Jaak Allik, olite omal ajal üks nendest poliitikutest, kes käisid Andrus Ansipit veenmas Tartust pealinna valitsusse tulema. Kui hõlbus see oli? Millisena toonased jutud teile meenuvad?
Jah, mul oli 2004. ja 2005. aastal võimalik üsna kitsas ringis veenduda, et Andrus Ansipi eluplaani ei kuulunud peaministriks saamine, isegi majandusministriks saamine mitte. Ta oli rahul Tartu linnapea kohaga ja ma arvan, et isegi sinna jõudmine oli arvestades varasemat elukäiku talle mõnevõrra üllatus.
Kuid Siim Kallas oli lahkunud Euroopasse ning aastatel 2003—2005 koalitsioonis olnud Reformierakonnal ja Rahvaliidul oli selge, et Res Publica ja Juhan Partsi juhtimisel neli aastat jätkata on mõeldamatu. Ansip oli reformikatest kahtlemata kõige võimekam ning nii tuli teda tõepoolest veenda Tallinna tulema. Algul Meelis Atoneni asemel majandusministriks, kuid juba siis oli selge, et see tähendab peatset valitsusjuhi kohta.
Kuidas on ta professionaalses mõttes poliitikuna toime tulnud?
Koalitsioonis Keskerakonna ja Rahvaliiduga aastatel 2005—2007 oli Ansip — eriti Juhan Partsiga võrreldes — päris mõistlik peaminister: kaalutlev ja otsustusvõimeline.
Aga ma ei saa mööda tõigast, et Eesti on juba 1933. aastast olnud enam-vähem ühe mehe  juhitav maa-ala. Algul Konstantin Päts, siis kommunistliku partei esimesed sekretärid ja 1991. aastast Eesti Vabariigi peaministrid. Viimati nimetatud hakkasid algul küll suhteliselt kiiresti vahetuma, kuid võimutäius säilis.
Ansipi eeldatav kümme aastat ainuvõimulise riigipeana on juba võrreldav esimeste sekretäride ametiaja kestusega. Seda on vähem kui Käbinil, kuid võrdselt Vainoga ja rohkem kui Karotammel.
Ma ei taha tuua mingeid ideoloogilisi paralleele, viitan vaid sellele, et kõik Eestis sõltus ja sõltub praegugi tõepoolest ühe mehe tahtest. Kui muidugi Moskva, Brüsseli või Washingtoni nõudmised sulgudesse panna.
Andrus Ansipile on selline võimutäius kindlasti meeldima hakanud, samas on tajutav, et teisest küljest on see teda ka tüüdanud. Minu arvates pole ta täielikult võimuhull inimene, nagu neid tipp-poliitikute seas tihti leidub. Tema vihjeid, et ta ei sooviks jätkata Brüsselis, vaid pigem mõnes eraäris ja Tartus, võtaksin seepärast üsna tõsiselt.
Ansip on võimutäiust ehk liigagi vähe kasutanud, taandades end eri erakondadest ministrite kabineti eesistujaks. Mida edasi, seda vähem on tunda peremehesilma ja -muret kõige riigis toimuva pärast. Ent just seda ma peaministrilt ootan.
Millised on olnud Andrus Ansipi peamised vead?
Ta on hakanud liiga palju tegutsema, lähtudes partei, mitte riigi huvidest — selle nimel, et just Reformierakond võimul püsiks. Sellest tulenes ka tema kahetsusväärne reageerimine mullusele Silver Meikari juhtumile. Ta saab ju suurepäraselt aru, et kõik poliitikud teavad, et Meikar rääkis erakonna rahastamise kohta tõtt.
Riigi huvides on, et peaminister mõjuks alati usutavalt. Mõelgem kas või sellele, miks Mart Laar kaks korda peaministri kohalt lahkuma pidi.
Veaks pean kindlasti pronkssõduri kõrvaldamist nii räpakal moel, nagu see teoks sai. Reformierakonnale tõi see küll osa isamaalaste elektoraadist, kuid hävitas Andrus Ansipi suhted nii Eesti muukeelse elanikkonna kui Venemaaga. Kokkuvõttes on see toonud Eestile nii sise- kui välispoliitilist kahju.
Läbimõtlematu ja vaid emotsioonist lähtuv on olnud suhete katkestamine Edgar Savisaarega ning seega ka pealinnaga. Poliitik ei tohiks konkurendi sõnadele eriti tähelepanu pöörata ja nagu näeme, on ta Vilja Savisaarele kogu varasema sõimu suutnud andestada. Miks siis mitte Edgarile?! Igatahes on ta tänu sellele oma erakonna muutnud Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) pantvangiks ning võtnud nii erakonnalt kui endalt poliitilise manööverdamise ruumi.
Kas meenub ka midagi kiiduväärset?
Kiita tahaksin Ansipit selle eest, et ta pole järele andnud IRL-i survele ega lasknud läbi valdade sundliitumisel põhinevat haldusreformi, mis oleks Eestile rohujuure tasemel hävitav. Loodame, et tal jätkub meelekindlust ka IRL-i käivitatava gümnaasiumireformi mõistuspäraseks ohjamiseks.
Meeldiv oli otsusekindlus Kristiina Ojulandi häältevõltsimise afääri puhul.