Õhtuleht 28.06.2011
Vabaduse väljakul toimunud performancel „Ma tahan presidenti...“ välja öeldud 30-st presidendile suunatud ootusest ( EPL 10.06) vastab Toomas Hendrik Ilves minu arvestusel mitte rohkem kui üheksale. Hullem on aga see, et peaaegu sama vähe kui ta suudaks olla lesbi , ei suuda ta meie erakondade tahtel mitte olla „ lihtsalt ainus valik kahe halva seast“. Vahepeal tundus , et Ilves jääbki ainsaks valikuks. Soovimata „parempoolsust ja nende kannupoisse sellest supist välja aidata“ (E.Savisaar, Kesknädal , 1.06 ) paistis Keskerakond tõsimeeli kahjurõõmsalt uskuvat,et ühe kandidaadiga valmiste puhul saab kogu maailm teada, et Eestis on demokraatiaga lõpp ning me oleme langenud Turkmeenia tasemele.Ilmselt saadi lõpuks aru, et maailm ei huvitu eriti presidendivalimistest Eestis .Kui nüüd Savisaar ja Tarand lähevad käsikäes eesti demokraatiat „diktaator“ Ilvese käest päästma , siis näitab see maailmale vaid seda, et Eesti sisepoliitikas on kõik mõisted omandanud orwelliku topeltmõtlemise tähenduse.. Demokraatlik võimalus valida mitme kandidaadi vahel tekib üldjuhul sellest, et valitsuskoalitsioon ja opositsioon esitavad valitavaile ametikohtadele maailmavaateliselt erinevad kandidaadid .Ilves oli praegu oposistsioonis oleva sotsiaaldemokraatliku erakonna esimees ja mis võiks sotsidel olla selle vastu, kui meie meest toetab ka koalitsioon. .Keskerakonna esimees lasi aga käest suurepärase võimaluse kiskuda Ilves avalikule debatile erakondade (ja sugugi mitte ainult Keskerakonna) välismaise rahastamise , riigikogu valimiskampaaniasse presidendipoolse sekkumise , meie sõdurite välismissioonidel osalemise, Kreeka ja Portugali abistamise jpt.teemadel, mis Ilvese jaoks kindlasti kõige mugavamad ei oleks. See aus debatt löönuks televaatajate publikurekordid ning võinuks tõsta tublisti nii Savisaare kui Keskerakonna mainet. Minnes aga nüüd Tarandi esitamisele, näitas Savisaar järjekordselt vaid seda, et ta pole strateeg vaid lihtsalt suurepärane mängur. Heade sõprade Ilvese ja Tarandi maailmavaatelist erinevust pole seni olnud märgata ning kahe EÜS-lase pseudodebatt ei toimuks kindlasti Keskerakonnale oluliste poliitliste küsimuste üle. Savisaarele on see samm pisikeseks poliitiliseks rehabiltatsiooniks (tõestuseks, et võimu nimel on kõik valmis kuitahes mustadeks kombinatsioonideks!) aga ka magusaks kättemaksuks teda „valitsusse mitte lubanud“ Ilvesele . Tarand riskib sellega, et tema 100 000 häält konverteeruvad lõpuks vaid 26 keskerakondlasest parteisõduri toetuseks paralamendis. Aususest viib selline mäng eesti poliitika muidugi veelgi kaugemale.
Arutada tuleks tegelikult selle üle, miks valitsusparteidel pole endi hulgast presidendikandidaati pakkuda, kuid eks nende õigustuseks ole Ilvese toetamine ka eelmistel valimistel ja nagu võib nüüd järeldada, siis temaga rahulolemine Kuivõrd siiras see aga on ? Tõepoolest ,Ilves on sekkunud parlamendi poolt vastuvõetud seaduste tagasilükkamisega sisepoliitikasse vaid 7 korral (Meri 39-l ja Rüütel 11-l) ,kuid kõik need juhud olid vägagi sensitiivsed ja Presidendile jäi alati õigus.Tuletame meelde, et enne Pronksiööd lükkas president tagasi „Keelatud rajatiste kõrvaldamise seaduse“ ja pärast nn.pronksiööseaduspaketi, mis esialgsel kujul lõhnas kõvasti „valju korra“ järgi. Ilves ütles julge „ei“ just respublikaanide initsiatiivil läbi surutud põhiseaduslikule praagile , kui soolise võrdõiguslikkuse seadusele taheti juurde „keevitada“ kohalike valimiste korra muutmine Tallinnas või hakati lauspopulismi tuhinas välja töötama Riigikogu liikme palga ajutist korda. Seadusandliku initsiatiiviga Põhiseaduse muutmiseks on Ilves esinenud küll vaid ühel korral – kaitseväe juhtimise valitsusele allutamisega , pälvides sellega aga meie militaristide avaliku halvakspanu .Nn „rahvuslikud ringkonnad“ ei andesta Ilvesele kindlasti osavõttu 9.mai võiduparaadist Moskvas ega kohtumist president Medvedeviga Hantõ-Manssiikis, kus ta järjekordselt rõhutas vajadust leida kompromiss piirileppe sõlmiseks Venemaaga. Nende kahe sammuga on President teinud Eesti-Vene suhete normaliseerimiseks kaugelt rohkem kui valitsus viimase viie aasta jooksul. Paljude sõnavõttudega , kus läbivaiks on olnud demokraatia kaitsmise , ühiskondliku solidaarsuse, erinevuste sallimise, kodanikuühiskonna arendamise jpm. probleemid on Ilves näidanud selgelt, et koos erakondliku kuuluvuse peatamisega pole ta varna riputanud oma maailmavaadet..Miks siis parempoolsed toetavad vasakpoolset presidenti, kes pealegi on teravalt kritiseerinud parlamenti valitsuse „kummitempliks“ olemise eest? Küllap seepärast, et intellektuaalselt tasemelt, isiksuslikult säralt ning rahvusvaheliselt autoriteedilt pole neil kedagi Ilvesele võrdväärset pakkuda ning katse teda „kukutada“ mõjuks väga halvasti seda üritava erakonna reitingule.
Kirjutasin juba 1996.aastal, et Toomas Hendrik Ilvesest võiks saada Eestile sama väärikas president , kui seda on olnud Lennart Meri (Sakala, 22.08 1996).Pool teed selles suunas on suhteliselt edukalt läbitud. Kui järgmisel viisaastakul teeks President lisaks manitsuskõnedele ka konkreeetsed ettepanekud demokraatiale uue hingamise andmiseks võiks ta ajalukku minna reformaatori ja Suure presidendina. Ettepanekute tegemine pole ju kellegile keelatud. Rahva huvidest lähtuvate Presidendi ettepanekutega mitte arvestamine võib aga erakondadele valimispäeval kalliks maksma minna Ausalt öeldes näen selles ainsat võimalust meie poliitsüsteemi kiirenevast stagneerumisest ja vaid mängurluseks muutumisest päästmiseks
No comments:
Post a Comment