Thursday, November 14, 2013

Äkki usaldaks üliõpilasi?

                 
Eneseregulatsioon on tõhusam kui lauskontroll
Lugedes ajalehest juhtumeist, kus vajaduspõhisest õppetoetusest jääb ilma neiu, kes suvel töötas just selleks, et endale kooliraha koguda, või kelle gümnasistist õde on saanud 18 ja „vanemate leibkonda” seepärast ei kuulu, või kelle vanemad jäid hiljuti töötuks jne, võib lugeja mõelda, et Toompeal võtavad seadusi vastu kas täiesti ettenägemisvõimetud või lihtsalt empaatiata tegelased.
Vajaduspõhised õppetoetused olid eelarves planeeritud koguni 32% -le sisseastujaist. Tegelik tulemus on palju väiksem.
Asi pole muidugi selles, et rahvas oleks ootamatult rikkaks saanud, vaid ikka selles, et vajaduspõhisuse järgi tunamulluste maksudeklaratsioonide või ammu juba uue perekonna loonud vanemate sissetulekute alusel otsustada on totter.
Mida siis nüüd teha? Kas hakata seadust juhtumipõhiselt muutma? Õigem oleks siiski kogu süsteem ümber teha.
Haridusministeeriumi esindaja kirjutas 30. septembri Eesti Päevalehes, et nende ees oli põhimõtteline valik: kas panna võimalikult palju raha toetustesse või luua uus ja väga kulukas haldusbürokraatia.
Meie pakume siiski kolmandat võimalust: tulevaste noorte spetsialistide usaldamist. Just tegelik kooselu on meie arvates põhiline kriteerium üliõpilase vanematega ühisesse leibkonda arvestamiseks, sest see tähendab, et üliõpilasel kulub eluaseme ning toidu peale oluliselt vähem raha kui iseseisvalt elades. Kui me seda kriteeriumi ei rakenda ja arvestame lihtsalt kõik alla 24-aastased üliõpilased oma vanemate leibkonda, siis teeksime liiga just kodust eemal elavatele üliõpilastele.
Meie pakutu põhjal eristuksid siis selgelt just oma kodulinnas kõrgkoolis käivad noored neist üliõpilastest, kes on mujalt sinna linna õppima sõitnud ja kelle vanematel puudub igasugune juriidiline kohustus oma täiskasvanud lapsi toetada.
Pole alust karta rohkeid tahtlikke elukoha esitamise võltsinguid. Tööle hakkab kindlasti tulevase kõrgharitlaskonna kui sotsiaalse grupi enesekontroll. Toimima peaks ka moraalne enesehinnang ja grupisisene väärtussüsteem, mis tugineb arusaamal, et tulevane õpetaja, arst või jurist ei valeta.
Ma arvan siiralt, et nii avaliku häbi kui ka rahalise löögi risk on sedavõrd suur, et tulevane noor spetsialist ei hakka kirjalikult valetama oma elukoha ega enda või vanemate sissetulekute suuruse kohta. Seda enam, et toetust peaks taotlema iga kuu. Olen kindel, et enamik noori ennast teadlikult vaesemaks valetama küll ei hakkaks.

No comments: