Thursday, November 14, 2013

Jälle Eesti võit!

Sirp 8.11.2013 Balti teatrifestivali kuuest auhinnast tuli koguni viis Eestisse.

IX Balti teatrifestival 24. – 27. X Leedus Kaunases.
Seekordne Balti teatrifestival Kaunases oli senistest korralduslikult kindlasti parim. Linn oli täis festivaliplakateid, saalid tulvil ja lilli jätkus igale näitlejale. Külalised olid teretulnud ning meile tutvustati Kaunase ja selle ümbruskonna huviväärsusi. Festivalietendusi anti Kaunase Draamateatris, millest on pärast kaheksa aastat kestnud ja 18 miljonit eurot (sic!) maksma läinud rekonstrueerimist saanud Baltimaade nüüdisaegseim teatrimaja. Kogu ettevõtmise hing oli teatri võluv ja energiline näitlejast direktor Egidijus Stancikas, keda jätkus tõepoolest kõikjale ning kelle ümberkehastumisvõimet saime avaetendusel ka laval näha. Festivali patroon oli Leedu kultuuriminister Šarūnas Birutis ning selgelt oli tunda, et praegune vasak­tsentristlik valitsus on kultuuri suhtes eelmisest heldem ja tähelepanelikum, mida tõendas seegi, et festivali pidulikul lõpetamisel olid kohal nii ministeeriumi, linna kui ka teatriliidu tippjuhid.
Kui varasematel Leedus (Panevėžyses) korraldatud festivalidel oli tunda selle ettevõtmise teatud pealesurutust, siis seekord oli rõõm kuulda kinnitusi, et Leedu ja just Kaunas on kindlasti huvitatud traditsiooni jätkamisest. Lätis on festivali peetud alati Riias, kus see upub suurlinna melusse. Meil on Balti teatrifestival olnud Tartu draamafestivali n-ö kõrvalprogramm. Oleks ehk paras aeg arutada, kas ei peaks 2015. aasta festivali korraldama hoopiski Pärnus, kus programmi võiks rikastada erikülalise kutsumisega mõnest kaugemast Läänemere riigist ja ka Endla parimate lavastuste näitamisega.
Balti teatrifestival pole, teatavasti, riikide „parimate lavastuste” demonstratsioon, vaid ellu kutsutud just omamaise dramaturgia tutvustamiseks. Eestis soovitab lavastused festivalile aastaauhindade žürii, kusjuures peaaegu alati on lähtutud just tekstis peituvaist võimalustest pakkuda huvi ka naaberriikide lavastajaile. Seekord esindasid meid Tallinna Linnateater Paavo Piigi „Keti lõpuga” Priit Võigemasti lavastuses ja Vanemuine Uku Uusbergi autorilavastusega „Karjäär”. Teadjate inimeste hulgas on saanud kõnekäänuks, et kui Alvis Hermanis (Läti Uue teatri juht) festivalil ei osale, siis võtavad eestlased tavaliselt kõik auhinnad. Põhjuseks see, et leedu tipplavastajad (Nekrošius, Tuminas, Koršunovas) huvituvad kodumaisest dramaturgiast üsnagi harva, Lätis tundukse aga nappivat headest lavastajatest.
Nii juhtus ka seekord, et viie riigi esindajaist koosnenud rahvusvaheline žürii (meilt osales Peeter Raudsepp) määras kuuest auhinnast koguni viis Eestile: Evelin Võigemast ja Robert Annus kuulutati parimaiks näitlejaiks, Paavo Piik dramaturgiks ning Marion Undusk („Keti lõpp”) kujundajaks, Vanemuisele anti veel žürii eriauhind mängulise eksperimendi eest. Seejuures polnud ju meiegi puhul tegu mingite rabavate tipplavastustega, mida kinnitas ka žürii otsus jätta režiiauhind seekord välja andmata. Meie teatrid lõid eelkõige tänapäevasuse ja lavastuste kujundikeele professionaalse vormistusega.
„Keti lõpu” lavamaailma ülekandmisega Kaunase teatri väikesesse saali raskusi polnud, seda tõendab ka kunstnikuauhind. Ka ingliskeelne tõlge oli enam-vähem normaalne ning tekst jõudis  kõrvaklappe kaudu kadudeta vaatajateni. Seevastu „Karjääri” ühe proovipäevaga ümberlavastamine Tartu Sadamateatri black-box’ist Kaunase suure saali traditsioonilisele lavale oli Uku Uusbergi ja kogu kollektiivi tõeline kangelastegu. Kaod olid põhiliselt liikumispartituuris, mida korvas aga Robert Annuse nii vormilt kui ka sisult täpne ja särav mäng. Alt läks teater aga tõlkega, mis kujutas endast üsna kaugele tagaseinale projitseeritud tihedat udukirja (korraga veel nii inglise kui ka leedu keeles!). Teise vaatuse pikad ja didaktilised monoloogid tundusid seetõttu veelgi rohkem (ja mitte heas mõttes) kontrastsed lavastuse fantaasiarikkast teatraalsusest pulbitseva laadiga.
