Törtsuke keelepeksu Savisaarest

Sirp 20 05.2011
Tuuli Koch „Savisaar –tujukas mängur“
Ajakirjade Kirjastus, Tallinn 2011,190 lk


„Savisaare karisma ja energia on seletatamatud.On naisi, kes juba 1990.alguses riigikogu koridorides liikudes heitsid tema lähendes teadlikult pilgu kõrvale.Nad ei julgenud lihtsalt proovida, kas see MISKI teeb imet ka nende peal, kui nad lubavad oma pilgu ühte Savisaare rohekashallide silmadega“
Tuuli Koch
Kõige õnnelikum idee, mis Tuuli Kochile Savisaare-raamatut kirjutades pähe tuli, oli sellele isikunimede registri lisamata jätmine. Sest Savisaare-huviline lugeja oleks kaupluses raamatut avades kindlasti märganud, et sellest puuduvad nimed nagu Marju Lauristin, Küllo Arjakas, Heinz Valk, Rein ja Andra Veidemannid, Andres Tarand, Andrus Öövel aga ka Ülo Nugis, Tunne Kelam, Vaino Väljas, Mikk Titma, Mart Siimann, Juhan Parts ning koguni Mihhail Gorbatšov, Boriss Jeltsin ja Toomas Hendrik Ilves. Ning lugeja oleks saanud aru, et sellest raamatust puudub ka Edgar Savisaar- poliitik, publitsist, Rahvarinde looja, opositsioonijuht, ekspeaminister ja linnapea. See raamat kõneleb ilmselt kellestki või õigemini ,millestki ,muust. Pealiskaudse lehitsemise järel oleks lugeja tõstnud Tuuli Kochi teose raamatupoe isikuraamatute või poliitikaletilt sinna nurgakesse kus kopitavad anekdootidekogud ja seal olekski ta õige koht, kui meil süvenemisel ei tekiks kahtlus, et tegemist võib olla hoopiski armastusromaaniga . Tegelikult vist eesti esimese sado-maso armastuslooga. Teose peategelaseks on kunagise noore keskerakondlase tänaseni püsiv armastus müütilise seksuaalvägilase vastu, keda ta nimetab (ja vist ka peab) Savisaareks. Too tegi kunagi oma kabinetis Tuulile ilmse alapakkumise, kutsudes teda vaid pealinna meediajuhiks ,või siis lasi Tuuli ennast tõesti mingis meeltesegaduses Priit Hõbemäel ära hirmutada ja jättis seepärast tolle pakkumise vastu võtmata. (lk.3) See valeotsus on ilmselt pannud pitseri kogu Tuuli edasisele elule, tehes sellest tõeliselt sadomasohhistliku kättemaksuakti nii iseendale kui tollele Edgarile. (Naudingu kõrghetkel - rahaskandaali puudutava artikli avaldamise eelõhtul kell 23.15, pöördubki ta SMS-is oma ohvri ja paleuse poole just sõnadega :„Armas Edgar“ lk.96). Kogenud Merit Kopli ja Kalle Muuli muidugi taipasid, keda usaldada kirjutama Savisaart kompromiteerivat lugu (lk.96). Saades teada, et Kaitsepolitsei kuulas juba vähemalt 2010 aasta algusest pealt kõiki Edgar Savisaare telefonikõnesid, jälgis tema SMS-s ja inimesi, kes teda külastasid (lk.103), oleksid 99 ajakirjanikku 100-st asunud loomulikult kirjutama artiklit riigist , kus selline asi on opositsiooniliidri ja pealinna linnapea suhtes võimalik ning uurima ,kas selles riigis jälitatakse pidevalt kõigi erakondade juhte.Tuli leida see üks ja ainus, kes jälitajate poolt laualepuistatud raasukeste põhjal kirjutaks artikli, mis kaks ja pool kuud enne valimisi opositsioonijuhi hävitaks ja valitsusele võidu kindlustaks. Mõistusele taolise teo puhul apellerida polnuks võimalik, võis vaid apellerida tunnetele ning „Postimehe“ juhid teadsid täpselt ,millise kivi all need magusvalusad kired asuvad.
Mõistusega pole palju tegemist ka Tuuli Kochi nüüdseks kaante vahele saanud raamatus. Kokku on kogutud ning kriitikavabalt tarbitud mõningane hulk Savisaare kohta alati ringlevast poliitilisest keelepeksust (a la lk 65 : „2007.a. valimiste järgi oli isamaalastel väga suur kiusatus sõlmida kokkulepe Keskerakonnaga.“ Autoril ei teki seejuures küsimust „milleks?“ – kui kahe peale kokku oli neil Riigikogus vaid 48 kohta?) Tegelik Savisaar eksisteerib teoses vaid 2003.aastal Urmas Otile antud intervjuus, mis hõlmab veerandi kogu üllitise tekstimahust ning mille taasavaldamine Tuuli Kochi autorinime all tundub pehmelt öeldes kummaline. Muus osas on monograafia peakangelasteks valitud „ Savisaare tõeline nõrkus – mõttetruudusetud (?) naised“ nagu võime raamatukese tagakaanelt lugeda.Kuna aga ka nendest ei tea autor peale tüütuseni korduva „vihmavarjuhoidmise“ tegelikult ju midagi, siis taandubki kogu käsikiri unistuste Casanova vägevust ning karismat kujutavale epiteetide jadale. Autor paistab oma väljamõeldist võtma ise nii tõsiselt, et seletab koguni Savisaarte abielulahutustki sellega, et Vilja ei suutnud enam taluda mehe ümber tiirlevaid „uusi ja uusi siresääri“(lk 168) ning „lugematul hulgal selle mehe posistiooni ihalejaid“(?? lk. 164).Hüpoteesi kinnituseks on raamatu tagakaanele paigutatud foto autorist endast , kes on Vilja kiiva pilgu all oma kangelast embamas .
