Sirp 13,jaanuar 2012.a.
Jaan Tooming, Religioossed motiivid minu loomingus. Eesti Teatriliit, 2011. 270 lk.
Olen pidanud Jaan Toomingat oma õpetajaks alates sellest 1976. aasta jaanuari hommikupoolikust, kui sisenesin Vanemuise suure saali vasakpoolsesse, nn Irdi looži ning sattusin maailma, mis võttis esimesest hetkest hinge kinni. Käis „Põrgupõhja uue Vanapagana” peaproov. Lavale ehitatud tilluke maailm tõusis, langes, pöörles ja purunes tohutu lillakas-punaselt pulseeruva kosmoselöövi all, saali vallutavaks helitaustaks tol ajal täiesti erakordne ja seetõttu müstiliselt mõjunud elektrooniline muusika (Valeri Serebrovski), ning kahe maailma vahel heitlesid inimesed: Lembit Eelmäe Jürka, Heikki Haravee Kaval-Ants ning põrgueidena pidutsev Liis Bender. See on jäänud minu elu üheks kahest suuremast teatrielamusest. Teine, samuti proovist saadud, oli Andrzej Wajda „Nastasja Filippovna”.
1976. aastal me polnud Jaaniga veel otsetuttavad, kuigi mul oli jätkunud jultumust „arvustada” tema lavastusi „Laseb käele suud anda”, „Väike Eyolf” ja „Musketäriana”. Tookordse proovitungimise eesmärk oli teha 30aastaseks saava noore lavastajaga intervjuu ajakirjale Kultuur ja Elu, kus oli otsustatud avaldada pildiseeria äsjasest Lauteri preemia laureaadist. Tolle intervjuu viimase küsimusena palusin: „Ütle midagi neile, kes on sinust poole nooremad.” Mõeldes 15aastaste peale, lausus Tooming: „Kui ümbruskonnas pole enam kedagi, kes teie küsimustele vastata suudaks, ei peaks siiski käega lööma. Seepärast ongi väga oluline leida inimene, õpetaja, autoriteet, keda te usaldate täielikult, kes isegi siis, kui ta ei suuda vastata, autoriteediks jääb, sest te mõistate, et olete jõudnud küsimusteni, millele ei olegi veel vastust. Kõige rängem on elada teadmisega enda lõplikkusest, aga ometi otsida vastust! Kui lihtsalt libiseb üle huulte: elul ei ole mõtet. Aga see, et meie, surelikud olendid, pole veel tähendust taibanud, ei vähenda ränka süükoormat, mis tuleneb just meie taipamatusest. Sest kui elu meile juba kingitud on, siis oleks rumal tegu seda kingitust tühiseks pidada ... Ja ikkagi, tähtis on küsida: milline on inimese koht Universumis, mis mõte on inimkonna 6000aastasel tsivilisatsioonil miljonite galaktikate „taustal”?” Olen kindel, et mõeldes nüüd juba 30aastastele, ütleks Jaan praegu niisamuti. Sellele küsimusele vastuse otsimine on läbinud kõiki tema lavastusi ning läbib ka äsja ilmunud ja senist elutööd kokkuvõtvat raamatut.
Kuigi oleme üheealised, on just Jaan Tooming olnud mulle selliseks õpetajaks, autoriteediks, kes on kujundanud oma lavastustega minu teatrimõistmist ja maailmanägemist, tema loomingu ja isikuga suhtlemine on olnud mulle tegelikuks eluülikooliks. Ka religiooni tähendusele avas just tema minu (teadusliku ateismi õppejõu!) silmad, mille tunnistuseks ilmutasin Moskva ajakirja Teatr 1976. aasta septembrinumbris pikema loo „Toominga teatriusk” („Teatralnaja vera Toominga”), kus sõna „usk” tähendas just seda, mida see igale normaalse ühiskonna liikmele tähendabki.
Mul on olnud õnne näha enamikku Jaan Toominga lavastusi, tänased kolmekümnesed on saanud neist näha paremal juhul vaid hilisemat veerandit. Perioodist 1969–1983 pole ju säilinud ka midagi lindistatut peale Peeter Toominga „Põrgupõhja” telefilmi, kus legendaarne etendus on küll enam-vähem jäädvustatud, kuid ilma katarsise võimaluseta. Seepärast on küsimus, mida tänane noor näitleja, lavastaja, teatriteadlane või lihtsalt teatrisõber peaks arvama, teadma, õppima Jaan Toomingalt, kindlasti õigustatud ja valus. Mingid vastused leiab äsja ilmunud raamatust.
Enne selle lugemist tasub kõigepealt vaadata seal avaldatud fotosid nii lavastajast kui ka tema lavastustest. Mulle tundub, et see võimas pildivalik annab aimu väest, mis oli/on selles mehes ja tema töödes.
Raamatu esimeses osas on autor neljakümnel napil trükileheküljel kirjeldanud ja hinnanud nii oma loomingulist elukäiku kui ka enamikku oma kaheksakümne kolmest lavastusest. Ta on teinud seda üsna rangelt läbi enda valitud vaatenurga „religioossed motiivid minu loomingus” ning küllap annab see vaatenurk ka põhjenduse, miks siiski pole peatutud kõigil töödel. Muidugi oleks iga teatriloolane kirjutanud ja kompileerinud neist lavastustest vähemalt 800 lehekülge ning me oleksime talle tänulikud. Toomingale peame olema tänulikud pealiini väljapuhastamise eest, selle sihikindla ranguse eest, mis on kogu elu olnud tema loomingu ülim mõte ja mõtestus, eesmärk ja põhjendus ning mille ta on ise sõnastanud oma raamatu lehekülgedel korduvalt. Olgu või nii: „Teatri eesmärk peaks olema luua ainukordne ja huvitav maailm, ta ei sõltu selle maailma argipäevast ... ning püüab vastata tõelistele probleemidele ..., mida inimene endast õieti kujutab, missugune on tema asend teiste elavate olevuste hulgas ja maailmas üldse ning lõpuks, mil teel ta selle positsiooni on omandanud” (lk 168).
Ma ei tea eesti teatris ühtegi teist lavastajat, kelle kogu looming oleks niivõrd allutatud ühele selgele pealis-pealisülesandele, ja kuidas ka Tooming ei põlasta (minu meelest pisut ebaõiglaselt ja lapsikultki) Stanislavskit, on just see Stanislavski mõistesüsteemi kroon kõige täpsemalt rakendatav tema enda kohta. Nii kogu elu pealis-pealisülesandele allutamine kui ka iga konkreetse loomeakti selge mõtestamine on üks olulisemaid asju, mida Toomingalt õppida. Oma esimesest lavastusest (mille juhtmotiiv oli laul „Misse Jumal meid on loonud?”) kuni viimaseni on ta olnud täiesti ilmselt sõnumiga lavastaja ning sellega kahtlemata mõjutanud tervet põlvkonda oma kolleege. Tema kõrval ja tema ajal töötades, näinud tema võimsaid lavastusi, oli nagu piinlik lihtsalt niisama segast panna – ja seda pole ka kunagi teinud tema eakaaslased Raid, Komissarov, Trass, Normet ega ka tema lavastuste mõju all lavastama hakanud Karusoo, Peterson, Pedajas, Nüganen ja Tammearu.
Üheksakümnendatel ja nullindatel astus eesti teatriilma põlvkond teatriteadlasi ja lavastajaid, kes polnud näinud Toominga 1970.-1980. aastate lavastusi ja kelle iidoliks sai Toominga algusaastate teekaaslane Mati Unt. Undi vormivõttestikus, kujundisüsteemis ja koguni tema juhendatud näitlejate mängulaadis oli selgelt tunda mitte ainult Toominga mõju, vaid näha ka lausa jäljendusi. Mida aga polnud, see oli pealisülesanne, sest Unt oli põhimõtteline antikontseptualist, tegelikult postmodernne mängur teatrilaval. Tooming hindab seda suunda aga üsna ühemõtteliselt: „Intellekti, tarkuse, vaimsuse ja sisukuse puudumine on viinud mõttetusse ja vormiga mängimisse, mida suvatsetakse hüüda postmodernismiks. Kuid igasugused „ismid” on kunstivälised nähtused. Suurt kunsti ei saa kuhugi lahterdada, ta on iseseisev uunikum, mida ei saa keegi korrata. Kordamisel või jäljendamisel sünnib plagiaat, koolkonna tekkimisel suure eeskuju lahjad koopiad” (lk 170). Mis parata, aga tänapäeval näen meie lavadel küllalt palju lahja koopia veelgi lahjemaid koopiaid ja loen oma noori kolleege neid kiitmas. Ka selle üle võiks mõelda Toominga raamatut lugedes.
