Venemaa kahtede valimiste vahel

Sakala 26.jaanuar 2012.a.

UUSAASTAVAHEAEG, MIS Venemaal kestab traditsiooniliselt kaks nädalat, on naaberriigi poliitikaelus tähendanud duumavalimiste järgsete protestimeeleavalduste ülekasvamist presidendivalmiste-eelseiks. Võtmeisikud on seejuures endised – duumaparteid on Putinile (59-aastane) vastaskandidaatideks esitanud oma liidrid Gennadi Zjuganovi (67), Sergei Mironovi (58) ja Vladimir Žirinovski(65). Väljaspool neid erakondi kerkiv kandidaat peab ülesseadmiseks koguma 26 päeva jooksul kaks miljonit toetusallkirja. Miljardär Mihhail Prohhorovil (46) on need koos. Jabloko liidri Grigori Javlinski (59) toetuseks antud allkirjade seast leidis Venemaa keskvalimiskomisjon ajalehe Kommersant väitel aga liiga palju vigaseid allkirju, mistõttu ei lubata tal valimistel osaleda.
Venemaa rikkaim inimene Prohhorov, kes kutsuti kevadel küll Kremli poolt juhtima uut parempoolset parteid «Õiglane üritus», osutus siis aga sõnakuulmatuks ning duumavalimistelt eemaldati, ongi tegelikult ainus uus nägu juba aastakümneid presidendiks pürgivate poliitikute kaardipakis. Ta väljaütlemised on üsnagi võimukriitilised ning valimisstaap paikneb paarsada meetrit Kremlist asuvas Kesktelegraafi hoones. Mäletavasti pidas Lenin revolutsiooni esmaülesandeks posti ja telegraafi vallutamist!
Samas pole aga usutav, et terava sotsiaalse ebaõigluse all kannatav tänane vene valija oligarhile massilise toetuse annaks. Viimane reitingu-uuring näitabki Putinile 48 protsendist ja Prohhorovile vaid kolme protsendist toetust. «Igavese teise», juba viitel presidendivalimistel lüüa saanud Zjuganovi toetuseks mõõdeti 10 protsenti ja see, et kommunistid pole omale 20 aastaga midagi värskemat leidnud, iseloomustab üldist stagnatsiooni Venemaa sisepoliitikas üsnagi hästi.

VIIBISIN DUUMAVALIMISTEL Moskvas Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni (OSCE) parlamentaarse assamblee vaatlejana ning see lõi võimaluse kohtuda terve rea tänase Venemaa poliitiliste liidritega ning muidugi vestelda ka tuttavate Moskva loomeinimestega.
Venemaal pole praegu mingit «revolutsioonilist situatsiooni». 30-40 protsenti valijaskonnast toetab üsna siiralt Putini-Medvedevi «Ühtset Venemaad», vastaspool on aga killustunud ning ilma karismaatilise liidrita. Meie ajakirjanduse ja Kristiina Ojulandi poolt selleks kujutatava ekspeaminister Mihhail Kasjanovi (54) toetus rahva seas on olematu. Küllap mäletatakse tema võimuajast pärit korruptsioonisüüdistusi. Kunagine asepeaminister ja Nižni-Novgorodi ekskuberner Boriss Nemtsov (52) on aga tipp-poliitiku jaoks liiga radikaalne ja emotsionaalne.
Sõna «demokraat» on Venemaal muutunud paraku sõimusõnaks ja selles on demokraadid ise süüdi. Meiega kohtunud eesti kodakondsusega tuntud Moskva kirjanik Mihhail Veller ütles otsekoheselt, et praegune kurb olukord on tegelikult loogiline tulemus niinimetatud demokraatide varasemale tegevusesele, sest nii sise-kui välismaise «demokraatia» otsesel toetusel lasti Venemaal üheksakümnendail tegelik demokraatia kaks kord nii-öelda õhku.
Mäletatavasti tulistas 1993.aastal Jeltsin tankidest riigiduumat – just seda demokraatlikult valitud parlamenti, kes päästis riigi 1991.aastal putšistide käest ja tahtis 1993. aastal piirata rahva paljaksröövimist oligarhide poolt. 1996. aasta presidendivalimised, kuhu Jeltsin läks viieprotsendilise reitinguga, tehti tegelikult aga ära oligarhide salakokkuleppega ning telekanalite anastamisega nende poolt.