Leedu ja Läti teatrid üllatasid eelkõige materjali valikuga: ühe lavastuse tegevuspaik oli 1950. aastate New Yorgi lift, teisel sama ajastu Hollywoodi stuudio ning kolmandal 1956. aasta Londoni-lähedane hullumaja. Ei saa ka öelda, et neist paigust tõukudes oleks jõutud kõrgele üldinimlikule üldistustasemele, mille puhul pole ju tõesti tähtis, kus ja millal tegevus toimub.
Kunstiliselt pakkus ehk kõige suuremat huvi taaskohtumine leedu kunagise teatrilegendi (Mati Undi ja Evald Hermaküla sõbra) Jonas Jurašasega (77). Kaunase Draamateatri omaaegne juht sunniti 1974. aastal Nõukogude Liidust emigreeruma ja ta elab siiani USAs, käies viimastel aastakümneil mõnikord ka Leedus lavastamas (2011. aastal tegi ta Kaunases, muide, ka Sofi Oksase „Puhastuse”). Seekord oli ta lavastamiseks valinud oma saatusekaaslase, 1944. aastal Leedust põgenenud Kaunase näitleja Antanas Škėma (1910–1961) romaani „Surilina”. Škėmat on kutsutud Leedu Camus’ks, kuid sellele vaatamata pidi ta Ameerikas teenima elatist muu hulgas ka luksushotelli liftipoisina. Võib arvata, et lavastaja nägi selles teoses paljugi oma elukäiguga kattuvat. Loomingulisest eneseteostusest eluraskuste tõttu tõrjutud liftiteenija poeetilistest visioonidest ja mälestuskangast koosnebki Jurašase mitmekihilise lavastuse pildirida. Halva tõlkekvaliteedi tõttu ei jõudnud paraku paljugi sisust meieni, mis jättis mulje, et romaan ise pole just kõige lavalisem materjal. Festivali ainus „kõrvale” läinud auhind läks selle lavastuse heliloojale Linas Rimšale.
Samuti emigrandist autori Gunnars Janovskise Läti sõjapõgenike elu Inglismaal kujutava romaanitriloogia oli oma lavastuse „Hulkuri palve” aluseks valinud Valmiera Draamateatri režissöör Varis Brasla (74). Vaimuhaiglas viibiva endise leegionäri hallutsinatsioone, mis seotud tema eestlasest sõjakaaslasele antud lubadusega tolle urn kodumulda viia, me laval nägimegi, ühe osalisena ka eesti teatrirahvale tuntud  Jaanus Johanson. Läti Rahvusteatri lavastus „Kadunud aega otsimas” kujutas endast näitlejannast lavastaja Ināra Slucka katset tuua lavale film-noir’ maailm ja esteetika. Pidev ekraanilt sisse- ja väljaminek meenutas laadilt meie VAT-teatri „Fausti”. Sügavamale ulatuvaid sisulisi väärtusi oli lavastusest leida raske.
Leedu nooremat teatrit esindas festivalil Julius Paškevičiuse näidend „Piirid”, mille Moskvas režiid õppiva Tadas Montrimase juhendamisel esitas kolmeliikmeline projektigrupp Vilniusest, peaosas, muide, näitlejast dramaturg ise. Tegu oli küllalt otsekohese sotsiaalse vaatemänguga: tegelasteks ematapjast noormees, talle ekspertiisi teostav psühhiaater ja mõlemat terroriseeriv politseiuurija. Mõrvar osutub madala valulävega õilishingeks, psühhiaater tapab lõpuks politseiniku. Äge lugu, mis mõnel üliõpilasteatrite festivalil võinuks isegi auhindamisele jõuda. Erikülalisena näidati  Kaunases ka praegu mööda maailma festivale loorbereid lõikavat Riia teatri Dirty Deal püstijala-komöödiat „Rahvuslik arengukava” (autor ja esitaja Jānis Balodis). Meie NO-teatri sotsiaalsete satiiride (olgu või Jaak Printsi valijakoolide) kõrval jäi esitus pisut uimaseks ja laialivalguvaks.
Kaunase festival lisas usku kolme naaberriigi teatriilma kord aastas ühendava kohtumise vajalikkusse, kui vaid naabrid suhtuksid oma valikusse pisut suurema kunstilise nõudlikkusega.