Põgusalt oma elukäigul peatudes rõhutab Tooming tormilisele algusele (1969–1975) ning Vanemuise suurlavastuste perioodile (1976– 1979) järgnenud Ugala aastate (1979–1983) rõõmu ja parimat loomingulist vormi. Tõepoolest, „Kihnu Jõnn”, „Rahva sõda” ja „Põhjas” on lavastused, mis kindlasti pole ununenud ühelgi neid näinud inimesel. Just 1976.–1983. aasta Toominga lavastustega oli eesti teater selgelt tolle aja Euroopa teatrikunsti kõrgliigas, seal, kuhu praegu on jõudmas Ojasoo, Semper ja NO-trupp. Tol ajal elasime küllaltki suletud maailmas, kuid kuuldused levisid ning nende lavastuste nägemiseks võtsid teatraalid ette teekonna Tartusse ja Viljandisse. Lavastust „Põhjas” mängisime 1986. aastal Moskvas ning „Kihnu Jõnni” Moskvas ja Riias, ka Rootsis, Saksamaal ning taastasime selle enam-vähem vaid ühe prooviga 2000. aastal Ugala juubeliõhtuks Mait Malmsteniga tema isa poolt „maha jäetud” Jurnase rollis.
Aastaid 1984–1996 nimetab Tooming ise raske depressiooni ajaks, millele 1996. aastal järgnes väe taasleidmine ning Ibseni „John Gabriel Borkman” tõi ka aasta parima lavastuse auhinna. Huvitavad olid tema tööd Vanalinnastuudios (Vitraci „Victor ehk Laste võim”) ning Endlas (Čapeki „Putukate elust”), väga sugestiivne aastatuhande vahetuseks Vanemuises loodud Strindbergi „Kummitussonaat”.
Järgnesid lahkarvamused Vanemuise draamajuhi Ain Mäeotsa ning hiljem ka teatrijuht Aivar Mäega, mis taandasid ta aastaiks 2001–2004 Vanemuises lastelavastuste loojaks ning viisid lõpuks koduteatrist lahkumiseni. Ugalas valminud Shaw’ „Ullike ootamatuste saarelt” (2003) ja EMTA lavakunstikooli XXI lennuga loodud „Tagasi Metuusala juurde” (2004) ning XXIII lennu diplomilavastusena Tagore „Pimeda toa Kuningas” (2008), nagu ka Leigo järvedel mängitud Reimani „Painaja” (2006) andsid selget tunnistust Toominga meisterlikkusest ja väest, kuid jäid mitmel põhjusel ilma laiema publiku ja ka kriitika tähelepanust.
Tooming ise ei puuduta oma viimaste aastakümnete loomingu vaatajahuvi vähenemise põhjusi, õigemini kirjutab selle ühiskonna ja teatri üha kiireneva kommertsialiseerumise arvele. See nähtus pälvib tema raamatu lehekülgedel palju teravaid hukkamõistusõnu. „Kuritegelik majanduse kasv saastab loodust ning kisub meid kuristikku, meedia pasundab pasauudiseid ning kunst viskleb tühjuses. Pole midagi uut, sest inimene on langenud nõmedusse. Kas on näha kuskil mingit päästeteed? Ärimaailm kuulutab majanduslikku kasvu ja konkurentsi, kultuur „läheb peale” ning kustutab viimsegi valguskiire pilkases pimeduses. Vaikust ei ole, on plära ja müra. Ja kogu selles kaoses peavad süütud lapsed leidma oma tee. Kas see on võimalik, kui ajuloputus algab juba algkoolis (või veel varem)? Me ei otsi enam tasakaalu ega rõõmu, vaid sensatsiooni. Me ei otsi rahu, vaid võitlust. Eluvõitlust igal alal. Teadmata, mis see „elu” on, teadmata, kust me tuleme, kes me oleme ja kuhu me läheme. Me ei küsigi enam. Me tormame edasi, pimedad ning kurdid, kuni sein tuleb ette. Ja kui pea puruneb seina vastu, siis imestame, kuid on juba hilja ... Lõpp on käes ja keegi ei juhi meid seina taha” (lk 156). Need 2004. aastal kirjutatud sõnad on veelgi täpsemad tänapäeva kontekstis ning siit on kindlasti õppida, kui jäägitult otsekohene saab ja peab tõeline kunstnik olema oma ühiskonna vastu ka siis, kui selle ühiskonna juhid ja ka valijate enamus tunduvad olevat endaga ülimas rahulolus.
Kuid ma poleks aus, kui jätaksin tähelepanuta, et 1985. aastast peale on publitsisti ja heas mõttes jutlustaja positsioon hakanud Toominga töödes prevaleerima kunstniku üle. Loomulikult on see olnud tahtlik. Parim sellekohane näide on tema paljude lavastuste autoritekstiga võrreldes „ümber tehtud” lõpud, millest ta ka oma raamatus avameelselt räägib. Tooming kuulutab, et „ainult ime võib veel päästa meie maailma” (lk 83), ja nii ta näitabki oma lavastuste lõppudes seda „pääsemist”, seda „imet”, seda „kaunist teispoolsust”. Ta on veendunud, et teatri missioon pole näidata mitte sellist elu, nagu see on tihti oma räpasuses, vaid sihti, millele elu peaks olema suunatud. Iseloomulik on tema soovitus näitlejale: „Negatiivset energiat kiirgava osa esitamisel küsigu ta, mis lunastab selle eksinud hinge. Milline on tema pääsetee? Kui näitleja teab ja usub seda kindlalt, nimelt lunastusteed, siis negatiivset energiat kiirgava osa esitus läbistub valgusest, mida näitleja kannab endas, kujutades seda osa” (lk 166).
Kuigi see, nagu ka konfliktivaba dramaturgia rõhutatud eelistamine, sarnaneb lausa sotsialistliku realismi põhipostulaatidele, kas saab seda lavastajale ette heita? Maailmavaateliselt kindlasti mitte. Asi on vaid selles, et vahel muutus selline näitamine liialt otseütlevalt didaktiliseks. Loomingu esimesel perioodil suutis Tooming oma maailmavaadet sisendada spetsiifiliste ja võimsalt elamuslike kunstiliste kujundite kaudu, mille tähenduslikkuse mõistmiseni jõudis vaataja alles n-ö koduteel või palju hiljem, seetõttu ka sügavamini. Viimaste aastakümnete loomingus on Tooming asetanud end küllalt teadlikult eetilise jutlustaja ja ka prohveti positsiooni, mis on osa vaatajaist ja ka ennast mitte otsesõnu õpetada lasta tahtvast teatriavalikkusest temast eemale viinud. Arvan, et ta ei kahetse seda, sest selline ongi olnud tema valik. Aga ka siin on tema raamatut lugedes seda, mille üle mõelda ja millest õppida.
