Venemaa püüab moderniseeruda

Sirp, 8 Oktoober 2010

Venemaa püüab moderniseeruda

Muljeid ja mõtteid VI Permi Majandusfoorumilt

Olin juba paar aastat oma Moskva tuttavatelt kuulnud et Uraali eelmäestikes asuv miljonilinn Perm on muutumas Vene avangardkunsti Mekaks Sinna suunduvad Moskvas tõrjutud ja marginaalseks muudetud festivalid, galeristid,räpparid... Kutse VI Permi Majandusfoorumile „Uus majandus ja kultuuripoliitika“ andis võimaluse toimuvat oma silmaga kaema minna...
Kavandatu mastaapsusest võis aimu saada juba enne kohale jõudmistki. Põhiesinejate hulgas olid vene privatiseerimise „isa“ ja Jeltsini-aegne teine mees riigis (praegune „Rosnano“ peadirektor) Anatoli Tšubais ,majandusminister aastail 1994-1998 professor Jevgeni Jasin, „Ühtse Venemaa“ peaideoloog Aleksei Tšadajev, kubernere, rektoreid, peatoimetajaid kogu Venemaalt ning külalisi üle maailma eesotsas CNN esimese presidendi Reese Schonefeldiga.(Eestiga seotud olid neist peale allkirjutanu veel Mikko Fritze ja Permis kontakte omav ettevõtja Oliver Loode) Arutelu modereeris telekanali „Rossija“ peadirektori esimene asetäitja, perestroika-aegse legendaarse „Vzgljadi“ juht Aleksander Ljubimov. Moskvast lennutati osavõtjad Permi tšarter-reisidega, kus toolidelt leidsime ajalehe „Kommersant“ foorumile pühendatud eriväljande.Permis kinnistati igale väliskülalisele personaalne võõrfiloloogist saatja-tõlk . Plenaaristungiteks oli muuseumina töötava katedraali ette püstitatud gigantne telk ja nii kõrguski kõnepult otse kirikutrepil. Esimese õhtu kultuuriprogrammina kuulasime/vaatasime Vladimir Martõnovilt (tänase Venemaa Arvo Pärt!) tellitud muusikale loodud ning maailmakuulsa Mark Pekarski löökpilliansambli ja vene esiräppari Smoki Mo poolt esiatud videoperformance, mis kujutas ühte päeva „tavalise“ vene yuppie elust. Mida enam me kuulsime-nägime, seda vähem saranes toimuv venelastele nii armsa potjomkini-küla ehitamisega ja seda rohkem tundus see kultuuri tõepoolest austavate ja tundvate inimeste poolt organiseeritud kõrgetasemelise rahvusvahelise tipp-üritusena.

Permi kultuurirevolutsioon

Kokkusaamise üheks eesmärgiks oli presenteerida Permi kui tõusvat kultuurikeskust ning äsjavalminud „Permi krai kultuuripoliitika kontseptsiooni“ (58 lehekülge üsna sisukat teksti +lisad). Selles dokumendis on muu huvitava kõrval otsesõnu püstitatud eesmärk osaleda Euroopa Liidu „Euroopa kultuuripealinna“ ja „Noorte kultuuripealinna“ projektides ning avada Permis erinevate rahvusvaheliste kultuuriinstitutsioonide (nt.Goethe-instituut ) esindused. ( Permi delegatsioon käis muide tutvumas ka SA Tallinn 2011 tegevusega, et aga pärast seda pole meie poolt nende kirjadele ning koostööettepanekutele vastatud on vist eestlaslikult tüüpiline) .
Permi kultuurirevolutsioon tugineb kahele poliitilisele võtmeisiskule – 38-aastasele Permist Venema Föderatsiooninõukokku senaatoriks nimetatud kinnisvaraärimehest rublamiljardärile Sergei Gordejevile ,kes juhib ülevenemaalist kultuuriväärtuste säilitamise fondi „Vene avangard“ ning eelkõige 51-aastasele kuberner Oleg Tširkunovile. Selle mehe elulugu on tänapäeva vene tipp-poliitiku jaoks ühtlasi nii tüüpiline kui eriline. Alustanud komsomolitöötajana ja lõpetanud kõrgema KGB kooli ning kaugõppes ka õigusteaduskonna, kaitses ta 1991.a. majanduskandidaadi kraadi ja siirdus 1994.a. äritegevusse. Läinud seejärel poliitikasse hakkas ta esindama Permi Föderatsiooninõukogus ja oli seal 2002.aastal muide ainsaks senaatoriks kes hääletas NSVL riigihümni viisi Venemaa hümniks taastamise vastu.Praegu on Tširkunov üks vähestest kuberneridest, kes on parteitu (s.t. ei kuulu „Ühtsesse Venemaasse“), tema perekond elab Šveitsis, kus abikaasa töötab kirurgina. Kõige huvitavam on aga see, et 2009.aastal juhtis Tširkunov kõige enam pressis esinenud, märgitud ja viidatud vene poliitikute edetabelit (president Medvedev oli selles tabelis alles kuuendal kohal) Kuberneri avarast majanduspoliitilisest pilgust annab märku artikkel „Majandusime: turg ja kultuur“ prestiižsse ajakirja „Voprossõ Ekonomiki“ 2010.aasta (loomulikult foorumiga ajastatud ) septembrinumbris.
