Monday, February 20, 2012

Mis saab Ida-Virumaa tegevuskavast?

15. veebruar 2012 Põhjaranik

Jaak Allik.

6. veebruaril vastas peaminister Andrus Ansip riigikogus ligi tund aega sotsiaaldemokraatide küsimustele, mis puudutasid valitsuse poolt 2010. aasta septembris heaks kiidetud Ida-Virumaa tegevuskava 2010-2014 täitmist.

Midagi rõõmustavat tal teatada polnud, kinnitust leidis möödunud aasta lõpul Postimehes ajakirjanik Nils Niitra tehtud kokkuvõte “Valitsus lükkas Ida-Virumaa tegevuskava kalevi alla”. Seda, et see kava, millele kulutasid oma aega ja energiat paljud Ida-Viru omavalitsusjuhid ning spetsialistid, oligi valitsuserakondade poolt mõeldud pigem valimiseelseks propagandaks kui tõsimeelseks täitmiseks, näitas ka fakt, et kogu selle küsimuse arutamise ajal ei viibinud paralamendisaalis ühtegi Reformierakonna ega IRLi liiget, ka Ida-Virust valituid mitte.

Peaminister tõdes, et riigieelarves ei ole Ida-Virumaa tegevuskava vahendeid eraldi välja toodud ning rakendusplaan sisaldab põhiosas tegevusi, millega tegelevad ministeeriumid igal aastal niikuinii. Ka edaspidi ei olevat oodata, et Ida-Virumaa arendamiseks mõeldud tegevusi hakatakse eraldi eelarveridadena rahastama.

Mõned tema toodud näited “positiivseist arenguist” tõestasid pigem küll vastupidist. Nii teatas ta, et Ida-Virumaa on saanud keskmisest enam toetusi sotsiaalküsimuste lahendamiseks, seda nii töötukassast, sotsiaalministeeriumi vahendeist kui ka toimetulekutoetusest. Kuna on aga teada, et neid vahendeid jagataks kindlate valemite alusel ja vajaduspõhiselt, siis tõestab see näide vaid seda, et Ida-Virumaal on lihtsalt rohkem abivajajaid.

Samalaadne oli ka valitsusjuhi teine “edusõnum”, mille kohaselt on Ida-Virumaal töötute arv vähenenud 15 129-lt (2009. aastal) 10 305ni (2011. aastal). Oma vastukõnes tõdes Jevgeni Ossinovski, et töötuse tase on langenud kogu Eestis, kusjuures Ida-Virumaal 18%, aga mujal 27%, mis tähendab seda, et maakond jääb iga kuuga üha enam ja enam vaeslapse rolli. Kui 2010. aastal oli Ida-Virus 19% kogu Eestis registreeritud töötutest, siis aasta hiljem oli see näitaja 22%.

Tegevuskava rakenduskavas olid paljude konkreetsete meetmete teostamiseks märgitud aastad 2011-2012. Paraku ei teadnud peaminister midagi rääkida ei eesti keeles õpetavate pedagoogide 30%-lisest palgalisast, ei tervishoiutöötajate, riigiametnike ja politseinike töö motiveerimiseks kavandatud lisakoefitsientide süsteemist ega ka spetsiaalsetest stipendiumidest avalik-õiguslikes ülikoolides edasiõppijaile.

Endiselt on otsustamata sisekaitseakadeemia võimalik Ida-Virumaale viimine ja tehnilise infrastruktuuri strateegiline planeering, uudiseid polnud ka EASi lisatoetuste kohta Ida-Virumaa tööstusprojektidele. Peaministril puudus ka seisukoht Jõhvi-Narva maanteelõigu kiirendatud korras rekonstrueerimise vajaduse kohta.

Seda kuuldes jäi üle vaid tõdeda, et paljude tegevuskavas ettenähtud meetmete rakendamiseks pole riigil valitsuskoalitsiooni prioriteete arvestades raha. Hämmastav on koalitsiooni pidev vastuseis ka kõige väiksematele hea tahte žestidele meie nende kaasmaalaste suhtes, kes pole Eesti kodanikud ja kellest paljud elavad Ida-Virumaal.

Esitasin valitsusjuhile küsimuse eesmärkide kohta, mida taotleb selline poliitika, mis toob kaasa nende inimeste jätkuva kibestumise ja võõrandumise Eesti riigist. Pidasin seejuures silmas valitsusliidu keeldumist maksta Tšernobõli veteranidele 130 eurot ravimiraha aastas ning mitte lubada alalise elamisloaga isikuil omandada niinimetatud piiritsoonis kuni 0,2 ha suuruseid aianduskrunte.

Sellele küsimusele vastamise asemel süüdistas peaminister just mind kibestunud suhtumises ning leidis, et Ida-Virumaa probleemid on tekitatud Nõukogude võimu rahvuspoliitiliste otsuste ja Nõukogude tööjaotuse läbi, mis pani mingid tehased ainult ühele kaugel Vladivostokis või Uuralites asuvale tehasele allhanget tegema.

Loomulikult pole kellelgi soovi süüdistada tänast valitsust kõikide Ida-Virumaa probleemide tekitamises. Kuid näha neis vaid “nõukogude aja igandeid” pole küll pädev ja jätab mulje, nagu poleks valitsusjuht näiteks Kreenholmi pankroti põhjustest midagi kuulnud.

Küll on aga valitsuse ülesanne otsida ja leida probleemidele lahendusi. Nagu näitas arupärimine parlamendis, just sellega praegune valitsus aga sihipäraselt tegeleda ei soovi. Pole ju ükski kõne all olnud Ida-Virumaa sotsiaal-majanduslikest probleemidest opositsiooni poolt välja mõeldud. Need on ausalt kirjas tollessamas valitsuse enda koostatud tegevuskavas.

Kuna ühegi teise maakonna kohta pole sellist kava koostatud, näitab see, et vähemalt 2010. aastal sai valitsus aru just Ida-Virumaal kujunenud olukorra äärmuslikkusest. Hiljuti ilmutatud tervise arengu instituudi tehtud maakondade tervise ja heaolu ülevaade rõhutab taas, et enamik negatiivsematest näitajatest on Ida-Virumaal. Eriti kurb on, kui inimesed küll nagu mõistavad kiire reageerimise vajalikkust, aga seda ikkagi ei tee.

Mida sellises olukorras ette võtta? Praegune valitsus püsib tõenäoliselt 2015. aastani. Loomulikult võib opositsioon taas ja taas valitsuse tegevusetusele tähelepanu juhtida ning teebki seda, aga reaalselt võiks midagi muutuda vaid juhul, kui seda hakkaksid valitsuselt nõudma ka Ida-Virumaalt valitud Reformierakonna ja IRLi parlamendiliikmed. Neilt omakorda aga avalikkus ja ajakirjandus.

No comments: