Postimees, 8 November 2010
Nägin maantee ääres suurt reklaamiplagu: «Muudame riigikogu 51-liikmeliseks! Vali Eestimaa Rahvaliit!» Selle loosungi populistlikud autorid teavad, et küsitluste põhjal on valimisseaduse muutmine üheks rahvast erutavaks sisepoliitilises teemaks. Siit ka kiusatus püüda rahulolematute hääli täiesti sisutute ja demokraatiale koguni kahjulike lubadustega.
Samas on kummaline, et tõsiseltvõetavad erakonnad pole vist püstitamaski oma valimiskampaania ühe teemana valimissüsteemi muutmist valija tahet rohkem arvestavaks. Reformierakond tuli küll lagedale asendustegevusega, pakkudes valimisreformi pähe välja ideed viia üleriigilised ja kohalikud valimised ühele ja samale aastale, mis rakenduks esinduskogude mandaadikestvusega manipuleerides alles 15 aasta pärast. Ja kuigi IRL võttis heaks seda ideed pooldada, toppab eelnõu praegu parlamendis.Võib arvata, et see põhiseaduse muutmist vajav reform ei leia kunagi vajaliku 61 riigikogu liikme toetust, mis on vajalik selle läbiviimiseks. Ja nagu mitmed ajakirjanikud ja politoloogid on märkinud, tooks selle teostamine tegelikult kaasa veel suurema hulga valijate poliitilise võõrandumise ning erakondade tagatubade mõjukuse suurenemise.On selge, et realistlikud ettepanekud valimisseaduse muutmiseks ei saa vähemalt praegu sisaldada ideid, mis vajaksid meie põhiseaduse muutmist (parlamendi suurus, proportsionaalsest valimissüsteemist loobumine jne), sest selles osas pole vähimatki eeldust laiema erakondadevahelise konsensuse saavutamiseks.Küll aga saaks valimisseaduse enda muutmisel (mis vajab riigikogus 51 toetushäält) astuda mitmeidki samme rahva enamiku soovitavas suunasKõne alla võiks tulla erakondade üleriigiliste valimisnimekirjade kaotamine. Praegu on nende abil oma mandaadid saanud umbes veerand paralamendi koosseisust. On selge, et just see on poliitbroilerite kasvulava, sest nimekirja järjestuse koostamisel on erakonna juhi tahe küllaltki määrav. Pealegi vajab üldnimekirja alusel parlamenti pääsemine isikliku häälesaagina vaid viit protsenti valimiskvoodist (umbes 250 häält), samal ajal kui ringkonnanimekirjast sissepääsuks on vaja n-ö isiklikke hääli kümne protsendi ulatuses kvoodist. Kõigi mandaatide jagamine valimisringkonnas on puhtmatemaatiline küsimus ja vajaks vaid poliitilist otsust.Põhjendamatu ja vähedemokraatlik on ka valimisringkondade suuruse äärmuslik erinevus. Teatavasti on meil praegu 12 valimisringkonda valijate arvuga 49 500st (Lääne-Virumaa) 120 000ni (Harju- ja Raplamaa) ning sellele vastavalt ka mandaatide erinevusega kuuest kuni kolmeteistkümneni (eelolevail valimistel kuuldavasti koguni viiest neljateistkümneni!). Kahel korral on ühte valimisringkonda ühendatud lausa kolm maakonda, mis ahvatleb erakondi saatma Tallinnast sinna telegeenilisi häälepüüdjaid, kelle side kohaliku eluga on üsnagi pealiskaudne.Loomulikum ja kohalikke kandidaate toetavam oleks süsteem, kus valimisringkonnaks oleks üks maakond. Selle tekitamine ei valmistaks erilisi raskusi. Tulemuseks oleks 26 kolme- kuni kuuemandaadilist ringkonda valijate arvuga 25 000 – 50 000. Maakondadest jääksid ühisesse ringkonda sel juhul vaid Lääne- ja Hiiumaa. Omaette ringkonnad oleksid ka Pärnu linn ning ühendatult Narva ja Sillamäe, Harjumaal ja Tartu linnas tekiks kaks ja Tallinnas seitse valimisringkonda.Läti eeskujul võiks rakendada tõrjet peibutuspartidele. Selleks oleks vaja sätestada valituks osutunuile kohustus esinduskogus tööle asuda, millest vabastaksid vaid tervislikud põhjused või sama kogu poolt täitevametisse valimine/nimetamine. Igal muul põhjusel loobumine tooks kaasa mandaadi kaotsimineku erakonnale.Arutada võiks ka nimekirjadele häältekoondamiseks seatud viieprotsendilise künnise alandamist kolme protsendini, mis võimaldaks riigikokku pääseda ka väiksemaid valijate gruppe esindavail erakondadel (2007. aasta valimistel oli seitsmendaks jäänud kristlikel demokraatidel küll vaid 1,7 protsenti hääli).Ja lõpuks vajab ammu otsustamist erakondade reklaamikulutustele lae seadmine, mis võtaks erakondade juhtidelt/peasekretäridelt neid painava hirmu korrata Villu Reiljani kohtuteed. Jutt, et seda ei saa kontrollida, pole pädev. Saadakse mujal (kas või Lätiski), küllap siis saadakse meilgi. Mõistlik summa näikse olevat kuskil poole miljoni euro (7,5 miljonit krooni) kandis ning siis võiks taas lubada ka välireklaami, sest kõrghoonete fassaade katvate bütsantslike pannoode jaoks ei jätkuks kellelgi raha.Nagu öeldud, on need ettepanekud minimaalsed, mida põhiseadust muutmata oleks valimisseaduse parandamiseks mõistlik teha. See töö tuleks uue riigikogu esimesel volitusteaastal ette võtta, võimalikult kaugemal järgmistest valimistest. Valijad võiksid riigikokku pürgijailt kindlasti pärida nende arvamust valimisseaduse kohta. See ehk sunniks ka erakondi võtma seisukohta küsimuses, mis pole poliitilise võõrandumise vähendamiseks sugugi tähtsusetu.
No comments:
Post a Comment