Foorumil esines Tširkunov lühikese avasõnaga, kus seadis arutelu eesmärgis selgitada, kas rahvuskultuur on majanduse moderniseerimisele soodustavaks või takistavaks teguriks. Üsna täpselt sõnastas ta ka taoliste „sõnapidude“ ainuvõimaliku positiivse eesmärgi - olla osavõtjate jaoks uute mõtte katalüsaatoriks ja kiirendajaks. Kohaliku võimu ülesandeks pidas ta tingimuste loomist, et kõik, kes soovivad end teostada („sdelat Delo svoei žizni“) , teeksid seda just Permis. (miks küll mõni eesti linnapea, näiteks Viljandi oma, pole sellisele eesmärgile tulnud?). Mis aga eriti hämmastav – kuberner istus kaks päeva saalis s.t kuulas! (kes mäletab mõnda eesti poliitikut, kes pärast ürituse avamist või seal „põhiettekande“ pidamist oleks ka teisi kuulama jäänud?)
Tširkunov töötab Permi kubernerina alates 2004.aastast. „Kultuurirevolutsiooni“ alustas ta 2008.a. kutsudes krai kultuuriministriks kohaliku draamateatri peanäitejuhi Boriss Milgrami(55) . Alates 16-eluaastast Permis elanud, seal keemiainstituudi lõpetanud ja tehnikakandidaadiks saanud Milgram vahetas 1985.aastal elukutse hobi vastu, siirdus õppima GITIS-esse legendaarse Anatoli Vassiljevi režiikursusele ja avas Permis üliõpilasteatri.Alates 1992 aastast töötas Milgram Moskvas režissööri ja õppejõuna ning
lavastas muuhulgas 1998.a. Tallinna Vene Teatris kümme aastat repertuaaris püsinud Natalja Ptuškina näidendi „Kuni ta suri“. Praegu ühitab Milgram ministriameti teatrijuhi tööga, lavastab oma teatris enam-vähem traditsioonilist repertuaari (kui Pasternaki „Doktor Živago“ ja Dostojevski „Kuritöö ja karistuse“ ainetel loodud muusikale selleks saab pidada) ning loeb ennast ise pigem ministeeriumi „kunstiliseks juhiks“ kui peaadministraatoriks. Rahvusvahelise seltskonna ette lavale ilmumine ketsides, teksastes ning juudi mütsikeses annab selgelt märku suveräänsest ja sõltumatust isiksusest. Veelgi enam annavad sellest märku aga mehed, keda ta Moskvast oma lähimaiks abilisteks kutsus - Marat Gelman ja Eduard Bojakov.Meie kunsti-ja teatrirahvale need nimed ilmselt tutvustamist ei vaja. Gelman (50) sai 90-ndail tuntuks poliittehnoloogina (Gleb Pavlovski kompanjonina). Ta juhtis 1999.a. Paremjõudude Liidu valimisstaapi ning osales Ukraina 2004.a.presidendikampaanias. Samal ajal kujunes temast ka edukas ja mitmete kunstiskandaalidega seotud galerist. 2008.aastast tegutseb ta Permi uhkest jõevaksalist rekonstrueeritud Kaasaegse Kunsti Muuseumi (PERMM) direktorina,kus foorumi aegu avati ühe kuulsama vene postmodernisti Valeri Košljakovi monumentaalmaalide ja installatsioonide näitus.Pikanstsust lisab asjaolu, et möödunud kevadel läks Gelman Moksva linnaplaneeringu üle toimunud vaidluses avalikku konflikti Juri Lužkoviga, mis ei takistanud tal suvel saamast „Ühtse Venemaa“ projekti „Kultuurialjanss“ üleriiklikuks juhiks. Bojakov(46) on ärijuhi haridusega teatritegelane, kes asutas 1995.a. Venemaa tippfestivali „Kuldne Mask“ ning 2002.a. festivali „Uus draama“ (kus on ka mitmed eesti teatrid osalenud).Praegu on Bojakov Moskva alternatiivteatri „ Praktika“ juhiks ning aastaid seob teda tihe koostöö tippdirigent Valeri Gergijeviga . Permis rekonstrueeriti Bojakovi tarvis Draamateatri väike saal , milles ta avas iseseiva eelarvega teatri „Stsena-Molot“ („Lava-Vasar“), kus projektteatri põhimõttel etendub ainult vene ning maailma nüüdisdramaturgia.
