Peatage gümnaasiumireform!

Eesti Päevaleht 12.03.2012.a. (täielik tekst)

Vanemad lugejad kindlasti mäletavad veel nõukogude võimu poolt vallapäästetud survet maakoolide sulgemiseks . Tänu eesti haritlaskonna üksmeelsele vastuseisule ning minister Ferdinand Eiseni tarkusele, suudeti tol korral see oht tõrjuda. Täna on ta taaskerkinud Eestimaa kohale ja mitte Moskva ega Brüsseli survel vaid minister Jaak Aaviksoo sõjaväelise otsusekindlusega . Kuivõrd ajalugu kordub, seda näitab kurioosum, et asekantsler Kalle Küttis toob oma ideede läbisurumiseks eeskujuna mitmemiljonilise Taškendi, kus taoline reform olevat juba teostatud. Viidates laste arvu vähenemisele meeldib Haridusministeeriumi juhtidele rõhutada, et asi pole üldsegi nende kurjas tahtes vaid küsimuse on otsustanud elu ise . Samas ei jäeta toonitamata, et „ me toetame ainult neid gümnaasiume, mis vastavad teatud kriteeriumitele, on jätkusuutlikud“. On kummaline, et avalikkuses valitseb selle plaani suhtes allaheitlik vaikus. Kätlin Kaldmaa südamest tulnud karje: „…keskkooliõpilasele laiema valiku pakkumine on tore asi küll, aga kui see viib sinnamaani, kus maal viimanegi elu välja suretatakse ja kooliskäimine otsaga tagasi 19.sajandisse jõuab…“ (EPL 13.01.2012.a.) , jäi vastukajata. Oleks nagu omaks võetud, et paratamatusega võidelda ju ei saa ning ministeeriumi-isandailt poomiskäsu saajal jääb küsida vaid kas seep ja köis ise kaasa tuua. Lõpuks suutsid siiski nii maaomavalitsuste kui linnade liidud teatud tagasihoidlikku protestihäält tõsta.
Õnneks sisaldus selge vihje just gümnaasiumireformi ohtudele president Ilvese aastapäevakõnes „Mis saab meie Eesti elust väljaspool suuri linnu?
Olen tõesti mures, sest osaliselt heast soovist teha asju ratsionaalselt, optimeeritult ja säästlikult, kipub kahe silma vahele jääma, et riik kolib maalt ära. „
Haridusministeerium on „ paratamatuse“ põhjenduseks toonud palju kauneid argumente, paraku paistab kõigi nende alt siiski vaid küüniline haridusökonoomiline arvestus, millele President vihjaski.
Aga analüüsigem siis Haridusministeeriumi argumente.
1.2006.aastal oli meil viimaste aastakümnete maksimumarv gümnasiste – 36730. Gümnaasiume oli 240. 2012 aastaks on gümnasistide arv langenud 25174-ni (30% võrra) ja keskkooli klassidega koolide arv 220-ni ( 8 % võrra) . Langus jätkub kuni 2016 aastani ja siis on prognoositavalt 19630 gümnasisti, mis moodustab 2006,aasta tasemest 55%. Samal ajal toimub aga esimeses kooliastmes juba õpiaste arvu kasv 38460-lt (2011-a. ) 47510 -ni (2016.a.), mis tähendab ka gümnasistide arvu järgnevat tõusu 20% võrra ja jõudmist 2022.aastaks taas umbes 70%-ni 2006.aasta tasemest. Kui gümnaasiumide arv väheneks proportsionaalselt õpilaste arvuga, siis võiks meil isegi halvimal aastal rahulikult olla 132 keskkooli, normaalselt aga umbes 170. See on hoopiski midagi muud kui Kalle Küttise poolt soovitatav 80. Arukas haridus-ja regionaalpoliitika murraks praegu pead, kuidas elada eelseisev (2016.a.) auk üle nii, et maksimaalne hulk keskkoole säilitada. Äkki taastada koolikohustus kuni 18 eluaastani (kaasarvatult) nagu on trend tänapäeva Euroopas? Selle asemel mõtleb ministeerium välja meetmeid, kuidas sundida koole sulgema oma uksi kaks korda suuremas ulatuses kui teeks seda elu ise.
2. Varjamaks seda, et küsimus on eelkõige rahas ,on käidud välja idee, et vaid suuremad keskkoolid (ja eriti nn. puhtad gümnaasiumid) suudavad anda korralikku haridust, mis tähendavat valikut suurema arvu õppesuundade vahel .Siit siis ka haridusministeeriumi ametlik seisukoht, et gümnaasiumile andvat eluõiguse vaid 3 paralleelklassi s.t 252 õpilast, suurtes linnades aga viis paralleeli ehk 540 õpilast. Huumor on selles, et 540 õpilast pole praegu üheski gümnaasiumis (ka puhtas Treffneris mitte). 250 ja enam gümnaasiumiõpilast on aga väljaspool Tallinna, Tartut ja Pärnut vaid 7 koolis. HTM nõunik Epp Rebane on EPL-is tunnistanud, et kui lähtuda vaid kehtivast rahastamissüsteemist, tuleks õppekava miinimumnõuete (3 õppesuunda) täitmisega välja sel juhul kui gümnaasiumiastme õpilaste arv on kokku 77-80 õpilast. 68-s meie keskkoolis on vanema astme õpilaste arv alla 60. Ehk võik ausalt öelda, et kui üldse, siis problemaatilised on just need koolid ja lõpetada gigantomaania ning ülejäänud 100 kooli hirmutamine?
Mis aga puutub hariduse kvaliteeti, siis oleks nagu meelest läinud et kõik me oleme saanud Euroopa mõõtmiste ja elupraktika järgi üsna hea hariduse koolidest kus pole olnud isegi kahte valikut . Märgata ei taheta ka seda, et kõrgkooli tasuta pääsenute suhtarvu poolest on seitsmendal kohal sulgemisohus Värska keskkool, edestades sellega mitmeid eliitkoole.
3.. Juttudes hariduse kvaliteediist on selgelt ülehinnatud õpetamise tähtsust just ainevalikute mõttes ja alahinnatud kooli kui kasvatusasutuse rolli. Julgen arvata, et paraema inimkvaliteedi annab üldjuhul ikkagi individuaalne lähenemine õpilasele, mitte aga tunglemine ilma kindla klassikollektiivi ja oma klassijuhatajata suurtes õppekombinaatides.. Näiteid paljudest tänastest suurmeestest, kes on tulnud just maakoolidest võib tuua lõpmatuseni. Olgu öeldud ka ,et eesti legendaarne kooliteatrite liikumine seisab suures osas just maa-asulate (Varstu, Kolga, Jüri) ja väikelinnade keskkoolide najal. Suurkoolide õpilastel on elus ilmselt palju muid ahvatlusi. Kardan, et kaubanduskeskustes tšillimine ja hängimine, on kodust poolsunniviisiliselt linna paisatud 15-18 aastaste noorte jaoks küllalt levinud vaba-aja veetmise võimaluseks
Haridusministeerium on tõstnud hädakisa, et õpilaste arv ühe õpetaja kohta on paarikümne aastaga langenud 15-lt 12-le ja näeb just seal (õpetajate koondamises) väljapääsu palgaprobleemi lahendamisele. Äkki võiks hoopis head meelt tunda, et õpetajal jätkub nüüd ühe õpilasega tegelemiseks, mitte ainult tunniandmiseks, pisutki rohkem aega.
4..Kavandatava reformi üks võikamaid külgi on teadlik mittearvestamine perekondade materiaalsete võimalustega lapsi kaugele linnakooli saata. Üks haridusametnik tutvustas hiljuti skeemi, mis näitas, et Viljandi maakonnas valivad juba praegu pooled keskkooliõpilastest mitte kodulähedase vaid linnakooli . Selles nähti õigustust maa-keskkoolide sulgemiseks. Aga mida peab sel juhul tegema see teine pool perekondi, kelle ei jätku küllalt raha või tuttavat tädi, kelle juurde laps linna saata? Kiidetud Viljandi riigigümnaasium luuakse ju ilma õpiilaskoduta, koolitransport, kui see isegi toimiks, tähendab ikkagi vähemasti kahte tundi tühja aega ja tasuta toitlustamise vastu gümnaasiumitasemel hääletab valituskoalitsioon järjekindlalt. Kas loodetakse, et vaesemad lapsed lähevad siis veelgi kaugemal asuvaisse kutsekoolidesse? Mis see siis on, kui mitte teadlik hariduslik segregatsioon?
5.Alusetu on arvamus, et maa-keskkoolide sulgemine tähendavat kodulähedaste tugevate põhikoolide kindlustamist. On selge, et paljudes põhikoolides ei jätkuks aineõpetajatele ilma keskkooli-osata täiskoormust ning lapsevanemadki soovivad lapsed saata ikkagi sinna, kus üleminek keskkooli on n.ö omast käest võtta. Võimalusel kolivad nad ka ise keskkoolita jäetud asulast ära. Jätkub maa-asulate rahvastiku ja vaimse potentsiaali vähenemine ja täna tegutseva keskkooli kaotamine on siis juba mootoriks allakäigu teel ,mitte aga selle tagajärjeks. Mis „haridusökonomistid“ põhikooliga teevad, seda võime näha ühe Eesti ilusaima ja 90-õpilasega Pühajärve põhikooli ümber toimuvast 2.veebruari „Õpetajate lehest“ võib lugeda keskkooli-osa juba kaotanud Puurmanni, Ahja ja Rannu koolide tänastest muredest. Ministri soovitust jätta põhikoolina töötavais keskoolihoonetes mõned korrused kütmata on aga lihtsalt piinlik kommenteerida
6.Ühekülgne ning paljusid häid õpetajaid solvav on koolide „paremustabelite“ kõrvutamise alusel levitatav jutt, et väike-keskkoolides ei suudeta anda „konkurentsivõimelist“ haridust. On ju selge et neis koolides on juba varem toimunud „sotsiaalse valiku“ tõttu mõnevõrra vähemvõimekam õpilaskond , mille tõttu tuleks just sealt tulevate lõpetajate ning seal töötavate õpetajate edulugusid hoopis eriliselt tunnustada
Ülaltoodud mõtted pole mitte opositsioonilisest sulepeast väljaimetud virin vaid veendumus ,mis on tekkinud külastades mitmeid hea sisekliimaga, toredate õpetajate ning eeskujuliku materiaalse baasiga, kuid Haridusministeeriumi skeemide tõttu sulgemisohtu sattunud, keskkoole näiteks Avinurmes, Räpinas, Mustvees ja mujalgi.
Hädavajalikud muudatused koolivõrgus peaksid minu arvates lähtuma mitte lammutamise vaid säilitamise filosoofiast. Tallinnas, Tartus ja Narvas on keskkoolide arvu vähendamine ning mõnede puhaste gümnaasiumide tekitamine loomulik. Vaid keskkooli-osaga riigigümnaasiume (koos õpilaskoduga!) võiks kindlasti luua ka suuremates maakonnalinnades, kuid ikka nii, et lähedal säiluks valikuvõimalusena ka täistsükliga kool. Jäme viga tehti Viljandis, kus loodava „puhta“ riigigümnaasiumi kõrvale oleks jätkunud ruumi ka sellisele koolile. Nagu on erinevad lapsed, nende vanemad ja õpetajad, nii vajame ka erinevaid koolitüüpe, olgu või selleks, et teistsuguse õpiharjumusega ,või näiteks kooliga konflikti läinud, noor ei peaks riigi teise serva põgenema Soov luua ühetaolisi „hariduskolhoose“ põhikooli ja gümnaasiumi sundusliku lahutamise teel on praegu kavandatava reformi suurim viga. Kindlasti võiks jätkuda ruumi ka progümnaasiumidele , mitme filiaaliga koolidele (nagu keskkooli hoidmiseks ka Käinas otsustati targalt Hiiumaal) ning kutse-ja keskkooli sümbioosile. Valdades peaks aga mistahes muudatuste prioriteediks olema paikkonna elujõu ja vaimse potentsiaali säilitamine, olgu või mõneks ajaks vaid 30 õpilasega keskkooli-osa abil. Õnneks on paljud meie vallajuhid kogenud inimesed, kes on üle-elanud kõikvõimalikke reformikatsetusi ja loodan, et hakkavad vastu ka praegusele. Peaminister Ansip välistab põhjendatult valdade sundliitmise, loodame, et ta süveneb ka nn.gümnaasiumireformi, mis tegelikult tähendab ju sama. Loomulikult on lapsesõbralike väike-keskkoolide säilitamine kallim kui hariduse „sundkollektiviseerimine“. Aga selle kohta lausus äsja president Ilves:“ Väiksem on kallim. Aga usun südamest, kui see väiksem on hästi hoitud, on ta meile väga kallis. Hindamatu. Hindamatut ei tohi müüa.“

