Saadiku sõnul käsitleti tema öeldut lohakalt ning see põhjustas asjatuid pingeid.
Jaak Allik, palun täpsustage öeldu tagamaid.
Minu mõte tuli välja selle tsitaadi lõpust. Väitsin, et Venemaa ei ole kunagi ainult Eestit rünnanud. Intervjuu esimeses pooles ma sõna «ainult» ei kasutanud ja see andis aluse eriarvamusteks. Väita, et Venemaa pole üldse kunagi Eestit rünnanud, oleks loomulikult absurd — ma olen ju ajaloolane!
Samas jääb faktiks, et Venemaa huvid ei ole kunagi peitunud väikeses Eestis, vaid suuremates geopoliitilistes ambitsioonides. Seepärast on siin läbi aegade peetud ridamisi sõdu, kus Eesti on jäänud rataste vahele. Minu jutu kontekst oli see, kuidas Eesti sisepoliitilises võitluses alati enne valimisi niinimetatud Vene kaart välja võetakse. Mulle mõjub see tülgastavalt.
Samas on mul tõeliselt kahju, kui minu laused kellelegi haiget tegid. Ma olen kurb. Kontekst oli teine.
Meil on siiski vähemalt üks näide, kus Moskva on Eestis riigipööret mahitanud. Pean silmas 1924. aasta detsembris Tallinnas korraldatud enamlaste mässu.
Selle algatasid pigem ikka kohalikud enamlased, kes said sealtpoolt abi ja oleksid plaani õnnestumise korral veelgi saanud. Riigipöörajad olid valdavalt siiski eestlased. Selliste algatuste toetamine oli Venemaa tollase maailmarevolutsiooni kontseptsiooni juures igati loogiline, sõltumata sellest, kas tegu oli Eesti või mõne teise maaga. Aga kohalike enamlasteta ei oleks Venemaa siin midagi ette võtta saanud.
Jah, need on objektiivsed põhjendused. Paraku ei muuda need meie hirmu olematuks. Teatav annus russofoobiat on meisse kinnistunud, sest oleme põlvkondade viisi väga palju haiget saanud.
Iga väikest riiki ohustab tema naabruses paiknev suur riik. Nii on ida poolt imperiaalsed ohud meid alati kummitanud sõltuvalt sellest, kes on parasjagu Venemaa tsaar või partei peasekretär.
Loomulikult okupeeris Stalin 1940. aastal Punaarmee abiga Eesti Vabariigi. See on ajalooline fakt, mida ei kavatsegi keegi vaidlustada. Aga seda ei tohiks mingil juhul silmas pidada praegu eestlaste ja venekeelsete elanike suhteid sättides.
Mis peaks meile andma veendumuse, et Vladimir Putini juhitaval Venemaal pole imperialistlikke eesmärke? Lõpuks pole ju vahet, kas meid lömastatakse üksi või kellegagi koos.
Eesti on NATO liige. NATO ohuhinnangu järgi naudib euroatlantiline regioon rahu ja konventsionaalse rünnaku oht NATO territooriumi vastu on väike. NATO ja Venemaa koostöö on strateegilise tähtsusega ja toetab ühise rahu, julgeoleku ja stabiilsuse loomist. Nii et igasugune oht Eestile on praegu käsitletav Venemaa ja NATO suhete piirides.
Aga potentsiaalne oht on alati olemas. Küsimus seisneb selles, kuidas muutub Venemaa poliitiline tahe. Praegune NATO hinnang lähtub sellest, et Kremlis on võimul Vladimir Putin. Olles palju Venemaal käinud, tean hästi, et seal on šovinistlik-revanšistlikud meeleolud parasjagu üsna tugevad ja kui mõni sellistest jõududest peaks võimule pääsema, kujuneb olukord sootuks teistsuguseks. Aga ka siis ei laiene oht ainult Eestile, vaid kogu regioonile.
Niisiis on meil ikkagi põhjust alati kusagil taustal ohtu näha. Seepärast kasutataksegi kohalikus valimisvõitluses Vene kaarti nii järjekindlalt.
Mulle on tülgastav, kui Eesti sisepoliitikas hakatakse erakondi jagama eestimeelseteks ja mitte-eestimeelseteks. Tegelikult seisavad kõik meie erakonnad Eesti iseseisvuse kaitsel. Ükskõik milline partei valimised võidab, NATO-st ei hakka neist keegi meid välja viima.
Samas on Venemaa välispoliitiline retoorika olnud Eesti suhtes järjekindlalt vaenulik. Me ei saa ju eeldada, et siinsed poliitikud end selle suhtes ei positsioneeri.
Lugesin alles eile Venemaa parlamendi väliskomisjoni juhtide avaldust, milles öeldi, et me oleme sõbrad ja vennad.
Meenutades, et mõne aasta eest märatsesid päevast päeva Moskvas Eesti saatkonna ees vihased našistid, ei mõju selline jutt just ülearu usutavalt.
Muidugi on Venemaal jõude, kes pole suutnud seni leppida Nõukogude Liidu lagunemisega. Nad näevad Eestit ühena selle initsiaatoritest, mida me kahtlemata ka olime. Aga see ei ole Venemaa praeguse juhtkonna ametlik seisukoht meie riigi suhtes.
