Postimees 04.04.2012
Aastal 1998 andsime Toruni festivalil peaauhinna Réunioni saarelt pärit teatritrupi lavastusele «Veekandjad», milles tegid kaasa üks valge- ja kolm mustanahalist noormeest. Lavastus mõjus imepärase ja ürgse muinasjutuna ning esitajad valdasid võrdselt hästi nii tantsu, laulu, elava muusika loomist kui ka draamanäitlejale vajalikku karakteriloomet.
Kõige lakoonilisemalt võttis mulje kokku poola lavastaja Jerzy Jarocki, arvates, et kui Grotowskil oleksid olnud need neegrid, siis oleks ta ammu leidnud kõik selle, mida ta valgete näitlejatega pikki aastaid on otsinud.
Millegipärast meenus see seik mulle, vaadates Tartu Uue Teatri lavastust «Vanemuise biitlid», mis nagu pidanuks jutustama 40 aastat tagasi aset leidnud legendaarsest Tartu teatriuuendusest ja võtma kokku Ivar Põllu Vanemuise-triloogia (Vahing-Ird-Tooming/Hermaküla).
Selle, juba ammu lubatud ja ikka edasi lükkunud lavastuse ootus oli suur, eriti veel seetõttu, et Vahingu ja Irdi lugude õnnestumise juures mõjus mõlemal korral tõrvatilgana just Toominga/Hermaküla kujutamine, kellele lavastaja ega ka neid mänginud näitlejad ei suutnud kuidagi pihta saada. Nüüd siis….!
Aga Põllu osutus kavalamaks ja andis endale ilmselt aru, et püüda tõsimeelselt kujutada midagi, mida ise pole näinud, kuid mille nägijad ja tegijad kõnnivad veel meie hulgas, oleks üsnagi kaelamurdev.
Seetõttu on «Vanemuise biitleid» vaadates lootusetu hakata mõistatama, kes on kes ja mis on mis. Ajalooline tõde ütleb, et kunagi pole olnud mingeid Vanemuise biitleid (nelja noormeest), rääkimata Vanemuise abbast (kahest noormehest ja kahest neiust), keda biitlite asemel (tõsi küll, kes on natuke nagu biitlite kostüümides ja parukais) seekord laval näeme.
Vähimatki faktilist ja ega vist ka tekstilist seost tollel kaugel ajal Vanemuises toimunuga Põllu lavastusel pole. Vaid meie eksitamiseks vilksatab rekvisiidina korraks Mati Undi «Via regia», nagu ka 68/69 aasta «Teatrimärkmik», ja kujundus meenutab vana Vanemuise ovaalsaali.
Küllap on eksitamiseks mõeldud ka jutt Raadi kalmistu puuõõnde peidetud viinapudelist ning stseen sunniviisilisest kirjakirjutamisest Irdile. Ning tegijaid endid on vist liialt eksitanud pealetükkiv «naistevahetuse» motiiv, mis tol ajal nii väga oluline ju polnud. Ja olgu öeldud, et naistel ei olnud kõnealuses «teatriuuenduses» üldse mingitki lavapartnereist ja olmekontrollidest olulisemat kohta. Hoopiski mitte nagu Põllu lavastuses. Nii et laval on kõik vale!
Ja ometi on laval kõik õige! See on sama fluidum! See on sama aura! See on sama põnevusega jälgitav (ja tihti mitte tuhkagi arusaadav) nagu tol ajal meile lavalt tulvanu.
Kuidas Põllu selle saavutanud on, seda teavad vaid vanakurat ja tema ise. Ilmselt on tegemist mingi kongeniaalsusega, aga öelgem siiski, et kontseptuaalsuse ja sõnumiselguse mõttes olid tolle aja «poisid» vähemasti praegusest Põllust siiski geniaalsemad. Tänased näitlejad annavad tolleaegseile aga selgesti silmad ette.
Ja siit siis ka minu paralleel kunagi Poolas nähtud neegritega. Julgen nimelt arvata, et olnuks Toomingal ja Hermakülal (peale teineteise) selliseid näitlejaid nagu Ivar Põllul praegu, siis meil vist polekski põhjust nii väga rääkida mingist 1970ndate «teatriuuendusest», vaid hoopiski tervest hulgast väga headest, kogu Euroopa teatrivälja mõjutanud lavastustest. Enamik tolleaegse Vanemuise näitlejatest olid ju ilma kõigekülgse näitlejakoolita, algul Irdi ja hiljem juba Toominga ja Hermaküla enda stuudiokad.
