see murrang paljudel tipp-poliitikutel veel toimunud. Puudu jääb tahtmisest, selgest eesmärgist ning selle nimel tegutsemisest," märkis Allik

Saturday, October 1, 2011

Jaak Allik sai sotside Narva osakonna uueks juhiks

www.DELFI.ee 02. oktoober 2011


Sotsiaaldemokraatliku Erakonna Narva osakonna üldkogu valis ühehäälselt osakonna uueks esimeheks
riigikogu liikme Jaak Alliku.


Kevadistel valimistel valiti Jaak Allik neljandat korda tema poliitilise karjääri jooksul riigikokku. Tänavu kandideeris ta esimest korda Ida-Virumaa valimisringkonnas ja tulemus oli igati positiivne, teatas SDE pressiesindaja.

"Tunnen suurt vastutust, mis kaasneb mandaadiga, mille andsid mulle rohkem kui poolteist tuhat Ida-Virumaa inimest," ütles Allik. "Enamus nendest häältest tuli just Narvast ja ma usun, et minu töö riigikogus ja Narva osakonna juhina õigustab narvalaste usaldust," lisas ta.


Peale Alliku valis sotsiaaldemokraatide Narva üldkogu juhatusse veel kuus liiget: Viktor Veevo, Alla Grigorjeva, Tatjana Dolgušina, Irina Klimtsova, Anna Krainik ja Ants Kutti.

"Uus juhatus peab oma tähtsamaks eesmärgiks Narva kohaliku organisatsiooni arendamist ja aktiivset valmistust 2013. aasta kohalikeks valimisteks," märkis Allik. "Viimane aasta on näidanud, et sotside toetus Narvas ja Ida-Virumaal on pidevalt kasvamas, seega peaksime oma siinset tööd samas vaimus jätkama," rääkis Allik.

Wednesday, September 14, 2011

Allik: Savisaare nimelise tondiga hirmutamine on poliitsüsteemi patiseisu viinud

www.DELFI.ee
13. september 2011



Praeguse jõudude vahekorra juures riigikogus ei huvita seal toimuv mitte kedagi ning Eesti poliitsüsteem on Edgar Savisaare "tondiga" hirmutamise tõttu jooksnud täielikku patti, nentis opositsioonisaadik, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liige Jaak Allik.

Neljandat korda saadikuks valitud Alliku sõnul oli aastatel 1990-1992 koos olnud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu "päris" parlament, kus oli igal inimesel oma arvamus, nende arvamustega arvestati, neid kuulati ja otsiti pidevalt kompromisse, samuti oli täiesti töötav parlament ka aastail 1997-1999, sest siis oli vähemusvalitsus, vahendavad ERR Uudised.


Allik rääkis ETV saates "Vabariigi kodanikud", et siis tuli iga seaduseelnõu puhul partnereid otsida, iga isiksus - nii koalitsiooni kui ka opositsiooni liige - parlamendis oli tähtis ning midagi ei olnud võimalik peale suruda.

"Praegu ei ole seda vaja ja minu meelest siiski üks põhjus /---/ on loomulikult see, et Reformierakond on olnud võimul 13 aastat või 12 aastat järjest, ja on neli aastat veel," sõnas Allik ja lisas, et kui üks jõud on nii võimsalt võimul, siis ta ei vaja tegelikult parlamenti.

"Miks seda lastakse sündida, on ka selge, sest lehvitatakse ühe tondiga, kelle nimi on [Edgar] Savisaar."

Friday, August 26, 2011

Vabariigi tulek vajaks ka uurivat analüüsi

Sirp 26.08 2011.a.

Tarmo Vahter on oma Peegli stipendiumi tulemuslikult ära kasutanud ning pannud kaante vahele kronoloogia 1991. aasta kevadsuve sündmusest Eestis ja Eesti ümber. Filmistsenaariumitaolise ülesehitusega raamat on hästi liigendatud ja põnevusega loetav, pildi- ja fotodokumentide valik on lausa suurepärane. Uusi fakte avavat või tuntud fakte mõne ootamatu külje pealt valgustavat infot leidus seal mullegi, rääkimata siis neist sündmustest kaugemal seisnud inimestest või nooremast põlvkonnast. Teose puudused lähtuvad tema voorustest või õigemini autori poolt enda ette püstitatud ülesandest. Oma raamatukappi peame selle teose paigutama igatahes teatmike riiulile. Autor on haaravalt fikseerinud selle, mis toimus: kirjeldused Ikla piiripunktis ja Savisaare valituse istungeil juhtunust vahelduvad kaleidoskoopilises rütmis Valge Maja ovaalkabinetis või putšistide peakorteris räägituga. Paraku jääb suuresti avamata vastus küsimusele, miks see toimus ja millised olid toimunu põhjused ja tagajärjed.

Tahan autorile, keda pean kaheldamatult meie üheks ausamaks ja paremaks uurivaks ajakirjanikuks, soovitada võtta ette oma teose teise osa kirjutamine. Seal võiks kogutud materjal ka teravapilgulise ja erapooletut analüüsi leida. Selleks tuleks aga vaatlusalust ajaperioodi laiendada. „Kuus otsustavat kuud” märtsist septembrini 1991. aastal olid meie taasiseseisvumisel formaalselt küll kõige otsustavamad, kuid valikute sooritamise mõttes mitte kõige sisukamad ja kaugeltki mitte kõige põnevamad. Seda on olnud sunnitud tõdema ka autor ise, kuna on avapeatükina sisse toonud 1990. aasta maisündmused (Lõssenko mäss) ning põiganud ka tekstis paaril korral ajas tagasi. Inimesel, kes saab kogu ülevaate toimunust just selle raamatu põhjal, tekib 1991. aasta kevadsuvel Eestis asetleidnust mõneti kummaline pilt.

Vabariigi valitsus üritab Eestit N Liidust lahti raputada ja võitleb ennastületavalt majanduskriisiga. Riigikogu soovib kangelaslikku valitsust millegipärast kukutada, aga muidu tegeleb tühja-tähjaga. Eesti Komitee püüab kõigele positiivsele aga lausa mõistusevastase absurdsusega kaikaid kodaraisse pilduda ning arutleb juba kolmandal päeval pärast taasiseseisvumist vajaduse üle Savisaar lausa füüsiliselt kõrvaldada (lk 275). Kõige olulisem tegevus Eestis tundub olevat aga majanduspiiri ja tollikontrolli (Mart Laari hinnangu kohaselt „liivakastis peetava sõjamängu”, lk 169) vaevarikas kehtestamine, millele raamatus on proportsioonitult palju tähelepanu pööratud. Faktid on ju kõik õiged, aga nende põhjuseid ja tagajärgi on võimalik mõista vaid siis, kui võtta vaatluse alla periood 1987. aasta augustist (MR P-AEG Hirvepargi miiting) kuni 1992. aasta oktoobrini (võimu üleandmine põhiseaduslikule parlamendile ja presidendile). Raamatu lehekülgedelt kumavat lausa maniakaalset võitlust Savisaarega (Kelamist Rüütlini ja Nugisest Toomeni) saab mõista ikkagi vaid kontekstis. Olulised on asjaolud tema Eesti Komitee häälte abil peaministriks saamisest kuni tänase päeva isolatsioonini välja.

Selle võitluse ja kogu raamatu hämmastavamaks avastuseks on üleskirjutus Rüütli kohtumiselt Gorbatšoviga 26. VI 1991 (kaks kuud enne putši!). Seal kannab Eesti riigipea NSVLi presidendile ette, et „Savisaar ei suuda muutuda ning seepärast tuleb loota ainult sellele, et ta möödapääsmatult end täielikult paljastab” (lk 129). Raamatus on toodud ära ka minu sõnad 18. VI 1991 toimunud ülemnõukogu presiidiumi laiendatud istungil, et „Eesti vajab vähemalt 80 saadiku toetusega valitsust” (lk 120) ja Illar Hallaste Eesti Komitee juhatuses 25. VI 1991 esitatud nägemus uuest võimalikust valitsusest, kus peaministril (Hallaste peab silmas Tiit Vähit) oleks kolm asetäitjat: üks rahvusradikaalide, üks rahvarinde ja üks vene tootmisjuhtide hulgast. Kolm asetäitjat (igast liikumisest üks) võiks olla ka kõigil ministritel (lk 128). Tegelikult kordab see 1990. aasta novembris nn enamlaste-kelamlaste pakti ettepanekut, kus nägime peaministrina Siim Kallast, asetäitajatena aga Savisaart, Sirje Endret ning tollast Kohtla-Järve põlevkivikeemiakombinaadi peadirektorit Nikolai Kutašovi (hiljem Tiit Vähi valitsuselt eriteenete eest kodakondsuse saanud meest, kes veel tänagi on Eesti väljapaistvaim põlevkivikeemik). Too ettepanek nagu ka 1991. aasta juunis tehtud katse valitsust vahetada kuulutati siis ja mõnes käsitluses veel tänagi rahvusreeturlikkuse tipuks. Praegu võiks ehk hinnata, et nägime tol ajal tegelikult intuitiivselt ette 1991. aasta jaanuari veriseid sündmusi Vilniuses ja Riias ning putšivõimalust 1991. aasta augustis, kus teistsuguse arengu puhul oleks vaid ühele poliitilisele liikumisele toetuv ja parlamendis enamust mitte omav valitsus võinud kujutada endast Eestile surmaohtu.

Juunis 1991 jõudsid sellise tõdemuseni Teet Kallas, Jaak Jõerüüt ja Tiit Käbin, kes Rahvarinde saadikufraktsioonist välja astusid, putšipäevil ka Liia Hänni ja Marju Lauristin, kelle algatusel hakati otsima kokkulepet Eesti Komiteega, ning 1992. aasta jaanuaris lõpuks mitmed Savisaare valitsuse ministrid, mille tulemusena valitsus lõpuks vahetuski. Eestil läks tõepoolest hästi, et sündmused siin kõige ohtlikumat pööret ei võtnud, kuid putšistide pisut edukama tegevuse puhul oleks rahvuslikule ühtsusele (ja ka vene kogukonna paremikule) toetuv valitsus olnud neile vastupanu organiseerimisel meie jaoks hädavajalik.

Tuues küll hästi ära suurriikide liidrite peas tol ajal toimunu, on raamatus pisut vähe pööratud tähelepanu sellele, mis leidis samal ajal aset Leedus ja Lätis. Praegu kivistub müüt meie rahva vabadusvõitluse unikaalsest kangelaslikkusest ja tollaste juhtide erilisest tarkusest, kuigi kõik protsessid arenesid ju kolmes Balti riigis üsnagi ühtemoodi Ja selgub, et Lennart Mere augustikuine Euroopa turneegi meie iseseisvusele rahvusvahelise tunnustuse tagamiseks toimus käsikäes Leedu ja Läti välisministritega (ja polnudki seega nii unikaalne, vaid oli kusagilt ja kellegi poolt koordineeritud). Äärmiselt huvitavaid mõtteid tekitavad raamatus kirjeldatud ideed tol ajal päevakorras olnud võimalikust alternatiivsest poliitikast vene vähemuse suhtes. Nii Savisaare plaan IdaVirumaa erimajanduspiirkonnast, mis poliitilistel põhjustel parlamendis ja ka osalt valitsuses läbi kukutati, kui ka Marju Lauristini sotsiaaldemokraatide juhatuses korduvalt pakutud pehmem lähenemine kodakondsuspoliitikale on tänase Ida-Virumaa linnade traagilise olukorra ja ka rahvuslõhe tegeliku suurenemise taustal mõtlemapaneva tähendusega. Meenutagem Gorbatšovi viimast hoiatust juba taasiseseisvunud Eestile: „Kui te vene küsimust ei lahenda, võib kõik lennata kus seda ja teist, täiesti teist sõltumatuil põhjustel” (lk 312) ning George Bushi soovitust Balti riigijuhtidele otse enne nende riikide ÜROsse vastuvõttu: „[Tuleb] hoolt kanda, et vähemuste õigustega oleks kõik korras”. Ilmselt võiks neid mõtteid aktuaalselt arutada ka praegune vabariigi valitsus. Tahan tunnustada ka raamatu väga hoolikat toimetamist (Tiit Hennoste): faktivigu ja näpukaid on selles niivõrd vähe, et need esiletoomist ei väärigi. Aga tõepoolest – oodakem järge.
prindi saada

Sunday, August 21, 2011

Jaak Allik: 1991. aasta "kangelaslikkus" ja "oht" kasvavad Eestis iga aastaga





Urmo Soonvald www.DELFI.ee 21. august 2011 10:37
Nii 1991 kui 2011 parlamendis töötanud Jaak Allik lausus Delfile, et meie poliitikute kunagine kangelaslikkus on üle hinnatud, sest otsused tehti toona meist kaugel - nii Moskvas kui Washingtonis.
"Tolle aja "kangelaslikkus" ja "ohud" kasvavad iga aastaga," ütles Allik Delfile.