Küll aga on Putini valitsusel pretensioone siinse venekeelse elanikkonna, Venemaa kodanike olukorra kohta. See on vist ka nende julgeoleku ja välispoliitika kontseptsioonis kirjas, et Venemaa võtab endale õiguse vajaduse korral oma kodanikke piiri taga kaitsta.
Sellest tulenevalt näen probleemi, et Vene kodanike arv Eestis kasvab üpris jõudsalt. Ma ei ütle, et need inimesed poleks Eestile lojaalsed, aga oma kodakondsusele kohaselt on nad Venemaale veel lojaalsemad. Niisiis peaks me olema huvitatud sellest, et siinsed muukeelsed elanikud valiksid ikkagi Eesti kodakondsuse.
Miks nad teie arvates praegu Vene kodakondsust eelistavad?
Esiteks sellepärast, et Eesti kodakondsuse saamine on neile raske. Keelebarjäär on seejuures esimene takistus.
Teiseks on Eesti kodakondsuse taotlejate arv vähenenud seetõttu, et praegune viisarežiim annab Eesti alalisest elanikust Venemaa kodanikule vaba liikumise nii Venemaal kui Euroopa Liidus. Eesti kodanik peab Venemaale minemiseks viisa taotlema. Kui sul on piiri taga sugulased, sõbrad ja lähedaste hauaplatsid, on Venemaa kodakondsuse valimine juba puht pragmaatiliselt mõistetav.
Kui me näeme, et selline suundumus pole õige, peaksime midagi ette võtma.
Kas Eestil oleks viisavabadusest Venemaaga rohkem võita või kaotada?
Kindlasti võita. Kõigepealt tiheneksid turismi- ja majandussidemed. Lisaks paraneksid kõikvõimalikud suhted, sealhulgas poliitilised. Kui inimeste liikumine on vaba, näevad nad, kuidas mujal elatakse.
Euroopa Liidu ja ka NATO poliitika tugineb arusaamal, et mida rohkem me integreerime Venemaad Euroopaga, seda rohkem aitame kaasa tema demokratiseerimisele. Aga demokraatlik Venemaa ei ole oma naabritele ohtlik. Meile ei ole midagi halvemat kui suletud Venemaa.
Rõhutagem, et viisavabadus ei tähenda seda, et piiril isikuid ei kontrollita. Ka viisavabaduse tingimustes on võimalik teatud inimestele sissesõit keelata.
Millised on Eesti ja Venemaa poliitilised suhted lähemal paaril aastal. Meie riigikogu delegatsioon käis äsja Moskvas visiidil ning piirileppe ettevalmistamisega liigutakse kuuldavasti jõudsalt edasi. Seega võiks arvata, et käes on sula aeg.
Jah, ühelt poolt on need teated, mida meie delegatsioon Moskvast annab, tõepoolest optimistlikud. Teiselt poolt, kui ma loen viimasest «Eesti Ekspressist» põllumajandusministri, Isamaa ja Res Publica Liidu volikogu esimehe Helir-Valdor Seedri artiklit, julgen ennustada, et piirilepingu heakskiitmisega võib Eestis taas kord raskeks minna.
Hoolimata sellest et neli parlamendierakonda leppisid alles hiljuti riigikogu väliskomisjoni tasemel kokku ühesuguses poliitikas, ütleb Seeder, et nõusolek lähtuda Eesti NSV piirist oli viga ja lepingu preambulist loobuda ei tohi.
Millisel juhul võiks Moskval tekkida taas vajadus kleepida Eestile külge välispoliitilise vaenlase kuvand?
Meil ei ole vist teist pronkssõdurit, mida saaks ära vedama hakata. Ja praegune Eesti poliitika ei ole kuidagi suunatud spetsiaalselt Vene kodanike ja venekeelse elanikkonna diskrimineerimisele.
Olen üsna optimistlik mitte niivõrd Eesti ja Venemaa kui Euroopa Liidu ja Venemaa lähenemise osas. See on mõlemale majanduslikult vajalik.
Kas see ei ole ikkagi nagu vanakuradi vanaemaga tantsimine? Putini poliitika on demokraatiast ja euroopalikest väärtustest ikkagi valgusaastate kaugusel.
Rõhutan veel kord, et Venemaal on jõude, mis on Eestile tunduvalt ohtlikumad kui Putini välispoliitika. Demokraatiat ei suuda me Venemaale õpetada nii või teisiti. Peame arvestama, et nende demokraatiakogemus on olnud meiega võrreldes hoopis teistsugune — Boriss Jeltsini ajal diskrediteeriti seda ikka üsna jõudsalt.
Need on asjad, millega peame arvestama. Aga naabrit ei saa valida. Venemaa võib meile meeldida või mitte, me ei saa tema külje alt minema purjetada. Vastavalt sellele peame kujundama oma välispoliitikat. Seis, kus oleme tugevalt integreeritud nii Euroopa Liidu kui NATO-ga, on kahtlemata parim, mis meil kunagi on olnud.
Head naabritevahelised suhted on alati peamine julgeolekugarantii. Mis tahes sõjaline konflikt Ida-Euroopas mõjuks Eestile katastroofiliselt