Rusikaga lauale!

23. veebruar 2012 "Õpetajate leht"

Kakskümmend aastat tegutsemist par­lamendi- ja valitsusstruktuurides on viinud mu kurvale, kuid kindlale järeldusele, et meie riigi tipptasemel kuulatakse vaid neid huvigruppe, kes oma seisukohti väga jõuliselt väljendavad. Piltlikult öeldes – neid, kes rusikaga lauale löövad. Seda enam-vähem sõltumatult sellest, millised era­konnad parajasti koalitsioonis või opositsioonis on. Esimese jõulise ja tulemusrikka väljaastumisena mäletan ERSO ähvardust mitte mängida Eestisse külla saabunud paavstile. Saavutati palgatõus. Seejärel (1994) põletati Toompea lossi ees filmilinte protestiks kodumaise kinokunsti rahastamata jätmise ning kinovõrgu hävitamise vastu. Järgmise aasta eelarve koostamisel olid filmikunsti vajadused meeles.

Kui 1995. aastal kul­tuuriministriks sain, seisin kohe silmitsi TALO protestiaktsioonide ja streigiähvardusega, eriti aktiivsed olid muuseumide ja raamatukogude töötajad. Üks kolleeg valitsuslaua taga leidis, et TALO-t pole olemas, seal tegutsevat vaid kutsetöös ebaõnnestunud inimesed. TALO näitas siiski oma reaalset jõudu ja aitas mul kaitsta järgmiste aastate eelarvetes (tänaseks unustatud) põhimõtet, et haridus- ja kultuuritöötajate palgatõus peab toimuma käsikäes.