"Eesti saatust ei määratud tol ajal kindlasti mitte Eestis, vaid ikka Moskvas ja Washingtonis, seda tõestab ka see, et meie saatus on ju olnud täiesti sarnane Leedu ja Lätiga ning väga lähedane teiste tollaste N. Liidu vabariikide ning Ida-Euroopa maadega, nii et isikliku või rahvusliku kangelaslikkuse tähendus on taasiseseisvusprotsessis väga üle hinnatud," hindas Allik sel nädalal meedias ilutsevaid tagasivaateid.

Kas me sellist Tuhkatriinut tahtsimegi?

Sirp 19.08.2011

Eesti Draamateatri „Tuhkatriinumäng”, autor Paul-Eerik Rummo, lavastaja Margus Kasterpalu, kunstnik Aime Unt, helilooja Liisa Hirsch, valguskunstnik Priidu Adlas (Tallinna Linnateater) ja liikumisjuht Sandra Z. Mängivad Ita Ever, Kaie Mihkelson, Ülle Kaljuste, Viire Valdma, Britta Vahur, Tõnu Oja ja Guido Kangur. Esietendus 4. VIII Saueaugu teatritalus.

Margus Kasterpalu „Tuhkatriinumängu” uuslavastus tõstab painava selgusega mällu misanstseenid ja intonatsioonid selle näidendi 1968. aasta esmalavastusest. On rabav, kuidas üks 43 aastat tagasi nähtud etendus võib nii selgesti meeles olla, kui mõni nädalatagunegi on juba ununenud. Paratamatult hakkad juurdlema, mis oli selles teatritükis siis meile, tollastele tudengihakatistele, nii olulist, et me loosungiga „Prints Albert, kuhu sa panid Tuhkatriinu?” (vihje tollasele kultuuriministrile Albert Lausile, kes lavastuse keelas) Vanemuise mäest alla marssisime ning „Tuhkatriinut!” skandeerisime. See polnud mitte ainult protest keelu vastu, sest keelati ju tol ajal paljutki, sügavam tähendus pidi ikkagi peituma lavastuses endas.

Kuulnud nüüd uuesti seda teksti ja lugenud taas läbi näidendi, leidsin kinnitust mälestusele, et Evald Hermaküla lavastus mõjus 1968. aasta (Praha ja Pariisi) kevade kontekstis üsna puhtakujulise poliitilise teatrina. Lavastust kaitstes ja päästes tuli sellist tõlgendust muidugi igati eitada ning rääkida kõrgelennulisi sõnu näidendi mõtte igavikulisusest, kuid ei uskunud neid ei keelajad ega meiegi. Jutt laval käis ikka meist endist, põlvkonnast, kes tahtis talle peale paisatud ajaloovalede seest tõtt otsida, ning võõrandunud ja salastatud võimusüsteemist, mille vastu see tõeotsimine iga päev põrkus. Kuigi nii autori kui ka lavastaja vastused rõhutasid selgesti tõe relatiivsust ja selliste otsingute lootusetust ning isegi irvitasid lihtsakujuliste poliitskeemide üle, oli meile loomulikult tähtis bürokraatiasüsteemi salamehhanismide paljastamine ja tõeotsimise paatos iseenesest ning samastumine Raivo Adlase Printsiga üsna täielik.

Just sellise tõlgenduse tolleaegsele ainuvõimalikkusele viitab ka seekordsel kavalehel ära toodud 1968. aastast pärit ülestähendus Mardi Valgemäelt, kes nägi „Tuhkatriinumängus” leidlikku katset allegoriseerida valitsevat poliitilist olukorda. Eriti täpselt väljendas ajastu üht tüüpkangelast kollaborandist „saladissidenti” muidugi Peremees Kulno Süvalepa suurepärases kehastuses. Tolle vastupanuvõitlus päädis tordi vargsi ümberpööramisega lootuses, et Perenaine äkki oma peotervituses „9” asemel „6” ütleb. Nii see kui ka mitmed teised Peremehe teksti kalambuurid said aastakümneiks meie põlvkonna käibefraasideks ning alles hiljaaegu märkasin imestusega, et minu noor vestluskaaslane ei saanud mõhkugi aru, kui metafoorisin „üheksa kuueks keeramisest”. Emotsionaalses mälus püsib muidugi võimas Perenaise (Herta Elviste) ja Printsi stseen, kus (esmakordselt) kasutati Vanemuise suure lava alastuse kõiki tehnilisi võimalusi, kuid ega ma ausalt öeldes päriselt ei taibanudki, miks oli autoril-lavastajal vaja Perenaise metasotsiaalse demiurgsuse kaudu meie tõeotsingute lootusrikkus nii karmilt kahtluse alla panna.

„Tuhkatriinumängu” 1968. aasta mai keelatud kontrolletenduse ja 1969. aasta veebruari esietenduse vahele jäi augustikuine Praha kevade verreuputamine. Seda kallim oli meile lavastus. SEAL sõitsid nad tõeotsijaist tänavail tankidega üle, MEIE võitlesime oma tõeotsimisele vähemasti teatrilaval loa välja! Evald Hermaküla lavastusest sai „1960ndate lõpu ja 1970ndate alguse Eesti teatriuuenduse avalöök ja legendlavastus” (Reet Neimar). Paul-Eerik Rummo näidend kanoniseerus XX sajandi teise poole eesti draamakirjanduse tipuks, mille puudutamine hakkas teatrirahva teadvuses omandama pühade säilmetega mängimise riskantset tähendust. 1979. aastal söandas seda teha Pärnus Ingo Normet, lavastusest aga ei kujunenud ei erilist kunsti- ega ka poliitsündmust – stagnaaja haripunktil ei tulnud igatahes keegi selle keelamise pealegi. Ka Ain Mäeotsa 1993. aasta esimeses vabadusejoovastuses valminud üliõpilastööl lavakunstikateedri XVI lennuga ei olnud olulist kokkupuudet teatrimaja seinte taga toimuvaga.

Järgnes unustus 18 aastaks. Isegi „Juuditit”, rääkimata „Tabamata imest”, mis pole ju samuti lihtsad tekstid, on neil aastakümnetel mängitud sagedamini.

Päris kindlasti on kõik Eestis lavastamisega tegelevad inimesed „Tuhkatriinumängu” lugenud ning küllap ka taibanud, et tegemist pole isemängiva looga. Nagu Becketti näidendite või Švartsi muinasjututöötluste (mis tõenäoselt olid ka Rummol eeskujude seas) puhul hakkab ka „Tuhkatriinumängu” tekst laval elama vaid juhul, kui lavastaja asetab selle pisut üldise (filosoofilise) mudeli omaenese loodud sotsiaalsele mudelile ning kõneleb meile selle kaudu millestki konkreetsest ja olulisest.

Margus Kasterpalule, kes pole varemgi tagasi kohkunud teksti paljutähendusliku sügavamõttelisuse ees („Hingede öö”, „Quevedo”), olid „Tuhkatriinumänguga” ees seisvad raskused muidugi teada ning küllap teab ta ka vanasõna, et „julge algus on pool võitu”. Lavastaja kontseptuaalsest lähenemisest andis aimu juba osatäitjate valik, millest nähtus, et lugu laotub harjumuspärasest põlvkonna võrra vanemale näitekoosseisule. Ja kui Tuhkatriinu (Britta Vahur) joonistab tordile autori poolt ette nähtud number 9 asemel hoopis numbri 19, hakkame aimu saama, et 1988. aasta öölaulupidude afterparty „Märkamisaeg” ning Vabadussõja võidusamba avatsermoonia lavastaja on vist kavatsenud meile jutustada omaenese loo, selle põlvkonna loo, kes üheksateist aastat tagasi tegi laulvat revolutsiooni. Neile printsidele lubati siis vabadust ja materiaalset heaolu, nende rahvale aga turvalist püsimist ja õitsengut. Kahekümne aastaga vanemasse keskikka jõudnud printsid on nüüd hakanud nägema, et kõik polegi kuld, mis hiilgab, ja kaugeltki kõik laevad, mis merel sõuavad, ei jõua randa. On paras aeg toonaste lubaduste sõelumiseks ja, kui võimalik, ehk ka kursi muutmiseks.

Aga sellest ju kõnelebki Paul-Eerik Rummo näidend! Kui Evald Hermaküla lavastus oli viimseski remargis autoritruu (või kirjutas Rummo näidendi trükiteksti pärast lavastuse nägemist?), siis Kasterpalu ajab julgesti oma rida, kusjuures enamik tema „kuue üheksaks keeramisi” on selgelt kontseptuaalsed. Olulisem neist on Rummo looduna peretütardest intellektuaalselt üle olnud Lossi-Tuhkatriinu (Viire Valdma) muutmine vulgaarseks, rumalaks ja hirmunud olevuseks, kellel ei saa ihaldamisväärse Tuhkatriinuga olla küll tuhkagi ühist. Loomulikult kerkib siis ka printsi „kodanikujulguse” ja vaimsete võimete küsimus, pettusest arusaamiseks on tal kulunud terve inimpõlv.

Tõnu Oja Prints ongi üsna kaugel tulihingelisest tõeotsijast. Ta on pigem saatuse hammasrataste vahele jäänud kahtleja, kes püüab leida vale-Tuhkatriinuga elatud elust mingitki väljapääsu, et n-ö ausalt surra. Üsna paras paar Guido Kanguri Peremehega, kel on samuti üsna vähe ühist Kulno Süvalepa omaaegse naeruväärse kollaborandiga. See Peremees naudib oma „vana vabadusvõitleja” põlve, möiratab mineviku meenutuseks aeg-ajalt mõne jupi „nende päevade” kitarrisoolotki (no võta või jäta, nii 1968. kui ka 1988. aasta Tepandi!) ning on uhke kunagi tehtud revolutsioonile, mille ajast on „meie majal omad välissuhted ja ametlik korrespondents”. Uuel ajal on ta kohanenud edukaks „ajaloospetsialistiks”, kel pole midagi selle vastu, et ka koos Printsiga pisut ajalugu uurida/võltsida. Tema ülesanne on kirjutada iga aasta veebruaris (sic!) toimuvale pidulikule vastuvõtule kõne ja, mis parata, et need kõned on 19 aastaga kulunud üsna üksteisega sarnaseks.

Nende kolme tegelase puhul on Kasterpalu ette võetud muudatused süsteemsed, kõnekad ja loogilised. Mõneti arusaamatuks jäi mulle vaid Peremehe ja Printsi monoloogide paatoslik eeslavalt esitamine. Autoril on selles stseenis küll vähemalt Peremehele lisatud selge tegevuslik võõritus. Praegu mõjuvad need tekstid lavastaja võimendatud tõsimeelse positiivse kreedona. Võib seda ehk mõista Kasterpalu enesekriitilise samastumisena nii Printsi kui ka Peremehega?

Näidendi teiste kangelaste puhul pole lavastaja „omavoli” aga nii järjekindel olnud või on materjali vastupanu osutunud oodatust suuremaks. Peretütreid mängivad Ülle Kaljuste ja Kaie Mihkelson väga säravalt, kuid siiski üsna autoritruult. Lisandunud on vaid lavastaja-poolses proloogis kujutatud nende teadlik osalemine „tuhkatriinu-vabrikus”. Printsi teisiku osa võimaldab Tõnu Ojal kasutada oma suurepärast koomikusoont, kuid regenditeema näidendist kärpimisega on Rummo kirjeldatud võimulabürindid lihtsustunud, mis vähendab mõnevõrra ka Perenaise intriigide globaalsust.