Paljugi sellest, mida siis teatriuuenduseks lugesime, oli ju lihtsalt näitlejaile julgemate ja mitmekesisemate väljendusvahendite otsimine, leidmine ja pakkumine. Kõige selle väljamõtlemine ja kätteõpetamine, mida nüüd 40 aastat edasi kestnud professionaalne eesti näitlejakoolitus õpilastele lihtsalt koolist kaasa annab.
Keha ja hääle, pilgu ja žesti absoluutne valdamine, täpsus, kontsentratsioon, orgaanika, väljendusvahendite rikkus ja julgus, mida näitavad meile Maarja Jakobson, Maarja Mitt ja Nero Urke, on lisaks andele ju kool, või muidu tuleks teatriteadlase haridusega Põllut hakata pidama ka suurepäraseks näitejuhiks (mida ta vahendite valiku ja piiride määramise mõttes kindlasti ka on). Ning on imetlusväärne, et kümne aasta taguse Viljandi kooliga ja pärast seda laval üsna harva (peamiselt Võru linnateatris) esinenud Helgur Rosenthal on lavakaile täiesti võrdväärne ja nauditav partner.
Elamus, mis selle kamba koostegutsemine annab, pole ratsionaalselt seletatav, see tuleb alateadvuse kaudu – täpselt nagu omaaegsete Vanemuise, no olgu siis, «biitlite» puhul. Ja seda tasub tajuma minna.
P. S. Nähtud etenduse eel oli keegi jätnud eeslavale tuhatoosi põlema sigareti, mis seal vaikselt tuhastus. Kui see polnud juhus, siis on Põllu leidnud väga rafineeritud viite teatri efemeersusele. Kõik hajub suitsu ja järele jääb vaid koni (artiklid, pildid, mälestused), mida pole kuidagi võimalik taaselustada.
«Vanemuise biitlid»
Autor ja lavastaja Ivar Põllu. Kunstnik Kristiina Põllu. Valguskunstnik Rene Liivamägi
Osades Maarja Jakobson, Maarja Mitt, Nero Urke ja Helgur Rosenthal
Esietendus Tartu Uues Teatris
30. märtsil
Jaak Allik kuulus aastail 1968–1977 Vanemuise kunstinõukokku
Aastal 1998 andsime Toruni festivalil peaauhinna Réunioni saarelt pärit teatritrupi lavastusele «Veekandjad», milles tegid kaasa üks valge- ja kolm mustanahalist noormeest. Lavastus mõjus imepärase ja ürgse muinasjutuna ning esitajad valdasid võrdselt hästi nii tantsu, laulu, elava muusika loomist kui ka draamanäitlejale vajalikku karakteriloomet.
Kõige lakoonilisemalt võttis mulje kokku poola lavastaja Jerzy Jarocki, arvates, et kui Grotowskil oleksid olnud need neegrid, siis oleks ta ammu leidnud kõik selle, mida ta valgete näitlejatega pikki aastaid on otsinud.
Millegipärast meenus see seik mulle, vaadates Tartu Uue Teatri lavastust «Vanemuise biitlid», mis nagu pidanuks jutustama 40 aastat tagasi aset leidnud legendaarsest Tartu teatriuuendusest ja võtma kokku Ivar Põllu Vanemuise-triloogia (Vahing-Ird-Tooming/Hermaküla).
Selle, juba ammu lubatud ja ikka edasi lükkunud lavastuse ootus oli suur, eriti veel seetõttu, et Vahingu ja Irdi lugude õnnestumise juures mõjus mõlemal korral tõrvatilgana just Toominga/Hermaküla kujutamine, kellele lavastaja ega ka neid mänginud näitlejad ei suutnud kuidagi pihta saada. Nüüd siis….!
Aga Põllu osutus kavalamaks ja andis endale ilmselt aru, et püüda tõsimeelselt kujutada midagi, mida ise pole näinud, kuid mille nägijad ja tegijad kõnnivad veel meie hulgas, oleks üsnagi kaelamurdev.
Seetõttu on «Vanemuise biitleid» vaadates lootusetu hakata mõistatama, kes on kes ja mis on mis. Ajalooline tõde ütleb, et kunagi pole olnud mingeid Vanemuise biitleid (nelja noormeest), rääkimata Vanemuise abbast (kahest noormehest ja kahest neiust), keda biitlite asemel (tõsi küll, kes on natuke nagu biitlite kostüümides ja parukais) seekord laval näeme.