Bojakov oli ka Majandusfoorumi peakorraldaja ja tegelik juht ning Martõnovi muusikale loodud performance lavastaja . Foorumi teise päeva õhtul avas ta aga koos Ingeborga Dapkunaitega (Alla Pugatšova filmidiivast tütar) kaks nädalat kestva rahvusvahelise nüüdisaja teatri- ja kinokunsti festivali „Tekstuur“, mille kavas on viimase kahe aasta jooksul loodud 14 erižanrides filmi ja 12 lavastust . Festivalil töötavad neli žüriid- lisaks teatrile ja filmile ka lugemistena esitatavate uudisnäidendite ja stsenaariumide hindamiseks Avaüritusel näidati meile Pavel Kostomarovi ja Antoine Cattini vapustavat dokfimi „Ema“ , mis kujutas vallasema ja tema 8 lapse rännakuid läbi tänase Venemaa raudteejaamade, lautade ja vangimajade . Kohe pärast selle festivali lõppu algab Permis juba traditsiooniks muutunud rahvusvaheline teatrifestival-foorum „Režiiruum“, kuhu saabuvad trupid Prantsusmaalt, Šveitsist, Iisraelist ja Lätist (Alvis Hermanis). Sinna on oodata ka meie teatri tippmangere Raivo Põldmaad ja Mart Meost kooskõlastama
ideed, et järgmisel aastal võiksid festivali pea-esinejaiks olla eesti teatrid. Kuna krais on 59 erinevat regiooni, siis ongi väljakuulutatud projekt „59 festivali 59 regiooni“, mille raames toimuvad aastaringselt üritused kõikjal üle kogu krai.
Kui nüüd lisada, et alates 2008.a. töötab Permi üldplaneeringut välja maailmakuulus Hollandi arhitektuuribüroo KCAP Architects&Planners (prof.Kees Christiaanse), et puuskulptuuride muuseumi saabusid projekteerima arhitektid Šveitsist ning et valminud on ka raudteevaksali ümberehitus arheoloogia- ja etnograafiamuuseumiks ja äsja alustas tegevust Permi disainikeskus,siis tundub usutavana ka Permi kultuurijuhtide teine eesmärk – muuta oma linn sama ilusaks kui Edinbourgh.
Kultuurikontseptsioon märgib peamisteks tegevussuundadeks kultuuripärandi säilitamise, uute annete leidmise ning publiku harimise, tegevuse linnakeskkonnas ja linnakogukondades,tegutsemise nii ülevenemaalises kui rahvusvahelises kultuuriruumis, kultuuri infrastruktuuri parandamise ning last not least majanduse arendamises osalemise ning loomemajanduse arendamise . Viieks aastaks planeerituid tegevuse tulemusteks peaksid olema elukvaliteedi muutus kogu krais, rahvastiku äravoolu vähenemine ja inimkapitali arengu indeksi paranemine ning majandusstruktuuri muutused , mis väljenduvad uute töökohtade loomises kultuurisektoris,väikeettevõtluse arengus ning teenuste ja turismisfääri laienemises.Kontseptsiooni meile esitledes säras minister Milgram röömust, teatades, et kui 2010.a. jaanuaris vastas vaid 66,4% Permi elanikest, et nad ei kavatse kodukohast lahkuda, siis juuniks tõusis selliselt vastanute arv juba 93,7%-le . Mõistagi ei saa seda kirjutada vaid kultuurielus toimunud arengute arvele, kuid sümpaatne on, et tegijad ise nii usuvad ja loodavad.
Loomulikult kerkib küsimus, kust on võetud ja võetakse kõige kavandatava jaoks raha.