Venemaa teatrimaailma tipptegijad säravad sügisese Tallinna lavalaudadel


                 
Venemaa teatrimaailma tipptegijad säravad sügisese Tallinna lavalaudadel
Jevgeni Martšelli lavastus „Nimetu” pälvis tänavu parima draamalavastuse kategoorias Venemaa kõrgeima teatripreemia.
Foto: Kuldne Mask Eestis
Uuel nädalal on võimalik tutvuda väga esindusliku valikuga Venemaa praegusest teatripildist.
Esmaspäeval algava festivali „Kuldne Mask Eestis” raames jõuab esiteks Tallinna tänavu „Kuldse Maski” festivalil parima draamalavastuse auhinna, sisuliselt Venemaa teatri aastapreemia pälvinud lavastus: Jaroslavli Fjodor Volkovi nimelises Draamateatris loodud Jevgeni Martšelli „Nimetu”, mille aluseks on Tšehhovi näidend „Platonov” (ee „Ilma isata”). Lavastuse peaosatäitja Vitali Kištšenko sai ka parima meesnäitleja Kuldse Maski. Tuntud vene teatrikriitik Kristina Matvijenko on seda lavastust iseloomustanud nii: „Martšelli energiarikas fantaasia ja tema vabadus püsivad inimeste konkreetsetel ja hästi äratuntavatel reaktsioonidel – sellepärast tundubki, nagu oleks Tšehhovi näidend kirjutatud meie kaasaegsete, mitte möödunudaegsete tegelaste kohta.”
Nimekas lavastaja
Martšelli on aastatega jõudnud Venemaa nimekamate lavastajate esiritta, töötamata seejuures kunagi Moskvas, mis on Venemaal tõesti üsna suur ime. Tema eelmist Kuldse Maskiga autasustatud lavastust, Omski Draamateatri „Preili Julied” imetlesime Eestis 2007. aastal
Huvitavaks võrdluseks võib Tallinnas näha ka „Nimetu” tänavust peamist konkurenti –Konstantin Bogomolovi Oleg Tabakovi teatris loodud teost „Aasta, kui ma ei sündinud” Tabakovi endaga peaosas ja tema veel koolipoisist poja Pavel Tabakoviga kõrvalosas.
Selle teose aluseks on Viktor Rozovi näidend „Metsisepesa”, mida vanemad teatrisõbrad mäletavad kindlasti Vanemuisest Evald Hermaküla lavastatu ja mängituna (1980). See, kui valusalt kriitiline on Bogomolov oma viimastes lavastustes Venemaa lähiajaloo, aga ka tänapäeva suhtes, kujutab endast praeguse Moskva teatripildi kõige kuumemat teemat.
Kolmas Tallinna toodav suurlavastus, Schilleri „Salakavalus ja armastus” Peterburi Väikese Draamateatri esituses on aga Vene teatri elava legendi Lev Dodini kõige uuem töö, mis kindlasti kandideerib järgmisel kevadel aastapreemiale. Jällegi on minevikutolmu asemel laval jutustus tänasest päevast – ilmselt on klassika teravast kaasajastamisest praegu kujunenud Vene teatri peavool.
Väikese saali etendustest näeme Tallinnas paari viimase aastaga Venemaal kõige rohkem kõneainet tekitanud noore lavastaja Dmitri Volkostrelovi (muide, just Lev Dodini õpilase – J. A.) lavastust „Delhi tants” Peterburi Noorsooteatri esituses. Lavastuse aluseks on Moskva Praktika Teatri juhi, dramaturgi ja lavastaja Ivan Võrõpajevi näidend, mille põhjal autor on juba teinud ka Rooma filmifestivalil edukalt näidatud filmi.
Näidendi tekst koosneb seitsmest pildist, mida seob tegevuspaik ja „Delhi tantsu” välja mõelnud tantsijanna lugu. Tegevus toimub tavalises linnahaiglas, kus tegelased kohtuvad, armastavad, kaotavad lähedasi ning püüavad leida harmooniat, rahu ja armastust. Lavastuse vorm on Volkostrelovile omaselt originaalne. Külmalt kaugusse asetatud valge lavakujundus jaotab saali kaheks: vaataja peab valima kahe vastastikku asuva paviljoniga eraldatud maailma vahel. Tegevus toimub vaheldumisi nendes paviljonides ja eri pooltel.
Esimene kohtumine
Volkostrelovi loominguga kohtub eesti vaataja esmakordselt, kuid võib kindel olla, et see ei jää viimaseks – kevadel määrati ta kuulsa Moskva Taganka teatri uueks juhiks.
Kaasaegse tantsu huvilistele näitab festival Peterburi Puškini-nimelise Draamateatri (Aleksandrinka) näitlejatega koreograaf Sergei Zemljanski sõnadeta lavastust Tsõngõz Aitmatovi jutustuse „Ema põld” ainetel, mille kohta Venemaal on öeldud: „Siin puudub konjunktuur ja tänapäeval moes olev külm muie. On vaid see, mida mõistab igaüks, olenemata poliitilistest vaadetest või kodakondsusest. On see miski, mida ei saa sõnadesse panna, mis teeb kunstist kunsti, armastusest armastuse ja elust elu.”