Loomulikult võimaldab Perenaise roll selles näidendis kõige laiemaid tõlgendusi. Omal ajal nägime Perenaises meie vastas seisnud bürokraatliku võimumonstrumi sümbolit. Herta Elviste erakordne intensiivsus nii mängus kui ka hääles kõlab tänaseni kõrvus. Ita Everi Perenaine juhib maailma pigem kavala kogemuse kui läbitungimatu jõulisuse abil, mida konkreetset see kuju võiks aga tänapäeval tähistada, jääb avamatuks. Muidugi madaldab Perenaise globaalvõimukust ka Viire Valdma Lossi-Tuhkatriinu-taolise ambitsioonika rumaluse agendina kasutamine, kui me ei eelda, et just aastatepikkune lossielu on ta selliseks muutnud. Intrigeeriva mõistatusena mõjuvad Tuhkatriinu kingad perenaise jalas. On see vaid proovide käigus sündinud tore leid või tuleks sellest ka mingit sisulist vihjet otsida? Lõppkokkuvõttes on Margus Kasterpalu „pool rehkendust” kindlasti ära teinud. „Tuhkatriinumäng” on jõudnud meie esinduslavale ning näidanud, et võib üsna teravalt kõnetada ka tänapäevast vaatajat, kuigi Aime Undi lavaja kostüümikujundusega on rõhutatult püütud meie pilku otseselt päevapoliitiliselt tõlgenduselt kõrvale juhtida. Muidugi on see näidend ja ka lavastus mitmetähenduslikud. Mul tõstatas see taasiseseisvumise 20. aastapäeva eel küsimuse: „Kas me sellist Tuhkatriinut tahtsimegi?”. Aitäh küsimuse püstitamise eest, sest igal juhul on see sisulisem kui tõdemus, et kakskümmend aastat uut Eestit on olnud väga suur edulugu ning täielikust õnnest lahutab meid vaid haldusterritoriaalne reform, milleni üks teine „laulev revolutsionäär” (Jüri Raidla) on samaaegselt jõudnud („Eduloo jätkumine – Eesti suurim väljakutse”, Sirp 5. VIII ).

Tuesday, August 2, 2011

Intervjuu Jaak Allikuga

Sakala 2.08.2011


Olete peale ühe ametiajalist pausi taas Riigikogu liige. Mis on parlamendis vahepeal muutunud? Milline muutus Teid enim üllatas?

Tundub, et parlamendis on veelgi vähenenud soov üksteise seisukohti kuulata ja nende vahel ühisosa leida. Masendavad olid kevadperioodi kõige tähtsamad maksuteemalised arutelud, kus otsused olid väga kitsa ringi koalitsiooniläbirääkimistel osalenute poolt juba ette langetatud. Parlamenti oli tarvis vaid nende vormistamiseks.
Maamaksuseadus esitati Riigikogule isegi rahandusminister Jürgen Ligi arvates kõlbmatul kuju, mille tõttu muutus selle tekst teiseks lugemiseks täielikult ja tema läbisurumisega oli nii kiire, et opositsioonilt võeti isegi teoreetiline võimalus parandusettepanekuid teha. Üksikisiku tulumaksu langetamine 1 protsendi võrra nelja aasta pärast on aga lihtsalt naerukoht, sest keegi ei tea milline on siis maailma ja Eesti rahanduslik seis. Sellise mõttetu teerullina toimimise pärast oli piinlik ka osal koalitsioonisaadikutest ning minu meelest sai see üheks ajendiks IRL-s „kampsunitemässu“ puhkemisel.

Kas rahvaesindajate näod on viimaste koosseisude lõikes jätkusuutliku riigivõimu silmas pidades piisaval määral vahetunud?

Ma arvan, et Eestis tuleks tõsiselt kaaluda parlamendisaadikule kaheperioodilise ehk kaheksa-aastase ajapiirangu kehtestamist, nii nagu see on Presidendil. Olen Riigikogus nüüd neljandat korda ja alati üheperioodilise vaheaja järgi ning arvan, et ühiskonnas toimuvate protsesside ja rahva meelolu mõistmisel on need pausid ja Toompeal istumise asemel muude asjadega tegelemine mulle kasuks olnud.

Milliste isikuomaduste ja oskustega noorpoliitikud peaksid saama oma võimaluse?

Kindlasti iseseisvalt ja erialase töö abil oma maailmavaateni jõudnud ning sallivad noored. Kuid tänu meie valimissüsteemile on sellistel noored raske leida oma võimalust poliitikas. Ma ei arva, muide, et Riigikogu peaks olema inimese esimene ja ministriamet teine töökoht.

Sotsiaaldemokraadid on viimaste uuringute põhjal tõusnud populaarsuselt teiseks erakonnaks Eestis. Missuguseid arenguid see meie ühiskonnas endaga kaasa võiks tuua?
Üha enam inimesi mõistab, et tänaselt äriedu keskselt ning raamatupidajate juhitud Eestilt tuleb üle minna inimesekesksele ning oma kodumaad ja rahvast armastavate visionääride juhitud ühiskonnale. Sotsiaaldemokraatlik maailmavaade on meie maal praegu toimuvale ainsaks tõsiseltvõetavaks alternatiiviks.

Kuidas võiks riiklikus poliitikas aset leidev mõjutada lähitulevikus Viljandi linna eluolu?

Hiljuti avaldatud ülevaade Viljandit juhtiva koalitsiooni võimuleppe täitmisest näitas, et Reformierakond, IRL ja Keskerakond on linnas toimuvaga ju täiesti rahul. Huvitav, kas seda on ka linnarahvas? Viljandi on muide ainus maakonnalinn, kus hetkel pole korraga ei kultuurimaja, kino, toimivat noortekeskust ega ka veekeskust.

Mida Te arvate Ugala ja Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna ühisele juhtimisele viimise plaanist? Kas jagate kultuuriministri hinnangut, et see tõstaks teatri potentsiaali?

Mul on kahju, et kultuuriminister on lasknud ennast eksitada mõnede Ugala ja Kultuuriakadeemia juhtide omakasupüüdlikest luuludest. Kardan, et lootus Ugala rekonstrueerida haridusministeeriumi ja Tartu Ülikooli rahadega pole jätkusuutlik. Arvestades näitlejate üleproduktsiooni, eelseisvat abiturientide arvu kahekordset vähenemist ning minister Jaak Aaviksoo kavandatud kõrgharidusreformi põhimõtteid, tõstatub paratamatult küsimus draamanäitlejate kahes kõrgkoolis õpetamise mõttekusest.
Väikese rahva juures õigustab loomeerialade dubleeritud õpet vaid erinevate koolkondade olemasolu või soov anda suurele meistrile nagu näiteks Kalju Komissarov võimalus „oma kooli“ pidamiseks . Täna pole Tallinna ja Viljandi näitlejaõppes võimalik tuvastada „erinevaid koolkondi“, muude teatrierialade, aga ka näitlejameisterlikkuse ja lavakõne, õpetamiseks on Tallinnas juba praegu palju mitmekesisem tehniline baas ning laiem valik spetsialiste-õppejõude kui Viljandis kunagi olla võiks.
Külastajate arvult on Ugala jõudnud praegu lausa ajaloolisse madalseisu, jäädes veerandi võrra maha isegi Rakvere teatrist. Anzori Barkalaja kirjutas Facebookis , et Ugala ligi 9000 ruutmeetrit pinda vajab põhimõtteliselt kasutust ruudust kasutatavaks muutmist. Tahaksin lugupeetud rektori tähelepanu juhtida selle, et keegi pole igavene ning mõne teise rektoriga või Komissarovist erineva teatriõppejõuga võib ka Kultuuriakadeemia või tema teatriõpe kiiresti kasutuks ruuduks muutuda, siis aga oleks Ugala ärapäästmine sellest hulga raskem ,Vastutagu iga asutus ja süsteem ikka ise enda eest ning ligimese (ajutise) nõrkuse korral on tema koja endale himustamine kurjast . Loota teatris professionaalsete näitlejate arvu vähendamise ning „üliõpilaslavastuste“ hulga suurendamise abil publikuhuvi tõusule pole mingit põhjust. Ugala on alati olnud avatud Kultuuriakadeemia tearisuuna töödele, paraku ma ei mäleta, millal akadeemia poolt Viljandis tehtud üliõpilastöö või diplomilavastus viimati vähegi laiemat publikuhuvi pälvis. Väita aga, et 90-aastase traditsiooniga Ugala ilma üliõpilaste abita ei suudaks Rakvere või Pärnu teatriga samal tasemel või neist eespoolgi püsida on vaid oma saamatuse varjamine.
Tänase Ugala ja Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna ühendamise idee meenutab mulle juttu jalutust, kes hakkas pimedat juhtima. Selle asemel on vaja leida Ugalale tugeva väega lavastajast teatrijuht, kelle olemasolu annaks pisutki lootust, et mingi teatriõpe võiks Viljandis säiluda. Huvitava ja isikupärase teatri juurde on võimalik teatrikool luua, nõrga teatri ja kooli ühendamine aga kompromiteerib kooli ja laostab lõplikult ka teatri. Kultuuriakadeemial tuleks aga keskendada oma ressursid nende erialade õpetamisele, milles ta on Eestis ainus ja unikaalne, mitte aga Tallinna kõrval paratamatult teisejärguline.

Presidendivalimisteni on nüüdseks jäänud vähem kui kuu aega. Millised valimistega seonduvad aspektid pole Teie meelest seni vääritud tähelepanu saanud?

Presidendivalimised on juba praegu ja kindlasti saavad ka augustis olema kaugelt ülekajastatud. Eesti on parlamentaarne riik, kus kogu sisuline ja rahanduslik võim on peaministri käes.
President on demokraatlikku riigikorda kaitsev esindusisik ja on väga hea, et Toomas Hendrik Ilvesel on võimalus seda ametit veel viis aastat pidada.

