Jätaks ehk Kulka rahule.

Sirp 13.mai 2011

Kultuurkapital on olnud uuel iseseisvusajal üheks kõige paremini toimivaks riiklikuks rahajaotusmehhanismiks, mida tõestab nii korruptsioonisüüdistuste praktiline puudumine kui ka oluline kasu, mis temast meie kultuurile on tõusnud, olgu see loominguvõimaluste laienemise kui kirjastustegevuse, õppetoetuste, väliskontaktide , festivalide vms.näol Tõestuseks on ka imetlus ja kadedus, mida see süsteem on tekitanud kõigis temaga tutvunud välismaistes kultuuritegelastes .Selline institutsioon sai sündida vaid 90-ndate alguse õigusjärgsuse tuhinas , konkreetselt peame olema tänulikud tolleaegsele ministrile Paul-Eerik Rummole ning Riigikogu poolt asja vedanud Tõnu Tepandile, kellest sai ka esimene Kulka nõukogu aseesimees (esimeheks on teadupärast Kultuuriminister)
Loomulikult pole asja ega seadust, mida ei saaks paremaks teha, kuid jagan Rein Lang kartust, kes arvab, et seadusemuutmise Riigikokku toomine avaks Pandora laeka, kus asja hakkavad otsustama erinevate ministeeriumide ametnikud (seadusemuudatus peab ju läbima valitusesisese kooskõlastusringi) ning parlamendipoliitikud, kellest enamikul on Kulka toimimisest väga udune ettekujutus, selja taga aga mitmesugused (ja sugugi mitte ainult kultuuri- ja spordiringkondadest pärit) lobigrupid. Meenutagem, millist kahju tegid kulka praktikale ja mainele Riigikontrolli asjatundmatu audit või lapsajakirjanike sulepeast imetud „skandaalikesed“ .
Viimasel ajal on Kulka aadressil kõlanud mitmeid läbimõtlemata või lausa valesüüdistusi. Mitte sentigi sellest rahast, mis Kulka loomisel talle tegevustoetusteks eraldati . pole läinud kultuuriehitustele.. Muusikaakadeemia, Kumu ja ERM-i ehitamise osaliseks rahastamiseks muudeti Hasartmängumaksuseadust, ning eraldati sellest maksust Kulkale täiendav raha. HMS § 7 lg(2) p.1 kõlab : „ Eesti Kultuurkapitalile – summas, mille suurus vastab 46 protsendile hasartmängumaksu kavandatavast laekumisest ja millest 63 protsenti eraldatakse kultuuriehitistele“. Selle sihtlaekumise võib muidugi ära võtta ning finantseerida kultuuriehitisi teisti, kuid ma ei usu, et leiduks rahandusminister, kes täiendavalt antud raha lihtsalt Kulkale tegevustoetusteks jätaks
Kõlab ka etteheide, et Kulkat kasutatakse Kultuuriministeeriumi eelarve „aukude“ lappimiseks .Meenutagem kõigepealt, et juriidiliselt on kultuurkapitali eelarve Kultuuriministeeriumi eelarve osaks, tegemist on sama maksumaksja rahaga.. Olukorras, kus ministeeriumi tegevustoetuste maht langes 20-30 % võrra, oli see iga kultuurivaldkonna spetsialistide (sihtkapitalide nõukogude) suveräänne otsus, millised tegevused lõpetada ja millised hädast välja aidata.. Ma arvan, et me võiksime neid otsuseid ja otsustajaid pigem tänada, selle eest, et meie kultuur on raskeid aegu üle elamas ilma väga suurte kaotusteta,. Täiesti mitteasjalik ja pigem mõnede tegelaste kadevõimetust näitav, on kulka „klientide“ vastandamine n.ö. omandivormi alusel. On loomulik , et riigi-ja munitsipaalasutuste põhitegevuse kulud kaetakse eelarvest. Sama loomulik ja seadusekohane on aga ka see, et n.ö täiendava tegevuse (väliskülaliste kutsumine, esinemised rahvusvahelistel festivalidel ja konverentsidel, kirjastustegevus, kunstiostud jne) rahastamisel konkureerivad riiklikud kultuuriasutused võrdsel alusel eraalgatusega ning otsustav on vaid projekti kvaliteet ja tähenduslikkus. On kurdetud ka seda, et liiga suur osa Kulka eraldistest toimub läbi loomeliitude või on suunatud iga-aastastele festivalidele. Kuid loomeliitudele eraldatav raha ei lähe ju bürookuludeks vaid nende kaudu toimivaiks konkreetseiks tegevusteks , olgu see siis kunstirahva koolitus, (aastapreemiate) konkursid või ka Kulka seadusega täiesti kooskõlas oleva abi osutamiseks loomeinimestele. Loomeliite peaks pigem käsitlema Kulka käepikendustena eraldiste efektiivsemaks ja õiglasemaks toimimiseks,. Festivalide puhul aga mõelgem, mis on siiski meie kultuuriõhustikule olulisem kas näiteks PÖFFi, Baltoscandali ja Viljandi Pärimusmuusikafestivali kõrgetasemeline ja regulaarne toimumine või mõni rahastamata jäänud filmiidee või väga kitsale publikusegmendile suunatud teatriprojekt.
Kulka edu tagatiseks on seni olnud tema poliitiline sõltumatus ning mehhanism, mille kaudu otsustajatering vahetub iga 2 aasta tagant ning on endasse „haaranud“ juba sadu loomeinimesi. Kord , mille kohaselt Kultuuriminister valib talle esitatud kandidaatide hulgast sihtkapitalide liikmed , kuid samas ei tohi omaltpoolt kedagi lisada, toimis suurepäraselt, kui avalikustati kõik kandidaadid ja nende esitajad ning minister pidi oma valikuid põhjendama Laine Jänes loobus sellest tavast ja kohe tekkisid pinged. Väga tähtis on ka kulka seadusekohane paindlikkus – mistahes ettekirjutiste, kokkulepete ja raamide (sealhulgas ka arengukava) puudumine , mis tähendab iga sihtkapitali iga otsuse täielikku suveräänsust lähtumaks vaid otsustajate paremast äranägemisest ja südametunnistusest Kui midagi ette heita, siis tendentsi, et sihtkapitalid on viimasel ajal ehk liialt lasknud endale teha unifitseerivaid ettekirjutusi nii Kulka organisatsioonilise (sisulistesse otsustesse üldse mitte sekkuda tohtiva) juhataja kui ka Nõukogu poolt. Ning ikka ja jälle korduvat tõbe, mille tulemusena hakkavad sihtkapitalide liikmed teise ( mõne isiku puhul neljanda) tegevusaasta lõpuks unustama, kelle esindajatena on nad kapitali läkitatud ning tundma ennast Jumala poolt kogu valdkonda korrastama ja juhtima kutsutud isikutena , kes jagaksid nagu omaenda raha. Aga siis ongi aeg lahkuda ning anda koht maisematele olenditele.
Mis aga puutub arengukavasse, siis ma ei loe taolisi dokumente kuna pole näiteid nende reaalsest toimimisest..

Jaak Allik
Kultuurkapitali Nõukogu esimees 1995-1999