Äkki usaldaks üliõpilasi?

                 
Eneseregulatsioon on tõhusam kui lauskontroll
Lugedes ajalehest juhtumeist, kus vajaduspõhisest õppetoetusest jääb ilma neiu, kes suvel töötas just selleks, et endale kooliraha koguda, või kelle gümnasistist õde on saanud 18 ja „vanemate leibkonda” seepärast ei kuulu, või kelle vanemad jäid hiljuti töötuks jne, võib lugeja mõelda, et Toompeal võtavad seadusi vastu kas täiesti ettenägemisvõimetud või lihtsalt empaatiata tegelased.
Vajaduspõhised õppetoetused olid eelarves planeeritud koguni 32% -le sisseastujaist. Tegelik tulemus on palju väiksem.
Asi pole muidugi selles, et rahvas oleks ootamatult rikkaks saanud, vaid ikka selles, et vajaduspõhisuse järgi tunamulluste maksudeklaratsioonide või ammu juba uue perekonna loonud vanemate sissetulekute alusel otsustada on totter.
Mida siis nüüd teha? Kas hakata seadust juhtumipõhiselt muutma? Õigem oleks siiski kogu süsteem ümber teha.
Haridusministeeriumi esindaja kirjutas 30. septembri Eesti Päevalehes, et nende ees oli põhimõtteline valik: kas panna võimalikult palju raha toetustesse või luua uus ja väga kulukas haldusbürokraatia.
Meie pakume siiski kolmandat võimalust: tulevaste noorte spetsialistide usaldamist. Just tegelik kooselu on meie arvates põhiline kriteerium üliõpilase vanematega ühisesse leibkonda arvestamiseks, sest see tähendab, et üliõpilasel kulub eluaseme ning toidu peale oluliselt vähem raha kui iseseisvalt elades. Kui me seda kriteeriumi ei rakenda ja arvestame lihtsalt kõik alla 24-aastased üliõpilased oma vanemate leibkonda, siis teeksime liiga just kodust eemal elavatele üliõpilastele.
Meie pakutu põhjal eristuksid siis selgelt just oma kodulinnas kõrgkoolis käivad noored neist üliõpilastest, kes on mujalt sinna linna õppima sõitnud ja kelle vanematel puudub igasugune juriidiline kohustus oma täiskasvanud lapsi toetada.
Pole alust karta rohkeid tahtlikke elukoha esitamise võltsinguid. Tööle hakkab kindlasti tulevase kõrgharitlaskonna kui sotsiaalse grupi enesekontroll. Toimima peaks ka moraalne enesehinnang ja grupisisene väärtussüsteem, mis tugineb arusaamal, et tulevane õpetaja, arst või jurist ei valeta.
Ma arvan siiralt, et nii avaliku häbi kui ka rahalise löögi risk on sedavõrd suur, et tulevane noor spetsialist ei hakka kirjalikult valetama oma elukoha ega enda või vanemate sissetulekute suuruse kohta. Seda enam, et toetust peaks taotlema iga kuu. Olen kindel, et enamik noori ennast teadlikult vaesemaks valetama küll ei hakkaks.

