Statistika või suured valed?

Eesti Päevaleht 24.05.2011

Mäletavasti on viimasel kümmekonnal aastal riigieelarve aruteluga alati kaasnenud loomeliitude ja kultuurirtegelaste kurtmine selle üle, et kultuuri osakaal riigieelarve kulude kogumahus pidevalt langeb. Ka hiljuti asutatud Kultuurikoja loomise üheks algpõhjuseks oli veendumus kultuuri alarahastatusest. Valitsused pole nende kurtmiste peale küll raha juurde andnud, kuid on olnud seni vähemasti häbelikult vait.
Andrus Ansipi poolt 20.mail Vikerraadio „Reporteritunnis“ tehtud avaldus, et kuna Eestis investeeritakse kultuuri võrreldes teiste EL-i ja OECD riikidega kõige rohkem siis pole mõeldav , et seda osatähtsust veelgi suurendataks, vaid tuleb hoopis koondamistele ning tootlikkuse tõstmisele mõelda, on andnud kultuuripoliitikale Eestis täiesti uue suuna. Peaminister tugines seejuures Eurostati andmetel, mille kohaselt aastatel 2001-2009 olevat Eesti kulutused kultuurile jäänud 2 kuni 2,3 protsendi vahele SKT-st (sisemajanduse kogutoodangust)
Jätaksin reformierakonna ideoloogide hooleks soovituste andmise , milliste konkreetsete vahenditega tõsta kultuurisfääris tootlikkust , küll aga süveneksin pisut Peaministri poolt esitatud arvudesse. 2009.aastal oli Eesti SKT 210,3 miljardit krooni, millest 2,3 % on 4,8 miljardit. Samal aastal oli Kultuuriministeeriumi eelarvekulude kogumahkuks 2,38 miljardit, ehk 1,12 % SKT-st. (selle summa sees oli teatavasti ka Rahvusringhäälingu eelarve -379.1 miljonit ja riiklikud kulutused spordile). Kui isegi vaadata kogu statistilise eluvaldkonna „vaba aeg, kultuur ja religioon“ kulusid, siis 2009.aastal oli selleks 2,659.miljardit Eurostati teadmisel peaks siis kusagil kivi alla peidus olema veel 2,15 miljardit kultuurikulutusi.. Kus see kivi asub? Ehk on Eurostat lisanud riigi kulutustele ka kohalike omavalitsuse kulud, mis tähendaks, et umbes 18 miljardilisest omavalitsuste kogueelarvest, kulus kultuurile üle kahe miljardi? Tahaks teada, kuidas need andmed saadud on ja kas nii on tehtud ka teiste riikide puhul , kus maksusüsteemid on meist erinevad ja just kohalike eelarvete kaudu kuulub ümberjaotamisele suurem osa maksurahast.Ning muidugi ka seda, milline on mõiste „kultuur“ maht Eurostati mõttes ning kuivõrd on see riikide vahel võrreldav. Kui Peaminister omab neid andmeid, siis ootaks avalikustamist, vastasel korral on tema suunanäitamine kultuurisfääri koondamisele vähemasti ennatlik.
Asjal on aga veelgi huvitavam pool. Teatavasti oleme oma kaitsekulutustelt (ligi 2% SKT-st, mis kahekordselt ületab Leedu ja Läti kaitsekulutusi) NATO parimate poegade hulgas ning hiljuti oli kuulda ka , et meie hariduskulutuste osakaal SKT-st on selgelt üle Euroopa keskmise. Hiljuti teatas peaminister infotunnis, et sisejulgeolekule panustame me kogunisti 2,4% SKT-st, ( ligi 5 miljardit krooni !?) , mis on kaks korda rohkem kui skandinaaviamaades Kultuuris oleme siis nüüd lausa esimesed. Väga tahaks teada , milliste elusfääride arvelt me siis nii „priiskame“ ehk kuidas jaguneb „kogu SKT pirukas“ võrreldes teiste Euroopa riikidega. .100% on ikkagi 100% nii meil kui Euroopas aga meie maksukoormus, s.t eelarve kaudu ringijagatav SKT on seejuures Euroopa üks madalamaid (33,5%), seega hoiame me millegi arvelt ju kõvasti kokku. Just see peaks olema maksumaksjaile ja valijaile igapäevaselt teada ning otsustamiskohaks.. Taolist statistikat pole ma aga isegi Europarlamendi analüütikute abil suutnud kusagilt leida.Kui Peaministril see on , siis paluks ka selle avalikustamist ning kommenteerimist.. Kui aga pole, siis osutub kogu SKT protsendile rajatud jutt lihtsalt propagandistlikuks müraks ning on vaid kinnituseks vanale kõnekäänule väikestest valedest , suurtest valedest ja statistikast.
Kui aga kultuuriinimeste igapäevasele tunnetusele ja nende viletsaile (Eesti keskmisest 30% madalamaile) palkadele vaatamata,osutubki õigeks, et meie kulutused kultuurile on Euroopas suhteliselt suurimad, siis teha sellest järeldus,et kultuurisfääri tuleb koondama ja seal tootlikkust tõstma hakata, on tõeliselt raamatupidajalik. Riigimehest peremees mõistaks ju ilma põhiseadust lugematagi, et Eesti riigi õigustuseks on ainult meie kultuur, mille läbi aegade säilimise teenistuses peavad olema nii majandus kui riigikaitse.
Jah, sel miljonisel suguharul, kellest veerand käib iga viie aasta tagant ühel platsil koos laulmas, on kaks ooperiteatrit, kuus avalik-õiguslikku ülikooli, 2500 ajaloomälestist ja nüüd tahab ta ehitada ka oma Muuseumi kuhugi kolkasse paarsada kilomeetrit pealinnast! Egiptus on läinud ajalukku püramiidide ja Hiina oma Suure Müüriga .Eesti rahvas saab sinna minna ainult oma „igemepaistetuslikult suure“ kultuuriloome ja selle tarbimisega.Seda paistetust ravima hakata oleks põhiseadusevastane, seega kuritegelik.
Kui me tõesti kulutame kultuurile suhteliselt enam kui keegi teine Euroopas, siis me peaksime selle üle uhked olema. Ma kardan aga, et see pole tõsi.