Friday, July 29, 2011

Vastuhakukutse Ida-Virumaalt

Postimees 28.07.2011

Kreenholmi pankrottiajamise läbielanud Ida-Virumaa jaoks pole vist võimalik leida oma aktuaalsuses kohasemat näidendit kui „Vabrikutüdrukud“ . Iiri dramaturg Frank McGuiness jutustab seal viies õmblejannast, kes vastuseks koodamisähvardusele barrikadeerivad end ülemuse kabinetti ning alustavad läbirääkimisi tööandjaga n.ö jõupositsioonilt. Näidendis esindavad tublide töölisnaiste vastasrinda kahe tooli vahel istuv ametiühinguboss ja tsehhijuhatajast vihatud tööandja.. Eestis, kus ametiühinguliikumine on poolsurnud (või poolsündimata?) ning ülespoomise käsu saanud töörahvas pärib omanikult , kas köis on ise tarvis kaasa võtta, mõjub see näidend tõelise mässulekutse/tegevusjuhendina.Lisaks naiste emotsiooniskaala värvikale kujutamisel on autor väga täpselt analüüsinud ametiühingujuhi kaelamurdvalt rasket dilemmat, mille toob kaaasa vajadus ohverdada ettevõtte ellujäämise nimel üksiktöötajate huvid ning paljastanud ka omanike libekeelse taktika taolistes valikutes. Vähemalt selline jäi mulje paari aasta tagusel esmakokkupuutel kõnealuse näidendiga Raivo Adlase lavastuses ja Elva harrastusnäitlejate esituses. Tollele sotsiaalselt väga teravale lavastusele võis ette heita tüdrukute pisut kärarikkalt karikeeritud kujutamist., mis vähendas toimuva tõepära.
Seekordne Eili Neuhausi tõlgendus suveprojektina Kukruse Polaarmõisas on valgusvihku võtnud just õmblejannade hingeelu , demonstreerides selle kõrval tahtmatult aga meie ametiühinguliikumise märkamatust. Nimelt on naislavastaja ametiühingutegelase kui mittevajaliku näidendist lihtsalt süüdimatult väljakärpinud või õigemini ühendanud McGuinessi kaks meestegelast üheks – andes teda kehastanud Hannes Prikile sellega üsna kaelamurdva ülesande. Vastaspool jääb nii dramaturgiliselt kui mänguliselt nõrgaks, sest ainult poisikeselikule hirmule ja selle varjamiseks kasutuselevõetud „poosetamisele“ tõsist sotsiaalset konflikti muidugi rajada ei saa.
Angloameerikalikus teatrimudelis, kus keskpunktiks on dramaturgi tekst, oleks taoline talitamine lausa kaelakohtulik. Meile omane lavastajateatri mudel aga annab režissöörile suure vabaduse autori „ümberlõikamisel“ ning kriitiku kohuseks on arvustada siiski lavastaja loodud pisuhända. Sellest lähtudes tuleb tunnistada, et Eili Neuhaus on endale seatud eesmärgi kindlasti saavutanud. Õnnestunud näitlejavalik andis võimaluse esitada värvikat tüüpidegaleriid. Esimene vaatus, kus avanevad kõigi naiste isiklikud lood oleks ehk võinud olla vähemgi tempokas, mis oleks võimaldanud enamat keskendumist igale saatusele ning vaheldada ka karakterite sära nüri töörutiiniga . Praegune algus jääb pisut estraadlikuks ning elulugude sketšideks lagunemist rõhutab ka muusikavalik.Loomulikult pole selles žanris võrdset Ines Arule.
Teises vaatuses , kus alul eraldi seisnud ning ka omavahel pisut kisklenudki kangelannad muutuvad ühtselt tegutsevaks ning oma õigusi kangelaslikult kaitsvaks kollektiiviks, sünnib ka näitlejaansambel. Eriline ja suure tõetruuusega loodud roll on selles Terje Penje tulihingelisel Ellenil, kelletaolist liidrit vääriks küll iga brigaad. Kui ta aga ülemuse šantaaži alla satub, võtab vääriliselt teatepulga üle Marin Mägi Rebecca, kes Elleni emotsionaalsele kaasakiskuvusele lisab ka kaine intellektuaalse veendumuskindluse..Rõõm on ka Ülle Lichtfeldti Veerast, kellena näitlejanna järjekordselt tõestab, et kaunite esiarmastajate kõrval on talle võimetekohased ka jõulised karakterrollid .Natalje Lohu Rosemary tegutsemismotiivid jäävad ehk liialt hämaraiks ning tema tantsunumbrid lavastuse stiilist veidi väljalangevaiks.
Naiste sotsiaalse enseteadvuse tärkamine on edasiantud vägagi haaravalt ning õigustab ära ka lavastaja poolt loodud sümbolistlik-optimistliku lõpu, milles vabrikuukse sulgumise järel avaneb uks tõelisse vaimsesse vabadusse. Autoril jäävad tüdrukud siiski barrikaadidele ning vaatajale jääb otsustada nende teguviisi õigustatuse üle.
Kukruse Polaarmõisa (üks Eesti uuemaist vaatmisväärsustest!) kõrval asuva töökojaruumi on kunstnik Reili Evart kujundanud järjekordseks uueks suveteatrisaaliks.. Soov tüdrukd reaalselt õmbelema panna on igati asjakohane, kui paraku jäänud lõpuni viimata. Näeme ju , et niidipoolid on masinail liikumatud ning jõuame ka kahelda, et valgeid särke kusagil just punase niidiga kokkuõmmeldakse.Tsehhijuhataja kabinetis „portreekohal“ rippuvad sinine , must ja valge särk mõjuvad oma teibaga löövas otsekohesuses aga isegi sümpaatselt.
„Vabrikutüdrukud“ on kindlasti lavastuseks, mida tasuks järgmisel suvel edasi mängida, et nii Ida-Virumaa probleemide kui ka põneva polaarmuuseumi juurde leiaks tee veel paljudki eestimaalased.

Jaak Allik

Monday, July 18, 2011

Ka Andres Tarand võiks väärikas president olla

Aleksander Krjukov www.DELFI.ee 16. juuli 2011 10:17


Staažikas poliitik Jaak Allik (SDE) ütles Delfile, et lisaks Toomas Hendrik Ilvesele on sotside ridades veel mitmeid poliitikuid, kes võiksid presidendiks kandideerida, näiteks Andres Tarand.


Alliku arvates on siiski fraktsioon Ilvese toetamise suhtes ühtne, kuid de jure pole volikogu oma seisukohta presidendi kandidaadi suhtes veel avaldanud.

Millises seisus on Teie hinnangul praegu presidendi kandidaatide debatt?

Ma pole märganud, et debatt oleks alanud. Igatahes Indrek.Tarandi konkreetseid seisukohti, mis vastanduksid või erineksid millegagi Ilvese seisukohtadest nii sise- kui välispoliitilistes küsimustes, pole olnud võimalik lugeda. Ehk vast ainult suhtumisest Edgar Savisaare isikusse ja Keskerakonda.

Kui palju kõneainet tekitas fraktsioonis Tarandi lülitumine presidendivalimistesse?

See tekitas vaid mõningast üllatust, mitte kõneainet.

Kas fraktsioon on Ilvese suhtes ühtne? Kas on kaalumisel Ilvese toetust veel erakonnasiseselt arutada?

Ma arvan, et fraktsioon on ühtne.

Kas veel võiks sotsidest kandideerida presidendiks?

Kindlasti on sotside ridades veel mitmeid inimesi, kes vääriliselt võiksid täita presidendi ülesandeid, näiteks Andres Tarand

Tuesday, June 28, 2011

Presidendimäng Savisaare käes

Õhtuleht 28.06.2011


Vabaduse väljakul toimunud performancel „Ma tahan presidenti...“ välja öeldud 30-st presidendile suunatud ootusest ( EPL 10.06) vastab Toomas Hendrik Ilves minu arvestusel mitte rohkem kui üheksale. Hullem on aga see, et peaaegu sama vähe kui ta suudaks olla lesbi , ei suuda ta meie erakondade tahtel mitte olla „ lihtsalt ainus valik kahe halva seast“. Vahepeal tundus , et Ilves jääbki ainsaks valikuks. Soovimata „parempoolsust ja nende kannupoisse sellest supist välja aidata“ (E.Savisaar, Kesknädal , 1.06 ) paistis Keskerakond tõsimeeli kahjurõõmsalt uskuvat,et ühe kandidaadiga valmiste puhul saab kogu maailm teada, et Eestis on demokraatiaga lõpp ning me oleme langenud Turkmeenia tasemele.Ilmselt saadi lõpuks aru, et maailm ei huvitu eriti presidendivalimistest Eestis .Kui nüüd Savisaar ja Tarand lähevad käsikäes eesti demokraatiat „diktaator“ Ilvese käest päästma , siis näitab see maailmale vaid seda, et Eesti sisepoliitikas on kõik mõisted omandanud orwelliku topeltmõtlemise tähenduse.. Demokraatlik võimalus valida mitme kandidaadi vahel tekib üldjuhul sellest, et valitsuskoalitsioon ja opositsioon esitavad valitavaile ametikohtadele maailmavaateliselt erinevad kandidaadid .Ilves oli praegu oposistsioonis oleva sotsiaaldemokraatliku erakonna esimees ja mis võiks sotsidel olla selle vastu, kui meie meest toetab ka koalitsioon. .Keskerakonna esimees lasi aga käest suurepärase võimaluse kiskuda Ilves avalikule debatile erakondade (ja sugugi mitte ainult Keskerakonna) välismaise rahastamise , riigikogu valimiskampaaniasse presidendipoolse sekkumise , meie sõdurite välismissioonidel osalemise, Kreeka ja Portugali abistamise jpt.teemadel, mis Ilvese jaoks kindlasti kõige mugavamad ei oleks. See aus debatt löönuks televaatajate publikurekordid ning võinuks tõsta tublisti nii Savisaare kui Keskerakonna mainet. Minnes aga nüüd Tarandi esitamisele, näitas Savisaar järjekordselt vaid seda, et ta pole strateeg vaid lihtsalt suurepärane mängur. Heade sõprade Ilvese ja Tarandi maailmavaatelist erinevust pole seni olnud märgata ning kahe EÜS-lase pseudodebatt ei toimuks kindlasti Keskerakonnale oluliste poliitliste küsimuste üle. Savisaarele on see samm pisikeseks poliitiliseks rehabiltatsiooniks (tõestuseks, et võimu nimel on kõik valmis kuitahes mustadeks kombinatsioonideks!) aga ka magusaks kättemaksuks teda „valitsusse mitte lubanud“ Ilvesele . Tarand riskib sellega, et tema 100 000 häält konverteeruvad lõpuks vaid 26 keskerakondlasest parteisõduri toetuseks paralamendis. Aususest viib selline mäng eesti poliitika muidugi veelgi kaugemale.
Arutada tuleks tegelikult selle üle, miks valitsusparteidel pole endi hulgast presidendikandidaati pakkuda, kuid eks nende õigustuseks ole Ilvese toetamine ka eelmistel valimistel ja nagu võib nüüd järeldada, siis temaga rahulolemine Kuivõrd siiras see aga on ? Tõepoolest ,Ilves on sekkunud parlamendi poolt vastuvõetud seaduste tagasilükkamisega sisepoliitikasse vaid 7 korral (Meri 39-l ja Rüütel 11-l) ,kuid kõik need juhud olid vägagi sensitiivsed ja Presidendile jäi alati õigus.Tuletame meelde, et enne Pronksiööd lükkas president tagasi „Keelatud rajatiste kõrvaldamise seaduse“ ja pärast nn.pronksiööseaduspaketi, mis esialgsel kujul lõhnas kõvasti „valju korra“ järgi. Ilves ütles julge „ei“ just respublikaanide initsiatiivil läbi surutud põhiseaduslikule praagile , kui soolise võrdõiguslikkuse seadusele taheti juurde „keevitada“ kohalike valimiste korra muutmine Tallinnas või hakati lauspopulismi tuhinas välja töötama Riigikogu liikme palga ajutist korda. Seadusandliku initsiatiiviga Põhiseaduse muutmiseks on Ilves esinenud küll vaid ühel korral – kaitseväe juhtimise valitsusele allutamisega , pälvides sellega aga meie militaristide avaliku halvakspanu .Nn „rahvuslikud ringkonnad“ ei andesta Ilvesele kindlasti osavõttu 9.mai võiduparaadist Moskvas ega kohtumist president Medvedeviga Hantõ-Manssiikis, kus ta järjekordselt rõhutas vajadust leida kompromiss piirileppe sõlmiseks Venemaaga. Nende kahe sammuga on President teinud Eesti-Vene suhete normaliseerimiseks kaugelt rohkem kui valitsus viimase viie aasta jooksul. Paljude sõnavõttudega , kus läbivaiks on olnud demokraatia kaitsmise , ühiskondliku solidaarsuse, erinevuste sallimise, kodanikuühiskonna arendamise jpm. probleemid on Ilves näidanud selgelt, et koos erakondliku kuuluvuse peatamisega pole ta varna riputanud oma maailmavaadet..Miks siis parempoolsed toetavad vasakpoolset presidenti, kes pealegi on teravalt kritiseerinud parlamenti valitsuse „kummitempliks“ olemise eest? Küllap seepärast, et intellektuaalselt tasemelt, isiksuslikult säralt ning rahvusvaheliselt autoriteedilt pole neil kedagi Ilvesele võrdväärset pakkuda ning katse teda „kukutada“ mõjuks väga halvasti seda üritava erakonna reitingule.
Kirjutasin juba 1996.aastal, et Toomas Hendrik Ilvesest võiks saada Eestile sama väärikas president , kui seda on olnud Lennart Meri (Sakala, 22.08 1996).Pool teed selles suunas on suhteliselt edukalt läbitud. Kui järgmisel viisaastakul teeks President lisaks manitsuskõnedele ka konkreeetsed ettepanekud demokraatiale uue hingamise andmiseks võiks ta ajalukku minna reformaatori ja Suure presidendina. Ettepanekute tegemine pole ju kellegile keelatud. Rahva huvidest lähtuvate Presidendi ettepanekutega mitte arvestamine võib aga erakondadele valimispäeval kalliks maksma minna Ausalt öeldes näen selles ainsat võimalust meie poliitsüsteemi kiirenevast stagneerumisest ja vaid mängurluseks muutumisest päästmiseks