Kes ei karju, saab pügada
Sügisel 2003 viis õpetajate reaalne streigiähvardus (ja vist ka streik?) selleni, et Rahvaliit keeldus enne 2004. aasta eelarve teist lugemist toetamast Reformierakonna kinnisideed tulumaksu alandamisest ning nõudis selle asemel sotsiaalsfääri palgatõusu. Koitis valitsuskriis, kuid ka Isamaa ei nõustunud tol korral, n-ö õpetajate palga hinnaga, valitsusse minema. Eelarve tehti ringi ning palgatõus tuli. Mõni aasta tagasi jälgisime „Aktuaalsest kaamerast” igal õhtul nagu rindeteateid arstide streigiähvardust. Ilmselt tundus olukord poliitikutele otseses mõttes eluohtlik ning meditsiinitöötajaile anti järele.

Selle kõige tõttu julgen arvata, et õpetajate praeguses kehvas palgas on ka õpetajad ise süüdi. Pedagoogid, nagu kultuuritöötajadki, on intelligent­sed inimesed, kes pole harjunud karjuma ja rusikatega vehkima, kõige vähem streikima. Nad eeldavad, et neil on ka palgaläbirääkimiste vastaspoolel tegemist kultuursete olenditega, kes suudavad mõistuspäraselt tegutseda ja arukaid hääli kuulda, isegi kui need ei karju. Pedagoogid (ja nende juhid) eksivad: vastaspoolel on parteipoliitikud, kelle silmis maksab vaid üks valuuta: hääled. Kord neljas aastas nende rohkus, ülejäänud ajal nende valjus. See tähendab, et seda, kes ei karju, võib rahumeeli edasi pügada.

15. veebruari „Foorumis” leidis IRL-i poliitik Marko Pomerants, et märt­sis streikida on täielik mõttetus. Tal on osalt muidugi õigus. Õpetajate tähtajatu (st kuni nõudmiste rahuldamiseni) streik novembris, enne 2012. aasta riigieelarve teist lugemist, oleks palgatõusu kindlasti kaasa toonud. Sest selline streik (koos meie õpetajatele makstava palganumbriga!) oleks ületanud rahvusvahelise uudisekünnise ja purustanud müüdi Eesti eduloost, mis meie nüüdsele valitsusele on kallim kui hingeõnnistus. Miks haridustöötajate kutseliidud sellele ei läinud, jäi mulle arusaamatuks.

Õpetajate hirmutamine „Kreeka tege­misega” on seejuures alatu ja naeru­väärne. Pedagoogidele korraliku palga maksmiseks pole Eestil vaja laenu võtta ega kusagilt abi küsida.

Edulugu kallis kui hingeõnnistus
Olukor­ras, kus absoluutne enamik NATO riike kaitsekulusid vähendab, leidis Eesti 60 miljonit eurot (ligi miljard krooni) kaitsekulutuste tõstmiseks. Ajal, kui Leedu ja Läti kaitsekulutused on 1% sisemajanduse kogutoodangust, saame meie nüüd NATO-le raporteerida 2%-ni jõudmisest. Milleks? Kelle vastu me siis nüüd kaitstud oleme? Sotsiaaldemokraadid pooldasid küll samuti kaitsekulutuste tõstmist(!), kuid arvasime, et jätkunuks 20 miljonist eurost. 30 miljonit oleks võinud anda õpetajate palgatõusuks, 10 miljonit aga päästekomandode säilitamiseks, töötasuks kultuuriinimestele, toetuseks kiirabile ning jätkunuks isegi ranitsa- ja matusetoetuse taastamiseks.
Õpetajate novembrikuine streik oleks sellise (NATO ja Eesti kaitsevõimet mitte millegagi ähvardanud) eelarvemuutuse kindlasti mõne päeva­ga saavutanud.

Märtsikuisel streigil on mõte n-ö jõudemonstratsioonina, ähvardusena, mis juhtuma hakkab, kui õpetajate õiglasi nõudmisi ka 2013. aasta eelarve tegemisel ei arvestata.

Valitsus on järgmiseks aastaks peda­googidele palgatõusu lubanud. Milline on sügiseks majandusolukord, ei tea keegi. Veelgi ohtlikum on aga jutt, et palgatõus peab vähemalt osaliselt toimuma koolivõrgu ümberkorraldamise ja sisemiste reservide arvelt. Rääkimata sellest, et pakutu on amoraalne, on selge, et 20% õpetajatest ei koonda ühe aastaga kuidagi. Mis aga kõige tähtsam – halades, et õpilaste arv ühe õpetaja kohta on kümne aastaga langenud 15-lt 12-le, pole hari­dusametnikud ministriga eesotsas kordagi esitanud endale küsimust, et võib-olla on see hoopis hea. Ehk peaks rõõmustama, et nüüd jätkub õpetajal pisut rohkem aega iga õpilasega tegelemiseks, mitte ainult õpetamiseks.

Raamatupidajatest riigijuhid
Haridus olevat meil väga kallis, peaminister armastab korrata, et SKT-st haridusele minev osa on Eestis üks Euroopa suuremaid. Aga väikeriigis see peabki kallis olema. Meie raamatupidajatest riigijuhid pole tahtnud endale selgeks teha, mis asjad on väikese ja eduka kultuurriigi kestmiseks hädavajalikud ja kallid, mida aga pole üldse vaja. Just selles on probleem!

Ja ärgu streikivad õpetajad muretsegu, et nad sellega endale teiste erialade inimeste kadeduse või ka lapsevanemate pahameele tõmbavad. Pigem annavad nad teistele head eeskuju, ja kui üks elund on kehas haige, siis peabki kogu organism valu ja ebamugavust tundma. Vaid see kindlustab kiire ravi!

Mis saab Ida-Virumaa tegevuskavast?

15. veebruar 2012 Põhjaranik

Jaak Allik.

6. veebruaril vastas peaminister Andrus Ansip riigikogus ligi tund aega sotsiaaldemokraatide küsimustele, mis puudutasid valitsuse poolt 2010. aasta septembris heaks kiidetud Ida-Virumaa tegevuskava 2010-2014 täitmist.

Midagi rõõmustavat tal teatada polnud, kinnitust leidis möödunud aasta lõpul Postimehes ajakirjanik Nils Niitra tehtud kokkuvõte “Valitsus lükkas Ida-Virumaa tegevuskava kalevi alla”. Seda, et see kava, millele kulutasid oma aega ja energiat paljud Ida-Viru omavalitsusjuhid ning spetsialistid, oligi valitsuserakondade poolt mõeldud pigem valimiseelseks propagandaks kui tõsimeelseks täitmiseks, näitas ka fakt, et kogu selle küsimuse arutamise ajal ei viibinud paralamendisaalis ühtegi Reformierakonna ega IRLi liiget, ka Ida-Virust valituid mitte.

Peaminister tõdes, et riigieelarves ei ole Ida-Virumaa tegevuskava vahendeid eraldi välja toodud ning rakendusplaan sisaldab põhiosas tegevusi, millega tegelevad ministeeriumid igal aastal niikuinii. Ka edaspidi ei olevat oodata, et Ida-Virumaa arendamiseks mõeldud tegevusi hakatakse eraldi eelarveridadena rahastama.

Mõned tema toodud näited “positiivseist arenguist” tõestasid pigem küll vastupidist. Nii teatas ta, et Ida-Virumaa on saanud keskmisest enam toetusi sotsiaalküsimuste lahendamiseks, seda nii töötukassast, sotsiaalministeeriumi vahendeist kui ka toimetulekutoetusest. Kuna on aga teada, et neid vahendeid jagataks kindlate valemite alusel ja vajaduspõhiselt, siis tõestab see näide vaid seda, et Ida-Virumaal on lihtsalt rohkem abivajajaid.