Vähimatki faktilist ja ega vist ka tekstilist seost tollel kaugel ajal Vanemuises toimunuga Põllu lavastusel pole. Vaid meie eksitamiseks vilksatab rekvisiidina korraks Mati Undi «Via regia», nagu ka 68/69 aasta «Teatrimärkmik», ja kujundus meenutab vana Vanemuise ovaalsaali.
Küllap on eksitamiseks mõeldud ka jutt Raadi kalmistu puuõõnde peidetud viinapudelist ning stseen sunniviisilisest kirjakirjutamisest Irdile. Ning tegijaid endid on vist liialt eksitanud pealetükkiv «naistevahetuse» motiiv, mis tol ajal nii väga oluline ju polnud. Ja olgu öeldud, et naistel ei olnud kõnealuses «teatriuuenduses» üldse mingitki lavapartnereist ja olmekontrollidest olulisemat kohta. Hoopiski mitte nagu Põllu lavastuses. Nii et laval on kõik vale!
Ja ometi on laval kõik õige! See on sama fluidum! See on sama aura! See on sama põnevusega jälgitav (ja tihti mitte tuhkagi arusaadav) nagu tol ajal meile lavalt tulvanu.
Kuidas Põllu selle saavutanud on, seda teavad vaid vanakurat ja tema ise. Ilmselt on tegemist mingi kongeniaalsusega, aga öelgem siiski, et kontseptuaalsuse ja sõnumiselguse mõttes olid tolle aja «poisid» vähemasti praegusest Põllust siiski geniaalsemad. Tänased näitlejad annavad tolleaegseile aga selgesti silmad ette.
Ja siit siis ka minu paralleel kunagi Poolas nähtud neegritega. Julgen nimelt arvata, et olnuks Toomingal ja Hermakülal (peale teineteise) selliseid näitlejaid nagu Ivar Põllul praegu, siis meil vist polekski põhjust nii väga rääkida mingist 1970ndate «teatriuuendusest», vaid hoopiski tervest hulgast väga headest, kogu Euroopa teatrivälja mõjutanud lavastustest. Enamik tolleaegse Vanemuise näitlejatest olid ju ilma kõigekülgse näitlejakoolita, algul Irdi ja hiljem juba Toominga ja Hermaküla enda stuudiokad.
Paljugi sellest, mida siis teatriuuenduseks lugesime, oli ju lihtsalt näitlejaile julgemate ja mitmekesisemate väljendusvahendite otsimine, leidmine ja pakkumine. Kõige selle väljamõtlemine ja kätteõpetamine, mida nüüd 40 aastat edasi kestnud professionaalne eesti näitlejakoolitus õpilastele lihtsalt koolist kaasa annab.
Keha ja hääle, pilgu ja žesti absoluutne valdamine, täpsus, kontsentratsioon, orgaanika, väljendusvahendite rikkus ja julgus, mida näitavad meile Maarja Jakobson, Maarja Mitt ja Nero Urke, on lisaks andele ju kool, või muidu tuleks teatriteadlase haridusega Põllut hakata pidama ka suurepäraseks näitejuhiks (mida ta vahendite valiku ja piiride määramise mõttes kindlasti ka on). Ning on imetlusväärne, et kümne aasta taguse Viljandi kooliga ja pärast seda laval üsna harva (peamiselt Võru linnateatris) esinenud Helgur Rosenthal on lavakaile täiesti võrdväärne ja nauditav partner.
Elamus, mis selle kamba koostegutsemine annab, pole ratsionaalselt seletatav, see tuleb alateadvuse kaudu – täpselt nagu omaaegsete Vanemuise, no olgu siis, «biitlite» puhul. Ja seda tasub tajuma minna.
P. S. Nähtud etenduse eel oli keegi jätnud eeslavale tuhatoosi põlema sigareti, mis seal vaikselt tuhastus. Kui see polnud juhus, siis on Põllu leidnud väga rafineeritud viite teatri efemeersusele. Kõik hajub suitsu ja järele jääb vaid koni (artiklid, pildid, mälestused), mida pole kuidagi võimalik taaselustada.
«Vanemuise biitlid»
Autor ja lavastaja Ivar Põllu. Kunstnik Kristiina Põllu. Valguskunstnik Rene Liivamägi
Osades Maarja Jakobson, Maarja Mitt, Nero Urke ja Helgur Rosenthal
Esietendus Tartu Uues Teatris
30. märtsil
Jaak Allik kuulus aastail 1968–1977 Vanemuise kunstinõukokku
No comments:
Post a Comment