Monday, June 6, 2011

Kultuur ja statistika

Postimees 6.juuni 2011

Kõnekäänd, mille järgi on olemas väikesed valed, suured valed ja statistika,pole kindlasti mõeldud tublide statistikute töö halvustamiseks. Pigem annab see mõista, et arvud on pelgalt arvud ning võimaldavad endaga suvalist manipuleerimist . Mäletavasti oli suureks ststistikafänniks Vladimir Lenin, kelle mõned teosed lausa kubisevad arvudega mängimisest.Selles osas olid tublid ka tema järglased, tõestamaks mistahes asendist sotsialistliku süsteemi üleolekut kapitalistlikust. Nõukaaegsed inimesed mäletavad kindlasti, et 1913.aasta Venemaast oli meile kujutatud pilt kui mahajäänud,harimatust ja peaaegu orjanduslikust riigist. Nüüd oleme saanud teadlikuks, et just see aasta oli kapitalistlikule ning demokraatlikule arenguteele asuva Venemaa jaoks kõige lootustandvam ning küllap on seegi statistiliselt tõestatav.
Viimaste nädalate ootamatuks statistiliseks avastuseks kujunes teade, et Eesti on Eurostati andmeil valitsemissektori kulutuste osakaalult SKT-st (2,3%) Euroopas esikohal. (Postimees 19.05) .Meie statistikalembene peaminister ruttas sellest Vikerraadio „Reporteritunnis“ järeldama, et kultuurisfääris tuleks tootlikust efektiivsemaks muuta ning sinna pole lisainvesteeringuid vaja.
Nähes andmeid,mille alusel valitsemissektor kulutab kultuurile Eestis suhteliselt neli korda rohkem vahendeid kui Saksamaal ja 2,5 korda rohkem kui Soomes või Rootsis, jääks iga inimene, kes on vähegi tuttav nende riikide kultuurieluga, loomulikult mõtlema, mida tegelikult need arvud peegeldavad. Kas ikka tõesti ühe või teise valitsuse kultuurilembust või ehk hoopis erinevate riikide maksusüsteemide ja ajalooliselt väljakujunenud omandivahekordade einevusi?. Asja lähemalt uurides selgubki, et Eurostati reeglistiku järgi loetakse valitsussektori hulka kõik asutused ja institutsioonid mille eelarvest üle 50% tugineb riigi või omavalitsuse toetusele. Sel juhul arvestakse valitsussektori kulutuste hulka ka asutuse omatulude (piletimüügi, reklaamilepingute, sponsorluse jms,) arvel tehtav. Näitena võime tuua kasvõi MTÜ Viljandi Pärimusmuusika Keskuse, mille eelarvest 2010.aastal moodustas valitsussektori toetus 53%.Seetõttu kandus aga ka ülejäänud 47% (kaasarvatud ka välissaatkondadelt saadud abi) statistiliselt rõõmsalt meie riigi poolt tehtud kulutuste hulka. Asutuste puhul, kus riigi toetus moodustab alla 50%, jääb nende omatulu alusel tehtav aga valitsussektori kulutustest välja. On selge, et väikeriikides, eriti postsotsialistlikes väikeriikides, on suur enamik kultuuriasutusi paratamatult riigi või kohaliku omavalitsuse omandis . Eraomandi teke ja erasponsorlus on ju meil alles esimese põlvkonna saavutused. Siia aga tuleb lisada veel Eesti maksusüsteemi spetsiifika- nii tavatähenduses ettevõtte tulumaksu puudumise , kui ka seaduse mis otsesõnu keelab spsonsrlust ettevõtlustulust maha arvata , mitte aga ei soodusta seda .USA-s ja ka mitmetes Lääne-Euroopa riikides on aga just riigi poolt erettevõtlusele tehtavad maksusoodustused riigi kultuuritoetuse üheks põhivahendiks, mida Eurostat riiklike kultuurikulutustena mõistagi ei mõõda.
Ja ongi kogu mõistatuse lahendus. Lisada võime siia muidugi veel ka selle, et statistilisse valdkonda „kultuur, vaba aeg, religioon“ kuulub ka palju sellist, millel kultuuriga üsnagi kaudne seos (näiteks erakondade riigielarveline rahastamine) ning muidugi fakti, et oma maksukoormuselt ning seega ka eelarve kaudu ümberjaotatava SKT suhteliselt mahult oleme Euroopas viimaste hulgas (tolle sama Eurostati 2008.a. andmeil Eestis 39,9% EL keskmise 46,9% kõrval ).Rääkimata muidugi meie SKT absoluutsest väiksusest, mis ei tee tühjaks seda, et üks Euroopa tasemel kultuurinähtus (olgu või sümfooniaorkestergi) vajab oma edukaks toimimiseks kõikjal Euroopas paratamatult ühepalju raha .
Tehes järeldusi meie kultuurisfääri efektiivsuse kohta võrreldes teiste elusfääridega võiks valitsusel silme ees olla hoopiski teistsugune statistika, mille kohaselt 2011.a. I kvartali keskmise palga võrdluses on kultuurivaldkonna keskmine palk 19-ne võrreldava valdkonna seas 16 kohal, jäädes Eesti keskmisest palgast maha 167 euroga.Kõrgkooli lõpetanu brutopalk on pärast kooli lõpetamist kunstide alal aga kõige viimane ehk 9842 krooni. Teades (tänu Eurostatile), et kultuuritarbimiselt on Eesti endiselt kõigi näitajate poolest Euroopa esikümnes , võime küll vaid imetleda meie kultuurisfääri kõrget tootlikust.

Tuesday, May 24, 2011

Statistika või suured valed?

Eesti Päevaleht 24.05.2011

Mäletavasti on viimasel kümmekonnal aastal riigieelarve aruteluga alati kaasnenud loomeliitude ja kultuurirtegelaste kurtmine selle üle, et kultuuri osakaal riigieelarve kulude kogumahus pidevalt langeb. Ka hiljuti asutatud Kultuurikoja loomise üheks algpõhjuseks oli veendumus kultuuri alarahastatusest. Valitsused pole nende kurtmiste peale küll raha juurde andnud, kuid on olnud seni vähemasti häbelikult vait.
Andrus Ansipi poolt 20.mail Vikerraadio „Reporteritunnis“ tehtud avaldus, et kuna Eestis investeeritakse kultuuri võrreldes teiste EL-i ja OECD riikidega kõige rohkem siis pole mõeldav , et seda osatähtsust veelgi suurendataks, vaid tuleb hoopis koondamistele ning tootlikkuse tõstmisele mõelda, on andnud kultuuripoliitikale Eestis täiesti uue suuna. Peaminister tugines seejuures Eurostati andmetel, mille kohaselt aastatel 2001-2009 olevat Eesti kulutused kultuurile jäänud 2 kuni 2,3 protsendi vahele SKT-st (sisemajanduse kogutoodangust)
Jätaksin reformierakonna ideoloogide hooleks soovituste andmise , milliste konkreetsete vahenditega tõsta kultuurisfääris tootlikkust , küll aga süveneksin pisut Peaministri poolt esitatud arvudesse. 2009.aastal oli Eesti SKT 210,3 miljardit krooni, millest 2,3 % on 4,8 miljardit. Samal aastal oli Kultuuriministeeriumi eelarvekulude kogumahkuks 2,38 miljardit, ehk 1,12 % SKT-st. (selle summa sees oli teatavasti ka Rahvusringhäälingu eelarve -379.1 miljonit ja riiklikud kulutused spordile). Kui isegi vaadata kogu statistilise eluvaldkonna „vaba aeg, kultuur ja religioon“ kulusid, siis 2009.aastal oli selleks 2,659.miljardit Eurostati teadmisel peaks siis kusagil kivi alla peidus olema veel 2,15 miljardit kultuurikulutusi.. Kus see kivi asub? Ehk on Eurostat lisanud riigi kulutustele ka kohalike omavalitsuse kulud, mis tähendaks, et umbes 18 miljardilisest omavalitsuste kogueelarvest, kulus kultuurile üle kahe miljardi? Tahaks teada, kuidas need andmed saadud on ja kas nii on tehtud ka teiste riikide puhul , kus maksusüsteemid on meist erinevad ja just kohalike eelarvete kaudu kuulub ümberjaotamisele suurem osa maksurahast.Ning muidugi ka seda, milline on mõiste „kultuur“ maht Eurostati mõttes ning kuivõrd on see riikide vahel võrreldav. Kui Peaminister omab neid andmeid, siis ootaks avalikustamist, vastasel korral on tema suunanäitamine kultuurisfääri koondamisele vähemasti ennatlik.
Asjal on aga veelgi huvitavam pool. Teatavasti oleme oma kaitsekulutustelt (ligi 2% SKT-st, mis kahekordselt ületab Leedu ja Läti kaitsekulutusi) NATO parimate poegade hulgas ning hiljuti oli kuulda ka , et meie hariduskulutuste osakaal SKT-st on selgelt üle Euroopa keskmise. Hiljuti teatas peaminister infotunnis, et sisejulgeolekule panustame me kogunisti 2,4% SKT-st, ( ligi 5 miljardit krooni !?) , mis on kaks korda rohkem kui skandinaaviamaades Kultuuris oleme siis nüüd lausa esimesed. Väga tahaks teada , milliste elusfääride arvelt me siis nii „priiskame“ ehk kuidas jaguneb „kogu SKT pirukas“ võrreldes teiste Euroopa riikidega. .100% on ikkagi 100% nii meil kui Euroopas aga meie maksukoormus, s.t eelarve kaudu ringijagatav SKT on seejuures Euroopa üks madalamaid (33,5%), seega hoiame me millegi arvelt ju kõvasti kokku. Just see peaks olema maksumaksjaile ja valijaile igapäevaselt teada ning otsustamiskohaks.. Taolist statistikat pole ma aga isegi Europarlamendi analüütikute abil suutnud kusagilt leida.Kui Peaministril see on , siis paluks ka selle avalikustamist ning kommenteerimist.. Kui aga pole, siis osutub kogu SKT protsendile rajatud jutt lihtsalt propagandistlikuks müraks ning on vaid kinnituseks vanale kõnekäänule väikestest valedest , suurtest valedest ja statistikast.
Kui aga kultuuriinimeste igapäevasele tunnetusele ja nende viletsaile (Eesti keskmisest 30% madalamaile) palkadele vaatamata,osutubki õigeks, et meie kulutused kultuurile on Euroopas suhteliselt suurimad, siis teha sellest järeldus,et kultuurisfääri tuleb koondama ja seal tootlikkust tõstma hakata, on tõeliselt raamatupidajalik. Riigimehest peremees mõistaks ju ilma põhiseadust lugematagi, et Eesti riigi õigustuseks on ainult meie kultuur, mille läbi aegade säilimise teenistuses peavad olema nii majandus kui riigikaitse.
Jah, sel miljonisel suguharul, kellest veerand käib iga viie aasta tagant ühel platsil koos laulmas, on kaks ooperiteatrit, kuus avalik-õiguslikku ülikooli, 2500 ajaloomälestist ja nüüd tahab ta ehitada ka oma Muuseumi kuhugi kolkasse paarsada kilomeetrit pealinnast! Egiptus on läinud ajalukku püramiidide ja Hiina oma Suure Müüriga .Eesti rahvas saab sinna minna ainult oma „igemepaistetuslikult suure“ kultuuriloome ja selle tarbimisega.Seda paistetust ravima hakata oleks põhiseadusevastane, seega kuritegelik.
Kui me tõesti kulutame kultuurile suhteliselt enam kui keegi teine Euroopas, siis me peaksime selle üle uhked olema. Ma kardan aga, et see pole tõsi.