Teose teise ossa on koondatud autori eri aegadel antud intervjuud ning trükis avaldatud teatrimõtted. Võime järeldada, et kunagise „totaalse” lavastaja teatrinägemus on erakordselt näitlejakeskne, näitlejat armastav ja austav. Vaevalt et siin mingist olulisest muutumisest võib rääkida, sest just sellisena mäletavad kolleegid Toomingat ka Ugala päevilt. Seejuures on tema nõuded näitlejale nii häälelise, kehalise kui ka hingelise valmisoleku kohta väga kõrged. Tooming ei tunnista tegelaskujude loomist näitleja elukogemusest või emotsionaalsest mälust lähtudes, ta eitab mõistuslikku analüüsi. „Tõeliselt andekas näitleja ei kasuta oma töös analüüsi, ta taipab vahetult osa olemust, kujutlus saab kohe sobiva kuju ning peamine on välkkiire moondumisvõime” (lk 155). „Kui näitleja tahab tõeliselt uut luua, siis peab ta kõigepealt tühjaks saama. Peaksid kaduma kõik eelarvamused, õpitu ja loetu, kõik varem kogetu, nii et järele jääb vaid tühi vastuvõtlik meel ning paindlik keha, tundlik igale osast tulevale impulsile” (lk 161). Arvestades, et soovitused tulevad mehelt, kes kunagi näitas oma rollides lausa erakordset ümberkehastumisoskust või Toominga keeles siis täielikku tegelaskuju meele sisse minekut, võiksid need olla praegustele teatritudengitele kindlasti kuldaväärt.
Teatri kui tervikorganismi mõistmisel tõstab Tooming esile ühisele tegemisrõõmule rajatud koostööd ja eitab lavastajakultust, küll aga rõhutab, et näiteseltskonna kokkukutsujal peab olema selge, milleks ta seda teeb. Just sellisena sündis 2005. aastal religioossete lavastuste loomiseks Sagar Sagitta, mille hingelisest pühendumisest kantud miniatuuridest oli mul võimalus Tallinna Jaani kirikus osa saada. Praegusel ajal, kui nn projektiteatreid sünnib tihedalt, on Toominga õpetus ja kogemus eriti oluline mõistmaks, et teatri sünd ei saa olla „projekt” selle sõna üheski tähenduses.
Last but not least, tulles tagasi 36 aastat tagasi öeldud õpetussõnade juurde Õpetaja tähendusest noorele hingele, näeme läbi kogu teose, kuidas Toomingal on olnud õnne leida endale see Õpetaja Uku Masingus. Arvan, et autorile oleks kõige suurem rõõm, kui tema raamatu lugemine annaks tänastele noortele impulsi uurida selle suurima eesti rahvusest mõttetarga filosoofilisi, teoloogilisi ja ilukirjanduslikke teoseid.
Eesti Teatriliit ja Eesti Lavastajate Liit esitasid Jaan Toominga kultuuri elutööpreemia kandidaadiks. Tema elutöö, mis on jäädvustunud tuhandete põlvkonnakaaslaste hinges ja leidnud nüüd ka lühikokkuvõtte raamatus, on viimase neljakümne aasta jooksul eesti teatrit vägevalt mõjutanud.
Sunday, January 29, 2012
Venemaa kahtede valimiste vahel
Sakala 26.jaanuar 2012.a.
UUSAASTAVAHEAEG, MIS Venemaal kestab traditsiooniliselt kaks nädalat, on naaberriigi poliitikaelus tähendanud duumavalimiste järgsete protestimeeleavalduste ülekasvamist presidendivalmiste-eelseiks. Võtmeisikud on seejuures endised – duumaparteid on Putinile (59-aastane) vastaskandidaatideks esitanud oma liidrid Gennadi Zjuganovi (67), Sergei Mironovi (58) ja Vladimir Žirinovski(65). Väljaspool neid erakondi kerkiv kandidaat peab ülesseadmiseks koguma 26 päeva jooksul kaks miljonit toetusallkirja. Miljardär Mihhail Prohhorovil (46) on need koos. Jabloko liidri Grigori Javlinski (59) toetuseks antud allkirjade seast leidis Venemaa keskvalimiskomisjon ajalehe Kommersant väitel aga liiga palju vigaseid allkirju, mistõttu ei lubata tal valimistel osaleda.
Venemaa rikkaim inimene Prohhorov, kes kutsuti kevadel küll Kremli poolt juhtima uut parempoolset parteid «Õiglane üritus», osutus siis aga sõnakuulmatuks ning duumavalimistelt eemaldati, ongi tegelikult ainus uus nägu juba aastakümneid presidendiks pürgivate poliitikute kaardipakis. Ta väljaütlemised on üsnagi võimukriitilised ning valimisstaap paikneb paarsada meetrit Kremlist asuvas Kesktelegraafi hoones. Mäletavasti pidas Lenin revolutsiooni esmaülesandeks posti ja telegraafi vallutamist!
Samas pole aga usutav, et terava sotsiaalse ebaõigluse all kannatav tänane vene valija oligarhile massilise toetuse annaks. Viimane reitingu-uuring näitabki Putinile 48 protsendist ja Prohhorovile vaid kolme protsendist toetust. «Igavese teise», juba viitel presidendivalimistel lüüa saanud Zjuganovi toetuseks mõõdeti 10 protsenti ja see, et kommunistid pole omale 20 aastaga midagi värskemat leidnud, iseloomustab üldist stagnatsiooni Venemaa sisepoliitikas üsnagi hästi.
VIIBISIN DUUMAVALIMISTEL Moskvas Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni (OSCE) parlamentaarse assamblee vaatlejana ning see lõi võimaluse kohtuda terve rea tänase Venemaa poliitiliste liidritega ning muidugi vestelda ka tuttavate Moskva loomeinimestega.
Venemaal pole praegu mingit «revolutsioonilist situatsiooni». 30-40 protsenti valijaskonnast toetab üsna siiralt Putini-Medvedevi «Ühtset Venemaad», vastaspool on aga killustunud ning ilma karismaatilise liidrita. Meie ajakirjanduse ja Kristiina Ojulandi poolt selleks kujutatava ekspeaminister Mihhail Kasjanovi (54) toetus rahva seas on olematu. Küllap mäletatakse tema võimuajast pärit korruptsioonisüüdistusi. Kunagine asepeaminister ja Nižni-Novgorodi ekskuberner Boriss Nemtsov (52) on aga tipp-poliitiku jaoks liiga radikaalne ja emotsionaalne.
Sõna «demokraat» on Venemaal muutunud paraku sõimusõnaks ja selles on demokraadid ise süüdi. Meiega kohtunud eesti kodakondsusega tuntud Moskva kirjanik Mihhail Veller ütles otsekoheselt, et praegune kurb olukord on tegelikult loogiline tulemus niinimetatud demokraatide varasemale tegevusesele, sest nii sise-kui välismaise «demokraatia» otsesel toetusel lasti Venemaal üheksakümnendail tegelik demokraatia kaks kord nii-öelda õhku.
Mäletatavasti tulistas 1993.aastal Jeltsin tankidest riigiduumat – just seda demokraatlikult valitud parlamenti, kes päästis riigi 1991.aastal putšistide käest ja tahtis 1993. aastal piirata rahva paljaksröövimist oligarhide poolt. 1996. aasta presidendivalimised, kuhu Jeltsin läks viieprotsendilise reitinguga, tehti tegelikult aga ära oligarhide salakokkuleppega ning telekanalite anastamisega nende poolt.
VÕRRELDES JELTSINI ajaga on viimasel aastakümnel oluliselt kasvanud nii riigi rikkus ja välispoliitiline autoriteet kui ka rahva heaolu. Koos sellega aga ka võimu ülbus, korruptsioon ja sotsiaalne ebavõrdsus, mis olidki duumavalimiste eel kõigi opositsioonijõudude äärmiselt terav kriitika objektideks.
Valimiste tulemused olid valitsejaile kindlasti ebameeldivaks üllatuseks, sest vaatamata nii võimuressursi tohutule kasutamisele kui ka mitmesugusele sohitegemisele, sai «Ühtne Venemaa» siiski vaid 49 protsenti häältest, mis oli seitse protsenti vähem isegi neile viimastes küsitlusest ennustatust. Üllatavaks oli ka Moskvas ning mujalgi tõusnud protestilaine massilisus. Neil meeleavaldustel osalesid kõik rahuolematud nii-öelda seinast seina. Just see tõi kümned tuhanded tänavatele. Ajendiks polnud mitte niivõrd Putini-vastasus või mõne olematu liidri toetamine, kuivõrd kohkumine võimu poolt avalikult näidatud tendentsi suhtes muuta rahvas ehk valijaskond lihtsalt oma kabinetimängude objektiks. Just nii tõlgendati kokkuleppelist kohavahetust Putini-Medvedevi vahel kui ka «Ühtse Venemaa» kongressi, mis sarnanes nagu kaks tilka vett Põhja-Korea või ka Brežnevi-aegsete taoliste üritustega.
