ERR 26.04.2012
Pronksiöö pole selline sündmus, mida "juubelina" meeles pidada. Ka pole veel nii palju aega merre voolanud, et teaksime täna juba rohkem tolleaegsete otsuste tagamaade ja traaditõmbajate kohta nii meil kui Venemaal.
Selgemaks on saanud aga see, kellele toimunu kasuks tuli. Võitsid kindlasti kummagi riigi eriteenistused, mis pingete alalhoidmisest ju elavadki.
Kui me Venemaad nii suure ohuna ei kujutaks, küllap oleks siis hoopiski raskem rahvale selgitada, miks poleks 2012. aastal piisanud kaitsekulutuste suurendamisest näiteks "ainult" 20 miljoni euro võrra (millega Eesti olnuks ikkagi väga väheste NATO-liikmete hulgas, mis sõjaeelarvet suurendasid) ja 40 miljonit eurot ei oleks võinud minna õpetajate, tuletõrjujate ja politseinike palkadeks.
Või kui venekeelne elanikkond oleks Eestis positiivselt integreeritum, millest siis kirjutada kapo aastaraamatus? Enda töötajate püüdmise ja Ivar Raigi jälitamisega üha kasvavat eelarvet ju ära ei põhjendaks.
Et pronksiööga ülesköetud pinged ei langeks, tuli appi "haridusreform", mille sundusel tehakse vene koolist silmakirjalikkuse tempel, kus poolkeelsed õpetajad hakkavad poolkeelsetele õpilastele füüsika ja ajaloo asemel vägisi eesti keelt õpetama. See on muidugi üsna otsene vahend vene noortest eesti keele ja riigi vaenlaste kasvatamiseks. Need lapsevanemad ja poliitikud, kes oma lastele riikliku õppekava kohaste teadmiste andmise eest seisvad, saab aga Kremli agentideks kuulutada.
Ja nii ongi parlamendikuluaaride viimase nädala parim kõnekäänd " Kõlvartist pronkssõduri tegemine", kelle nihutamisega Reformierakond ja IRL ametis on.
Võitis pronksiööst muidugi ka Reformierakond, kes tõmbas endale kümme protsenti IRLi venevastaseid valijaid. Ansip näitas ennast neile "tegijana". Ilmselt polnud juhus, et aegadel kui IRLil oli peaministriportfell ja isegi Tallinna linnapea tool, ei juhtunud pronkssõduriga muud, kui ta kuulutati sildivahetuse abil "Teise maailmasõja ohvrite mälestusmärgiks." Küllap oli selles partei strateegilist mõtlemist ja vastustunnet pisut rohkem.
Fakt on see, et integratsiooniprotsess Eestis on külmunud, nagu ka Eesti ja Venemaa vahelised poliitilised suhted. Ja asi pole mitte erinevates ajalootõlgendustes, sest kindlasti ei käi vene noored igal aasta 9.mail varasemast palju massilisemalt pronkssõduri juures "ajalugu tõlgendamas". Vaevalt nad selle vastu oma eesti eakaaslastest suuremat huvi tunnevad.
Nad käivad seal märku andmas soovist oma sünnimaal elada, siin oma emakeelt rääkida ja kodumaa elus täisväärtuslike kodanikena osaleda. Miks neil on üha kasvav tunne, et nad seda teha ei saa, sellest on sotsioloogid korduvalt kirjutanud ja kõnelenud. Need sotsioloogid, keda hakati pärast pronksiööd "punaprofessoriteks" nimetama.
Kas pronksiöö võib korduda? Fakt, et sotsiaaldemokraadid on tõusnud Eesti kõige suurema toetusega erakonnaks, näitab, et midagi on hakanud muutuma nii eesti kui vene valijate teadvuses. Positiivselt võeti vastu ka sotsiaaldemokraatide ühinemine Vene Erakonnaga Eestis. Kui 2015. aastal tulevad võimule need poliitilised jõud, kelle jaoks integratsioon ei tähenda oma tahte ja "õnnemudeli" jõuga pealesurumist, võime 2007. aasta aprilli edaspidi ehk enam mitte meenutada.