Friday, May 20, 2011

Törtsuke keelepeksu Savisaarest

Sirp 20 05.2011
Tuuli Koch „Savisaar –tujukas mängur“
Ajakirjade Kirjastus, Tallinn 2011,190 lk


„Savisaare karisma ja energia on seletatamatud.On naisi, kes juba 1990.alguses riigikogu koridorides liikudes heitsid tema lähendes teadlikult pilgu kõrvale.Nad ei julgenud lihtsalt proovida, kas see MISKI teeb imet ka nende peal, kui nad lubavad oma pilgu ühte Savisaare rohekashallide silmadega“
Tuuli Koch
Kõige õnnelikum idee, mis Tuuli Kochile Savisaare-raamatut kirjutades pähe tuli, oli sellele isikunimede registri lisamata jätmine. Sest Savisaare-huviline lugeja oleks kaupluses raamatut avades kindlasti märganud, et sellest puuduvad nimed nagu Marju Lauristin, Küllo Arjakas, Heinz Valk, Rein ja Andra Veidemannid, Andres Tarand, Andrus Öövel aga ka Ülo Nugis, Tunne Kelam, Vaino Väljas, Mikk Titma, Mart Siimann, Juhan Parts ning koguni Mihhail Gorbatšov, Boriss Jeltsin ja Toomas Hendrik Ilves. Ning lugeja oleks saanud aru, et sellest raamatust puudub ka Edgar Savisaar- poliitik, publitsist, Rahvarinde looja, opositsioonijuht, ekspeaminister ja linnapea. See raamat kõneleb ilmselt kellestki või õigemini ,millestki ,muust. Pealiskaudse lehitsemise järel oleks lugeja tõstnud Tuuli Kochi teose raamatupoe isikuraamatute või poliitikaletilt sinna nurgakesse kus kopitavad anekdootidekogud ja seal olekski ta õige koht, kui meil süvenemisel ei tekiks kahtlus, et tegemist võib olla hoopiski armastusromaaniga . Tegelikult vist eesti esimese sado-maso armastuslooga. Teose peategelaseks on kunagise noore keskerakondlase tänaseni püsiv armastus müütilise seksuaalvägilase vastu, keda ta nimetab (ja vist ka peab) Savisaareks. Too tegi kunagi oma kabinetis Tuulile ilmse alapakkumise, kutsudes teda vaid pealinna meediajuhiks ,või siis lasi Tuuli ennast tõesti mingis meeltesegaduses Priit Hõbemäel ära hirmutada ja jättis seepärast tolle pakkumise vastu võtmata. (lk.3) See valeotsus on ilmselt pannud pitseri kogu Tuuli edasisele elule, tehes sellest tõeliselt sadomasohhistliku kättemaksuakti nii iseendale kui tollele Edgarile. (Naudingu kõrghetkel - rahaskandaali puudutava artikli avaldamise eelõhtul kell 23.15, pöördubki ta SMS-is oma ohvri ja paleuse poole just sõnadega :„Armas Edgar“ lk.96). Kogenud Merit Kopli ja Kalle Muuli muidugi taipasid, keda usaldada kirjutama Savisaart kompromiteerivat lugu (lk.96). Saades teada, et Kaitsepolitsei kuulas juba vähemalt 2010 aasta algusest pealt kõiki Edgar Savisaare telefonikõnesid, jälgis tema SMS-s ja inimesi, kes teda külastasid (lk.103), oleksid 99 ajakirjanikku 100-st asunud loomulikult kirjutama artiklit riigist , kus selline asi on opositsiooniliidri ja pealinna linnapea suhtes võimalik ning uurima ,kas selles riigis jälitatakse pidevalt kõigi erakondade juhte.Tuli leida see üks ja ainus, kes jälitajate poolt laualepuistatud raasukeste põhjal kirjutaks artikli, mis kaks ja pool kuud enne valimisi opositsioonijuhi hävitaks ja valitsusele võidu kindlustaks. Mõistusele taolise teo puhul apellerida polnuks võimalik, võis vaid apellerida tunnetele ning „Postimehe“ juhid teadsid täpselt ,millise kivi all need magusvalusad kired asuvad.
Mõistusega pole palju tegemist ka Tuuli Kochi nüüdseks kaante vahele saanud raamatus. Kokku on kogutud ning kriitikavabalt tarbitud mõningane hulk Savisaare kohta alati ringlevast poliitilisest keelepeksust (a la lk 65 : „2007.a. valimiste järgi oli isamaalastel väga suur kiusatus sõlmida kokkulepe Keskerakonnaga.“ Autoril ei teki seejuures küsimust „milleks?“ – kui kahe peale kokku oli neil Riigikogus vaid 48 kohta?) Tegelik Savisaar eksisteerib teoses vaid 2003.aastal Urmas Otile antud intervjuus, mis hõlmab veerandi kogu üllitise tekstimahust ning mille taasavaldamine Tuuli Kochi autorinime all tundub pehmelt öeldes kummaline. Muus osas on monograafia peakangelasteks valitud „ Savisaare tõeline nõrkus – mõttetruudusetud (?) naised“ nagu võime raamatukese tagakaanelt lugeda.Kuna aga ka nendest ei tea autor peale tüütuseni korduva „vihmavarjuhoidmise“ tegelikult ju midagi, siis taandubki kogu käsikiri unistuste Casanova vägevust ning karismat kujutavale epiteetide jadale. Autor paistab oma väljamõeldist võtma ise nii tõsiselt, et seletab koguni Savisaarte abielulahutustki sellega, et Vilja ei suutnud enam taluda mehe ümber tiirlevaid „uusi ja uusi siresääri“(lk 168) ning „lugematul hulgal selle mehe posistiooni ihalejaid“(?? lk. 164).Hüpoteesi kinnituseks on raamatu tagakaanele paigutatud foto autorist endast , kes on Vilja kiiva pilgu all oma kangelast embamas .
Tuuli Kochi analüüsivõimest võiks tuua palju näiteid - piirdume vaid ühega :„Miks ei saa Saavisar kunagi suureks? Seepärast, et ta liigub küll suurepäraselt ülespoole, aga kusagil tipu lähedal kukub sinusoidina tagasi alla. Siis on ta õnnetu, siis on kõik teised süüdi ja siis ta nutab“(lk.57). Sinna, kust teised autorid analüüsi alustaksid, paneb Koch oma trigonomeetrilises mõttekäigus punkti ja läheb lihtsalt järgmise teema juurde.
Raamat ,nagu enamik samasuguseid ,on mõistagi toimetamata (toimetaja Jaanus Hämarsoo) ja sisaldab hulgaliselt faktivigu.Eriti kurb on nende esinemine teleseriaali „ENSV“ stiilis kirjutatud kommentaarides, mis peaksid noortele lugejaile ajaloolisi tõsiasju ju selgitama.On loomulik, et inimene, kelle jaoks ajalugu algabki kohtumisest Edgar Savisaarega, ei saa kõike varemsündinut teada ,kuid siis võinuks ju kommentaaride kirjutamiseks asjatundja palgata, kes oleks ehk teadnud, et OMON polnud Lätis loodud miilitsa eriüksus (lk 154), et Alexander Dubćekit 1968.aastal ei vangistatud (lk.110) või et Vadim Bakatin polnud 1990.aastal KGB juht (lK 162). Paraku pole ka autoril endal olnud aega kirjapandut üle lugeda, sest vastukäivaid või lihtsalt arusaamatuid mõttekäike on selles mitmeid (vt. kasvõi arutlust lk.65, millest tuleb välja, et Savisaar on Läänes läbilöömise jaoks „ebamugavalt intelligentne“).
Samas ei saa öelda, et Kochi raamat oleks täiesti infovaba.Me saame mõndagi teada Savisaare vaenlaste ja rivaalide töömeetodite suhtes . Loeme, kuidas Päevalehe peatoimetaja asetäitja karjus kaastöötaja peale ainult seepärast, et too on keskerakonna liige ja käskis „see pull“ kohe lõpetada (lk.11).Saame teada, et IRL ninamehed pakkusid 2010.aasta alguses linnavolikogu keskfraktsiooni liikmetele nende ülesostmiseks sada tuhandete kroonide väärtusse küündivaid võlapabereid ja riigiettevõtete nõukogude liikmete kohti , kusjuures erilisi meetmeid olevat IRL rakendanud just Sofia Derjugina ärameelitamiseks (lk 27). Kuuleme Kaitsepolitsei koostööst Savisaarega tugevate vene parteide tegemise vältimiseks ning sellest,et kui keegi soovis astuda Vene Erakonda Eestis, siis kutsuti ta kohe kaposse vestlusele (lk.32).Kui taolised paljastused ilmuksid „Kesknädalas“, siis kuulutataks nad muidugi kohe laimuks
Eriti huvitavad uued üksikasjad selguvad seoses „rahaskandaaliga“ Nii teatab Koch meile, et just Kapo saatis tollel kriitilisel hetkel Deniss Boroditši koos perega välisreisile (lk 41) ning paljastab lõpuks ka loo senise suurima saladuse - , kuidas sattusid Kapo kätte lindistused Jakunini rangelt valvatud Moskva-lähedases residentsis. Nimelt olevat stjurdessiks maskeerunud kapo agent toppinud Air Balticu Moskva reisi ajal Savisaare pintsakusse „lutika“(lk 103). Kes tahab, see uskugu.Lennukompanii võiks sellise avalduse peale muidugi ka kohtuskäiku alustada.
Kuid aitab. Ma pole kunagi kuulunud Savisaare sõpruskonda, pigem ikka tema poliitiliste rivaalide hulka, olen aga täiesti nõus Tuuli Kochi raamatus ära toodud Evelyn Sepa sõnadega, et Savisaar on üks vähestest Eesti poliitikas, kes tõesti väärib selles ka ise kohta. Kas on mõtet seda kohta täita raamatukaante vahele kogutud anekdootide ja klatšiga ? Hegel on teatavasti öelnud, et naiste ja kammerteenrite jaoks pole kuningaid olemas. Kui aga ajakirjanik tahab end trügida sinna kolmandaks, siis on tavaliselt piinlik. Nii on juhtunud ka Tuuli Kochiga
Muide, väga huvitav ja tõesti väärtuslik on teose fotovalik, mis täidab kindlalt poole tema mahust Paraku pole aga fotode puhul märgitud autoreid, kas viide väljannetele, kust nad oleksid nagu võetud ,on ikka autoriõiguslikult korrektne?

Friday, May 13, 2011

Jätaks ehk Kulka rahule.