Samalaadne oli ka valitsusjuhi teine “edusõnum”, mille kohaselt on Ida-Virumaal töötute arv vähenenud 15 129-lt (2009. aastal) 10 305ni (2011. aastal). Oma vastukõnes tõdes Jevgeni Ossinovski, et töötuse tase on langenud kogu Eestis, kusjuures Ida-Virumaal 18%, aga mujal 27%, mis tähendab seda, et maakond jääb iga kuuga üha enam ja enam vaeslapse rolli. Kui 2010. aastal oli Ida-Virus 19% kogu Eestis registreeritud töötutest, siis aasta hiljem oli see näitaja 22%.

Tegevuskava rakenduskavas olid paljude konkreetsete meetmete teostamiseks märgitud aastad 2011-2012. Paraku ei teadnud peaminister midagi rääkida ei eesti keeles õpetavate pedagoogide 30%-lisest palgalisast, ei tervishoiutöötajate, riigiametnike ja politseinike töö motiveerimiseks kavandatud lisakoefitsientide süsteemist ega ka spetsiaalsetest stipendiumidest avalik-õiguslikes ülikoolides edasiõppijaile.

Endiselt on otsustamata sisekaitseakadeemia võimalik Ida-Virumaale viimine ja tehnilise infrastruktuuri strateegiline planeering, uudiseid polnud ka EASi lisatoetuste kohta Ida-Virumaa tööstusprojektidele. Peaministril puudus ka seisukoht Jõhvi-Narva maanteelõigu kiirendatud korras rekonstrueerimise vajaduse kohta.

Seda kuuldes jäi üle vaid tõdeda, et paljude tegevuskavas ettenähtud meetmete rakendamiseks pole riigil valitsuskoalitsiooni prioriteete arvestades raha. Hämmastav on koalitsiooni pidev vastuseis ka kõige väiksematele hea tahte žestidele meie nende kaasmaalaste suhtes, kes pole Eesti kodanikud ja kellest paljud elavad Ida-Virumaal.

Esitasin valitsusjuhile küsimuse eesmärkide kohta, mida taotleb selline poliitika, mis toob kaasa nende inimeste jätkuva kibestumise ja võõrandumise Eesti riigist. Pidasin seejuures silmas valitsusliidu keeldumist maksta Tšernobõli veteranidele 130 eurot ravimiraha aastas ning mitte lubada alalise elamisloaga isikuil omandada niinimetatud piiritsoonis kuni 0,2 ha suuruseid aianduskrunte.

Sellele küsimusele vastamise asemel süüdistas peaminister just mind kibestunud suhtumises ning leidis, et Ida-Virumaa probleemid on tekitatud Nõukogude võimu rahvuspoliitiliste otsuste ja Nõukogude tööjaotuse läbi, mis pani mingid tehased ainult ühele kaugel Vladivostokis või Uuralites asuvale tehasele allhanget tegema.

Loomulikult pole kellelgi soovi süüdistada tänast valitsust kõikide Ida-Virumaa probleemide tekitamises. Kuid näha neis vaid “nõukogude aja igandeid” pole küll pädev ja jätab mulje, nagu poleks valitsusjuht näiteks Kreenholmi pankroti põhjustest midagi kuulnud.

Küll on aga valitsuse ülesanne otsida ja leida probleemidele lahendusi. Nagu näitas arupärimine parlamendis, just sellega praegune valitsus aga sihipäraselt tegeleda ei soovi. Pole ju ükski kõne all olnud Ida-Virumaa sotsiaal-majanduslikest probleemidest opositsiooni poolt välja mõeldud. Need on ausalt kirjas tollessamas valitsuse enda koostatud tegevuskavas.

Kuna ühegi teise maakonna kohta pole sellist kava koostatud, näitab see, et vähemalt 2010. aastal sai valitsus aru just Ida-Virumaal kujunenud olukorra äärmuslikkusest. Hiljuti ilmutatud tervise arengu instituudi tehtud maakondade tervise ja heaolu ülevaade rõhutab taas, et enamik negatiivsematest näitajatest on Ida-Virumaal. Eriti kurb on, kui inimesed küll nagu mõistavad kiire reageerimise vajalikkust, aga seda ikkagi ei tee.

Mida sellises olukorras ette võtta? Praegune valitsus püsib tõenäoliselt 2015. aastani. Loomulikult võib opositsioon taas ja taas valitsuse tegevusetusele tähelepanu juhtida ning teebki seda, aga reaalselt võiks midagi muutuda vaid juhul, kui seda hakkaksid valitsuselt nõudma ka Ida-Virumaalt valitud Reformierakonna ja IRLi parlamendiliikmed. Neilt omakorda aga avalikkus ja ajakirjandus.

Mida õppida Jaan Toomingalt?

Sirp 13,jaanuar 2012.a.



Jaan Tooming, Religioossed motiivid minu loomingus. Eesti Teatriliit, 2011. 270 lk.

Olen pidanud Jaan Toomingat oma õpetajaks alates sellest 1976. aasta jaanuari hommikupoolikust, kui sisenesin Vanemuise suure saali vasakpoolsesse, nn Irdi looži ning sattusin maailma, mis võttis esimesest hetkest hinge kinni. Käis „Põrgupõhja uue Vanapagana” peaproov. Lavale ehitatud tilluke maailm tõusis, langes, pöörles ja purunes tohutu lillakas-punaselt pulseeruva kosmoselöövi all, saali vallutavaks helitaustaks tol ajal täiesti erakordne ja seetõttu müstiliselt mõjunud elektrooniline muusika (Valeri Serebrovski), ning kahe maailma vahel heitlesid inimesed: Lembit Eelmäe Jürka, Heikki Haravee Kaval-Ants ning põrgueidena pidutsev Liis Bender. See on jäänud minu elu üheks kahest suuremast teatrielamusest. Teine, samuti proovist saadud, oli Andrzej Wajda „Nastasja Filippovna”.

1976. aastal me polnud Jaaniga veel otsetuttavad, kuigi mul oli jätkunud jultumust „arvustada” tema lavastusi „Laseb käele suud anda”, „Väike Eyolf” ja „Musketäriana”. Tookordse proovitungimise eesmärk oli teha 30aastaseks saava noore lavastajaga intervjuu ajakirjale Kultuur ja Elu, kus oli otsustatud avaldada pildiseeria äsjasest Lauteri preemia laureaadist. Tolle intervjuu viimase küsimusena palusin: „Ütle midagi neile, kes on sinust poole nooremad.” Mõeldes 15aastaste peale, lausus Tooming: „Kui ümbruskonnas pole enam kedagi, kes teie küsimustele vastata suudaks, ei peaks siiski käega lööma. Seepärast ongi väga oluline leida inimene, õpetaja, autoriteet, keda te usaldate täielikult, kes isegi siis, kui ta ei suuda vastata, autoriteediks jääb, sest te mõistate, et olete jõudnud küsimusteni, millele ei olegi veel vastust. Kõige rängem on elada teadmisega enda lõplikkusest, aga ometi otsida vastust! Kui lihtsalt libiseb üle huulte: elul ei ole mõtet. Aga see, et meie, surelikud olendid, pole veel tähendust taibanud, ei vähenda ränka süükoormat, mis tuleneb just meie taipamatusest. Sest kui elu meile juba kingitud on, siis oleks rumal tegu seda kingitust tühiseks pidada ... Ja ikkagi, tähtis on küsida: milline on inimese koht Universumis, mis mõte on inimkonna 6000aastasel tsivilisatsioonil miljonite galaktikate „taustal”?” Olen kindel, et mõeldes nüüd juba 30aastastele, ütleks Jaan praegu niisamuti. Sellele küsimusele vastuse otsimine on läbinud kõiki tema lavastusi ning läbib ka äsja ilmunud ja senist elutööd kokkuvõtvat raamatut.

