Peatage gümnaasiumireform!

Eesti Päevaleht 12.03.2012.a. (täielik tekst)

Vanemad lugejad kindlasti mäletavad veel nõukogude võimu poolt vallapäästetud survet maakoolide sulgemiseks . Tänu eesti haritlaskonna üksmeelsele vastuseisule ning minister Ferdinand Eiseni tarkusele, suudeti tol korral see oht tõrjuda. Täna on ta taaskerkinud Eestimaa kohale ja mitte Moskva ega Brüsseli survel vaid minister Jaak Aaviksoo sõjaväelise otsusekindlusega . Kuivõrd ajalugu kordub, seda näitab kurioosum, et asekantsler Kalle Küttis toob oma ideede läbisurumiseks eeskujuna mitmemiljonilise Taškendi, kus taoline reform olevat juba teostatud. Viidates laste arvu vähenemisele meeldib Haridusministeeriumi juhtidele rõhutada, et asi pole üldsegi nende kurjas tahtes vaid küsimuse on otsustanud elu ise . Samas ei jäeta toonitamata, et „ me toetame ainult neid gümnaasiume, mis vastavad teatud kriteeriumitele, on jätkusuutlikud“. On kummaline, et avalikkuses valitseb selle plaani suhtes allaheitlik vaikus. Kätlin Kaldmaa südamest tulnud karje: „…keskkooliõpilasele laiema valiku pakkumine on tore asi küll, aga kui see viib sinnamaani, kus maal viimanegi elu välja suretatakse ja kooliskäimine otsaga tagasi 19.sajandisse jõuab…“ (EPL 13.01.2012.a.) , jäi vastukajata. Oleks nagu omaks võetud, et paratamatusega võidelda ju ei saa ning ministeeriumi-isandailt poomiskäsu saajal jääb küsida vaid kas seep ja köis ise kaasa tuua. Lõpuks suutsid siiski nii maaomavalitsuste kui linnade liidud teatud tagasihoidlikku protestihäält tõsta.
Õnneks sisaldus selge vihje just gümnaasiumireformi ohtudele president Ilvese aastapäevakõnes „Mis saab meie Eesti elust väljaspool suuri linnu?
Olen tõesti mures, sest osaliselt heast soovist teha asju ratsionaalselt, optimeeritult ja säästlikult, kipub kahe silma vahele jääma, et riik kolib maalt ära. „
Haridusministeerium on „ paratamatuse“ põhjenduseks toonud palju kauneid argumente, paraku paistab kõigi nende alt siiski vaid küüniline haridusökonoomiline arvestus, millele President vihjaski.
Aga analüüsigem siis Haridusministeeriumi argumente.
1.2006.aastal oli meil viimaste aastakümnete maksimumarv gümnasiste – 36730. Gümnaasiume oli 240. 2012 aastaks on gümnasistide arv langenud 25174-ni (30% võrra) ja keskkooli klassidega koolide arv 220-ni ( 8 % võrra) . Langus jätkub kuni 2016 aastani ja siis on prognoositavalt 19630 gümnasisti, mis moodustab 2006,aasta tasemest 55%. Samal ajal toimub aga esimeses kooliastmes juba õpiaste arvu kasv 38460-lt (2011-a. ) 47510 -ni (2016.a.), mis tähendab ka gümnasistide arvu järgnevat tõusu 20% võrra ja jõudmist 2022.aastaks taas umbes 70%-ni 2006.aasta tasemest. Kui gümnaasiumide arv väheneks proportsionaalselt õpilaste arvuga, siis võiks meil isegi halvimal aastal rahulikult olla 132 keskkooli, normaalselt aga umbes 170. See on hoopiski midagi muud kui Kalle Küttise poolt soovitatav 80. Arukas haridus-ja regionaalpoliitika murraks praegu pead, kuidas elada eelseisev (2016.a.) auk üle nii, et maksimaalne hulk keskkoole säilitada. Äkki taastada koolikohustus kuni 18 eluaastani (kaasarvatult) nagu on trend tänapäeva Euroopas? Selle asemel mõtleb ministeerium välja meetmeid, kuidas sundida koole sulgema oma uksi kaks korda suuremas ulatuses kui teeks seda elu ise.