Taastagem maavanema väärikas staatus


10. november 2013  Põhjarannik

Hiljutistel kohalikel valimistel maavanematega juhtunu (maavanemad kandideerisid peibutuspartidena – toim.) näitab ja tõestab veel kord ja ilmekalt seda kurba olukorda, milleni on praegune valitsuskoalitsioon viinud ja taandanud kunagi maakonnas autoriteetse ja rahva seas lugupeetud, aga ka valitsuse liikmete poolt respekteeritud maavanema rolli.
Ma mäletan, et valitsuse istungil 1990. aastail olid maavanemad alati sõnaõigusega osalema kutsutud, kindlasti osales istungil nende endi seest valitud ja roteeruv eestseisja, kelle arvamust küsiti iga olulise otsuse puhul.
Ministritel oli au ja vastutus käia esinemas maavanemate igakuistel koosolekutel. Maakonda sõites tegi valitsuse liige alati esimese visiidi maavanemale, kelle enesestmõistetavaks ülesandeks oli riigi tippjuhtide saatmine nende külaskäikudel maakonda selleks, et teadvustada maakonna muresid ja näidata valupunkte.
1997-1999 viis Mart Siimanni juhitud valitsus sisse traditsiooni pidada igal kuul üks väljasõiduistung mõnes maakonnas, kuulates seal ära  maavanema ettekande ning arutades ja lahendades sügavuti just selle maakonna probleeme. Istungile eelnesid hommikupoolikul ministrite visiidid eri omavalitsustesse. Julgen öelda, et see oli viimane aeg, kui Eestis toimis tegelik regionaalpoliitika. Maavanemad püsisid oma ametis kaua, neid ei vahetatud parteilise kuuluvuse alusel ja nad omandasid kogemuse ning saavutasid rahva poolehoiu, mis võimaldas neil edukalt ja asjatundlikult jätkata riigikogu liikmetena ja ministritena.
Heaks näiteks sellisest karjäärist on praegune põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, kelle ametisolekut Tiit Vähi valitsus 1997. aastal pikendas vaatamata sellele, et tegemist oli tol ajal opositsioonilise Isamaaliidu liikmega. 2003. aastal võimaldas senine positiivne töökogemus kuuel maavanemal eri erakondade ridades suure häältesaagiga pääseda edukalt riigikogusse. Sellest ajast kõik muutuski.
Tol korral võimule saanud Res Publica tegi järelduse, et annab võim ameti, annab see ka hääled, ning otsustas maavanemad avalikult politiseerida ja parteistada. Viibisin juures, kui Res Publica, Reformierakonna ja Rahvaliidu koalitsiooninõukogus jagati maavanemate kohad avameelselt 5-5-5, ja kuna Rahvaliit (autor oli siis selle erakonna liige – toim.) polnud sellise käitumise eestvedaja, siis võtsime, nagu mäletan, meie oma kvoodi arvele ka tublid, kuid parteitud maavanemad Toomas Kivimäe ja Kalle Küttise, et neid vallandamise eest päästa.
Seejärel taandati maavanemad valitsuste kohapealse esindaja tasemelt sisuliselt siseministeeriumi osakonnajuhataja tasemele ja kuigi nüüd on korduvalt ja viimastel valimistel eriti kujukalt selgunud, et maavanema ametitiitel üksi ei taga mitte mingeid hääli, on 10 aastat sellist parteilist järjepidevust teinud maavanematest sisuliselt valitsusparteide maakonnakomiteede sekretärid, kelle peaülesanne pole mitte maakonna arengu eest seismine, vaid oma erakonna valimisedu tagamine ning vallajuhtide parteistamine.
Tegemist on mitte ainult maavanema ameti marginaliseerimise, vaid ka riigi väärikuse ning isegi erakonna au avaliku kompromiteerimise ja naeruvääristamisega, sisuliselt aga riigieelarvest valitsuserakonna kohaliku aparaadi ülalpidamise katsega.
Sotsiaaldemokraadid ei tee praegusest kurvast olukorrast aga järeldust, et maavanema amet tuleks koos maavalitsustega lihtsalt likvideerida, nagu ajakirjanduses tihti populistlikult kõlab. Vastupidi, me arvame, et maakondlikku identiteeti tuleks tugevdada ja maavanema väärikus taastada.
Maakonnalinna tähendus ja tõmbe lahustamine mitme tõmbkeskuse vahel on täiesti perspektiivitu ja kahjulik. Me leiame, et ainsaks elujõuliseks haldusreformimudeliks on just ühel ajal nii maakondlikule identiteedile kui ka rohujuuretaseme demokraatiale tuginev kahetasemeline omavalitsussüsteem, kus valdadel ja väikelinnadel on oma funktsioonid ning elanikele osutatavate teenuste ring ja sellele vastav maksubaas ning maakonnal ehk teisel tasandil oma funktsioonid ja maksubaas.
See tähendaks ka maavanemale tema ajaloolise koha ja tähenduse tagasiandmist ning tema valimist maakonna omavalitsuse esindajate poolt. Sel juhul tähendaks maavanema kandideerimine mõne valla volikokku või tulistjalu kippumine parlamenti tema karjääri paratamatut kohest lõppemist. Praegustele maavanematele jääb üle aga lihtsalt kaasa tunda ning au Hiiu ja Järva maavanemale, kellel jätkus sirgeselgsust seekordset kirbutsirkust mitte kaasa teha.
(Artikkel tugineb Jaak Alliku 4. novembril riigikogus peetud kõnele.)