Kuigi oleme üheealised, on just Jaan Tooming olnud mulle selliseks õpetajaks, autoriteediks, kes on kujundanud oma lavastustega minu teatrimõistmist ja maailmanägemist, tema loomingu ja isikuga suhtlemine on olnud mulle tegelikuks eluülikooliks. Ka religiooni tähendusele avas just tema minu (teadusliku ateismi õppejõu!) silmad, mille tunnistuseks ilmutasin Moskva ajakirja Teatr 1976. aasta septembrinumbris pikema loo „Toominga teatriusk” („Teatralnaja vera Toominga”), kus sõna „usk” tähendas just seda, mida see igale normaalse ühiskonna liikmele tähendabki.

Mul on olnud õnne näha enamikku Jaan Toominga lavastusi, tänased kolmekümnesed on saanud neist näha paremal juhul vaid hilisemat veerandit. Perioodist 1969–1983 pole ju säilinud ka midagi lindistatut peale Peeter Toominga „Põrgupõhja” telefilmi, kus legendaarne etendus on küll enam-vähem jäädvustatud, kuid ilma katarsise võimaluseta. Seepärast on küsimus, mida tänane noor näitleja, lavastaja, teatriteadlane või lihtsalt teatrisõber peaks arvama, teadma, õppima Jaan Toomingalt, kindlasti õigustatud ja valus. Mingid vastused leiab äsja ilmunud raamatust.

Enne selle lugemist tasub kõigepealt vaadata seal avaldatud fotosid nii lavastajast kui ka tema lavastustest. Mulle tundub, et see võimas pildivalik annab aimu väest, mis oli/on selles mehes ja tema töödes.

Raamatu esimeses osas on autor neljakümnel napil trükileheküljel kirjeldanud ja hinnanud nii oma loomingulist elukäiku kui ka enamikku oma kaheksakümne kolmest lavastusest. Ta on teinud seda üsna rangelt läbi enda valitud vaatenurga „religioossed motiivid minu loomingus” ning küllap annab see vaatenurk ka põhjenduse, miks siiski pole peatutud kõigil töödel. Muidugi oleks iga teatriloolane kirjutanud ja kompileerinud neist lavastustest vähemalt 800 lehekülge ning me oleksime talle tänulikud. Toomingale peame olema tänulikud pealiini väljapuhastamise eest, selle sihikindla ranguse eest, mis on kogu elu olnud tema loomingu ülim mõte ja mõtestus, eesmärk ja põhjendus ning mille ta on ise sõnastanud oma raamatu lehekülgedel korduvalt. Olgu või nii: „Teatri eesmärk peaks olema luua ainukordne ja huvitav maailm, ta ei sõltu selle maailma argipäevast ... ning püüab vastata tõelistele probleemidele ..., mida inimene endast õieti kujutab, missugune on tema asend teiste elavate olevuste hulgas ja maailmas üldse ning lõpuks, mil teel ta selle positsiooni on omandanud” (lk 168).

Ma ei tea eesti teatris ühtegi teist lavastajat, kelle kogu looming oleks niivõrd allutatud ühele selgele pealis-pealisülesandele, ja kuidas ka Tooming ei põlasta (minu meelest pisut ebaõiglaselt ja lapsikultki) Stanislavskit, on just see Stanislavski mõistesüsteemi kroon kõige täpsemalt rakendatav tema enda kohta. Nii kogu elu pealis-pealisülesandele allutamine kui ka iga konkreetse loomeakti selge mõtestamine on üks olulisemaid asju, mida Toomingalt õppida. Oma esimesest lavastusest (mille juhtmotiiv oli laul „Misse Jumal meid on loonud?”) kuni viimaseni on ta olnud täiesti ilmselt sõnumiga lavastaja ning sellega kahtlemata mõjutanud tervet põlvkonda oma kolleege. Tema kõrval ja tema ajal töötades, näinud tema võimsaid lavastusi, oli nagu piinlik lihtsalt niisama segast panna – ja seda pole ka kunagi teinud tema eakaaslased Raid, Komissarov, Trass, Normet ega ka tema lavastuste mõju all lavastama hakanud Karusoo, Peterson, Pedajas, Nüganen ja Tammearu.

Üheksakümnendatel ja nullindatel astus eesti teatriilma põlvkond teatriteadlasi ja lavastajaid, kes polnud näinud Toominga 1970.-1980. aastate lavastusi ja kelle iidoliks sai Toominga algusaastate teekaaslane Mati Unt. Undi vormivõttestikus, kujundisüsteemis ja koguni tema juhendatud näitlejate mängulaadis oli selgelt tunda mitte ainult Toominga mõju, vaid näha ka lausa jäljendusi. Mida aga polnud, see oli pealisülesanne, sest Unt oli põhimõtteline antikontseptualist, tegelikult postmodernne mängur teatrilaval. Tooming hindab seda suunda aga üsna ühemõtteliselt: „Intellekti, tarkuse, vaimsuse ja sisukuse puudumine on viinud mõttetusse ja vormiga mängimisse, mida suvatsetakse hüüda postmodernismiks. Kuid igasugused „ismid” on kunstivälised nähtused. Suurt kunsti ei saa kuhugi lahterdada, ta on iseseisev uunikum, mida ei saa keegi korrata. Kordamisel või jäljendamisel sünnib plagiaat, koolkonna tekkimisel suure eeskuju lahjad koopiad” (lk 170). Mis parata, aga tänapäeval näen meie lavadel küllalt palju lahja koopia veelgi lahjemaid koopiaid ja loen oma noori kolleege neid kiitmas. Ka selle üle võiks mõelda Toominga raamatut lugedes.

Põgusalt oma elukäigul peatudes rõhutab Tooming tormilisele algusele (1969–1975) ning Vanemuise suurlavastuste perioodile (1976– 1979) järgnenud Ugala aastate (1979–1983) rõõmu ja parimat loomingulist vormi. Tõepoolest, „Kihnu Jõnn”, „Rahva sõda” ja „Põhjas” on lavastused, mis kindlasti pole ununenud ühelgi neid näinud inimesel. Just 1976.–1983. aasta Toominga lavastustega oli eesti teater selgelt tolle aja Euroopa teatrikunsti kõrgliigas, seal, kuhu praegu on jõudmas Ojasoo, Semper ja NO-trupp. Tol ajal elasime küllaltki suletud maailmas, kuid kuuldused levisid ning nende lavastuste nägemiseks võtsid teatraalid ette teekonna Tartusse ja Viljandisse. Lavastust „Põhjas” mängisime 1986. aastal Moskvas ning „Kihnu Jõnni” Moskvas ja Riias, ka Rootsis, Saksamaal ning taastasime selle enam-vähem vaid ühe prooviga 2000. aastal Ugala juubeliõhtuks Mait Malmsteniga tema isa poolt „maha jäetud” Jurnase rollis.

