Eelnõu vastu protesteerisid nii omavalitsusliidud kui Eesti haridustöötajate liit, eriarvamusi oli Eesti koolijuhtide liidul. Viimasel tunnil selgus, et päri pole ka rahandusministeerium, seetõttu võeti tekstist välja kõige olulisem: koolide rahastamist puudutav osa.
Erakordse kiirustamise põhjenduseks toodi asjaolu, et abituriendid peaksid enne kooliaasta algust teadma riigieksami lävendit. Tagatipuks läks aga koalitsioon just selle punkti hääletamisel lõhki ja nii suruti seadusse ähmiga sisse õiguslikult arusaamatu tekst.
Seadus sätestab ühtaegu, et riigieksam on sooritatud siis, kui saavutatud on vähemalt üks protsent maksimaalsest tulemusest, ja ka siis, kui saavutatud on vähemalt 20 protsenti maksimumtulemusest. On päevselge, et nii selle vastuolu kui rahastamisparagrahvi tõttu peab riigikogu sügisel uuesti seadust muutma hakkama.
KÕNEALUSE SEADUSE tegelik põhjus on haridusministri seisukoht, et õpetajate palgad pole Eestis madalad mitte seepärast, et riik raha ei anna, vaid seetõttu, et meil on õpetajaid ja koole liiga palju ning omavalitsused kulutavad haridusraha kuhugi mujale. Just nende kahe «pahega» võitlemiseks see seadus loodigi.
Ministri ideoloogia nurgakiviks on saanud haridusmaastikust välja kistud ja puhtaks poleeritud õpetaja palk.
Keegi ei kahtle, et väikesed palgad on üks meie haridussüsteemi suuremaid hädasid. Tavamõistus peab selle all silmas pedagoogi töötasu, mille eesmärk on tagada, et klassi ees seisaksid motiveeritud ja autoriteetsed spetsialistid. Reaalteadlasest minister mõistab selle all aga riigieelarvesse kirjutatud rahasummat, mille ta on õpetajate (ja ainult õpetajate!) miinimumpalgaks (ja ainult miinimumpalgaks!) rahandusministrilt välja kaubelnud.
Operatsiooni eesmärk on vastutus endalt kõrvale lükata ning pahameel omavalitsus- ja koolijuhtide peale suunata, juhuks kui palgakasvu vähesust tajuvad pedagoogid uuesti streikima hakkavad. Mida toovad need muudatused endaga kaasa regionaalpoliitikale, haridussüsteemile tervikuna või igale õpilasele — see ei paista ministeeriumi üldse huvitavat.
NAERUVÄÄRSE LIIGUTUSEGA asendada kogu seadusetekstis mõiste «pedagoog» mõistega «õpetaja» soovitakse välistada riiklik vastutus niinimetatud tugispetsialistide — logopeedide, psühholoogide ja eripedagoogide palkade eest. Just neile «kahjuritele» ongi omavalitsused seni laiali jaganud 3,4 miljonit eurot õpetajate palgaraha.
Ministri taktikepi all hävitatakse pedagoogide senine atesteerimissüsteem ja sellest tulenevad palgaerinevused.
Vahepeal paljukõneldud kutsekvalifikatsiooni süsteemi ei näe seadus samuti ette — see jääb kutsekoja ja kutseliitude eralõbuks. Koolidele eraldatav pedagoogide enesetäiendamise raha väheneb palgafondi kolmelt protsendilt ühele. Oma loomulikku surma surevad ka üleriigilised palgaläbirääkimised ministeeriumi, omavalitsuste ja haridustöötajate vahel, sest mis mõte on teeselda läbirääkimisi, et määrata kindlaks üks summa, miinimumpalk, mille rahandusminister niikuinii ette dikteerib.
Muu hulgas kaovad klassijuhatajatasu ja võimalus maksta palgalisa üle normkoormuse töötamise eest, sest kaob ka senine normkoormus, 18—24 õppetundi nädalas. Õpetaja palgaarvestus muutub ülilihtsaks: direktor sõlmib temaga palgalepingu ning 35 nädalatunni sisse mahtuvad ülesanded on nii-öelda kokkuleppe küsimus.
Direktori kasutada on seejuures raha, mis on arvestatud 21 nädalatunni ja klassitäitumuse piirkondlike normide alusel. Miinimumpalgale lisandub mänguruumiks 20 protsenti palgafondi.
Koolijuhtide ühenduse esimehe Toomas Kruusimägi sõnul olnuks 16-tunnise normkoormuse arvestamise puhul jutul direktori kasvavatest õigustest ka mingi mõte, aga praegu jääb kõik endiseks. Teisisõnu: vaene direktor peab üritama kammida kahte juuksekarva kolme ritta.
Viimast muidugi juhul, kui kool üldse rahaga välja tuleb, sest riik lõpetab ka pearahapõhise maksmise — selle alla on aga käinud nii remondiraha kui laenutagatised. Just neile kahele omavalitsuste niigi tühjale rahakotile juurde pandavale koormisele — tugispetsialistide tasule ja remondikulule — haridusministeeriumi virtuaalne palgatõus suuresti tuginebki.
Reaalsema osa palgatõusust annab plaanitav koolivõrgu korrastamine. Selleks on kavas hakata põhikooli astmes edaspidi haridustoetust eraldama mitte kooli-, vaid omavalitsuspõhiselt. Omavalitsustele luuakse seega stiimul jätta alles nii vähe koole kui võimalik.
Uues rahastamismudelis pole enam ka kooliastmete rahastamiserinevusi. Et täistsüklikoolide (I—XII klass) jõuga kaotamine tekitas liiga suurt vastuseisu, üritatakse nüüd teha sama finantsilise kägistamise abil.
Täistsüklikoolis peavad gümnaasiumi ja põhikooli eelarve rangelt lahus olema ning gümnaasiumi rahastab riik arvestusega, et seal peab õppima vähemasti 252 õpilast. Praegu õpib paljudes meie elujõulistes maakeskkoolides 60—100 gümnasisti.
Seega: kui omavalitsus soovib kooli edasi pidada, maksku vahe ja muidugi ka «karbiraha» omast taskust kinni. Sisuliselt on ette võetud pikkade traditsioonidega ning elujõuliste keskkoolide hävitamine.
AJAL, KUI regionaalminister räägib tõmbekeskuste põhjal käivast haldusreformist, teeb haridusminister kõik selleks, et neis tõmbekeskustes keskkoole likvideerida. Alles jäävad vaid maakonnakeskustesse loodavad puhtad riigigümnaasiumid, mis on muidugi head asjad, kuid mille loomine ei peaks haridusteed sulgema neile noortele, kes eri põhjustel kas ei saa või ei taha kaugemale linnakooli õppima minna.
Niinimetatud reform annab tõesti raha õpetajate palgatõusuks, sest hõreneb koolivõrk, väheneb õpetajate arv ning suurenevad õpetajate antavate tundide hulk ja õpilaste arv koolides ja klassides. Jäägu igale lugejale oma elukogemuse põhjal otsustada, kuidas see mõjub õpilase arengule ja kooli õppetöö kvaliteedile.
Kardan, et sel moel kujunev haridusmaastik ei meelita noori pedagoogi elukutset valima. Seda isegi juhul, kui õpetaja miinimumpalk nihkub lähemale keskmisele palgale, nagu minister loodab.