Selline suhtumine tundus Venemaa haritumale ning kindlasti ka Gorbatšovi-aegset tegeliku demokraatiapuhangut mäletavale keskklassile solvav ning ka tulevikkuvaatavalt ohtlik. Julgen arvata, et protestijate seas oli kindlasti neidki, kes sidusid Venemaa tulevikku just oluliselt noorema ning teistsuguse elulooga Medvedeviga (46), kes lihtsalt kõrvale tõrjuti.
Võim tegi protestidest siiski üsna adekvaatsed järeldused. Lubati valmissüsteemi muutust majoritaarsuse suunas, parteide registreerimise lihtsustamist, kuberneride otsevalimisi ning ka jõuvõtetest hoidumist suhetes opositsiooniga. Need sammud näitavad, et Putinile ja Medvedevile on siiski üsna oluline ka see, mida neist Läänes arvatakse ning puudub soov Lukašenkoga samasse seltskonda sattuda.
4. MÄRTSI presidendivalmiste põhiküsimuseks on, kas Putin valitakse esimese vooruga või mitte. Opositsioon teeb praegu üsna üksmeelselt kõik selleks, et seda takistada, aga muidugi ei suudaks ükski vastaskandidaat teises voorus kõiki opositsioonihääli enda taha koguda. Kuna Putini isiklik reiting on siiski «Ühtse Venemaa» omast oluliselt kõrgem, võib eeldada, et presidendivalimised jäävad ka seekord ühevoorulisteks. Järgnevaiks aastaiks ennustaksin liberaalseid reforme ja opositsioonijõudude tugevnemist, nii et 2018.aastal saab Venemaa juba uue liidri. Euroopale ja Eestile on seejuures oluline, kas tänasele võimule vastasrinnas jääb peale šovinistlik-slavofiilne või demokraatlik-läänemeelne pool.
«
4. märtsi presidendivalmiste põhiküsimuseks on, kas Putin valitakse esimese vooruga või mitte.
UUSAASTAVAHEAEG, MIS Venemaal kestab traditsiooniliselt kaks nädalat, on naaberriigi poliitikaelus tähendanud duumavalimiste järgsete protestimeeleavalduste ülekasvamist presidendivalmiste-eelseiks. Võtmeisikud on seejuures endised – duumaparteid on Putinile (59-aastane) vastaskandidaatideks esitanud oma liidrid Gennadi Zjuganovi (67), Sergei Mironovi (58) ja Vladimir Žirinovski(65). Väljaspool neid erakondi kerkiv kandidaat peab ülesseadmiseks koguma 26 päeva jooksul kaks miljonit toetusallkirja. Miljardär Mihhail Prohhorovil (46) on need koos. Jabloko liidri Grigori Javlinski (59) toetuseks antud allkirjade seast leidis Venemaa keskvalimiskomisjon ajalehe Kommersant väitel aga liiga palju vigaseid allkirju, mistõttu ei lubata tal valimistel osaleda.
Venemaa rikkaim inimene Prohhorov, kes kutsuti kevadel küll Kremli poolt juhtima uut parempoolset parteid «Õiglane üritus», osutus siis aga sõnakuulmatuks ning duumavalimistelt eemaldati, ongi tegelikult ainus uus nägu juba aastakümneid presidendiks pürgivate poliitikute kaardipakis. Ta väljaütlemised on üsnagi võimukriitilised ning valimisstaap paikneb paarsada meetrit Kremlist asuvas Kesktelegraafi hoones. Mäletavasti pidas Lenin revolutsiooni esmaülesandeks posti ja telegraafi vallutamist!
Samas pole aga usutav, et terava sotsiaalse ebaõigluse all kannatav tänane vene valija oligarhile massilise toetuse annaks. Viimane reitingu-uuring näitabki Putinile 48 protsendist ja Prohhorovile vaid kolme protsendist toetust. «Igavese teise», juba viitel presidendivalimistel lüüa saanud Zjuganovi toetuseks mõõdeti 10 protsenti ja see, et kommunistid pole omale 20 aastaga midagi värskemat leidnud, iseloomustab üldist stagnatsiooni Venemaa sisepoliitikas üsnagi hästi.
VIIBISIN DUUMAVALIMISTEL Moskvas Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni (OSCE) parlamentaarse assamblee vaatlejana ning see lõi võimaluse kohtuda terve rea tänase Venemaa poliitiliste liidritega ning muidugi vestelda ka tuttavate Moskva loomeinimestega.
Venemaal pole praegu mingit «revolutsioonilist situatsiooni». 30-40 protsenti valijaskonnast toetab üsna siiralt Putini-Medvedevi «Ühtset Venemaad», vastaspool on aga killustunud ning ilma karismaatilise liidrita. Meie ajakirjanduse ja Kristiina Ojulandi poolt selleks kujutatava ekspeaminister Mihhail Kasjanovi (54) toetus rahva seas on olematu. Küllap mäletatakse tema võimuajast pärit korruptsioonisüüdistusi. Kunagine asepeaminister ja Nižni-Novgorodi ekskuberner Boriss Nemtsov (52) on aga tipp-poliitiku jaoks liiga radikaalne ja emotsionaalne.
Sõna «demokraat» on Venemaal muutunud paraku sõimusõnaks ja selles on demokraadid ise süüdi. Meiega kohtunud eesti kodakondsusega tuntud Moskva kirjanik Mihhail Veller ütles otsekoheselt, et praegune kurb olukord on tegelikult loogiline tulemus niinimetatud demokraatide varasemale tegevusesele, sest nii sise-kui välismaise «demokraatia» otsesel toetusel lasti Venemaal üheksakümnendail tegelik demokraatia kaks kord nii-öelda õhku.
Mäletatavasti tulistas 1993.aastal Jeltsin tankidest riigiduumat – just seda demokraatlikult valitud parlamenti, kes päästis riigi 1991.aastal putšistide käest ja tahtis 1993. aastal piirata rahva paljaksröövimist oligarhide poolt. 1996. aasta presidendivalimised, kuhu Jeltsin läks viieprotsendilise reitinguga, tehti tegelikult aga ära oligarhide salakokkuleppega ning telekanalite anastamisega nende poolt.
VÕRRELDES JELTSINI ajaga on viimasel aastakümnel oluliselt kasvanud nii riigi rikkus ja välispoliitiline autoriteet kui ka rahva heaolu. Koos sellega aga ka võimu ülbus, korruptsioon ja sotsiaalne ebavõrdsus, mis olidki duumavalimiste eel kõigi opositsioonijõudude äärmiselt terav kriitika objektideks.
Valimiste tulemused olid valitsejaile kindlasti ebameeldivaks üllatuseks, sest vaatamata nii võimuressursi tohutule kasutamisele kui ka mitmesugusele sohitegemisele, sai «Ühtne Venemaa» siiski vaid 49 protsenti häältest, mis oli seitse protsenti vähem isegi neile viimastes küsitlusest ennustatust. Üllatavaks oli ka Moskvas ning mujalgi tõusnud protestilaine massilisus. Neil meeleavaldustel osalesid kõik rahuolematud nii-öelda seinast seina. Just see tõi kümned tuhanded tänavatele. Ajendiks polnud mitte niivõrd Putini-vastasus või mõne olematu liidri toetamine, kuivõrd kohkumine võimu poolt avalikult näidatud tendentsi suhtes muuta rahvas ehk valijaskond lihtsalt oma kabinetimängude objektiks. Just nii tõlgendati kokkuleppelist kohavahetust Putini-Medvedevi vahel kui ka «Ühtse Venemaa» kongressi, mis sarnanes nagu kaks tilka vett Põhja-Korea või ka Brežnevi-aegsete taoliste üritustega.