Aastaid 1984–1996 nimetab Tooming ise raske depressiooni ajaks, millele 1996. aastal järgnes väe taasleidmine ning Ibseni „John Gabriel Borkman” tõi ka aasta parima lavastuse auhinna. Huvitavad olid tema tööd Vanalinnastuudios (Vitraci „Victor ehk Laste võim”) ning Endlas (Čapeki „Putukate elust”), väga sugestiivne aastatuhande vahetuseks Vanemuises loodud Strindbergi „Kummitussonaat”.

Järgnesid lahkarvamused Vanemuise draamajuhi Ain Mäeotsa ning hiljem ka teatrijuht Aivar Mäega, mis taandasid ta aastaiks 2001–2004 Vanemuises lastelavastuste loojaks ning viisid lõpuks koduteatrist lahkumiseni. Ugalas valminud Shaw’ „Ullike ootamatuste saarelt” (2003) ja EMTA lavakunstikooli XXI lennuga loodud „Tagasi Metuusala juurde” (2004) ning XXIII lennu diplomilavastusena Tagore „Pimeda toa Kuningas” (2008), nagu ka Leigo järvedel mängitud Reimani „Painaja” (2006) andsid selget tunnistust Toominga meisterlikkusest ja väest, kuid jäid mitmel põhjusel ilma laiema publiku ja ka kriitika tähelepanust.

Tooming ise ei puuduta oma viimaste aastakümnete loomingu vaatajahuvi vähenemise põhjusi, õigemini kirjutab selle ühiskonna ja teatri üha kiireneva kommertsialiseerumise arvele. See nähtus pälvib tema raamatu lehekülgedel palju teravaid hukkamõistusõnu. „Kuritegelik majanduse kasv saastab loodust ning kisub meid kuristikku, meedia pasundab pasauudiseid ning kunst viskleb tühjuses. Pole midagi uut, sest inimene on langenud nõmedusse. Kas on näha kuskil mingit päästeteed? Ärimaailm kuulutab majanduslikku kasvu ja konkurentsi, kultuur „läheb peale” ning kustutab viimsegi valguskiire pilkases pimeduses. Vaikust ei ole, on plära ja müra. Ja kogu selles kaoses peavad süütud lapsed leidma oma tee. Kas see on võimalik, kui ajuloputus algab juba algkoolis (või veel varem)? Me ei otsi enam tasakaalu ega rõõmu, vaid sensatsiooni. Me ei otsi rahu, vaid võitlust. Eluvõitlust igal alal. Teadmata, mis see „elu” on, teadmata, kust me tuleme, kes me oleme ja kuhu me läheme. Me ei küsigi enam. Me tormame edasi, pimedad ning kurdid, kuni sein tuleb ette. Ja kui pea puruneb seina vastu, siis imestame, kuid on juba hilja ... Lõpp on käes ja keegi ei juhi meid seina taha” (lk 156). Need 2004. aastal kirjutatud sõnad on veelgi täpsemad tänapäeva kontekstis ning siit on kindlasti õppida, kui jäägitult otsekohene saab ja peab tõeline kunstnik olema oma ühiskonna vastu ka siis, kui selle ühiskonna juhid ja ka valijate enamus tunduvad olevat endaga ülimas rahulolus.

Kuid ma poleks aus, kui jätaksin tähelepanuta, et 1985. aastast peale on publitsisti ja heas mõttes jutlustaja positsioon hakanud Toominga töödes prevaleerima kunstniku üle. Loomulikult on see olnud tahtlik. Parim sellekohane näide on tema paljude lavastuste autoritekstiga võrreldes „ümber tehtud” lõpud, millest ta ka oma raamatus avameelselt räägib. Tooming kuulutab, et „ainult ime võib veel päästa meie maailma” (lk 83), ja nii ta näitabki oma lavastuste lõppudes seda „pääsemist”, seda „imet”, seda „kaunist teispoolsust”. Ta on veendunud, et teatri missioon pole näidata mitte sellist elu, nagu see on tihti oma räpasuses, vaid sihti, millele elu peaks olema suunatud. Iseloomulik on tema soovitus näitlejale: „Negatiivset energiat kiirgava osa esitamisel küsigu ta, mis lunastab selle eksinud hinge. Milline on tema pääsetee? Kui näitleja teab ja usub seda kindlalt, nimelt lunastusteed, siis negatiivset energiat kiirgava osa esitus läbistub valgusest, mida näitleja kannab endas, kujutades seda osa” (lk 166).

Kuigi see, nagu ka konfliktivaba dramaturgia rõhutatud eelistamine, sarnaneb lausa sotsialistliku realismi põhipostulaatidele, kas saab seda lavastajale ette heita? Maailmavaateliselt kindlasti mitte. Asi on vaid selles, et vahel muutus selline näitamine liialt otseütlevalt didaktiliseks. Loomingu esimesel perioodil suutis Tooming oma maailmavaadet sisendada spetsiifiliste ja võimsalt elamuslike kunstiliste kujundite kaudu, mille tähenduslikkuse mõistmiseni jõudis vaataja alles n-ö koduteel või palju hiljem, seetõttu ka sügavamini. Viimaste aastakümnete loomingus on Tooming asetanud end küllalt teadlikult eetilise jutlustaja ja ka prohveti positsiooni, mis on osa vaatajaist ja ka ennast mitte otsesõnu õpetada lasta tahtvast teatriavalikkusest temast eemale viinud. Arvan, et ta ei kahetse seda, sest selline ongi olnud tema valik. Aga ka siin on tema raamatut lugedes seda, mille üle mõelda ja millest õppida.

Teose teise ossa on koondatud autori eri aegadel antud intervjuud ning trükis avaldatud teatrimõtted. Võime järeldada, et kunagise „totaalse” lavastaja teatrinägemus on erakordselt näitlejakeskne, näitlejat armastav ja austav. Vaevalt et siin mingist olulisest muutumisest võib rääkida, sest just sellisena mäletavad kolleegid Toomingat ka Ugala päevilt. Seejuures on tema nõuded näitlejale nii häälelise, kehalise kui ka hingelise valmisoleku kohta väga kõrged. Tooming ei tunnista tegelaskujude loomist näitleja elukogemusest või emotsionaalsest mälust lähtudes, ta eitab mõistuslikku analüüsi. „Tõeliselt andekas näitleja ei kasuta oma töös analüüsi, ta taipab vahetult osa olemust, kujutlus saab kohe sobiva kuju ning peamine on välkkiire moondumisvõime” (lk 155). „Kui näitleja tahab tõeliselt uut luua, siis peab ta kõigepealt tühjaks saama. Peaksid kaduma kõik eelarvamused, õpitu ja loetu, kõik varem kogetu, nii et järele jääb vaid tühi vastuvõtlik meel ning paindlik keha, tundlik igale osast tulevale impulsile” (lk 161). Arvestades, et soovitused tulevad mehelt, kes kunagi näitas oma rollides lausa erakordset ümberkehastumisoskust või Toominga keeles siis täielikku tegelaskuju meele sisse minekut, võiksid need olla praegustele teatritudengitele kindlasti kuldaväärt.