Tuuli Kochi analüüsivõimest võiks tuua palju näiteid - piirdume vaid ühega :„Miks ei saa Saavisar kunagi suureks? Seepärast, et ta liigub küll suurepäraselt ülespoole, aga kusagil tipu lähedal kukub sinusoidina tagasi alla. Siis on ta õnnetu, siis on kõik teised süüdi ja siis ta nutab“(lk.57). Sinna, kust teised autorid analüüsi alustaksid, paneb Koch oma trigonomeetrilises mõttekäigus punkti ja läheb lihtsalt järgmise teema juurde.
Raamat ,nagu enamik samasuguseid ,on mõistagi toimetamata (toimetaja Jaanus Hämarsoo) ja sisaldab hulgaliselt faktivigu.Eriti kurb on nende esinemine teleseriaali „ENSV“ stiilis kirjutatud kommentaarides, mis peaksid noortele lugejaile ajaloolisi tõsiasju ju selgitama.On loomulik, et inimene, kelle jaoks ajalugu algabki kohtumisest Edgar Savisaarega, ei saa kõike varemsündinut teada ,kuid siis võinuks ju kommentaaride kirjutamiseks asjatundja palgata, kes oleks ehk teadnud, et OMON polnud Lätis loodud miilitsa eriüksus (lk 154), et Alexander Dubćekit 1968.aastal ei vangistatud (lk.110) või et Vadim Bakatin polnud 1990.aastal KGB juht (lK 162). Paraku pole ka autoril endal olnud aega kirjapandut üle lugeda, sest vastukäivaid või lihtsalt arusaamatuid mõttekäike on selles mitmeid (vt. kasvõi arutlust lk.65, millest tuleb välja, et Savisaar on Läänes läbilöömise jaoks „ebamugavalt intelligentne“).
Samas ei saa öelda, et Kochi raamat oleks täiesti infovaba.Me saame mõndagi teada Savisaare vaenlaste ja rivaalide töömeetodite suhtes . Loeme, kuidas Päevalehe peatoimetaja asetäitja karjus kaastöötaja peale ainult seepärast, et too on keskerakonna liige ja käskis „see pull“ kohe lõpetada (lk.11).Saame teada, et IRL ninamehed pakkusid 2010.aasta alguses linnavolikogu keskfraktsiooni liikmetele nende ülesostmiseks sada tuhandete kroonide väärtusse küündivaid võlapabereid ja riigiettevõtete nõukogude liikmete kohti , kusjuures erilisi meetmeid olevat IRL rakendanud just Sofia Derjugina ärameelitamiseks (lk 27). Kuuleme Kaitsepolitsei koostööst Savisaarega tugevate vene parteide tegemise vältimiseks ning sellest,et kui keegi soovis astuda Vene Erakonda Eestis, siis kutsuti ta kohe kaposse vestlusele (lk.32).Kui taolised paljastused ilmuksid „Kesknädalas“, siis kuulutataks nad muidugi kohe laimuks
Eriti huvitavad uued üksikasjad selguvad seoses „rahaskandaaliga“ Nii teatab Koch meile, et just Kapo saatis tollel kriitilisel hetkel Deniss Boroditši koos perega välisreisile (lk 41) ning paljastab lõpuks ka loo senise suurima saladuse - , kuidas sattusid Kapo kätte lindistused Jakunini rangelt valvatud Moskva-lähedases residentsis. Nimelt olevat stjurdessiks maskeerunud kapo agent toppinud Air Balticu Moskva reisi ajal Savisaare pintsakusse „lutika“(lk 103). Kes tahab, see uskugu.Lennukompanii võiks sellise avalduse peale muidugi ka kohtuskäiku alustada.
Kuid aitab. Ma pole kunagi kuulunud Savisaare sõpruskonda, pigem ikka tema poliitiliste rivaalide hulka, olen aga täiesti nõus Tuuli Kochi raamatus ära toodud Evelyn Sepa sõnadega, et Savisaar on üks vähestest Eesti poliitikas, kes tõesti väärib selles ka ise kohta. Kas on mõtet seda kohta täita raamatukaante vahele kogutud anekdootide ja klatšiga ? Hegel on teatavasti öelnud, et naiste ja kammerteenrite jaoks pole kuningaid olemas. Kui aga ajakirjanik tahab end trügida sinna kolmandaks, siis on tavaliselt piinlik. Nii on juhtunud ka Tuuli Kochiga
Muide, väga huvitav ja tõesti väärtuslik on teose fotovalik, mis täidab kindlalt poole tema mahust Paraku pole aga fotode puhul märgitud autoreid, kas viide väljannetele, kust nad oleksid nagu võetud ,on ikka autoriõiguslikult korrektne?