Selline suhtumine tundus Venemaa haritumale ning kindlasti ka Gorbatšovi-aegset tegeliku demokraatiapuhangut mäletavale keskklassile solvav ning ka tulevikkuvaatavalt ohtlik. Julgen arvata, et protestijate seas oli kindlasti neidki, kes sidusid Venemaa tulevikku just oluliselt noorema ning teistsuguse elulooga Medvedeviga (46), kes lihtsalt kõrvale tõrjuti.
Võim tegi protestidest siiski üsna adekvaatsed järeldused. Lubati valmissüsteemi muutust majoritaarsuse suunas, parteide registreerimise lihtsustamist, kuberneride otsevalimisi ning ka jõuvõtetest hoidumist suhetes opositsiooniga. Need sammud näitavad, et Putinile ja Medvedevile on siiski üsna oluline ka see, mida neist Läänes arvatakse ning puudub soov Lukašenkoga samasse seltskonda sattuda.
4. MÄRTSI presidendivalmiste põhiküsimuseks on, kas Putin valitakse esimese vooruga või mitte. Opositsioon teeb praegu üsna üksmeelselt kõik selleks, et seda takistada, aga muidugi ei suudaks ükski vastaskandidaat teises voorus kõiki opositsioonihääli enda taha koguda. Kuna Putini isiklik reiting on siiski «Ühtse Venemaa» omast oluliselt kõrgem, võib eeldada, et presidendivalimised jäävad ka seekord ühevoorulisteks. Järgnevaiks aastaiks ennustaksin liberaalseid reforme ja opositsioonijõudude tugevnemist, nii et 2018.aastal saab Venemaa juba uue liidri. Euroopale ja Eestile on seejuures oluline, kas tänasele võimule vastasrinnas jääb peale šovinistlik-slavofiilne või demokraatlik-läänemeelne pool.
«
4. märtsi presidendivalmiste põhiküsimuseks on, kas Putin valitakse esimese vooruga või mitte.
Wednesday, January 25, 2012
Jaak Allik: tasuta kõrgharidus – rikastele?
Postimees
Minister Aaviksoo külaskäigul SDE parlamendifraktsiooni jõuti maailmavaatelise debatini. Minister oli nimelt veendunud, et tema läbisurutav reform parandab kõrghariduse kättesaadavust vaesemaist peredest pärit noortele. Ministri üllatava avalduse kohaselt maksavad praegu kõrghariduse eest just vaesemad pered, sest nad ei pääse riikliku koolitustellimuse (RKT) tasuta kohtadele. Sinna ei pääse nad aga seepärast, et parema keskhariduse tõttu hõivavad need kohad enamikus just nn eliitkoolidest pärit (st rikaste vanemate) lapsed.
REKLAAM
Kui statistika tõesti kinnitab eliitkoolide vilistlaste suhtelist rohkust RKT-üliõpilaste hulgas, siis nende perekondliku jõukuse kohta uuringud puuduvad. Sama hästi võiks eeldada, et vaesemad pered püüavad õpihimulise lapse panna mõnda (tasuta) eliitkooli, et hiljem ei peaks kõrghariduse eest kallist raha maksma. Sotsiaaldemokraatide vaatepunktist halvendab IRLi lubatud «tasuta» kõrghariduse reform haridusele juurdepääsevust just ühiskonna vaesematele kihtidele.
Reform võetakse ilmselt vastu enam-vähem Aaviksoo esitatud kujul. Muudatuseks on sellega alustamine aasta hiljem – 1. septembril 2013. Algselt eelnõus kõmisenud loosungile «luua võrdväärsed võimalused õppimiseks kõigile võimekatele ja motiveeritud üliõpilastele» on antud sisu seadusesättega, mille järgi lubatakse üldjuhul õppima võtta kõik, kes «vastavad kõrgkooli nõukogu poolt kehtestatud vastuvõtutingimustele», ning vaid põhjendatud erijuhtudel (milleks saab ilmselt olema kõrgkooli õpetamisvõimekuse, st raha puudumine) kehtestada vastuvõetavate arvuline piir.
Mis siis 1. septembrist 2013 juhtuma hakkab? Tõsine lahing peetaks tegelikult juba enne. Saades ministeeriumilt konkreetse koolitustelimuse asemel lihtsalt (väikese) hunniku raha, peab kõrgkool ise otsustama, millised õppekavad üldse avab ja kuhu vastuvõtulati seab. Rahapuudus toob kaasa õppejõudude koondamise, üliõpilaskohtade vähenemise ning küllap ka ¬õppekavade sulgemise. Seda eelkõige just humanitaar- ja sotsiaalteadustes, kus seni oli tasuline õpe valdav.
Esimesel semestril õpivad kõik sissesaanud tasuta. Jätkates õppekava sajaprotsendilist läbimist (30 ainepunkti semestris), võivad nad tasuta õppimist jätkata ja kõrgkooli nominaalajaga lõpetada. Paraku õpib niimoodi praegu vaid 25 protsenti üliõpilastest. Kõigil neil aga, kel mõni aine mis tahes põhjusel lõpuni «läbimata» jääb, tuleb hakata juba esimestest talvest maksma. Kui palju, seda otsustab kõrgkooli nõukogu. Minister arvas, et 50–100 eurot punkt. Neile, kes maksid seni täie rauaga, võib see olla kergendus. Neile aga, kes õppisid täismahus ja tasuta (st pidid koguma semestris vähemalt 22,5 punkti), võib nende käest nüüd nõutav 200–300 eurot olla takistuseks haridusteel.
Vaidlus, kummale poole jääb ühiskonna rikkam ja kummale vaesem osa, võikski ju jääda elu otsustada, kui reformiga kaasneks tõsiseltvõetav vajaduspõhine õppetoetuste ning tulemusstipendiumide süsteem. Seda on minister seni ka lubanud. Paraku saatis ta kooskõlastusringile eelnõu, mille järgi hakkaksid 135-eurost toetust saama vaid need üliõpilased, kelle keskmine sissetulek pereliikme kohta jääb alla 280 euro, kusjuures kuni 26. eluaastani loetakse üliõpilane oma vanematega üheks perekonnaks (kui ta ei ole abiellunud või saanud last). Toetust võib saada vaid juhul, kui õppekava on sajaprotsendiliselt täidetud. 135 euroga muidugi keegi ära ei ela ja alla «vaesuspiiri» oleval noorel pole ei kodu abi ega õppelaenu käendajaid kusagilt võtta. Järelikult satub ta surnud ringi: tuleb käia tööl ja täiskoormusega õppida!
Meenutades, et «meie omal ajal ju õppisime täiskoormusega», unustab minister selle, et «omal ajal» garanteeris neljadele-viitele õppimine miinimumpalga-lähedase stipi ja ühiselamu ei maksnud pea midagi.
Ja veel: kõigile vaesuspiiri järgi toetusesaajaiks kvalifitseeruvaile üliõpilastele ainuüksi esimese semestri jooksul toetuse maksmine vajaks 3,4 miljonit eurot, praegu on aga kogu õppetoetuste raha eelarves vaid kaheksa miljonit. Minister taotleb 2013. aastaks selle summa kahekordistamist. Ja ka sel juhul jätkuks rahast vaid umbes 20 protsendile üliõpilastest. Kust aga tulevad lubatud tulemus- ja valdkonnapõhised stipid?
Ilma kindla rahalise katteta on praegu pakutava kõrgharidusreformi parteiline läbisurumine avantüür, mida järgmine valitsus peab korrigeerim
Minister Aaviksoo külaskäigul SDE parlamendifraktsiooni jõuti maailmavaatelise debatini. Minister oli nimelt veendunud, et tema läbisurutav reform parandab kõrghariduse kättesaadavust vaesemaist peredest pärit noortele. Ministri üllatava avalduse kohaselt maksavad praegu kõrghariduse eest just vaesemad pered, sest nad ei pääse riikliku koolitustellimuse (RKT) tasuta kohtadele. Sinna ei pääse nad aga seepärast, et parema keskhariduse tõttu hõivavad need kohad enamikus just nn eliitkoolidest pärit (st rikaste vanemate) lapsed.