Pronksiöö pole selline sündmus, mida "juubelina" meeles pidada. Ka pole veel nii palju aega merre voolanud, et teaksime täna juba rohkem tolleaegsete otsuste tagamaade ja traaditõmbajate kohta nii meil kui Venemaal.
Selgemaks on saanud aga see, kellele toimunu kasuks tuli. Võitsid kindlasti kummagi riigi eriteenistused, mis pingete alalhoidmisest ju elavadki.
Kui me Venemaad nii suure ohuna ei kujutaks, küllap oleks siis hoopiski raskem rahvale selgitada, miks poleks 2012. aastal piisanud kaitsekulutuste suurendamisest näiteks "ainult" 20 miljoni euro võrra (millega Eesti olnuks ikkagi väga väheste NATO-liikmete hulgas, mis sõjaeelarvet suurendasid) ja 40 miljonit eurot ei oleks võinud minna õpetajate, tuletõrjujate ja politseinike palkadeks.
Või kui venekeelne elanikkond oleks Eestis positiivselt integreeritum, millest siis kirjutada kapo aastaraamatus? Enda töötajate püüdmise ja Ivar Raigi jälitamisega üha kasvavat eelarvet ju ära ei põhjendaks.
Et pronksiööga ülesköetud pinged ei langeks, tuli appi "haridusreform", mille sundusel tehakse vene koolist silmakirjalikkuse tempel, kus poolkeelsed õpetajad hakkavad poolkeelsetele õpilastele füüsika ja ajaloo asemel vägisi eesti keelt õpetama. See on muidugi üsna otsene vahend vene noortest eesti keele ja riigi vaenlaste kasvatamiseks. Need lapsevanemad ja poliitikud, kes oma lastele riikliku õppekava kohaste teadmiste andmise eest seisvad, saab aga Kremli agentideks kuulutada.
Ja nii ongi parlamendikuluaaride viimase nädala parim kõnekäänd " Kõlvartist pronkssõduri tegemine", kelle nihutamisega Reformierakond ja IRL ametis on.
Võitis pronksiööst muidugi ka Reformierakond, kes tõmbas endale kümme protsenti IRLi venevastaseid valijaid. Ansip näitas ennast neile "tegijana". Ilmselt polnud juhus, et aegadel kui IRLil oli peaministriportfell ja isegi Tallinna linnapea tool, ei juhtunud pronkssõduriga muud, kui ta kuulutati sildivahetuse abil "Teise maailmasõja ohvrite mälestusmärgiks." Küllap oli selles partei strateegilist mõtlemist ja vastustunnet pisut rohkem.
Fakt on see, et integratsiooniprotsess Eestis on külmunud, nagu ka Eesti ja Venemaa vahelised poliitilised suhted. Ja asi pole mitte erinevates ajalootõlgendustes, sest kindlasti ei käi vene noored igal aasta 9.mail varasemast palju massilisemalt pronkssõduri juures "ajalugu tõlgendamas". Vaevalt nad selle vastu oma eesti eakaaslastest suuremat huvi tunnevad.
Nad käivad seal märku andmas soovist oma sünnimaal elada, siin oma emakeelt rääkida ja kodumaa elus täisväärtuslike kodanikena osaleda. Miks neil on üha kasvav tunne, et nad seda teha ei saa, sellest on sotsioloogid korduvalt kirjutanud ja kõnelenud. Need sotsioloogid, keda hakati pärast pronksiööd "punaprofessoriteks" nimetama.
Kas pronksiöö võib korduda? Fakt, et sotsiaaldemokraadid on tõusnud Eesti kõige suurema toetusega erakonnaks, näitab, et midagi on hakanud muutuma nii eesti kui vene valijate teadvuses. Positiivselt võeti vastu ka sotsiaaldemokraatide ühinemine Vene Erakonnaga Eestis. Kui 2015. aastal tulevad võimule need poliitilised jõud, kelle jaoks integratsioon ei tähenda oma tahte ja "õnnemudeli" jõuga pealesurumist, võime 2007. aasta aprilli edaspidi ehk enam mitte meenutada.
No comments:
Post a Comment