Mitte asjatult ei toodud kogu foorumi jooksul korduvalt esile Prantsusmaa näidet, kes masu tingimustes oma kultuurieelarvet suurendas ja esimesena Euroopa riikidest ka majanduslangusest väljus, sest „kui materjaalne olukord halveneb, siis peab inimeste vaimne olukord paranema“ nagu enesestmõistetavusena sõnastas vene tuntud suurärimees ja kultuurimetseen Aleksander Mamut. Nii tõuseb 2011.aastal ka Permi krai kultuurieelarve 241 miljoni rubla, ehk 8,5 % võrra (üldise eelarvedefitsiidi ja teiste investeeringute vähendamise taustal). 6 miljonit sellest rahast on muide suunatud spetsiaalselt projektile „Perm-Euroopa kultuuripealinn“ , sest nagu kirjutatakse eelarve seletuskirjas „kogemus näitab, et edukamad on olnud linnad, kes on õigeaegselt alustanud ettevalmistusi.“ Venemaa maksuseadustik lubab ettevõtteil kuni 5% oma kasumist suunata tulumaksuvabalt kohaliku sotsiaalsfääri toetamiseks, riigi poolt saamata jäänud maks arvestatakse sel juhul kohalikust eelarvest maha.Perm olevat ainuke regioon, kus kuberner on seda seadusesätet asunud julgelt just kultuurisuunal rakendama. Kohalikest ettevõtetest rikkaim on „Lukoil“, kelle toetusel ka kogu Majandusfoorum toimus. (Jah meil ei ole oma „Lukoili“,meil pole aga ka ettevõtte tulumaksu, seega tegelikult üldse mingit tõsiseltvõetavat kultuurisponsorluse võimalustki)
Loomulikult on Milgrami, Gelmani ja Bojakovi tegevus kutsunud Permis esile ka opositsiooni.Võib ju ette kujutada, et „varjaagideks“ peetavate moskvalaste moodne kunst jääb traditsioonilise kunstiga harjunud kohalikule kunstirahvale üsnagi võõraks Oli sümpaatne, et foorumi materjalide hulgast leidsime ka ajalehe kus tutvustati alternatiivset kultuurikontseptsiooni, mille olid välja töötanud kohaliku Kultuuri ja Kunstiülikooli õppejõud (sellega tõestati ka teesi, et ühiskondliku dialoogi kultuur on moderniseerimise üheks tähtsmaks komponendiks) . Nende etteheiteks ametlikule kontseptsioonile oli , et too kujutavat endast lihtsalt lõputut festivalide ja näituste rida, mis on mõeldud pigem kultuurieliidile ja turistidele kui krai elanikkonnale. Kulturoloogiaprofessor Oleg Leibovitš nimetas kontseptsiooni koguni „kaunites dekoratsioonides toimuvaks kultuuri degradeerumiseks“ ning lisaks, et „kui inimesed midagi ajaloost ei õpi, siis on nad lootusetud, kui neid aga seejuures veel kuulab ka võim, siis on nad süüdimatud“ Uhketele üritustele alternatiiviks pakutakse uurimiskeskuse loomist, kes kõigepealt selgitaks välja, „mida elanikkond kultuurilt üldse vajab“. Kirjanik Alekei Ivanov tõstab loosungiks „Ei mingit koostööd Gelmaniga“ ja märgib samas, et ta pole Gelmani projekti vastu vaid võimude poliitika vastu, kes on kogu kohaliku ressursi andnud Gelmanile. Vastasseisu aluseks on mitte ainult konflikt traditsionalismi ja modernsuse vaid ka Venemaale igiomane veelahe slavofiilsuse ja läänelikkuse vahel.Boriss Milgram on veendunud, et rahvas ja eriti noored on nende poolel . Kuivõrd on „varjaagide“ plaanides välist efektitsemist ja manilovlust ning nende vastastes aga lihtsalt kadevõimetust, eks seda näitab aeg, kuid usun, et Perm on praegu igatahes ainsaks punktiks maakeral kus omavahel avalikult võistelvad kaks teadlaste poolt väljatöötatud kohaliku kultuuriarengu kontseptsiooni.

