Eesmärgiks olgu kvaliteetharidus

Postimees 6.05.2011

Tõnis Lukase arvamusloos „Eesti keelele üleminek jõuab lõpule“ (Postimees 20.04.2011) on kaks mõttekäiku, millel autori heast tahtes hoolimata võivad olla üsnagi kurjad tagajärjed. Mööndes , et Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus sätestab Vabariigi Valitsusele õiguse lubada munitsipaalgümnaasiumides õppekeelena kasutada ka eesti keelest erinevat keelt, leiab autor, et „valitsusel on kohustus erandeid mitte lubada!“ Õigusriigis on täitevvõimul siiski kohustus seadusandja tahet täita, mitte aga seda täitmata jätta. Viidates , et too seadus võeti parlamendis vastu Reformi- ja Keskerakonna koalitsiooni poolt, vihjab autor sellele, et IRL-l poleks nagu temaga mingit pistmist. Niivõrd nihilistlik vaade parlamentaarsele järjepidevusel looks ohtliku pretsedendi, mis kindlasti poleks kasuks ei riigile ega perspektiivis ka IRL-le. Kui erakond tunneb endas olevat jõudu, et oma praeguse koalitsioonipartneri tollast seisukohta muuta, siis tuleks ka vastava seaduseparandusega välja tulla., mis kaotaks Tallinna ja Narva volikogude taotluste õigusliku aluse . Praegu tegutsevad kohalikud omavalitsused aga täiesti seadusekohaselt ning hurjutada neid selle eest pole mõtet
Sisulise külje pealt on Tõnis Lukas haridusministrina korduvalt rõhutanud, et too 60%-line keelnõue ei lähtu mitte venelaste vägivaldse „eestistamise“ soovist ,vaid on ettevõetud vene noorte endi huvides, et muuta nad konkurentsivõimelisteks nii (eestikeelsesse) kõrgkooli astumisel kui ka sisemaisel tööturul. Põhimõtteliselt on see kindlasti nii, aga teatavasti on põrgutee tavaliselt ikka heade kavatustega sillutatud. Soov sunniga kedagi õnnelikuks muuta oli omane bolševikele, millist mõttelaadi on Tõnis Lukase puhul lausa imelik täheldada. Praktika „kui metsa raiutakse siis laastud lendavad“ toob indiviidi tasemel teatavasti kaas suuri kannatusi, millest Eesti Vabariik võiks küll vaba olla. Käimasolev vene gümnaasiumide reform puudutab lähedalt kolme sotsiaalset gruppi - vene koolide õpetajad, õpilased ja lapsevanemad . Paljusid eesti keelt mitteoskavaid õpetajaid ähvardab töökoha kaotus ja kuigi see on isiksuslikult kindlasti traagiline, tuleb nõustuda, et kahekümne aastaga peaks üks õpetaja küll suutma omandada mistahes keele. Lapsevanemate hirme võib mõista – kujutagem ennast ette olukorras, et meie üheksa aastat üsna korralikult inglise keelt õppinud lapsed peavad järsku selles võõrkeeles ka teisi õppeaineid õppima hakkama. Ehmatus laste teadmiste kvaliteedi pärast on kindlasti veelgi suurem juhul kui võõrast keelt pole korralikult omandatudki. Tegelikuks probleemiks on aga õpilased, kes kindlasti pole selles süüdi, et kool pole neile suutnud tagada vajalikku eesti keele taset. Kui nüüd poolekeelsed õpilased hakkavad poolekeelse õpetaja juhendamisel eesti keeles reaalaineid õppima, siis tulemuseks pole kindlasti mitte nende “konkurentsivõime“ tõus vaid lihtsalt rikutud saatused ning eesti keelele ja riigile täiendavate vaenlaste tekitamine. Tõenäoliselt sünnitab selline erandite mittelubamine aga hulgaliselt vene inimestele nii tuntud „potjomkini külasid“, kus neli päeva nädalas õpitakse ainet endiselt vene keeles aga viiendal taotakse pähe eestikeelseid põhimõisteid, et mitte kontrollidele „vahele jääda“ Lisaks juhtis IRL liige professor Mihhail Lotman hiljuti „Õhtulehes“ tähelepanu ka sellele, et kindlasti leidub neidki vene noori, kes ei kavatse oma tulevikku eestikeelse töö-ja koolitusturuga siduda, mistõttu võiks ka neile jätta võimaluse emakeelse kvaliteethariduse saamiseks. Vaidlustamata reformi positiivset eesmärki, tuleks kujunenud olukorrale siiski läheneda realistlikult ja lubada erandeid nii klasside kui õppeainete kaupa. Usaldada võiks Kohtla-Järve Vene gümnaasiumi õppealajuhatajat Ulvi Vilumetsa, kes hiljutises telesaates väljendas arusaamatust, miks näiteks 50% kvaliteetne eestikeelne õpe on halvem kui 60%-line „potjomkinlus“ Ja lõpuks- uus haridusminister Jaak Aaviksoo oli imestunud , et kui kõigi koolide arengukavades oli ometi ettenähtud 60%-lisele eestikeelsele gümnaasiumiharidusele ülemine 2011.aastast, siis kuidas sai praegu tekkida hulgaliselt erandisoovijaid. Tõnis Lukas nägi lahendust neilt gümnaasiumidelt koolitusloa äravõtmises. Ei pea küll idamaa tark olema mõistmaks, et just selles hirmus need arengukavad kirjutatigi. Ja milline omavalitsus või minister oleks aktsepteerinud arengukava, kus midagi muud oleks seisnud. Hoidku jumal meid soovitut tegelikkuse pähe võtmast ja selle järgi talitamas