REKLAAM
Kui statistika tõesti kinnitab eliitkoolide vilistlaste suhtelist rohkust RKT-üliõpilaste hulgas, siis nende perekondliku jõukuse kohta uuringud puuduvad. Sama hästi võiks eeldada, et vaesemad pered püüavad õpihimulise lapse panna mõnda (tasuta) eliitkooli, et hiljem ei peaks kõrghariduse eest kallist raha maksma. Sotsiaaldemokraatide vaatepunktist halvendab IRLi lubatud «tasuta» kõrghariduse reform haridusele juurdepääsevust just ühiskonna vaesematele kihtidele.
Reform võetakse ilmselt vastu enam-vähem Aaviksoo esitatud kujul. Muudatuseks on sellega alustamine aasta hiljem – 1. septembril 2013. Algselt eelnõus kõmisenud loosungile «luua võrdväärsed võimalused õppimiseks kõigile võimekatele ja motiveeritud üliõpilastele» on antud sisu seadusesättega, mille järgi lubatakse üldjuhul õppima võtta kõik, kes «vastavad kõrgkooli nõukogu poolt kehtestatud vastuvõtutingimustele», ning vaid põhjendatud erijuhtudel (milleks saab ilmselt olema kõrgkooli õpetamisvõimekuse, st raha puudumine) kehtestada vastuvõetavate arvuline piir.
Mis siis 1. septembrist 2013 juhtuma hakkab? Tõsine lahing peetaks tegelikult juba enne. Saades ministeeriumilt konkreetse koolitustelimuse asemel lihtsalt (väikese) hunniku raha, peab kõrgkool ise otsustama, millised õppekavad üldse avab ja kuhu vastuvõtulati seab. Rahapuudus toob kaasa õppejõudude koondamise, üliõpilaskohtade vähenemise ning küllap ka ¬õppekavade sulgemise. Seda eelkõige just humanitaar- ja sotsiaalteadustes, kus seni oli tasuline õpe valdav.
Esimesel semestril õpivad kõik sissesaanud tasuta. Jätkates õppekava sajaprotsendilist läbimist (30 ainepunkti semestris), võivad nad tasuta õppimist jätkata ja kõrgkooli nominaalajaga lõpetada. Paraku õpib niimoodi praegu vaid 25 protsenti üliõpilastest. Kõigil neil aga, kel mõni aine mis tahes põhjusel lõpuni «läbimata» jääb, tuleb hakata juba esimestest talvest maksma. Kui palju, seda otsustab kõrgkooli nõukogu. Minister arvas, et 50–100 eurot punkt. Neile, kes maksid seni täie rauaga, võib see olla kergendus. Neile aga, kes õppisid täismahus ja tasuta (st pidid koguma semestris vähemalt 22,5 punkti), võib nende käest nüüd nõutav 200–300 eurot olla takistuseks haridusteel.
Vaidlus, kummale poole jääb ühiskonna rikkam ja kummale vaesem osa, võikski ju jääda elu otsustada, kui reformiga kaasneks tõsiseltvõetav vajaduspõhine õppetoetuste ning tulemusstipendiumide süsteem. Seda on minister seni ka lubanud. Paraku saatis ta kooskõlastusringile eelnõu, mille järgi hakkaksid 135-eurost toetust saama vaid need üliõpilased, kelle keskmine sissetulek pereliikme kohta jääb alla 280 euro, kusjuures kuni 26. eluaastani loetakse üliõpilane oma vanematega üheks perekonnaks (kui ta ei ole abiellunud või saanud last). Toetust võib saada vaid juhul, kui õppekava on sajaprotsendiliselt täidetud. 135 euroga muidugi keegi ära ei ela ja alla «vaesuspiiri» oleval noorel pole ei kodu abi ega õppelaenu käendajaid kusagilt võtta. Järelikult satub ta surnud ringi: tuleb käia tööl ja täiskoormusega õppida!
Meenutades, et «meie omal ajal ju õppisime täiskoormusega», unustab minister selle, et «omal ajal» garanteeris neljadele-viitele õppimine miinimumpalga-lähedase stipi ja ühiselamu ei maksnud pea midagi.
Ja veel: kõigile vaesuspiiri järgi toetusesaajaiks kvalifitseeruvaile üliõpilastele ainuüksi esimese semestri jooksul toetuse maksmine vajaks 3,4 miljonit eurot, praegu on aga kogu õppetoetuste raha eelarves vaid kaheksa miljonit. Minister taotleb 2013. aastaks selle summa kahekordistamist. Ja ka sel juhul jätkuks rahast vaid umbes 20 protsendile üliõpilastest. Kust aga tulevad lubatud tulemus- ja valdkonnapõhised stipid?
Ilma kindla rahalise katteta on praegu pakutava kõrgharidusreformi parteiline läbisurumine avantüür, mida järgmine valitsus peab korrigeerim
Tuesday, January 24, 2012
Allik sotside ja keski koostööst: Keskerakond pole meie jaoks Savisaar ja Savisaar pole meie jaoks Keskerakond.
Allik sotside ja keski koostööst: Keskerakond pole meie jaoks Savisaar ja Savisaar pole meie jaoks Keskerakond.
24. jaanuar 2012.a
Sotsiaaldemokraat Jaak Allik rääkis Delfile, et sotsid ei ületähtusta Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare rolli ning on valmis Keskerakonnaga maailmavaatelistel kaalutlustel koostööd tegema.
Eelmisel nädalal käisite te ühel Keskerakonna kultuuripoliitilisel üritusel esinemas ja üks kuulaja oli väga imestunud, kui te ütlesite, et Keskerakonnal ja sotsidel on koostööks palju ruumi. Kuidas te seda imestust kommenteeriksite?
Sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond on praegu riigikogus opositsioonis ning on enamikul juhtudel hääletanud ühtemoodi. Seda ma seal ka ütlesin.
Kas ühtemoodi hääletamine tuleneb vaid sellest, et juhtute olema opositsioonis, või tuleneb see ka sarnasest maailmavaatest?
Meil on ka väga suured programmilised kattuvused, see on ju teada.
Kas programmilised kattuvused on piisavad, et nii teie isiklikult kui teie erakond oleks hea meelega valmis olema koalitsioonis nii riigis kui Tallinna linnas ja teistes omavalitsustes?
See sõltub sellest, millised tulevad valimistulemused. Seda, kes hakkab olema opositsioonis ja kes koalitsioonis, otsustab ikka rahva antud häälte arv.
Aga mingit põhimõttelist vastuseisu Edgar Savisaare juhitud Keskerakonnale, mida on väljendanud Reformierakond ja IRL, sotsidel pole?
Selle kohta on oma seisukohta väga täpselt väljendanud meie erakonna esimees [Sven] Mikser. Põhimõttelist vasutuseisu Keskerakonnaga pole meil kindlasti mitte, aga me ootame, milline saab olema Keskerakonna juhtimisstiil selleks ajaks, kui valimised on toimunud. Ega Keskerakond pole meie jaoks Savisaar ja Savisaar pole meie jaoks Keskerakond. Savisaar on praegune Keskerakonna juht.
Kas Savisaare isik ja tema juhtimisstiil tekitab sotsides teatavaid kõhklusi?
Seda on ju Mikser korduvalt otse öelnud. Sotsiaaldemokraatide seas pole selles küsimuses küll kellelgi erakonna esimehe seisukohaga vastuolusid.
Kas teie jaoks on üllatav, et kui teie räägite sotside ja Keskerakonna ühisosast ja koostöö võimalustest, siis mingid inimested kuulavad seda juttu ja vaatavad teid suurte silmadega, et issand, te olete valmis Keskerakonnaga koostööd tegema?
See inimene ei ole vist poliitikaga väga sügavalt kursis, tundub mulle. Poliitika pole ju inimeste vaheline võitlus, aga seisukohtade vaheline võitlus. Kes parajasti mingit erakonda juhib, pole ajalooliselt määrav.
Kui te vaatate oma valijaid, siis kas teie valijate jaoks on Keskerakonnaga koalitsioonis olemine miski, mis võiks olla eemaletõukav?
Kindlasti mitte.
Aga kas Edgar Savisaar...