2. Varjamaks seda, et küsimus on eelkõige rahas ,on käidud välja idee, et vaid suuremad keskkoolid (ja eriti nn. puhtad gümnaasiumid) suudavad anda korralikku haridust, mis tähendavat valikut suurema arvu õppesuundade vahel .Siit siis ka haridusministeeriumi ametlik seisukoht, et gümnaasiumile andvat eluõiguse vaid 3 paralleelklassi s.t 252 õpilast, suurtes linnades aga viis paralleeli ehk 540 õpilast. Huumor on selles, et 540 õpilast pole praegu üheski gümnaasiumis (ka puhtas Treffneris mitte). 250 ja enam gümnaasiumiõpilast on aga väljaspool Tallinna, Tartut ja Pärnut vaid 7 koolis. HTM nõunik Epp Rebane on EPL-is tunnistanud, et kui lähtuda vaid kehtivast rahastamissüsteemist, tuleks õppekava miinimumnõuete (3 õppesuunda) täitmisega välja sel juhul kui gümnaasiumiastme õpilaste arv on kokku 77-80 õpilast. 68-s meie keskkoolis on vanema astme õpilaste arv alla 60. Ehk võik ausalt öelda, et kui üldse, siis problemaatilised on just need koolid ja lõpetada gigantomaania ning ülejäänud 100 kooli hirmutamine?
Mis aga puutub hariduse kvaliteeti, siis oleks nagu meelest läinud et kõik me oleme saanud Euroopa mõõtmiste ja elupraktika järgi üsna hea hariduse koolidest kus pole olnud isegi kahte valikut . Märgata ei taheta ka seda, et kõrgkooli tasuta pääsenute suhtarvu poolest on seitsmendal kohal sulgemisohus Värska keskkool, edestades sellega mitmeid eliitkoole.
3.. Juttudes hariduse kvaliteediist on selgelt ülehinnatud õpetamise tähtsust just ainevalikute mõttes ja alahinnatud kooli kui kasvatusasutuse rolli. Julgen arvata, et paraema inimkvaliteedi annab üldjuhul ikkagi individuaalne lähenemine õpilasele, mitte aga tunglemine ilma kindla klassikollektiivi ja oma klassijuhatajata suurtes õppekombinaatides.. Näiteid paljudest tänastest suurmeestest, kes on tulnud just maakoolidest võib tuua lõpmatuseni. Olgu öeldud ka ,et eesti legendaarne kooliteatrite liikumine seisab suures osas just maa-asulate (Varstu, Kolga, Jüri) ja väikelinnade keskkoolide najal. Suurkoolide õpilastel on elus ilmselt palju muid ahvatlusi. Kardan, et kaubanduskeskustes tšillimine ja hängimine, on kodust poolsunniviisiliselt linna paisatud 15-18 aastaste noorte jaoks küllalt levinud vaba-aja veetmise võimaluseks
Haridusministeerium on tõstnud hädakisa, et õpilaste arv ühe õpetaja kohta on paarikümne aastaga langenud 15-lt 12-le ja näeb just seal (õpetajate koondamises) väljapääsu palgaprobleemi lahendamisele. Äkki võiks hoopis head meelt tunda, et õpetajal jätkub nüüd ühe õpilasega tegelemiseks, mitte ainult tunniandmiseks, pisutki rohkem aega.
4..Kavandatava reformi üks võikamaid külgi on teadlik mittearvestamine perekondade materiaalsete võimalustega lapsi kaugele linnakooli saata. Üks haridusametnik tutvustas hiljuti skeemi, mis näitas, et Viljandi maakonnas valivad juba praegu pooled keskkooliõpilastest mitte kodulähedase vaid linnakooli . Selles nähti õigustust maa-keskkoolide sulgemiseks. Aga mida peab sel juhul tegema see teine pool perekondi, kelle ei jätku küllalt raha või tuttavat tädi, kelle juurde laps linna saata? Kiidetud Viljandi riigigümnaasium luuakse ju ilma õpiilaskoduta, koolitransport, kui see isegi toimiks, tähendab ikkagi vähemasti kahte tundi tühja aega ja tasuta toitlustamise vastu gümnaasiumitasemel hääletab valituskoalitsioon järjekindlalt. Kas loodetakse, et vaesemad lapsed lähevad siis veelgi kaugemal asuvaisse kutsekoolidesse? Mis see siis on, kui mitte teadlik hariduslik segregatsioon?
