Kultuur ja statistika

Postimees 6.juuni 2011

Kõnekäänd, mille järgi on olemas väikesed valed, suured valed ja statistika,pole kindlasti mõeldud tublide statistikute töö halvustamiseks. Pigem annab see mõista, et arvud on pelgalt arvud ning võimaldavad endaga suvalist manipuleerimist . Mäletavasti oli suureks ststistikafänniks Vladimir Lenin, kelle mõned teosed lausa kubisevad arvudega mängimisest.Selles osas olid tublid ka tema järglased, tõestamaks mistahes asendist sotsialistliku süsteemi üleolekut kapitalistlikust. Nõukaaegsed inimesed mäletavad kindlasti, et 1913.aasta Venemaast oli meile kujutatud pilt kui mahajäänud,harimatust ja peaaegu orjanduslikust riigist. Nüüd oleme saanud teadlikuks, et just see aasta oli kapitalistlikule ning demokraatlikule arenguteele asuva Venemaa jaoks kõige lootustandvam ning küllap on seegi statistiliselt tõestatav.
Viimaste nädalate ootamatuks statistiliseks avastuseks kujunes teade, et Eesti on Eurostati andmeil valitsemissektori kulutuste osakaalult SKT-st (2,3%) Euroopas esikohal. (Postimees 19.05) .Meie statistikalembene peaminister ruttas sellest Vikerraadio „Reporteritunnis“ järeldama, et kultuurisfääris tuleks tootlikust efektiivsemaks muuta ning sinna pole lisainvesteeringuid vaja.
Nähes andmeid,mille alusel valitsemissektor kulutab kultuurile Eestis suhteliselt neli korda rohkem vahendeid kui Saksamaal ja 2,5 korda rohkem kui Soomes või Rootsis, jääks iga inimene, kes on vähegi tuttav nende riikide kultuurieluga, loomulikult mõtlema, mida tegelikult need arvud peegeldavad. Kas ikka tõesti ühe või teise valitsuse kultuurilembust või ehk hoopis erinevate riikide maksusüsteemide ja ajalooliselt väljakujunenud omandivahekordade einevusi?. Asja lähemalt uurides selgubki, et Eurostati reeglistiku järgi loetakse valitsussektori hulka kõik asutused ja institutsioonid mille eelarvest üle 50% tugineb riigi või omavalitsuse toetusele. Sel juhul arvestakse valitsussektori kulutuste hulka ka asutuse omatulude (piletimüügi, reklaamilepingute, sponsorluse jms,) arvel tehtav. Näitena võime tuua kasvõi MTÜ Viljandi Pärimusmuusika Keskuse, mille eelarvest 2010.aastal moodustas valitsussektori toetus 53%.Seetõttu kandus aga ka ülejäänud 47% (kaasarvatud ka välissaatkondadelt saadud abi) statistiliselt rõõmsalt meie riigi poolt tehtud kulutuste hulka. Asutuste puhul, kus riigi toetus moodustab alla 50%, jääb nende omatulu alusel tehtav aga valitsussektori kulutustest välja. On selge, et väikeriikides, eriti postsotsialistlikes väikeriikides, on suur enamik kultuuriasutusi paratamatult riigi või kohaliku omavalitsuse omandis . Eraomandi teke ja erasponsorlus on ju meil alles esimese põlvkonna saavutused. Siia aga tuleb lisada veel Eesti maksusüsteemi spetsiifika- nii tavatähenduses ettevõtte tulumaksu puudumise , kui ka seaduse mis otsesõnu keelab spsonsrlust ettevõtlustulust maha arvata , mitte aga ei soodusta seda .USA-s ja ka mitmetes Lääne-Euroopa riikides on aga just riigi poolt erettevõtlusele tehtavad maksusoodustused riigi kultuuritoetuse üheks põhivahendiks, mida Eurostat riiklike kultuurikulutustena mõistagi ei mõõda.
Ja ongi kogu mõistatuse lahendus. Lisada võime siia muidugi veel ka selle, et statistilisse valdkonda „kultuur, vaba aeg, religioon“ kuulub ka palju sellist, millel kultuuriga üsnagi kaudne seos (näiteks erakondade riigielarveline rahastamine) ning muidugi fakti, et oma maksukoormuselt ning seega ka eelarve kaudu ümberjaotatava SKT suhteliselt mahult oleme Euroopas viimaste hulgas (tolle sama Eurostati 2008.a. andmeil Eestis 39,9% EL keskmise 46,9% kõrval ).Rääkimata muidugi meie SKT absoluutsest väiksusest, mis ei tee tühjaks seda, et üks Euroopa tasemel kultuurinähtus (olgu või sümfooniaorkestergi) vajab oma edukaks toimimiseks kõikjal Euroopas paratamatult ühepalju raha .
Tehes järeldusi meie kultuurisfääri efektiivsuse kohta võrreldes teiste elusfääridega võiks valitsusel silme ees olla hoopiski teistsugune statistika, mille kohaselt 2011.a. I kvartali keskmise palga võrdluses on kultuurivaldkonna keskmine palk 19-ne võrreldava valdkonna seas 16 kohal, jäädes Eesti keskmisest palgast maha 167 euroga.Kõrgkooli lõpetanu brutopalk on pärast kooli lõpetamist kunstide alal aga kõige viimane ehk 9842 krooni. Teades (tänu Eurostatile), et kultuuritarbimiselt on Eesti endiselt kõigi näitajate poolest Euroopa esikümnes , võime küll vaid imetleda meie kultuurisfääri kõrget tootlikust.