Kultuuri muutus kui moderniseerimise eeldus

Majandusfoorumi põhiteemaks kujunes aga president Medvedevi poolt väljakuulutatud moderniseerimisloosungile kultuurikonteksti otsimine.Kõnetoolist räägitust ning kuluaarivestlustest nii Permis kui Moskvas on mul kujunemas mulje, et viimase poole aasta jooksul on presidenti hakatud üha selgemine eristama Putinist. Temas nähakse kultuursemat ja sügavamatele sisulistele muutustele orienteeritud juhti (võrreldes ülejäänud reaalsete võimupretendentidega on seda loomulikut ka Putin) .Septembris Jaroslavlis toimunud rahvusvahelisel foorumil esitas Medvedev viis kriteeriumit, millele peaks vastama nüüdisaegne demokraatlik riik.Nendeks oleksid:
-humanistlike väärtuste ja ideaalide õiguslik (seadusandlik) fikseerimine
- riigi võime tagada selline tehnoloogiline arengutase, mis kindlustaks elanikele
väärilise elatustaseme


- riigi võime kaitsta oma elanikke kuritegelikke rünnete eest
- kultuuri, hariduse ja informatsioonivahetuse kõrge tase
- kodaniku veendumus selles, et ta elab demokraatlikus riigis

President leidis, et mida rikkam on rahvas, seda suuremad on tema võmalused stabiilseks demokraatiaks ja nõustus, et madal kultuuritase hävitab demokraatia. Ta rõhutas, et demokraatiat pole, kui inimene tunneb isiksuslikul tasemel ebaõiglust ja vabaduse puudumist. Demokraatia algvat sellest, kui inimene ütleb ise endale „Ma olen vaba!“. Medvedev võttis õigeks , et tänane Venamaa ei vasta sugugi täielikult tema poolt esitatud kriteeriumitele ning on demokraatiateel alles alguses. Sellega ta loobus tegelikult Putini-Surkovi „suveräänse demokraatia“ kontseptsioonist, mis väitis et Venemaal on siiski küps kuid „erisugune“ demokraatia. Mevedev räägib pigem Venemaa demokraatia „lapse tasemel“ olekust, milles tal on loomulikult õigus. Medvedevi Venemaa olevikunägemuse olulisele erinevusele Putini poolt samal ajal Sotši investeerimisfoorumil peetud majanduslikust optimist pakatavast kõnest pööras oma analüüsis tähelepanu ka „Financial Timesi“ Moskva korrespondent Chales Clover (18.09.2010). Vene haritlaste seast kostub , et kui Medvedev peaks Putini kasuks presidendivõimust loobuma, oleks see neile pettumus ning võiks viia Venemaa seisakusse või koguni tagasi. Kartusest, et „moderniseerimine“ võib jääda sama sisutühjaks kui paljud eelmised kampaaniad („kiirenemine“, „uuenemine“ jne.) püütakse leida ja anda sellele loosungile reaalset sisu.Sellele eesmärgile pühendatud kokkutulekuid toimus ainuüksi septembris üle riigi koguni seitse .Permis kõlas hoiatus, et peagi võib ka moderniseerijast saada „modernisaator“ (vrdl.“assenisaator“) nagu demokraate kutsutakse praegu hoopis „demokratisaatoriteks“. Sellest hoidumiseks on ilmselt õige näha moderniseerimise eesmärki, mitte teatud seisundi saavutamises vaid muutuste tempo hoidmises, mis tagaks arenenud riikidega võrdse tehnoloogilise arengu kiiruse ja sellega seotud elatus- (ning ka demokraatia)taseme. Teiste sõnadega on Venemaa valikuks, kas püüda juba kaugeneva rongi viimasesse vagunisse hüpata või sellest lootusetult maha s.t. arengumaade hulka jääda. Aeg otsutamiseks on tegelikult juba otsas, kui „moderniseerimiseks“ nimetatu ei õnnestu, siis ootab riiki hiljemalt kümne aasta pärast kas sujuv degradeerumine või koguni kiire kollaps, koos desintegratsiooni ja finantsilise ning poliitilise suveräänsuse sisulis kadumisega.Permis kuuldu sisendas optimismi vähemalt selles mõttes, et nii riigijuhid (president) kui ka eliit paistavad valiku hädavajalikkusest ja olukorra dramaatilisusest endale selgelt aru andvat. On hakatud mõistma, et Venemaa põhihäda pole mitte ressursside nappus (naftahind ju ikka laes!) või hariduslik mahjäämus (üliõpilaste arvult 10000 inimese kohta on Venemaa esikohal maailmas!) vaid madal kultuuritase ja see käib võrdselt nii olme-, tootmis- kui poliitilise kultuuri kohta.Vene muinasjuttude meeliskangelane –ahjul magav lollike-Ivan pole just kõige sobivam moderniseerija.Ta tuleb üles äratada ning selleks ei piisa vaid hariduse andmisest ( tänastest abiturientidest minevat Venemaal kõrgkooli koguni 105%, s.t ka eelmiste aastakäikude omad, aga innovaatilise toodangu mahu poolest on Venemaa maailmas alles 61 kohal),vaid vajalik on murrang väärtustes, hoiakutes ja motivatsioonis s.t. kultuuritasemes ja sellest räägib juba mitte ainult kunsirahvas.Kui kultuuri mõista mitte ainult kui kunstiväärtuste loomise ja nende ees rituaalse kummardamise paigana vaid kui mõtestatuse levitamise ning sotsiaalsete normide edasiandmise süsteemina ning käitumismudelite koondina ,tähendaks see kultuuri hoopis teistsugust prioriteerimist.