Minister Jürgen Ligi laused ERRist teevad meid Euroopas põlualusteks


10.november 2013
                     
www.DELFI.ee
konverents Vene kool Eestis
Foto: Eva Ligi
Sotsiaaldemokraat Jaak Allik hoiatab valitsust, et kui Jürgen Ligi sõnad, et ERR vajab peremeest, tõlgitakse inglise keelde, muutub Eesti Euroopa ees naerualuseks.
"Kui meie rahandusministri sõnad sellest, et Eesti avalik-õiguslikul ringhäälingul pole peremeest ja ta soovib selleks teha kultuuriministri esindaja, tõlgitakse inglise keelde, muutume Eesti Euroopa Ringhäälingute Liidus (EBU-s) põlgusaluseks. Oleksime kui järjekordne Ida- Euroopa riik, kelle postkommunistlikud füürerikesed ei tea midagi euroopalikest väärtustest ning tegutsevad ainult oma isikliku võimu põlistamise nimel," kinnitas Jaak Allik Delfile. On rakse uskuda , et Jürgen Ligi pole kuulnud, et avalik-õigusliku ringhäälingu peremeheks demokraatlikes riikides on rahvas ja mitte on valitsus ning EBU jälgib hoolega kuidas on ühes või teises tema liikmesriigis tagatu ringhäälingu sõltumatus täitevvõimust ja poliitiline tasakaalustatus."
Allik meenutab, et kui 2006. aastal töötati välja Rahvusringhäälingu seadust, otsiti kaua vahendeid tema sõltumatuse tagamiseks.
"Diskuteeriti põhjalikult ning lepiti lõpuks konsensuslikult kokku selles, et ERR-i kontrollivas nõukogus on võrdselt ühe inimesega esindatud kõik parlamendierakonnad ning lisaks neile määrab Riigikogu (kultuurikomisjoni ettepanekul) nõukogusse veel neli ringhäälinguvaldkonda tundvat spetsialisti," meenutas ta.
"Ka tol ajal oli peaministriks Andrus Ansip, kes siis paistis aru saavat, mida tähendab ringhäälingu sõltumatus ja tasakaalustatus. Kui nüüd lisada Ligi - tegelikult ilmselt küll kultuuriminister Langi - soovi kohaselt sellesse nõukogusse valitsuse esindaja, saab kultuuriministri erakond nõukogus 2 häält ning tasakaalustatus hävib nii formaalselt kui ka sisuliselt. Selle otsusega võib suure osa tänasest rahvusringhäälingu seadusest aga ka kogu jutu ERR-i poliitilisest sõltumatuses panna lihtsalt prügikasti," kardab sots Allik. "Ma loodan, et vähemasti IRL-i parlamendisaadikud aga ka arukam osa reformaritest saab aru, et Ligi on asund saagima oksa, millel nad ise istuvad ning pooleteise aasta pärast võib just kultuuriministri esindaja hääle abil kogu tänane Tallina Televisiooni juhtkond võtta kohad sisse Rahvusringhäälingus."