Sirp 13.mai 2011

Kultuurkapital on olnud uuel iseseisvusajal üheks kõige paremini toimivaks riiklikuks rahajaotusmehhanismiks, mida tõestab nii korruptsioonisüüdistuste praktiline puudumine kui ka oluline kasu, mis temast meie kultuurile on tõusnud, olgu see loominguvõimaluste laienemise kui kirjastustegevuse, õppetoetuste, väliskontaktide , festivalide vms.näol Tõestuseks on ka imetlus ja kadedus, mida see süsteem on tekitanud kõigis temaga tutvunud välismaistes kultuuritegelastes .Selline institutsioon sai sündida vaid 90-ndate alguse õigusjärgsuse tuhinas , konkreetselt peame olema tänulikud tolleaegsele ministrile Paul-Eerik Rummole ning Riigikogu poolt asja vedanud Tõnu Tepandile, kellest sai ka esimene Kulka nõukogu aseesimees (esimeheks on teadupärast Kultuuriminister)
Loomulikult pole asja ega seadust, mida ei saaks paremaks teha, kuid jagan Rein Lang kartust, kes arvab, et seadusemuutmise Riigikokku toomine avaks Pandora laeka, kus asja hakkavad otsustama erinevate ministeeriumide ametnikud (seadusemuudatus peab ju läbima valitusesisese kooskõlastusringi) ning parlamendipoliitikud, kellest enamikul on Kulka toimimisest väga udune ettekujutus, selja taga aga mitmesugused (ja sugugi mitte ainult kultuuri- ja spordiringkondadest pärit) lobigrupid. Meenutagem, millist kahju tegid kulka praktikale ja mainele Riigikontrolli asjatundmatu audit või lapsajakirjanike sulepeast imetud „skandaalikesed“ .
Viimasel ajal on Kulka aadressil kõlanud mitmeid läbimõtlemata või lausa valesüüdistusi. Mitte sentigi sellest rahast, mis Kulka loomisel talle tegevustoetusteks eraldati . pole läinud kultuuriehitustele.. Muusikaakadeemia, Kumu ja ERM-i ehitamise osaliseks rahastamiseks muudeti Hasartmängumaksuseadust, ning eraldati sellest maksust Kulkale täiendav raha. HMS § 7 lg(2) p.1 kõlab : „ Eesti Kultuurkapitalile – summas, mille suurus vastab 46 protsendile hasartmängumaksu kavandatavast laekumisest ja millest 63 protsenti eraldatakse kultuuriehitistele“. Selle sihtlaekumise võib muidugi ära võtta ning finantseerida kultuuriehitisi teisti, kuid ma ei usu, et leiduks rahandusminister, kes täiendavalt antud raha lihtsalt Kulkale tegevustoetusteks jätaks
Kõlab ka etteheide, et Kulkat kasutatakse Kultuuriministeeriumi eelarve „aukude“ lappimiseks .Meenutagem kõigepealt, et juriidiliselt on kultuurkapitali eelarve Kultuuriministeeriumi eelarve osaks, tegemist on sama maksumaksja rahaga.. Olukorras, kus ministeeriumi tegevustoetuste maht langes 20-30 % võrra, oli see iga kultuurivaldkonna spetsialistide (sihtkapitalide nõukogude) suveräänne otsus, millised tegevused lõpetada ja millised hädast välja aidata.. Ma arvan, et me võiksime neid otsuseid ja otsustajaid pigem tänada, selle eest, et meie kultuur on raskeid aegu üle elamas ilma väga suurte kaotusteta,. Täiesti mitteasjalik ja pigem mõnede tegelaste kadevõimetust näitav, on kulka „klientide“ vastandamine n.ö. omandivormi alusel. On loomulik , et riigi-ja munitsipaalasutuste põhitegevuse kulud kaetakse eelarvest. Sama loomulik ja seadusekohane on aga ka see, et n.ö täiendava tegevuse (väliskülaliste kutsumine, esinemised rahvusvahelistel festivalidel ja konverentsidel, kirjastustegevus, kunstiostud jne) rahastamisel konkureerivad riiklikud kultuuriasutused võrdsel alusel eraalgatusega ning otsustav on vaid projekti kvaliteet ja tähenduslikkus. On kurdetud ka seda, et liiga suur osa Kulka eraldistest toimub läbi loomeliitude või on suunatud iga-aastastele festivalidele. Kuid loomeliitudele eraldatav raha ei lähe ju bürookuludeks vaid nende kaudu toimivaiks konkreetseiks tegevusteks , olgu see siis kunstirahva koolitus, (aastapreemiate) konkursid või ka Kulka seadusega täiesti kooskõlas oleva abi osutamiseks loomeinimestele. Loomeliite peaks pigem käsitlema Kulka käepikendustena eraldiste efektiivsemaks ja õiglasemaks toimimiseks,. Festivalide puhul aga mõelgem, mis on siiski meie kultuuriõhustikule olulisem kas näiteks PÖFFi, Baltoscandali ja Viljandi Pärimusmuusikafestivali kõrgetasemeline ja regulaarne toimumine või mõni rahastamata jäänud filmiidee või väga kitsale publikusegmendile suunatud teatriprojekt.
Kulka edu tagatiseks on seni olnud tema poliitiline sõltumatus ning mehhanism, mille kaudu otsustajatering vahetub iga 2 aasta tagant ning on endasse „haaranud“ juba sadu loomeinimesi. Kord , mille kohaselt Kultuuriminister valib talle esitatud kandidaatide hulgast sihtkapitalide liikmed , kuid samas ei tohi omaltpoolt kedagi lisada, toimis suurepäraselt, kui avalikustati kõik kandidaadid ja nende esitajad ning minister pidi oma valikuid põhjendama Laine Jänes loobus sellest tavast ja kohe tekkisid pinged. Väga tähtis on ka kulka seadusekohane paindlikkus – mistahes ettekirjutiste, kokkulepete ja raamide (sealhulgas ka arengukava) puudumine , mis tähendab iga sihtkapitali iga otsuse täielikku suveräänsust lähtumaks vaid otsustajate paremast äranägemisest ja südametunnistusest Kui midagi ette heita, siis tendentsi, et sihtkapitalid on viimasel ajal ehk liialt lasknud endale teha unifitseerivaid ettekirjutusi nii Kulka organisatsioonilise (sisulistesse otsustesse üldse mitte sekkuda tohtiva) juhataja kui ka Nõukogu poolt. Ning ikka ja jälle korduvat tõbe, mille tulemusena hakkavad sihtkapitalide liikmed teise ( mõne isiku puhul neljanda) tegevusaasta lõpuks unustama, kelle esindajatena on nad kapitali läkitatud ning tundma ennast Jumala poolt kogu valdkonda korrastama ja juhtima kutsutud isikutena , kes jagaksid nagu omaenda raha. Aga siis ongi aeg lahkuda ning anda koht maisematele olenditele.
Mis aga puutub arengukavasse, siis ma ei loe taolisi dokumente kuna pole näiteid nende reaalsest toimimisest..

Jaak Allik
Kultuurkapitali Nõukogu esimees 1995-1999

Friday, May 6, 2011

Eesmärgiks olgu kvaliteetharidus

Postimees 6.05.2011

Tõnis Lukase arvamusloos „Eesti keelele üleminek jõuab lõpule“ (Postimees 20.04.2011) on kaks mõttekäiku, millel autori heast tahtes hoolimata võivad olla üsnagi kurjad tagajärjed. Mööndes , et Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus sätestab Vabariigi Valitsusele õiguse lubada munitsipaalgümnaasiumides õppekeelena kasutada ka eesti keelest erinevat keelt, leiab autor, et „valitsusel on kohustus erandeid mitte lubada!“ Õigusriigis on täitevvõimul siiski kohustus seadusandja tahet täita, mitte aga seda täitmata jätta. Viidates , et too seadus võeti parlamendis vastu Reformi- ja Keskerakonna koalitsiooni poolt, vihjab autor sellele, et IRL-l poleks nagu temaga mingit pistmist. Niivõrd nihilistlik vaade parlamentaarsele järjepidevusel looks ohtliku pretsedendi, mis kindlasti poleks kasuks ei riigile ega perspektiivis ka IRL-le. Kui erakond tunneb endas olevat jõudu, et oma praeguse koalitsioonipartneri tollast seisukohta muuta, siis tuleks ka vastava seaduseparandusega välja tulla., mis kaotaks Tallinna ja Narva volikogude taotluste õigusliku aluse . Praegu tegutsevad kohalikud omavalitsused aga täiesti seadusekohaselt ning hurjutada neid selle eest pole mõtet
Sisulise külje pealt on Tõnis Lukas haridusministrina korduvalt rõhutanud, et too 60%-line keelnõue ei lähtu mitte venelaste vägivaldse „eestistamise“ soovist ,vaid on ettevõetud vene noorte endi huvides, et muuta nad konkurentsivõimelisteks nii (eestikeelsesse) kõrgkooli astumisel kui ka sisemaisel tööturul. Põhimõtteliselt on see kindlasti nii, aga teatavasti on põrgutee tavaliselt ikka heade kavatustega sillutatud. Soov sunniga kedagi õnnelikuks muuta oli omane bolševikele, millist mõttelaadi on Tõnis Lukase puhul lausa imelik täheldada. Praktika „kui metsa raiutakse siis laastud lendavad“ toob indiviidi tasemel teatavasti kaas suuri kannatusi, millest Eesti Vabariik võiks küll vaba olla. Käimasolev vene gümnaasiumide reform puudutab lähedalt kolme sotsiaalset gruppi - vene koolide õpetajad, õpilased ja lapsevanemad . Paljusid eesti keelt mitteoskavaid õpetajaid ähvardab töökoha kaotus ja kuigi see on isiksuslikult kindlasti traagiline, tuleb nõustuda, et kahekümne aastaga peaks üks õpetaja küll suutma omandada mistahes keele. Lapsevanemate hirme võib mõista – kujutagem ennast ette olukorras, et meie üheksa aastat üsna korralikult inglise keelt õppinud lapsed peavad järsku selles võõrkeeles ka teisi õppeaineid õppima hakkama. Ehmatus laste teadmiste kvaliteedi pärast on kindlasti veelgi suurem juhul kui võõrast keelt pole korralikult omandatudki. Tegelikuks probleemiks on aga õpilased, kes kindlasti pole selles süüdi, et kool pole neile suutnud tagada vajalikku eesti keele taset. Kui nüüd poolekeelsed õpilased hakkavad poolekeelse õpetaja juhendamisel eesti keeles reaalaineid õppima, siis tulemuseks pole kindlasti mitte nende “konkurentsivõime“ tõus vaid lihtsalt rikutud saatused ning eesti keelele ja riigile täiendavate vaenlaste tekitamine. Tõenäoliselt sünnitab selline erandite mittelubamine aga hulgaliselt vene inimestele nii tuntud „potjomkini külasid“, kus neli päeva nädalas õpitakse ainet endiselt vene keeles aga viiendal taotakse pähe eestikeelseid põhimõisteid, et mitte kontrollidele „vahele jääda“ Lisaks juhtis IRL liige professor Mihhail Lotman hiljuti „Õhtulehes“ tähelepanu ka sellele, et kindlasti leidub neidki vene noori, kes ei kavatse oma tulevikku eestikeelse töö-ja koolitusturuga siduda, mistõttu võiks ka neile jätta võimaluse emakeelse kvaliteethariduse saamiseks. Vaidlustamata reformi positiivset eesmärki, tuleks kujunenud olukorrale siiski läheneda realistlikult ja lubada erandeid nii klasside kui õppeainete kaupa. Usaldada võiks Kohtla-Järve Vene gümnaasiumi õppealajuhatajat Ulvi Vilumetsa, kes hiljutises telesaates väljendas arusaamatust, miks näiteks 50% kvaliteetne eestikeelne õpe on halvem kui 60%-line „potjomkinlus“ Ja lõpuks- uus haridusminister Jaak Aaviksoo oli imestunud , et kui kõigi koolide arengukavades oli ometi ettenähtud 60%-lisele eestikeelsele gümnaasiumiharidusele ülemine 2011.aastast, siis kuidas sai praegu tekkida hulgaliselt erandisoovijaid. Tõnis Lukas nägi lahendust neilt gümnaasiumidelt koolitusloa äravõtmises. Ei pea küll idamaa tark olema mõistmaks, et just selles hirmus need arengukavad kirjutatigi. Ja milline omavalitsus või minister oleks aktsepteerinud arengukava, kus midagi muud oleks seisnud. Hoidku jumal meid soovitut tegelikkuse pähe võtmast ja selle järgi talitamas

Monday, March 21, 2011

Lugu oma õnne õgivast rahvast





Teatril NO99 on vedanud oma Eesti-teemaliste lavastuste ajastamisega. «GEPi» peaproovide ajal toimus pronksöö, «Jänese» esietendusele järgnenud Postimehe üleskutsele kultuuriministri tagasiastumiseks oli ühiskondlik tellimus juba õhus, «Ühtse Eesti suurkogu» peeti ajal, mil uue erakonna loomiseks puudus vaid Ojasoo (või Jõksi) tahe.

Lavastuse «The Rise and Fall of Estonia» esietendusepäeval jõudsid lõpule koalitsioonikõnelused ning selgus uue valitsuse koosseis. Läbirääkimistele tõtanud VIPid pidid kogu nädala vältel mööda sõitma plakateist, mis kuulutasid: «Fuck the politics. It’s about people!» Uus koalitsioonilepe räägib samuti rahvast ja lubab (nagu eelmisedki) teda õnnele juhtida. Enne selle täitmisele asumist võiksid ministrid teatris ära käia, tutvumaks, kelle ette siis kavatsetakse pärleid puistama hakata. Teatrisõbrast vastne kultuuriminister tegigi seda kiiduväärselt juba esietendusel.

