Mängusaali sisenedes võtab meid vastu võimupartei kampaania, mis kutsub valima ilmeksimatuid… Monitoril jooksevad tänased päevauudised ning taustaks kõlab Lennart Meri pajatusi. Ei jää siis kriitikulgi muud üle, kui lavastaja pakutud mängureeglid vastu võtta ning päevapoliitikaga tegelema hakata.
Enne aga tänu ühe puhtkunstilise elamuse eest. Minu jaoks oli lavastuse kõrghetkeks Tõnis Mäe lavale ilmumine. Sellest kiirgas äkki sellist sõnatut mõistmist, kaastunnet ja armastust Hamleti suhtes, et sai selgeks: too lavastaja tahtel esimesest näitlejast esimeseks muusikuks muutunud tegelaskuju polnud sugugi pärit lihtsalt üleeilselt Tõnise kontserdilt.
Omal ajal Mikk Mikiveri juhendamisel ebalevaid näitlemiskatsetusi teinud Mägi on tänaseks jõudnud tasemeni, et mängida maailma dramaturgia kõige keerulisemaid rolle nii, et Mikk taevaserval rõõmustaks.
Indrek, poliitik või näitleja?
Teine vapustus tabas mind pärast etendust, kui minuga kaasas olnud kolm noort neidu väitsid kui ühest suust, et neile olevat kõige enam meeldinud Indrek Saare mäng Claudiusena. Jäin neid lausa ammuli sui kuulama, sest mulle tundus, et muidu hea näitleja Saar ei mänginud seekord üldse kedagi ega midagi.
Jah, natuke täpsem pilk ja rõhutatum žest, pisut ehk kontrastsem olek, kuid muidu nii igapäevane Indrek meie fraktsiooni toast. Nähes tütarlaste vaimustust, mõistsin, kui täpselt oli Saar tegelikult tabanud olukorda, mille oli ette andnud lavastaja ja mis kavalehel sõnastus lauses: «Tegevus toimub Taani võimupartei peakorteris.»
Kui see on tõepoolest nüüd näitlejate poolt nii oodatud ja kardetud isiksuse ja maski täielik kokkulangemine, siis selle üle ei peaks tõsiselt mõtlema mitte näitleja, vaid tipp-poliitik Saar.
Kes aga täiest jõust mängis, oli Peeter Tammearu kantsler Poloniusena. Eelmise kuninga hall kardinal sebis ja õiendas, püüdis ikka kõiki niite käes hoida ja uut kuningat väsimatult õpetada, kuid tundis seljakarvadega, et pind hakkab jalge alt kaduma… Ka selliseid poliitikuid Toompeal veel leidub. Nende «parem enne» on küll möödas ja omal ajal tuhandetesse ulatunud häältesaak hakkab vähenema…
Saare ja Tammearu täpne koosmäng näitas meile kahte erinevat poliitpõlvkonda: Jeltsin ja Putin, Laar (või Kallas?) ja Ansip. Isiksuslikkus väheneb, poliittehnoloogiline efektiivsus seevastu suureneb.
Rohkem oleks ehk võinud viidata Claudiuse sisemisele rõõmule jalus tolgendava eelmise põlvkonna kadumise üle. Tammearu meisterlik teksti valdamine koos erakordselt intensiivse esitamislaadiga on aga meie lavadel üsna harvaesinev (meenub Helene Vannari aastapreemiaroll «Keskööpäikest» päikesest).
Kersti Heinloo näitab Opheliana võimukoridoridest nii tuttavat naisbroilerit. Mõistes, et tema noorpõlvearmastus eemaldatakse nomenklatuurist, kaotab ta Hamleti suhtes momentaanselt igasuguse huvi, nii et viimase raevutsemine mõjub talle kui hane selga vesi. Et teises vaatuses karakter enam ots otsaga kokku ei tule, pole näitlejanna süü.
Epp Eespäev on kahtlemata meie lavade edukaim Gertrud (kolmas kord juba!). Oma tähetunniks peab ta ootama lavastajat, kes kontseptsiooni Gertrudi peale üles ehitaks. Et see on võimalik, näeb Valeri Fokini lavastuses Peterburi Aleksandra teatris.
Kõige vähem sobis laval kujutatud Stenbocki lossi Üllar Saaremäe Hamlet. Kohati läks mõte isegi vastuolule Baskini taotluse vahel teha poliitteatrit ning Saaremäe soovi vahel esitada tingimata selle unistuste rolli kõik monoloogid (näiteks videosse võetud stseen hauakaevajaga tundus lavastaja idee seisukohalt küll täiesti liigne).
Siis hakkasin aga mõtlema, millal olen näinud taolist raevunud ning pidevalt närvivapustuse piiril olevat Saaremäed, nagu ta esimeses vaatuses mängis (esietendusel ehk isegi liigse näitlejakrambiga)… Ja meenus, et siis, kui ta räägib oma riigis ja linnas toimuvaist lollustest…
Aga ega sellist Saaremäed/Hamletit rahvas tahagi Stenbocki lossis näha, isegi viimastel linnavolikogu valimistel polnud ta kümne enim hääli toonu hulgas. Kui kontseptsiooniks on tõesti see, et ega meil jäägi võimu sigaduste vastu muud üle, kui tühjalt jaurata (Rahvakogu!) ja ennast tapale viia lasta, siis oli ka Saaremäe mäng täpne.
Tõnis ja Kärt, aplaus!
«Hamletit» üsna palju näinud inimesena on mind lisaks üldkontseptsioonile alati huvitanud tuntud tekstide tõlgenduslik novaatorlus. Seekordne «Hiirelõks» Tõnis Mäe ja Kärt Johansoni esituses miksimaks estraadišlaagreid ballaadiga Gonzago mõrvast tundus lausa geniaalne ja olen kindel, et üsna harva (kui üldse kunagi?) on näidendi seda stseeni katkestatud vaheaplausidega.
Nüüdisaegselt parteiline oli ka Claudiuse ja Poloniuse etiketikohane reageering sellisele teeneliste kunstimeistrite väikesele sigadusele.
Rabav ja kontseptuaalselt põhjendatud oli Claudiuse kuulsa palvemonoloogi («Mu süü on jälk…») etendamine mingi (justiitsministri?) televabanduse proovina. Asjatult oli stseeni algus aga viidud külgrõdule, kus nii sisu kui ka vorm läksid osale publikust lihtsalt kaduma.
Muidugi ei lase vana Shakespeare end lõplikult ära keerata ja hakkab vastu, sest lugu (mis muide vaatamata suurtele kärbetele Baskinil siiski hästi jookseb) tuleb ju lõpule viia. Teine vaatus mõjub seetõttu pigem otste kiire kokkutõmbamisena. Pikad videolõigud näitavad, et väljamõtlemise jõud on hakanud tegijail raugema.
Laertes (Robert Annus) ja tema karakteriloogika pole lavastajat üldse huvitanud. Teha tordikirsina Horatiost (Eduard Salmistu) Fortinbrase agent, siis ta (Baskini variandis surematute) Rosencrantzi (Tarvo Sõmer) ja Guildensterni (Velvo Väli) poolt maha lasta ning väike nuhk ja poliitbroiler Osric (Indrek Appinise täpne ja meeldejääv roll!) troonile tõsta on vaimukas ja ehki isegi Eesti tulevikku ettenägev, kuid näidendi loogika seisukohalt mõistagi põhjendamatu.
Kokkuvõttes aga: tegemist on kindlasti särava leheküljega nii meie hamletoloogias kui ka Roman Baskini lavastajabiograafias, selle aasta suveteatrist rääkimata. Kes saab, mingu vaatama!