Eili Neuhausi järjekindlus unustusse jäänud vene klassika taaselustamisel on imetlusväärne. Kuuldes repertuaaripakkumistest – Leskov, Ostrovski, Gorki –, kattub iga oma kassast lugu pidav teatridirektor külma higiga. Mängida neid autoreid aga Virumaal ja kahte koguni suvelavastusena, selleks peab olema hull. Eili kindlasti ongi andekas hull, sest oma jonni ta ei jäta.
Lisaks vene klassikale kuuluvad tema «paketti» ka peaosaline Ülle Lichtfeldt, elav tants ja laul Jõhvi venekeelse teatri Tuuleveski esituses ning Reili Evarti kunstnikutöö. Sellises koosluses valminud «Mtsenski maakonna leedi Macbeth» (2009, Ontika mõis) pälvis teatriliidu aastapreemia, «Kaasavaratu» (2011, Rakvere teater) on juba kaks hooaega läinud täismajale, «Vassa Železnova» alustas alles möödunud nädalal oma lavaelu.
Ühiskondlik versus isiklik
Peaosad neis lavastustes on teinud heast näitlejast Ülle Lichtfeldtist tõepoolest suure näitleja. Katariina Izmailova tõi parima naisosa aastapreemia, Vassana on temast saanud Liina Reimanni (1941) ja Linda Rummo (1980) väärikas mantlipärija.
Nii mehetapjad Katariina ja Vassa kui tütrekupeldaja Ogudalova on läinud kirjanduslukku kui võimsad, kirglikud ja tavatähenduses kindlasti mitte positiivsed naiskujud. Lichtfeldt pole kõiki neid naisi mitte ainult õigustanud (mis on rolliloomes ju aabitsatõeks), vaid muutnud nad ka inimlikult mõistetavaks ja vaatamata nende õudseile tegudele kaasaelamist väärivaks. Seejuures on ta leidnud oma kangelastes aspekte, mis tõesti seda võimaldavad ja millele esimesel lähenemisel ei tulegi.
Üle laipade minevas kapitalistlikus ärihais Vassas mängib ta sellise armastusest ilmajäetud naise traagikat, kes oma hingepõhjas tahaks kohustustele käega lüüa ning vabadusse põgeneda.
Vassa ja tema minia Racheli (Natali Lohk mängib teda väga täpselt) vahel ilmneb ootamatu hingesugulus: nad muutuvad üksteise peegelpildiks ja me mõistame, et vaid elukäigu juhus on teinud ühest suuromaniku ja teisest revolutsionääri. Iseloomud on ju sarnased – ühiskondliku «kohuse» eelistamine isiklikule õnnele, mis nii lavastaja kui näitlejate tõlgenduse kohaselt viib paratamatult traagilise lõpplahenduseni.
Just selles näen ühemõttelisi kontseptsioone vältiva Neuhausi seekordse lavastuse nüüdisaegset mõtet.
«Vassa Železnova» ei kuulu süžee nüansivaesuse tõttu Gorki näidendiloome paremikku. Lichtfeldti ülesanne on muudetud raskemaks ka sellega, et esimeses pildis tema abikaasa rolli valitud harrastusnäitlejat Lembit Pritsi pole lavastaja abistanud kunstilise tõsiseltvõetavuse saavutamisel.
Seda hinnatavam on, kuidas algul «lati alt läbi jooksma» sunnitud näitlejanna saab usutava karakteri loomisel pilt-pildilt «jalad üha enam maha» ja lõpetab surmaeelse stseeni ja «vabadustantsuga» tõesti hiilgavalt.
Paraku jäid esietendusel isegi Gorki tekstiga võrreldes liialt üheplaanilisteks ka kutseliste näitlejate Meelis Rämmeldi (Prohhor), Terje Pennie (Anna) ja Hannes Priki (isa ja poeg Melnikovid) rollid.
Vassa mehevenna linnapea-ambitsioon tekitas saalis vaid naeru, selle mingigi usutavuse välistas Rämmeld liiga allakäinud tüübi kujutamisega. Arusaamatuks jääb siis aga ka see, mida imetlus- ja armastusväärset leiavad sellises pidevalt räuskavas onus Vassa tütred.
Marin Mägi Nataljana ja eriti Saara Kadak Ljudmillana on seevastu võtnud oma rollidest maksimumi ning nende partnerlus Lichtfeldiga on toetav ja nauditav.
Kiiduväärne on Neuhausi töö Jõhvi vene näitlejate «integreerimisel» eesti sõnateatrisse. Seekord on jõutud selleni, et kolmele suurepärasele muusikaartistile on usaldatud ka sõnaline roll. Liigne oli aga sundida neid seda eesti keeles tegema!
Nagu praegu puudub sisuline põhjendus, miks kaupmeheproua teenijannad aktsendiga räägivad, poleks muidugi põhjendust ka lausa «teiskeelsete» teenijate pidamisele, ent kunstiline tulemus olnuks siiski loomulikum.
Eriti paistab see silma Valeri Sõrtšenko meisterlikult mängitud Pjatjorkini vaimukas rollilahenduses – lavastaja on talt võtnud kogu teksti ja pannud selle asemel laulma ... aga paraku selgelt mittesuupärases eesti keeles (eriti kahju on seejuures klassikalise «barõnja-sudarõnja» puisest eestikeelsest esitusest).
Lavastaja oleks nagu unustanud, et keeleinspektsioon meil õnneks teatris veel ei luusi. Küll võinuks ajast, mis kulus venelastele eesti keele õpetamise peale, näpistada hoopis selleks, et eesti näitlejad õpiksid korrektselt hääldama prantsuse keelt.
Rohkem julgust, Eili!
Eraldi ja pikemalt võib seekord rääkida Reili Evarti ruumikujundusest. Mulle tuletas musta drapeeritud seinte ja kinni-lahti käiva valgetes volangides kaanega mänguruum meelde kirstu, mille päitsisse oli paigutatud trellitatud ikoon. Ja kui Vassa oma meeletus vabadustantsus sellest kirstust välja murrab, kaovad ikoonilt imelise valgusmuutusega trellid!
Kukruse mõisakuuri oskuslik kasutamine on andnud võimaluse väga kujundlikuks teatriks, mis mängitakse efektselt välja küll alles finaalis, kui lavastaja on lõpuks söandanud ka Gorki teksti hetkeks kõrvale panna.
Rohkem julgust ja mõttevabadust, Eili! Tee Sinu Virumaa lavastusteni on teatrisõbrad tänaseks juba kindlalt sisse sõitnud.