Veelkord. Keskerakond on erakond, kuhu kuulub praegu minu meelest juba 12 000 liiget. Et praegu juhib seda Savisaar, on ajalooline paratamatus, mis igal juhul on mööduv. Keegi ei ole igavene. Sellest ei muutu Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatliku erakonna programmilised seisukohad.
Aga kui te mõtlete nende samade valijate peale, siis kas Edgar Savisaare isik tekitab neis rohkem vastumeelsust?
Arvan, et valijad võiksid end viia kurssi erakondade praktilise tegevuse ja programmiga, mitte valida Ansipit, Savisaart, Mikserit või Laari. Ootan, et Eesti valijaskond areneb selle suunas, et valitakse maailmavaadet ja programmi, mitte üksikisikuid.
24. jaanuar 2012.a
Sotsiaaldemokraat Jaak Allik rääkis Delfile, et sotsid ei ületähtusta Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare rolli ning on valmis Keskerakonnaga maailmavaatelistel kaalutlustel koostööd tegema.
Eelmisel nädalal käisite te ühel Keskerakonna kultuuripoliitilisel üritusel esinemas ja üks kuulaja oli väga imestunud, kui te ütlesite, et Keskerakonnal ja sotsidel on koostööks palju ruumi. Kuidas te seda imestust kommenteeriksite?
Sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond on praegu riigikogus opositsioonis ning on enamikul juhtudel hääletanud ühtemoodi. Seda ma seal ka ütlesin.
Kas ühtemoodi hääletamine tuleneb vaid sellest, et juhtute olema opositsioonis, või tuleneb see ka sarnasest maailmavaatest?
Meil on ka väga suured programmilised kattuvused, see on ju teada.
Kas programmilised kattuvused on piisavad, et nii teie isiklikult kui teie erakond oleks hea meelega valmis olema koalitsioonis nii riigis kui Tallinna linnas ja teistes omavalitsustes?
See sõltub sellest, millised tulevad valimistulemused. Seda, kes hakkab olema opositsioonis ja kes koalitsioonis, otsustab ikka rahva antud häälte arv.
Aga mingit põhimõttelist vastuseisu Edgar Savisaare juhitud Keskerakonnale, mida on väljendanud Reformierakond ja IRL, sotsidel pole?
Selle kohta on oma seisukohta väga täpselt väljendanud meie erakonna esimees [Sven] Mikser. Põhimõttelist vasutuseisu Keskerakonnaga pole meil kindlasti mitte, aga me ootame, milline saab olema Keskerakonna juhtimisstiil selleks ajaks, kui valimised on toimunud. Ega Keskerakond pole meie jaoks Savisaar ja Savisaar pole meie jaoks Keskerakond. Savisaar on praegune Keskerakonna juht.
Kas Savisaare isik ja tema juhtimisstiil tekitab sotsides teatavaid kõhklusi?
Seda on ju Mikser korduvalt otse öelnud. Sotsiaaldemokraatide seas pole selles küsimuses küll kellelgi erakonna esimehe seisukohaga vastuolusid.
Kas teie jaoks on üllatav, et kui teie räägite sotside ja Keskerakonna ühisosast ja koostöö võimalustest, siis mingid inimested kuulavad seda juttu ja vaatavad teid suurte silmadega, et issand, te olete valmis Keskerakonnaga koostööd tegema?
See inimene ei ole vist poliitikaga väga sügavalt kursis, tundub mulle. Poliitika pole ju inimeste vaheline võitlus, aga seisukohtade vaheline võitlus. Kes parajasti mingit erakonda juhib, pole ajalooliselt määrav.
Kui te vaatate oma valijaid, siis kas teie valijate jaoks on Keskerakonnaga koalitsioonis olemine miski, mis võiks olla eemaletõukav?
Kindlasti mitte.
Aga kas Edgar Savisaar...
Veelkord. Keskerakond on erakond, kuhu kuulub praegu minu meelest juba 12 000 liiget. Et praegu juhib seda Savisaar, on ajalooline paratamatus, mis igal juhul on mööduv. Keegi ei ole igavene. Sellest ei muutu Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatliku erakonna programmilised seisukohad.
Aga kui te mõtlete nende samade valijate peale, siis kas Edgar Savisaare isik tekitab neis rohkem vastumeelsust?
Arvan, et valijad võiksid end viia kurssi erakondade praktilise tegevuse ja programmiga, mitte valida Ansipit, Savisaart, Mikserit või Laari. Ootan, et Eesti valijaskond areneb selle suunas, et valitakse maailmavaadet ja programmi, mitte üksikisikuid.
Wednesday, November 9, 2011
Narvakatega tuleb suhelda vene keeles, kui eesmärgiks on oma mõtete arusaadavaks tegemine
Eesti Päevaleht online
09. november 2011
Katrin Raik toob oma artiklis välja tõsised ja olulised probleemid Narva elus ning ma olen tema lähenemisega paljuski nõus. Narvaga suhtlemisel ja Narvas suhtlemisel tuleb meeles pidada, et see on venekeelne linn, kus nagu Raik kirjutab, räägib kodus eesti keelt vaid paar tuhat inimest.
Seetõttu tuleb narvakatega suhelda vene keeles, muidugi kui suhtlemise eesmärgiks on enda mõtete arusaadavaks tegemine. Sel juhul on narvakad vägagi aktiivsed oma arvamust avaldama. Ma ei tea kas Ida-Viru visioonikonverentsil oli organiseeritud sünkroontõlge (ja kas see oli eelnevalt teada).
Igatahes Narva linna arengufoorumil, mille korraldas Narva Kolledž, seda paraku polnud ning seal viibinud paarile venekeelsele inimesele pidin ma seda esinemiste ajal ise tõlget tegema .Arvan, et keele õppimine ja keele rääkimine sunduse teel, annab vaid vastupidiseid tulemusi ning kardan, et seda teeb ka nn gümnaasiumireformi sunnivahenditega läbiviimine Narvas. Selles küsimuses olen Katrin Raigist küll erineval seisukohal.
Teine põhjus on muidugi see, et Narva (ja narvalased) ei loe ennast Ida-Virumaa osaks vaid Eesti suuruselt kolmandaks linnaks, mida ta ka on. Vaevalt et Harjumaa visioonikonverentsil viibiks vabatahtlikult palju tallinlasi.
Paraku on mulle jäänud mulje, et küllalt palju riigiametnikke ning ka poliitikuid peavad Narvat vene külaks Euroopa piiril, mis on aegade lõpuni antud Keskerakonnale valitseda ning milles toimuv on ainult Keskerakonna ja kapo vaheline asi.
Kardan, et kui võrrelda Narvat ja Pärnut, siis mistahes infrastruktuursete ja sotsiaal-kultuuriliste parameetrite osas on võrdlus Narva kahjuks, seda aga ei nähta riikliku probleemina . Olgu või näiteks fakt, et Eesti kolmanda linna ainsat teatrit (sisuliselt ainsat professionaalset kunstikollektiivi) toetab riik viimastel aastatel vaid 500 000 krooniga, mis on kolmkümmend korda väiksem kui riiklik toetus kui „Endlale“ või Vene Teatrile.
Tööpuudus on kahtlemata kõige olulisem probleem tänases Narvas ja seetõttu lähevad ka paljud noored Narvast ära. Liberaalse turumajanduse raames siin väljapääsu ei leia.
Päästaks vaid spetsiaalne riiklik (EAS-i abil teostatud) programm välisinvestorite Narva meelitamiseks, kuid selleks on vaja ka riikliku programmi Narva sotsiaal-kultuurilise infrastruktuuri parandamiseks, sest tänapäeval pole võimalik välismaiseid spetsialiste ja investoreid köita üksnes raha abil .Eestimaa kolmandas linnas aga pole korralikku veekeskustki.
Ja muidugi oleks paljude Narva ning Ida-Virumaa probleemide lahenduseks normaalsete heanaaberlike suhete omamine Venemaaga. Sel juhul saaks Narvast sild Euroopa Liidu ja Venemaa vahel aga mitte tupikjaam sellel teel. Silla juures kasvab linn. Tupikjaam juures võib aga igasugune linn vaid külastuda.