Moderniseerimise subjektiks saab olla vaid loomisvõimeline ning vabalt loov inimene, sellise inimese enda „loomine“ ning talle tegevusvabaduse kindlustamine ongi muutumas Venemaa põhiprobleemiks. Et see vajab põhjalikku muutust suhtumises ümbritsevasse tegelikusesse , mille saab esile kutsuda mitte lobisemise ja vagade soovidega vaid poliitiliste, hariduslike ja kultuuriliste institustioonide praktilise reformimisega - see paratamatus tundub hakkavat Venemaa poliitilistele ning ideoloogilistele suunajatele kohale jõudvat. Tänase vene ühiskonna iseloomustamisel ei hoitud foorumil sõnu kokku. Pärast kommunismiehitamise müüdi kokkuvarisemist on nüüd jõutud äratundmiseni, et ka demokraatliku kapitalismi ehitamine pole toonud loodetud edu.Ühiskonda on haaranud tunne, et on sattutud ummikusse ning sellest tuleneb psüühiline ja ka poliitiline agressivsus ning minevikunostalgia. Uurimistulemused näitavad, et 80 % elanikest ei austa eraomandit,51% suhtub sallivalt korruptsiooni,57% nõuab riiklikku kontrolli hindade üle, 59% ei usalda kedagi peale lähisugulaste ja 58% on ksenofoobsed . Arvestuslikult moodustavad ümbrikupalgad kuni 11% Venemaa SKT-st. Venemaa Teaduste Akadeemia Sotsioloogiainstituudi väga tõsiseltvõetava väärtusuuringu tulemused näitavad, et vaid 19% Venemaa elanikest peab olulisemaiks nüüdisaegseid „euroopalikke“ väärtusi „ muutustele avatust“ ja „inimeste ning looduse eest hoolitsemist“ ,vastukaaluks „olemasoleva säilitamisele“ ning „enesekehtestamisele“.(Prantsusmaal moodustab selline osa elanikkonnast 74% , Rootsis 66% ja Eestis 48%). Sellist ühiskonda nimetati passivseks ning paternalistlikuks ja leiti, et 2/3 inimesi elab oma teadvuses endiselt „sotsialismis“. Metsatulekahjud näitasid, et seejuures tunneb kõige paremini oma rahvast peaminister ise, kes käitus mitte ökonomistina vaid informeeritud kulturoloogina , kui nõudis kohest prokurörijärelvalvet abirahade kulutamisele („muidu varastatakse ära“) ning asus isiklikult oma kabinetist videokaamerate abil jälgima paljakspõlenuile uute hoonete ehitamist. Valitsuse 132-punktilises kriisivastases programmis puuduvad samal ajal aga täiesti sellised mõisted nagu „kultuur“, „ideed“, „moraal“ ja isegi „meedia“.