5.Alusetu on arvamus, et maa-keskkoolide sulgemine tähendavat kodulähedaste tugevate põhikoolide kindlustamist. On selge, et paljudes põhikoolides ei jätkuks aineõpetajatele ilma keskkooli-osata täiskoormust ning lapsevanemadki soovivad lapsed saata ikkagi sinna, kus üleminek keskkooli on n.ö omast käest võtta. Võimalusel kolivad nad ka ise keskkoolita jäetud asulast ära. Jätkub maa-asulate rahvastiku ja vaimse potentsiaali vähenemine ja täna tegutseva keskkooli kaotamine on siis juba mootoriks allakäigu teel ,mitte aga selle tagajärjeks. Mis „haridusökonomistid“ põhikooliga teevad, seda võime näha ühe Eesti ilusaima ja 90-õpilasega Pühajärve põhikooli ümber toimuvast 2.veebruari „Õpetajate lehest“ võib lugeda keskkooli-osa juba kaotanud Puurmanni, Ahja ja Rannu koolide tänastest muredest. Ministri soovitust jätta põhikoolina töötavais keskoolihoonetes mõned korrused kütmata on aga lihtsalt piinlik kommenteerida
6.Ühekülgne ning paljusid häid õpetajaid solvav on koolide „paremustabelite“ kõrvutamise alusel levitatav jutt, et väike-keskkoolides ei suudeta anda „konkurentsivõimelist“ haridust. On ju selge et neis koolides on juba varem toimunud „sotsiaalse valiku“ tõttu mõnevõrra vähemvõimekam õpilaskond , mille tõttu tuleks just sealt tulevate lõpetajate ning seal töötavate õpetajate edulugusid hoopis eriliselt tunnustada
Ülaltoodud mõtted pole mitte opositsioonilisest sulepeast väljaimetud virin vaid veendumus ,mis on tekkinud külastades mitmeid hea sisekliimaga, toredate õpetajate ning eeskujuliku materiaalse baasiga, kuid Haridusministeeriumi skeemide tõttu sulgemisohtu sattunud, keskkoole näiteks Avinurmes, Räpinas, Mustvees ja mujalgi.
Hädavajalikud muudatused koolivõrgus peaksid minu arvates lähtuma mitte lammutamise vaid säilitamise filosoofiast. Tallinnas, Tartus ja Narvas on keskkoolide arvu vähendamine ning mõnede puhaste gümnaasiumide tekitamine loomulik. Vaid keskkooli-osaga riigigümnaasiume (koos õpilaskoduga!) võiks kindlasti luua ka suuremates maakonnalinnades, kuid ikka nii, et lähedal säiluks valikuvõimalusena ka täistsükliga kool. Jäme viga tehti Viljandis, kus loodava „puhta“ riigigümnaasiumi kõrvale oleks jätkunud ruumi ka sellisele koolile. Nagu on erinevad lapsed, nende vanemad ja õpetajad, nii vajame ka erinevaid koolitüüpe, olgu või selleks, et teistsuguse õpiharjumusega ,või näiteks kooliga konflikti läinud, noor ei peaks riigi teise serva põgenema Soov luua ühetaolisi „hariduskolhoose“ põhikooli ja gümnaasiumi sundusliku lahutamise teel on praegu kavandatava reformi suurim viga. Kindlasti võiks jätkuda ruumi ka progümnaasiumidele , mitme filiaaliga koolidele (nagu keskkooli hoidmiseks ka Käinas otsustati targalt Hiiumaal) ning kutse-ja keskkooli sümbioosile. Valdades peaks aga mistahes muudatuste prioriteediks olema paikkonna elujõu ja vaimse potentsiaali säilitamine, olgu või mõneks ajaks vaid 30 õpilasega keskkooli-osa abil. Õnneks on paljud meie vallajuhid kogenud inimesed, kes on üle-elanud kõikvõimalikke reformikatsetusi ja loodan, et hakkavad vastu ka praegusele. Peaminister Ansip välistab põhjendatult valdade sundliitmise, loodame, et ta süveneb ka nn.gümnaasiumireformi, mis tegelikult tähendab ju sama. Loomulikult on lapsesõbralike väike-keskkoolide säilitamine kallim kui hariduse „sundkollektiviseerimine“. Aga selle kohta lausus äsja president Ilves:“ Väiksem on kallim. Aga usun südamest, kui see väiksem on hästi hoitud, on ta meile väga kallis. Hindamatu. Hindamatut ei tohi müüa.“