Rusikaga lauale!

23. veebruar 2012 "Õpetajate leht"

Kakskümmend aastat tegutsemist par­lamendi- ja valitsusstruktuurides on viinud mu kurvale, kuid kindlale järeldusele, et meie riigi tipptasemel kuulatakse vaid neid huvigruppe, kes oma seisukohti väga jõuliselt väljendavad. Piltlikult öeldes – neid, kes rusikaga lauale löövad. Seda enam-vähem sõltumatult sellest, millised era­konnad parajasti koalitsioonis või opositsioonis on. Esimese jõulise ja tulemusrikka väljaastumisena mäletan ERSO ähvardust mitte mängida Eestisse külla saabunud paavstile. Saavutati palgatõus. Seejärel (1994) põletati Toompea lossi ees filmilinte protestiks kodumaise kinokunsti rahastamata jätmise ning kinovõrgu hävitamise vastu. Järgmise aasta eelarve koostamisel olid filmikunsti vajadused meeles.

Kui 1995. aastal kul­tuuriministriks sain, seisin kohe silmitsi TALO protestiaktsioonide ja streigiähvardusega, eriti aktiivsed olid muuseumide ja raamatukogude töötajad. Üks kolleeg valitsuslaua taga leidis, et TALO-t pole olemas, seal tegutsevat vaid kutsetöös ebaõnnestunud inimesed. TALO näitas siiski oma reaalset jõudu ja aitas mul kaitsta järgmiste aastate eelarvetes (tänaseks unustatud) põhimõtet, et haridus- ja kultuuritöötajate palgatõus peab toimuma käsikäes.

Kes ei karju, saab pügada
Sügisel 2003 viis õpetajate reaalne streigiähvardus (ja vist ka streik?) selleni, et Rahvaliit keeldus enne 2004. aasta eelarve teist lugemist toetamast Reformierakonna kinnisideed tulumaksu alandamisest ning nõudis selle asemel sotsiaalsfääri palgatõusu. Koitis valitsuskriis, kuid ka Isamaa ei nõustunud tol korral, n-ö õpetajate palga hinnaga, valitsusse minema. Eelarve tehti ringi ning palgatõus tuli. Mõni aasta tagasi jälgisime „Aktuaalsest kaamerast” igal õhtul nagu rindeteateid arstide streigiähvardust. Ilmselt tundus olukord poliitikutele otseses mõttes eluohtlik ning meditsiinitöötajaile anti järele.

Selle kõige tõttu julgen arvata, et õpetajate praeguses kehvas palgas on ka õpetajad ise süüdi. Pedagoogid, nagu kultuuritöötajadki, on intelligent­sed inimesed, kes pole harjunud karjuma ja rusikatega vehkima, kõige vähem streikima. Nad eeldavad, et neil on ka palgaläbirääkimiste vastaspoolel tegemist kultuursete olenditega, kes suudavad mõistuspäraselt tegutseda ja arukaid hääli kuulda, isegi kui need ei karju. Pedagoogid (ja nende juhid) eksivad: vastaspoolel on parteipoliitikud, kelle silmis maksab vaid üks valuuta: hääled. Kord neljas aastas nende rohkus, ülejäänud ajal nende valjus. See tähendab, et seda, kes ei karju, võib rahumeeli edasi pügada.

15. veebruari „Foorumis” leidis IRL-i poliitik Marko Pomerants, et märt­sis streikida on täielik mõttetus. Tal on osalt muidugi õigus. Õpetajate tähtajatu (st kuni nõudmiste rahuldamiseni) streik novembris, enne 2012. aasta riigieelarve teist lugemist, oleks palgatõusu kindlasti kaasa toonud. Sest selline streik (koos meie õpetajatele makstava palganumbriga!) oleks ületanud rahvusvahelise uudisekünnise ja purustanud müüdi Eesti eduloost, mis meie nüüdsele valitsusele on kallim kui hingeõnnistus. Miks haridustöötajate kutseliidud sellele ei läinud, jäi mulle arusaamatuks.

Õpetajate hirmutamine „Kreeka tege­misega” on seejuures alatu ja naeru­väärne. Pedagoogidele korraliku palga maksmiseks pole Eestil vaja laenu võtta ega kusagilt abi küsida.

Edulugu kallis kui hingeõnnistus
Olukor­ras, kus absoluutne enamik NATO riike kaitsekulusid vähendab, leidis Eesti 60 miljonit eurot (ligi miljard krooni) kaitsekulutuste tõstmiseks. Ajal, kui Leedu ja Läti kaitsekulutused on 1% sisemajanduse kogutoodangust, saame meie nüüd NATO-le raporteerida 2%-ni jõudmisest. Milleks? Kelle vastu me siis nüüd kaitstud oleme? Sotsiaaldemokraadid pooldasid küll samuti kaitsekulutuste tõstmist(!), kuid arvasime, et jätkunuks 20 miljonist eurost. 30 miljonit oleks võinud anda õpetajate palgatõusuks, 10 miljonit aga päästekomandode säilitamiseks, töötasuks kultuuriinimestele, toetuseks kiirabile ning jätkunuks isegi ranitsa- ja matusetoetuse taastamiseks.
Õpetajate novembrikuine streik oleks sellise (NATO ja Eesti kaitsevõimet mitte millegagi ähvardanud) eelarvemuutuse kindlasti mõne päeva­ga saavutanud.

Märtsikuisel streigil on mõte n-ö jõudemonstratsioonina, ähvardusena, mis juhtuma hakkab, kui õpetajate õiglasi nõudmisi ka 2013. aasta eelarve tegemisel ei arvestata.

Valitsus on järgmiseks aastaks peda­googidele palgatõusu lubanud. Milline on sügiseks majandusolukord, ei tea keegi. Veelgi ohtlikum on aga jutt, et palgatõus peab vähemalt osaliselt toimuma koolivõrgu ümberkorraldamise ja sisemiste reservide arvelt. Rääkimata sellest, et pakutu on amoraalne, on selge, et 20% õpetajatest ei koonda ühe aastaga kuidagi. Mis aga kõige tähtsam – halades, et õpilaste arv ühe õpetaja kohta on kümne aastaga langenud 15-lt 12-le, pole hari­dusametnikud ministriga eesotsas kordagi esitanud endale küsimust, et võib-olla on see hoopis hea. Ehk peaks rõõmustama, et nüüd jätkub õpetajal pisut rohkem aega iga õpilasega tegelemiseks, mitte ainult õpetamiseks.

Raamatupidajatest riigijuhid
Haridus olevat meil väga kallis, peaminister armastab korrata, et SKT-st haridusele minev osa on Eestis üks Euroopa suuremaid. Aga väikeriigis see peabki kallis olema. Meie raamatupidajatest riigijuhid pole tahtnud endale selgeks teha, mis asjad on väikese ja eduka kultuurriigi kestmiseks hädavajalikud ja kallid, mida aga pole üldse vaja. Just selles on probleem!

Ja ärgu streikivad õpetajad muretsegu, et nad sellega endale teiste erialade inimeste kadeduse või ka lapsevanemate pahameele tõmbavad. Pigem annavad nad teistele head eeskuju, ja kui üks elund on kehas haige, siis peabki kogu organism valu ja ebamugavust tundma. Vaid see kindlustab kiire ravi!