Teatri kui tervikorganismi mõistmisel tõstab Tooming esile ühisele tegemisrõõmule rajatud koostööd ja eitab lavastajakultust, küll aga rõhutab, et näiteseltskonna kokkukutsujal peab olema selge, milleks ta seda teeb. Just sellisena sündis 2005. aastal religioossete lavastuste loomiseks Sagar Sagitta, mille hingelisest pühendumisest kantud miniatuuridest oli mul võimalus Tallinna Jaani kirikus osa saada. Praegusel ajal, kui nn projektiteatreid sünnib tihedalt, on Toominga õpetus ja kogemus eriti oluline mõistmaks, et teatri sünd ei saa olla „projekt” selle sõna üheski tähenduses.

Last but not least, tulles tagasi 36 aastat tagasi öeldud õpetussõnade juurde Õpetaja tähendusest noorele hingele, näeme läbi kogu teose, kuidas Toomingal on olnud õnne leida endale see Õpetaja Uku Masingus. Arvan, et autorile oleks kõige suurem rõõm, kui tema raamatu lugemine annaks tänastele noortele impulsi uurida selle suurima eesti rahvusest mõttetarga filosoofilisi, teoloogilisi ja ilukirjanduslikke teoseid.

Eesti Teatriliit ja Eesti Lavastajate Liit esitasid Jaan Toominga kultuuri elutööpreemia kandidaadiks. Tema elutöö, mis on jäädvustunud tuhandete põlvkonnakaaslaste hinges ja leidnud nüüd ka lühikokkuvõtte raamatus, on viimase neljakümne aasta jooksul eesti teatrit vägevalt mõjutanud.

Venemaa kahtede valimiste vahel

Sakala 26.jaanuar 2012.a.

UUSAASTAVAHEAEG, MIS Venemaal kestab traditsiooniliselt kaks nädalat, on naaberriigi poliitikaelus tähendanud duumavalimiste järgsete protestimeeleavalduste ülekasvamist presidendivalmiste-eelseiks. Võtmeisikud on seejuures endised – duumaparteid on Putinile (59-aastane) vastaskandidaatideks esitanud oma liidrid Gennadi Zjuganovi (67), Sergei Mironovi (58) ja Vladimir Žirinovski(65). Väljaspool neid erakondi kerkiv kandidaat peab ülesseadmiseks koguma 26 päeva jooksul kaks miljonit toetusallkirja. Miljardär Mihhail Prohhorovil (46) on need koos. Jabloko liidri Grigori Javlinski (59) toetuseks antud allkirjade seast leidis Venemaa keskvalimiskomisjon ajalehe Kommersant väitel aga liiga palju vigaseid allkirju, mistõttu ei lubata tal valimistel osaleda.
Venemaa rikkaim inimene Prohhorov, kes kutsuti kevadel küll Kremli poolt juhtima uut parempoolset parteid «Õiglane üritus», osutus siis aga sõnakuulmatuks ning duumavalimistelt eemaldati, ongi tegelikult ainus uus nägu juba aastakümneid presidendiks pürgivate poliitikute kaardipakis. Ta väljaütlemised on üsnagi võimukriitilised ning valimisstaap paikneb paarsada meetrit Kremlist asuvas Kesktelegraafi hoones. Mäletavasti pidas Lenin revolutsiooni esmaülesandeks posti ja telegraafi vallutamist!
Samas pole aga usutav, et terava sotsiaalse ebaõigluse all kannatav tänane vene valija oligarhile massilise toetuse annaks. Viimane reitingu-uuring näitabki Putinile 48 protsendist ja Prohhorovile vaid kolme protsendist toetust. «Igavese teise», juba viitel presidendivalimistel lüüa saanud Zjuganovi toetuseks mõõdeti 10 protsenti ja see, et kommunistid pole omale 20 aastaga midagi värskemat leidnud, iseloomustab üldist stagnatsiooni Venemaa sisepoliitikas üsnagi hästi.

VIIBISIN DUUMAVALIMISTEL Moskvas Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni (OSCE) parlamentaarse assamblee vaatlejana ning see lõi võimaluse kohtuda terve rea tänase Venemaa poliitiliste liidritega ning muidugi vestelda ka tuttavate Moskva loomeinimestega.
Venemaal pole praegu mingit «revolutsioonilist situatsiooni». 30-40 protsenti valijaskonnast toetab üsna siiralt Putini-Medvedevi «Ühtset Venemaad», vastaspool on aga killustunud ning ilma karismaatilise liidrita. Meie ajakirjanduse ja Kristiina Ojulandi poolt selleks kujutatava ekspeaminister Mihhail Kasjanovi (54) toetus rahva seas on olematu. Küllap mäletatakse tema võimuajast pärit korruptsioonisüüdistusi. Kunagine asepeaminister ja Nižni-Novgorodi ekskuberner Boriss Nemtsov (52) on aga tipp-poliitiku jaoks liiga radikaalne ja emotsionaalne.
Sõna «demokraat» on Venemaal muutunud paraku sõimusõnaks ja selles on demokraadid ise süüdi. Meiega kohtunud eesti kodakondsusega tuntud Moskva kirjanik Mihhail Veller ütles otsekoheselt, et praegune kurb olukord on tegelikult loogiline tulemus niinimetatud demokraatide varasemale tegevusesele, sest nii sise-kui välismaise «demokraatia» otsesel toetusel lasti Venemaal üheksakümnendail tegelik demokraatia kaks kord nii-öelda õhku.
Mäletatavasti tulistas 1993.aastal Jeltsin tankidest riigiduumat – just seda demokraatlikult valitud parlamenti, kes päästis riigi 1991.aastal putšistide käest ja tahtis 1993. aastal piirata rahva paljaksröövimist oligarhide poolt. 1996. aasta presidendivalimised, kuhu Jeltsin läks viieprotsendilise reitinguga, tehti tegelikult aga ära oligarhide salakokkuleppega ning telekanalite anastamisega nende poolt.

VÕRRELDES JELTSINI ajaga on viimasel aastakümnel oluliselt kasvanud nii riigi rikkus ja välispoliitiline autoriteet kui ka rahva heaolu. Koos sellega aga ka võimu ülbus, korruptsioon ja sotsiaalne ebavõrdsus, mis olidki duumavalimiste eel kõigi opositsioonijõudude äärmiselt terav kriitika objektideks.
Valimiste tulemused olid valitsejaile kindlasti ebameeldivaks üllatuseks, sest vaatamata nii võimuressursi tohutule kasutamisele kui ka mitmesugusele sohitegemisele, sai «Ühtne Venemaa» siiski vaid 49 protsenti häältest, mis oli seitse protsenti vähem isegi neile viimastes küsitlusest ennustatust. Üllatavaks oli ka Moskvas ning mujalgi tõusnud protestilaine massilisus. Neil meeleavaldustel osalesid kõik rahuolematud nii-öelda seinast seina. Just see tõi kümned tuhanded tänavatele. Ajendiks polnud mitte niivõrd Putini-vastasus või mõne olematu liidri toetamine, kuivõrd kohkumine võimu poolt avalikult näidatud tendentsi suhtes muuta rahvas ehk valijaskond lihtsalt oma kabinetimängude objektiks. Just nii tõlgendati kokkuleppelist kohavahetust Putini-Medvedevi vahel kui ka «Ühtse Venemaa» kongressi, mis sarnanes nagu kaks tilka vett Põhja-Korea või ka Brežnevi-aegsete taoliste üritustega.
Selline suhtumine tundus Venemaa haritumale ning kindlasti ka Gorbatšovi-aegset tegeliku demokraatiapuhangut mäletavale keskklassile solvav ning ka tulevikkuvaatavalt ohtlik. Julgen arvata, et protestijate seas oli kindlasti neidki, kes sidusid Venemaa tulevikku just oluliselt noorema ning teistsuguse elulooga Medvedeviga (46), kes lihtsalt kõrvale tõrjuti.
Võim tegi protestidest siiski üsna adekvaatsed järeldused. Lubati valmissüsteemi muutust majoritaarsuse suunas, parteide registreerimise lihtsustamist, kuberneride otsevalimisi ning ka jõuvõtetest hoidumist suhetes opositsiooniga. Need sammud näitavad, et Putinile ja Medvedevile on siiski üsna oluline ka see, mida neist Läänes arvatakse ning puudub soov Lukašenkoga samasse seltskonda sattuda.

