Monday, October 20, 2014

Suhtumisest vähemustesse ja kõikidesse teistesse

Põhjarannik 18.oktoober


Niinimetatud kooseluseaduse (täpsem oleks rääkida tsiviilpartnerlusest) arutelu parlamendis tõstis avalikkuse terava tähelepanu alla suhtumise vähemustesse.
Kooseluseadus sai algatatud tänu õiguskantsleri nõudmisele viia perekonnaõigus Eestis vastavusse rahvusvaheliste konventsioonidega, millele me oleme alla kirjutanud. Need aktid loevad perekonnaks ka vabaabielus elavaid inimesi ja nõuavad sellistes perekondades kasvavate laste kaitsmist.
Perekonda käsitletakse Euroopa õiguses ja ka Euroopa inimõiguste kohtu otsustes sooneutraalsena. See tähendab, et antakse kaitse ka samasooliste juriidiliselt vormistatud partnerlusele. Sellised seadused on ühel või teisel kujul vastu võtnud enamik Euroopa riike, sealhulgas ka sügavalt katoliiklikud Hispaania, Itaalia ja Portugal.
Eestis pole samasooliste inimeste kooselu küsimus üldse eriti aktuaalne, küll on seda aga vabaabielu küsimus. Rahvaloenduse andmeil luges ennast vabaabielus olevaiks 170 000 inimest, nende hulgas ka umbes 200 samasoolist paari.
Seadus koos veel vastuvõttu ootavate rakendusaktidega annaks alates 2016. aastast vabaabielus olevatele inimestele ja nende lastele lihtsama võimaluse mitmesuguste õiguste teostamiseks (ühise tuludeklaratsiooni esitamine, pärandamine, hooldusõigus ja ülalpidamiskohutus jne).
Ta annab sellise võimaluse ka samasoolistele paaridele. Sõltumata riigis maksvatest seadustest, on kõigil aegadel ja kõikide rahvaste hulgas homoseksuaale olnud ikka umbes viis protsenti. On moraali ja kultuuri küsimus, kas me suudame sellistesse inimestesse suhtuda nii, et nad ei peaks oma elu ja olemasolu häbenema.
Uurimused näitavad, et nende noorukite hulgas, kes tunnevad seksuaalset tõmmet omasooliste poole, esineb enesetappe kaks korda rohkem kui selles vanusegrupis üldiselt. Need lapsed on sündinud tavaliste emade ja isade lastena. Küsigem endalt, kuidas me käituksime siis, kui puutuksime sellise juhtumiga kokku oma laste- või lastelaste puhul või oma sõprade seas.
Jutt käib sellistele inimestele psühholoogilise ja juriidilise toe andmisest. Vastuvõetud seadus ei luba Eestis geiabielusid ega ka lapsendamist samasooliste paaride poolt (välja arvatud juhtumid, kui tegu on ühe elukaaslase lapsega ja sellele on loa andnud lapse bioloogiline ema või isa).
Me peaksime end harjutama teadusliku tõsiasjaga, et teistsugune seksuaalne orientatsioon pole mitte haigus, mida saab ravida, vaid need inimesed on bioloogiline vähemusgrupp, nagu on näiteks vasakukäelised, punapäised või ka teise rahvusesse, rassi või usku kuuluvad inimesed. Vanemal põlvkonnal on seda raskem omaks võtta, suurem osa nii eesti kui vene noori on aga sellest juba aru saanud.
Inimese ja ühiskonna tarkust ning moraalsust näitab salliv suhtumine vähemustesse. Paljud Eesti tuntud avaliku elu tegelased (näitleja Eino Baskinist jalgpallur Mart Poomini) esinesid videoklippidega vähemuste kaitseks. Näitleja Andrus Vaarik kirjeldas võigast lugu, kuidas lapsed olid kassi piinanud ja oma õigustuseks öelnud, et see on ju vene kass. See näitab, et sallimatus ühe vähemusgrupi suhtes on lahutamatult seotud üldise sallimatusega teistsuguste inimeste suhtes.
Arvan, et nooruk, kes Toompea lossi ees miitingul karjus, et homoseksuaalid pole inimesed ja nad peaksid Eestist lahkuma, ütleks sellesuunalisel ässitusel samuti ka venelaste või teiseusuliste suhtes. Paljud Eestist välismaale elama läinud inimesed on juhtinud tähelepanu sellele, et üldine sallimatus teistsuguste suhtes on Eestis väga suur probleem.
See väljendub ka osa eestlaste suhtumises venelastesse. Just sellest lähtub minule mõistusevastane sund õpetada lastele koolis õppeaineid keeles, millest nad küllaldaselt aru ei saa, õpetajate poolt, kes teeksid seda vene keeles hoopis paremini.
Seepärast oli mulle üllatus näha mitmeid vene poliitikuid seismas kooseluseaduse vastu ühes rivis just nende inimeste ja poliitiliste jõududega (eelkõige Isamaa ja Respublica Liidust), kes on sellise hariduspoliitika autorid ning olnud vastu isegi Eesti seaduste vene keelde tõlkimisele või ravimiseletuste vene keeles kättesaadavaks tegemisele.
Ma loodan, et parlamendis napi enamusega vormistatud moraalne sallivusakt ühe vähemuse suhtes annab jõudu ja alust rääkida veelgi valjemini vähemuste üldisest kaitsest ning võrdõiguslikkusest Eestis. Mul on hea meel, et nii arvasid ka Keskerakonna parlamendifraktsiooni esimees Kadri Simson ja peasekretär Priit Toobal ning Olga Sõtnik, kelle toetusel vaidlusalune eelnõu vastu võeti.
Riigikogus kujunes hetkeks mõistuse ja humanismi ühisrinne. See annab alust loota, et kas see või järgmine riigikogu lahendab arukalt ka venekeelse hariduse küsimuse Eestis ning leiab tee lihtsustatud korras kodakondsuse andmiseks kõigile neile inimestele, kes soovivad olla Eesti riigile lojaalsed, asudes nn halli passi omanike probleemi mõistlikule lahendamisele. Seda ootavad meilt juba ammu meie partnerid Euroopa Liidust.
Ja lõpuks. Ida-Virumaal on praegu vähemuses eestlased. Olme- ja suhtlustasandil on siin olukord vastupidine kui mujal Eestis. Seda enam peaksid kõik inimesed ja kõikjal meeles pidama, et raske on nõuda sallivust enda suhtes, samas ise seda teisele keelates. Muidugi vajab Eesti hariduse ja kultuuri hoidmine näiteks Narvas ka riigipoolseid erilisi vahendeid. Imelik tunnistada, et nõukogude ajal oli seis sellega parem.