Allakäigu idud ja võrsed

Lavastuse pealkiri on küllap inspireeritud Brechti/Weilli satiirilisest ooperist «The Rise and Fall of the City of Mahagonny» (1927). Brecht kujutab oma libretos allegooriliselt Weimari vabariigi allakäiku ning kapitalismi laiemaltki, näidates, et eduka ja õnneliku fassaadi taga peituvad seal metslus ja korruptsioon. Eesti ühiskonna fassaadi all peituva allakäigu idusid ja võrseid püüab peeglina meile nähtavaks teha ka Ojasoo/Semperi lavastus.

Üle kahe tunni kestev lava(ekraani?)aeg on täis sketše, situatsioone, mälukilde ja paralleele. Nende seas on meeldejäävamaid ning kiiresti kustuvamaid, suurepäraselt esitatuid, aga ka ülerabelduid. Küllap teevad nende hulgast valiku iga vaataja enda mälu- ja tundeseosed.

Lavastajad üldjuhul näpuga ei näita, vaid eelistavad keerukamat assotsiatsioonide rida, nagu see NO-le alati kombeks on olnud. Minu jaoks tekitasid enim äratundmisrõõmu tänapäevane perekondlik hommikusöök (Vaarik, Pohla, Tuisk), vanemate vihapurse tütre pioneeriks astumise puhul (Vaarik, Raudsep, Klemets) ning elusihte paika panev jalamassaaž (Prints, Pohla).

Tänapäeva eestlase mäluarhetüüpide otsinguil siirduti ka varasematesse aastakümnetesse ning püüti mitte eriti õnnestunult kujutada koguni laulva revolutsiooni aegset poliitvõitlustki.

Meie loomupärast enesekesksust peegeldas see, et teisi rahvusi esindasid lavaeestlaste teadvuses vaid (loomulikult) küüditajast venelane (Tuisk) ning inglise turist (Prints), viimane süüdi selles, et ta meid küüditajate käest ei päästnud.

Lavastuse tippkujundiks tõusis Marika Vaariku sõnatult mängitud vanem naine, kes asetanud köögilaule riigilipukese ja selle kõrvale küünla, pani piduriided selga, sinise passi käekotti ja läks… Õhtul vaatas ta «Valimisstuudiot» – küünal pimedas köögis lipukese kõrval põlemas.

Kuulanud mõnda aega poliitikute õnnepläma, keeras ta võidurõõmsa peaministri enesekiituse ajal poolelt sõnalt teleka kinni, puhus küünla surnuks, pani sinimustvalge tagasi lauasahtlisse ja heitis voodisse. Saalist kostis aplaus – pidupäevast sai murepäev, nii lugesin vähemasti mina seda kujundit.

Vaimustav oli lavastuse lõpustseen, kus «eurooplasteks tõusnud» eestlased «oma järjekordse leinapäeva» tähistamiseks end silmituks õgivad ning meeletuks joovad. Selle taustaks kuuleme Mikiveri-häälega loetavat mõistujuttu rahvast, kes nii ablas oli, et kõik õnnetoovad viielehelised sireliõiedki ära õgis ning sellega ennast hävingule määras.

Kommunistide tütar Marju

Lavastuse grotesksele värvilisele stilistikale vastandub Sergo Varese haaravalt esitatud mustvalge lugu kommunistide tütrest Marjust ja noorte intellektuaalide vabaduseoaasist tema kahetoalises korteris 1968. aasta Tartus, kus alalisteks külalisteks Alliksaar ja Kaalep ning nende abil ka paljud Eestis tol ajal laiemalt tundmatud vaimuhiiglased.

Lausekatke, et keset ööd mindi sellest «salongist» raamatupoe juurde järjekorda, kuhu hommikul pidi Suitsu kogu saabuma, jääb tänapäeva noorele muidugi sama arusaamatuks kui pahandamine «toorest täis tõmbava» Žiguli mootori üle 1970. aastate stseenis.

Annab imestada, kust Ojasoo ja Semper (või teksti autor Eero Epner) selliseid asju mäletavad, ning endale sisendada, et nad tõepoolest vastandavad tollaseid «kuldseid kuuekümnendaid» tänapäeva asjastunud ja rahastunud mehhanitsistlikule maailmale.

Teisiti ma enda jaoks selle lavastuse rida kokku panna ei oskaks, küllap teevad teistsuguse elukogemusega vaatajad seda aga hoopis muudmoodi. Ambivalentsuses peitubki tõelise kunsti võti ja võlu ja seda teater NO99 uuslavastus kahtlemata on.

Live-ülekanne õigustatud

Kindlasti aga ühinevad kõik vaatajad kummardusega Sakala teatrimajas publikuta toimunud etendust live’is Nokia kontserdimajja üle kandnud fantastilisele videotiimile (heli oli siiski kohati liiga kõmisev ja teksti mattev). Tuleb tunnistada, et videomängud teatrilaval (ka NOs) on minu jaoks tihti etenduse elamuslikkust vähendanud.

Kõnealuses lavastuses on see aga ainuvõimalik ja suurepäraselt õnnestunud võte mängu peenimategi nüansside publikule edastamiseks, ilma et näitlejad peaksid hakkama forsseerima, mis vähendab tõetruudust (ja kui seda siiski juhtus, siis küllap oli see esietenduskrambist).

Korduvalt on autorite intervjuudes kõlanud väide, et tegu olevat NO99 Eesti-tsükli lõpuga. Kuna ma ei usu, et Ojasoo ja Semper siiski (lavastuses kuulutatava) Eesti kadumisega lepivad, jääb üle loota, et esietendusepäeval kokku pandud valitsus annab oma tegevusega neile lõpmatult ainet uute lavastuste sünniks ning Eestis teostuvate imede järjekindlaks tutvustamiseks maailmaareenil.


Postimees, 26. märts 2011

Monday, March 7, 2011

Tänan usalduse eest!


Tänan kõiki, kes hääletasid Riigikogu valimistel Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja minu poolt.

Luban teie usaldust õigustada!

Jaak Allik

Tuesday, March 1, 2011

Ida-Virumaa vajab õiglust


Paremerakondade juhitud integratsioonipoliitika on jõudnud ummikusse. Agressiivsuse ja jõuga lojaalsust luua polegi võimalik.

Sõna, mis eristab sotsiaaldemokraate Reformierakonnast või mõnest teistest erakonnast, on 'empaatia'. See on kaastunne või teise inimese olukorda asetumine, inimlik või solidaarne mõõde. Sotsid valutavad südant selle üle, et Eestis elab 45 000 last allpool vaesuspiiri, et meil on 108 000 töökohta puudu. See on näitaja, mitte Ansipi 65 000 töötut. Paljud on ju välismaale tööle läinud või Töötukassa tiiva alt lahkunud.

Kui Jüri Pihl oleks edasi erakonda juhtinud, siis ma ei oleks kandideerinud. Sven Mikserit ja Indrek Saart võib selles mõttes uskuda, et nendes on olemas see inimarmastus, vaimsuse armastus ja mingi teine hingamine. Peame väärtustama kultuuri, haridust ja vaimsust. Kogu tänane ideoloogia, et kui majandusel läheb hästi, siis läheb ka kultuuril hästi, ei tööta. Vaimsed väärtused ei ole tänases Eestis prioriteetsed.

Kõige suurem julgeolekuoht ei ole Eestile mitte Vene riik, vaid see, kui siin on inimesi, kes ei tunne ennast Eestis kodus. Me ei ole aga 20 aasta jooksul suutnud positiivselt kasutada tõsiasja, et võiksime olla Venemaa ja Euroopa Liidu sillapea. Paraku oleme aga saanud tupikuks, mis lõpeb Narva sillal. Geopoliitilisest asendist tulenevad eelised oleme ära andnud Soomele ja praegu juba ka Lätile.

Minu tuttavad Narvas ei väida Eesti kõige suuremaks probleemiks mitte tööpuudust, vaid ebaõiglust. Kogu Ida-Virumaasse on suhtutud tihti kui kaugesse ja võõrasse paika, selle all on loomulikult kannatanud ka eestikeelne elankikkond.

Loe lähemalt sotsiaaldemokraatide plaanidest Ida-Virumaal!

Sunday, February 27, 2011

Ida-Virumaa inimesed on väärt oma professionaalset teatrit

Yasmina Reza "Tapatöö jumal" esietendus Narva teatris "Ilmarine" 26. veebruaril 2011.

Etenduse lavastaja, Sotsiaaldemokraatide kultuuriministri kandidaat Jaak Allik:
"Ida-Virumaa inimesed on väärt oma professionaalset teatrit!"

Allikas: ETV, 27.02.2011.

Tuesday, February 22, 2011

Kultuuri hoides jääme püsima


Sotsiaaldemokraatliku Erakonna kultuuriministri kandidaat
Jaak Allik: "Vaid oma rahvast ja kultuuri hoides jääme püsima"


1983-1988, 1991-1995, 2001-2003 Ugala teatri kunstiline juht
1995-1999 Eesti Vabariigi Kultuuriminister
Eesti Teatriliidu juhatuse liige
Viljandi Pärimusmuusika Keskuse nõukogu esimees
Viljandi Kultuuriakadeemia Nõunike kogu liige

Jaak Alliku pere laulupeol, 2009

Jaak Allik: "Toon selle, ühiskonnas valitsevast ebaõiglusest kõneleva näidendi lavale just Narvas: imekaunis Eestimaa linnas, mis väärib Eesti riigi tuge senisest enam."

Saturday, February 19, 2011




Tuesday, January 25, 2011

Minu lubadused

Narvas, 25. jaanuaril 2011

Hea valija,

olen Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esinumber Ida-Virumaal.

Sotsiaaldemokraadid peavad vajalikuks muuta paljusid asju meie elus ja riigikorralduses.



Need nõudmised on mulle kõige südamelähedasemad:

1. Tagada kodanikele nende rahvusest ja elukohast sõltumata võrdsed võimalused edukaks toimetulekuks ning avalikus elus osalemiseks!

2. Saavutada ja hoida heanaaberlikke suhteid Venemaaga!

3. Kõigile noortele tõeliselt tasuta keskharidus (ka koolitoit, õppevahendid ja huviringid)!

4. 70%-le keskharidusega noortest tasuta kõrgharidus ja vähemalt 120-eurone õppetoetus!

5. Igale lapsele lasteaiakoht!

6. Emapalga laeks mitte rohkem kui 2 keskmist kuupalka ja kokkuhoitud raha vaesusriskis peredele ja üksikvanematele!

7. Lastetoetus kolmekordseks (20 eurolt 60 eurole)!

8. Töötushüvitis 70%-le kuupalgast! Töötu abirahaks pool alampalgast! Töötute ümberõppe rahastamine kahekordseks!

9. Selleks, et alandada toiduainete, ravimite ja kultuuriürituste hindu, vähendada nende käibemaks 20%-lt 5%-ni!

10. Kehtestada astmeline tulumaks: maksuvabalt kuni 144 eurot, summalt 145-1000 eurot - 21%, summalt üle 1000 euro - 26%!

11. Vabastada erisoodustusmaksust ettevõtjate poolt töötajate koolituseks ja tervisele tehtavad kulud!

12. Pensionilemineku eaks 60-65 aastat, inimese vabal valikul!

13. Jätkata pensionide tõstmist indekseerimise abil!

14. Taastada hambaravihüvitus ja matusetoetus!

15. Luua maakondlik omavalitsustasand rahva poolt otse valitava maavanema juhtimisel! Suurendada omavalitsustele laekuvat tulumaksuosa ning tasandusfondi!

16. Lõpetada avaliku teenistuse sundparteistamine!

17. Vabastada kultuur partokraatlikust kamandamisest!

18. Eesti keele kursused kõigile tasuta kättesaadavaks!

19. Tagada rahaline kate valitsuse poolt vastu võetud „Ida-Virumaa tegevuskavale 2010-2014“!


Kui toetad neid nõudmisi, kirjuta 6. märtsil valimissedelile "413".


Kogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valimisprogrammiga saab tutvuda: http://sotsdem.ee/programm