4. MÄRTSI presidendivalmiste põhiküsimuseks on, kas Putin valitakse esimese vooruga või mitte. Opositsioon teeb praegu üsna üksmeelselt kõik selleks, et seda takistada, aga muidugi ei suudaks ükski vastaskandidaat teises voorus kõiki opositsioonihääli enda taha koguda. Kuna Putini isiklik reiting on siiski «Ühtse Venemaa» omast oluliselt kõrgem, võib eeldada, et presidendivalimised jäävad ka seekord ühevoorulisteks. Järgnevaiks aastaiks ennustaksin liberaalseid reforme ja opositsioonijõudude tugevnemist, nii et 2018.aastal saab Venemaa juba uue liidri. Euroopale ja Eestile on seejuures oluline, kas tänasele võimule vastasrinnas jääb peale šovinistlik-slavofiilne või demokraatlik-läänemeelne pool.

«
4. märtsi presidendivalmiste põhiküsimuseks on, kas Putin valitakse esimese vooruga või mitte.

Jaak Allik: tasuta kõrgharidus – rikastele?

Postimees


Minister Aaviksoo külaskäigul SDE parlamendifraktsiooni jõuti maailmavaatelise debatini. Minister oli nimelt veendunud, et tema läbisurutav reform parandab kõrghariduse kättesaadavust vaesemaist peredest pärit noortele. Ministri üllatava avalduse kohaselt maksavad praegu kõrghariduse eest just vaesemad pered, sest nad ei pääse riikliku koolitustellimuse (RKT) tasuta kohtadele. Sinna ei pääse nad aga seepärast, et parema keskhariduse tõttu hõivavad need kohad enamikus just nn eliitkoolidest pärit (st rikaste vanemate) lapsed.
REKLAAM


Kui statistika tõesti kinnitab eliitkoolide vilistlaste suhtelist rohkust RKT-üliõpilaste hulgas, siis nende perekondliku jõukuse kohta uuringud puuduvad. Sama hästi võiks eeldada, et vaesemad pered püüavad õpihimulise lapse panna mõnda (tasuta) eliitkooli, et hiljem ei peaks kõrghariduse eest kallist raha maksma. Sotsiaaldemokraatide vaatepunktist halvendab IRLi lubatud «tasuta» kõrghariduse reform haridusele juurdepääsevust just ühiskonna vaesematele kihtidele.

Reform võetakse ilmselt vastu enam-vähem Aaviksoo esitatud kujul. Muudatuseks on sellega alustamine aasta hiljem – 1. septembril 2013. Algselt eelnõus kõmisenud loosungile «luua võrdväärsed võimalused õppimiseks kõigile võimekatele ja motiveeritud üliõpilastele» on antud sisu seadusesättega, mille järgi lubatakse üldjuhul õppima võtta kõik, kes «vastavad kõrgkooli nõukogu poolt kehtestatud vastuvõtutingimustele», ning vaid põhjendatud erijuhtudel (milleks saab ilmselt olema kõrgkooli õpetamisvõimekuse, st raha puudumine) kehtestada vastuvõetavate arvuline piir.

Mis siis 1. septembrist 2013 juhtuma hakkab? Tõsine lahing peetaks tegelikult juba enne. Saades ministeeriumilt konkreetse koolitustelimuse asemel lihtsalt (väikese) hunniku raha, peab kõrgkool ise otsustama, millised õppekavad üldse avab ja kuhu vastuvõtulati seab. Rahapuudus toob kaasa õppejõudude koondamise, üliõpilaskohtade vähenemise ning küllap ka ¬õppekavade sulgemise. Seda eelkõige just humanitaar- ja sotsiaalteadustes, kus seni oli tasuline õpe valdav.

Esimesel semestril õpivad kõik sissesaanud tasuta. Jätkates õppekava sajaprotsendilist läbimist (30 ainepunkti semestris), võivad nad tasuta õppimist jätkata ja kõrgkooli nominaalajaga lõpetada. Paraku õpib niimoodi praegu vaid 25 protsenti üliõpilastest. Kõigil neil aga, kel mõni aine mis tahes põhjusel lõpuni «läbimata» jääb, tuleb hakata juba esimestest talvest maksma. Kui palju, seda otsustab kõrgkooli nõukogu. Minister arvas, et 50–100 eurot punkt. Neile, kes maksid seni täie rauaga, võib see olla kergendus. Neile aga, kes õppisid täismahus ja tasuta (st pidid koguma semestris vähemalt 22,5 punkti), võib nende käest nüüd nõutav 200–300 eurot olla takistuseks haridusteel.

Vaidlus, kummale poole jääb ühiskonna rikkam ja kummale vaesem osa, võikski ju jääda elu otsustada, kui reformiga kaasneks tõsiseltvõetav vajaduspõhine õppetoetuste ning tulemusstipendiumide süsteem. Seda on minister seni ka lubanud. Paraku saatis ta kooskõlastusringile eelnõu, mille järgi hakkaksid 135-eurost toetust saama vaid need üliõpilased, kelle keskmine sissetulek pereliikme kohta jääb alla 280 euro, kusjuures kuni 26. eluaastani loetakse üliõpilane oma vanematega üheks perekonnaks (kui ta ei ole abiellunud või saanud last). Toetust võib saada vaid juhul, kui õppekava on sajaprotsendiliselt täidetud. 135 euroga muidugi keegi ära ei ela ja alla «vaesuspiiri» oleval noorel pole ei kodu abi ega õppelaenu käendajaid kusagilt võtta. Järelikult satub ta surnud ringi: tuleb käia tööl ja täiskoormusega õppida!

Meenutades, et «meie omal ajal ju õppisime täiskoormusega», unustab minister selle, et «omal ajal» garanteeris neljadele-viitele õppimine miinimumpalga-lähedase stipi ja ühiselamu ei maksnud pea midagi.
Ja veel: kõigile vaesuspiiri järgi toetusesaajaiks kvalifitseeruvaile üliõpilastele ainuüksi esimese semestri jooksul toetuse maksmine vajaks 3,4 miljonit eurot, praegu on aga kogu õppetoetuste raha eelarves vaid kaheksa miljonit. Minister taotleb 2013. aastaks selle summa kahekordistamist. Ja ka sel juhul jätkuks rahast vaid umbes 20 protsendile üliõpilastest. Kust aga tulevad lubatud tulemus- ja valdkonnapõhised stipid?
Ilma kindla rahalise katteta on praegu pakutava kõrgharidusreformi parteiline läbisurumine avantüür, mida järgmine valitsus peab korrigeerim