Praeguse ühiskondliku teadvuse kujundamisel nähti lisaks võimule, kes tegutseb akadeemik Sergei Kapitsa sõnul tihtipeale ikka veel pankrotistunud põhimõttel „kel jõud, sel õigus“,suurt süüd haridussüsteemil ja televisioonil. Viimasel isegi rohkem, kuna lapsed veetvad praegu televiisorite ees kaks korda rohkem aega kui koolis. Televisioonis on 2/3 saateid meelelahutuslikud aga vastates küsimusele: „Mida te TV rohkem näha tahaksite?“ annab enamus küsitletuist ikkagi vastuseks „meelelahutust“. Ajakirja „Iskusstvo kino“ peatoimetaja Daniil Dondurei tõi andmed, et 57% televisioonis näidatavate filmide kangelasest on seotud kuritegeliku maailmaga ning ainuüksi NTV igpäevane programm „Erakordne sündmus“ toob aastas vaatajani 8000 kuritegu. Koolis on jõutud testide jumaldamisega selleni, et kümne aastaga on õpilaste oskus isegi lihtsalt ilukirjandusteoseid ümberjutustada vähenenud viis korda. Viimase aastakümne jooksul on riiklikud investeeringud haridusse suurenenud reaalmahus 2,5 korda, tohutult on kasvanud erakõrgkoolide hulk ning väärtushinnaguis on 90-ndate aastate „vabadusiha“ selgelt asendunud „haridussooviga“(88% perekondadest tahavad oma lastele anda kõrgharidust!). See on aga kaasa toonud suhtumise haridussüsteemi kui teenindussfääri – üliõpilased lihtsalt „käivad“ ülikoolis ja 55% neist õpivad kahtedel ja kolmedele. 35% ettevõtjaist tahaksid, et ka nende teenistujad ja käskjalad omaksid kõrgharidust, tulemuseks on sisuliselt kvalifitseeritud töötajate defitsiit ning see, et paljudes regioonides on kõrgharidusega töötajate palk 50-70% regiooni keskmisest palgast.Venemaa on investeeringuilt kõrgharidusse (4000 $ üliõpilase kohta) küll möödunud Eestist, kuid jääb siiski oluliselt maha arenud riikide tasemest (8000- 30 000 $) Kvantitatiivsele arengule vaatmata või isegi sellele vastupidiselt oli foorumi ühe põhiesineja („Venemaa koht kaasaegses maailmas“) USA professor Lawrence E.Harrissoni soovituseks –viia läbi haridussüsteemi põhjalik reform, et kool hakkaks ettevalmistama demokraatlikult meelestatud ning ettevõtlikku põlvkonda.
Demokraatia laiendamine on ülalkirjeldatud ühiskondliku teadvuse seisundi juures muidugi üsnagi keeruline küsimus. Kritiseerides tänaste teleprogrammide sisu nõudsid esinejad ju teglikult tsensuuri või vähemasti riiklikku tellimust koos riikliku finantseerimisega. Venemaal ,kus suuremate telekompaniide aktsiate omanikeks on suured riigiettevõtted oleks see hetkel isegi võimalik, kuid teatavasti loevad Euroopa institustioonid just kaudset riiklikku telemonopoli üheks Venemaa ebademokraatlikumaks ilminguks, eratelevisioonis on otsutajaiks aga vaid reitingud ja raha. Üleminek kuberneride valimistelt nende presidendi poolt määramisele leidis meie ajakirjanduses samuti teravat kriitikat. Foorumil toodi näiteid, kus just arukad ning demokraatlikult meelestatud kubernerid ja linnapead asendusid demokraatlike valimiste teel kriminaalidega . Ning võib üsna kindel olla,et moskvalased oleksid täna ju Lužkovi ametisse jätnud. .Professor Lev Ljubimov ütles otse, et demokraatia praeguse nutuse olukorra põhjuseks Venemaal pole mitte võim vaid rahva kultuuritus. Võttes võõrad (demokraatlikud) institutsioonid ja pannes need oma kultuurituse sulatusahju, sai tema sõnade kohaselt tulla välja vaid värdjas ning kui rahva kultuuritase ei tõuse, siis võidakse demokraatia laiendamise teel põrguradadele tagasi minna Ehk küsigem otse: kas valijaskond, kellest 51% loeb Stalini rolli ajaloos positiivseks (1991.a.12%!) on ikka kõige sobivam objekt , kelle demokraatlike vabaduste laiendamise eest meie siin Eestis nii väga peaksime võitlema?
Kirovi oblasti parteitu kuberner Belõhh, kes varem oli olnud Paremjõudude Liidu poliitnõukogu esimees, ütles naljaga pooleks, et kui ta varem oli kogu jõust vihanud võimu, siis nüüd on ta hakanud vihkama ühiskonda, sest tema kui võim on dialoogiks avatud aga vastu saab ta vaid soove „keerata trepikojas elektripirn sisse“.Samas leidis ta aga , et kolmurgas võim-ettevõtlus-kodanikuühiskond,kus pragu kõik osapooled siiralt üksteist vihkavad , peab esimese käigu tegema võim, kes on siiski kõige tugevam ja ka kõige targem. Järelduseks on, et Venemaa vajab mitte lihtsalt demokraatiat ja suuremat vabadust vaid uut rahvuslikku poliitilist doktriini ,mis lähtuks põhimõttest, et riik on inimese teenistuses ja mitte vastupidi ning mille aluseks oleks pikaaegne ja eesmärgipärane kultuuripoliitika, sest „mitte poliitika vaid kultuur, mis muudab ühsikonda seestpoolt, määrab ühiskonna edu“ nagu lausus professor .Harrison (kes on muide ka raamatu „Majanduslik mahajäämus kui maailmavaate küsimus“ autoriks). Tegelikult aga riigi poliitilise moderniseerimise ning institutsionaalsete reformide projekti pole ,nagu puudub ka projekt ideoloogiliseks moderniseerimiseks.