VÕRRELDES JELTSINI ajaga on viimasel aastakümnel oluliselt kasvanud nii riigi rikkus ja välispoliitiline autoriteet kui ka rahva heaolu. Koos sellega aga ka võimu ülbus, korruptsioon ja sotsiaalne ebavõrdsus, mis olidki duumavalimiste eel kõigi opositsioonijõudude äärmiselt terav kriitika objektideks.
Valimiste tulemused olid valitsejaile kindlasti ebameeldivaks üllatuseks, sest vaatamata nii võimuressursi tohutule kasutamisele kui ka mitmesugusele sohitegemisele, sai «Ühtne Venemaa» siiski vaid 49 protsenti häältest, mis oli seitse protsenti vähem isegi neile viimastes küsitlusest ennustatust. Üllatavaks oli ka Moskvas ning mujalgi tõusnud protestilaine massilisus. Neil meeleavaldustel osalesid kõik rahuolematud nii-öelda seinast seina. Just see tõi kümned tuhanded tänavatele. Ajendiks polnud mitte niivõrd Putini-vastasus või mõne olematu liidri toetamine, kuivõrd kohkumine võimu poolt avalikult näidatud tendentsi suhtes muuta rahvas ehk valijaskond lihtsalt oma kabinetimängude objektiks. Just nii tõlgendati kokkuleppelist kohavahetust Putini-Medvedevi vahel kui ka «Ühtse Venemaa» kongressi, mis sarnanes nagu kaks tilka vett Põhja-Korea või ka Brežnevi-aegsete taoliste üritustega.
Selline suhtumine tundus Venemaa haritumale ning kindlasti ka Gorbatšovi-aegset tegeliku demokraatiapuhangut mäletavale keskklassile solvav ning ka tulevikkuvaatavalt ohtlik. Julgen arvata, et protestijate seas oli kindlasti neidki, kes sidusid Venemaa tulevikku just oluliselt noorema ning teistsuguse elulooga Medvedeviga (46), kes lihtsalt kõrvale tõrjuti.
Võim tegi protestidest siiski üsna adekvaatsed järeldused. Lubati valmissüsteemi muutust majoritaarsuse suunas, parteide registreerimise lihtsustamist, kuberneride otsevalimisi ning ka jõuvõtetest hoidumist suhetes opositsiooniga. Need sammud näitavad, et Putinile ja Medvedevile on siiski üsna oluline ka see, mida neist Läänes arvatakse ning puudub soov Lukašenkoga samasse seltskonda sattuda.

4. MÄRTSI presidendivalmiste põhiküsimuseks on, kas Putin valitakse esimese vooruga või mitte. Opositsioon teeb praegu üsna üksmeelselt kõik selleks, et seda takistada, aga muidugi ei suudaks ükski vastaskandidaat teises voorus kõiki opositsioonihääli enda taha koguda. Kuna Putini isiklik reiting on siiski «Ühtse Venemaa» omast oluliselt kõrgem, võib eeldada, et presidendivalimised jäävad ka seekord ühevoorulisteks. Järgnevaiks aastaiks ennustaksin liberaalseid reforme ja opositsioonijõudude tugevnemist, nii et 2018.aastal saab Venemaa juba uue liidri. Euroopale ja Eestile on seejuures oluline, kas tänasele võimule vastasrinnas jääb peale šovinistlik-slavofiilne või demokraatlik-läänemeelne pool.

«
4. märtsi presidendivalmiste põhiküsimuseks on, kas Putin valitakse esimese vooruga või mitte.