Et innovatsioon on liiga tõsine ülesanne, selle usaldamiseks vaid majandusteadlastele, arvas ka Anatoli Tšubais, kes pühendas oma ettekande regioonide moderniseerimisele kui Venemaa innovaatilise arengu alusele.Loomulikult on nii suures riigis kui Venemaa, kus
isegi kulutused ühele õpilasele erinevad Moskvas ja kaugemais piirkondaes kuni viisteist korda, erinevused regioonide vahel tohutud. Tšubais leidis , et praegu hakkavad regionaalseid arengutemposid üha enam määrama sisulised sammud moderniseerimise teel, milles on olulise tähtsusega just suhtumine kultuurisfääri.Ta rõhutas, et moderniseeruda suudab vaid avatud ühiskond ja nägi selles ka peamist põhjust riigi välispoliitika muutumises , milles on selgelt näha soovi teha Venemaa külgetõmbavamaks.Kultuuri mõiste sisaldab tema jaoks ka „kontrakultuuri“ ja “subkultuuri“ mõisteid, mille tähendusest sai ta eriti aru nähes Silicon Valley vabameelsuse väljakutsuvat ja selget vastandumist Washingtoni bürokraatlikule nürimeelsusel („vaid Silicon Valleys on võimalik , et keegi lipsuta poiss joonistab Medvedevile kohvikus salvrätikule kogu Venemaa innovaatilise muutmise strateegia“).Olgu siis ka meie Venemaaga ärihuvilistele nimetatud need regioonid, kus Tšubais näeb kõige avatumat valmisolekut uuenemisele- Tatarstan, Tomsk, Novosibirsk, Perm,Jekaterinburg ning ootamatult ka Mordoovia ja Jakuutia. Tõdedes vene intelligentsi skeptitsismi ja umbusku võimu suhtes, tõi ta Pavlovi, Vavilovi,Koroljovi ja Sahharovi näidete põhjal esile, et ka kõige tervam vastasseis riigiga ei viinud neid suurvaime ärapöördumisele kodumaast. Ja nii ka praegu määravat Venemaa saatuse just see, kas intelligents võtab omaks vajaduse maa moderniseerida. .
Tulles nüüd tagasi konkreetselt Permi juurde võib ülalöeldu valguses mõista, miks just seal toimuv (kultuuriminister Milgrami sõnul on Perm ainus paik Venemaal, kus mõiste „kultuur“ on moes) on pälvinud üleriigilise tähelepanu ning kultuuriavalikkuse vaimustuse. Linna lähistel, mille keskel, otse katedraali kõrval, asub loomaaed, sest just loomaiaks muutsid bolševikud sealse õigeusu kalmistu, töötab poliitvangide laagrisse rajatud muusueum „Perm-36“,kus täna etendatakse Beethoveni ooperit „Fidelio“ Ning just selle linna majandusfoorumil lausuti tippärimehe poolt sõnad, et ainus, mis viib ühiskonda progressile on investeeringud kultuuri ning just kultuur peab olema eelarvepoliitika esimeseks prioriteediks, sest tuleb tuleb toota inimest ja mitte tsementi, kuna siis on ka tsemenditootmisega kõik korras. Lääne sotsioloogide jaoks olevat Venemaa taas muutunud tõsiseks probeemiks, sest poeet Tjutševi sõnade kohaselt ei saa Venemaad ju mõistusega haarata vaid temasse tuleb lihtsalt uskuda. Permis viibimine sisendas siiski usku, et pika tunneli lõpus võib ka Venemaal valgus hakata paistma.
Paralleele Eestiga tõin ma selles loos vaid siis, kui nad otse silma kargasid.Kuid ometi arvan, et ka Eestil on ammu aeg moderniseerida nii oma kultuuri- kui ka idasuunalist välispoliitikat.

Jaak Allik