Palusime Ida-Virumaal sotside ridades riigikokku valitud Jaak Allikult kommentaari tänases Eesti Päevalehes ilmunud Narvast rääkivast arvamusloost kerkinud küsimuste kohta.
09. november 2011
Katrin Raik toob oma artiklis välja tõsised ja olulised probleemid Narva elus ning ma olen tema lähenemisega paljuski nõus. Narvaga suhtlemisel ja Narvas suhtlemisel tuleb meeles pidada, et see on venekeelne linn, kus nagu Raik kirjutab, räägib kodus eesti keelt vaid paar tuhat inimest.
Seetõttu tuleb narvakatega suhelda vene keeles, muidugi kui suhtlemise eesmärgiks on enda mõtete arusaadavaks tegemine. Sel juhul on narvakad vägagi aktiivsed oma arvamust avaldama. Ma ei tea kas Ida-Viru visioonikonverentsil oli organiseeritud sünkroontõlge (ja kas see oli eelnevalt teada).
Igatahes Narva linna arengufoorumil, mille korraldas Narva Kolledž, seda paraku polnud ning seal viibinud paarile venekeelsele inimesele pidin ma seda esinemiste ajal ise tõlget tegema .Arvan, et keele õppimine ja keele rääkimine sunduse teel, annab vaid vastupidiseid tulemusi ning kardan, et seda teeb ka nn gümnaasiumireformi sunnivahenditega läbiviimine Narvas. Selles küsimuses olen Katrin Raigist küll erineval seisukohal.
Teine põhjus on muidugi see, et Narva (ja narvalased) ei loe ennast Ida-Virumaa osaks vaid Eesti suuruselt kolmandaks linnaks, mida ta ka on. Vaevalt et Harjumaa visioonikonverentsil viibiks vabatahtlikult palju tallinlasi.
Paraku on mulle jäänud mulje, et küllalt palju riigiametnikke ning ka poliitikuid peavad Narvat vene külaks Euroopa piiril, mis on aegade lõpuni antud Keskerakonnale valitseda ning milles toimuv on ainult Keskerakonna ja kapo vaheline asi.
Kardan, et kui võrrelda Narvat ja Pärnut, siis mistahes infrastruktuursete ja sotsiaal-kultuuriliste parameetrite osas on võrdlus Narva kahjuks, seda aga ei nähta riikliku probleemina . Olgu või näiteks fakt, et Eesti kolmanda linna ainsat teatrit (sisuliselt ainsat professionaalset kunstikollektiivi) toetab riik viimastel aastatel vaid 500 000 krooniga, mis on kolmkümmend korda väiksem kui riiklik toetus kui „Endlale“ või Vene Teatrile.
Tööpuudus on kahtlemata kõige olulisem probleem tänases Narvas ja seetõttu lähevad ka paljud noored Narvast ära. Liberaalse turumajanduse raames siin väljapääsu ei leia.
Päästaks vaid spetsiaalne riiklik (EAS-i abil teostatud) programm välisinvestorite Narva meelitamiseks, kuid selleks on vaja ka riikliku programmi Narva sotsiaal-kultuurilise infrastruktuuri parandamiseks, sest tänapäeval pole võimalik välismaiseid spetsialiste ja investoreid köita üksnes raha abil .Eestimaa kolmandas linnas aga pole korralikku veekeskustki.
Ja muidugi oleks paljude Narva ning Ida-Virumaa probleemide lahenduseks normaalsete heanaaberlike suhete omamine Venemaaga. Sel juhul saaks Narvast sild Euroopa Liidu ja Venemaa vahel aga mitte tupikjaam sellel teel. Silla juures kasvab linn. Tupikjaam juures võib aga igasugune linn vaid külastuda.
Palusime Ida-Virumaal sotside ridades riigikokku valitud Jaak Allikult kommentaari tänases Eesti Päevalehes ilmunud Narvast rääkivast arvamusloost kerkinud küsimuste kohta.
Tuesday, November 1, 2011
Kas minna või jääda?
Postimees 2.november 2011.a
Kuressaare Linnateatri repertuaari üheks läbivaks jooneks on olnud oma saare asja ajamine. Olgu siis autori või tegevuspaiga kaudu on vähemasti üks hooaja uuslavastustest mingi kandi pealt ikka seotud Saaremaaga..Saarlaste poolt vaadatuna kiiduväärne, on see mandrirahva seisukohalt ehk kinnistanud saarlaste teatri kindlasse nišsi, mis kassaedule „suurel maal“ ei pruugi hästi mõjuda Viimaste aastate väljasõidutetendustega on teatril olnud igatahes tegu Keila –Märjamaa liini ületamisega. Vahel jõutakse siiski ka Tallinna , Lõuna-Eestisse üsna haruharva. Teatrisõbrad küll teavad, et Kuressaare teater on tegelikult projektiteater, kus on alati kaasa löömas eesti parimad lavajõud , tavalise publiku jaoks paistab neil püsivat aga mingi saarerahvateatri imago, vaatmata sellele, et kogu Piret Raugi juhtimisperioodil (alates 2006.aastast) pole teater vist kordagi ei repertuaarivaliku ega ka kunstilise taseme poolest allahindlust teinud ega ka altläinud.
Olgu see sissejuhatus hirmu võtmiseks neilt, kes Kuressaare teatri viimases uuslavastuses juba ette kolkluse apoteoosi kardavad näha.Võib julgesti minna veenduma, et laval pole tegu ei Hindi ega oma saarega, kõige vähem aga Aadu Hindi jutustuse „Oma saar“ dramatiseeriguga. Urmas Lennuki originaalnäidend on Hindilt lisaks pealkirjale laenanud vaid tegelaste piiblimaigulised nimed ning metatasemel vast probleemigi – kodupaiga mahajätmise valu .. Tegevus toimub aga nüüdisaegsel Eestimaal ja kõneldav tekst pärineb tervenisti meie viimaste aastate ühe kõige produktiivsema ja sisukama näitekirjaniku sulest. Ning kujutatavail inimsuhetel ja nende hingevaevadel tundukse olevat enam ühist Lennuki enese nukra „küladramaturgiaga“ („Rongid siin enam ei...“ ja „Päeva lõpus“) kui Hindile omase ulja saareromantikaga.
Kõige hämmastavam on aga kui täpselt teater ja dramaturg on suutnud tabada just tänase Eesti ühe kõige põletavama probleemi – kodumaalt lahkumise : kes tööle, kes õppima, kes õnne otsima ja kes lihtsalt elumuredest eemale. .On tore, et läbi erinevate inimsaatuste ning nende põimumise jääb teater optimistiks ning sisendab oma vaatajale usku kodukohta püsima jääda, lootust, et asjad võivad siin paremusele pöörduda ning armastust, mille toel sellele ise saab kaasa aidata. Ja kuigi dramaturgiliselt on tegemist küllaltki „seebiooperliku“ süžeega , peab tegijaile au andma, et loo arengut on põnev laval jälgida ning vaheajale saadetakse publik üsnagi suure uudishimuga jätkuva suhtes.
Raivo Trassi viimaste aastae suuremad õnnestumised ongi olnud seotud just Kuressaare Linnatetariga. Lavastustes „Ma armastasin sakslast“ (2008) kui „Vareses „(2009) oli tunda nii kogenud näitejuhikätt kui ka kujundliku mõtlemise värskust- see edukäik jätkub ka „Oma saares“ – abiks jällegi just Kuressaares võimalik täpne näitlejavalik kogu eesti teatri „koondmeeskonna“ seast. Teatrijuhtimise talumatust raskusest hästi välja puhanud Peeter Tammearu (Elias) ja Tallinna Linnateatrist „hüppes“ oleva Andres Raagi (Aaron) partnerluses on tunda kunagisest ühistöötamise ajast pärit professionaalset respekti ning tol ajal ehk teostamata jäänud soovi vastastikku sütitatava koosmängu järele .Nüüd on see sündinud ja andnud võimaluse mõlemale meistrile luua psühholoogiliselt üsnagi mitmekihilised ning oma sisemist saladust nüansirikkalt ja samm-sammult avavad tegelased . Ühine lavaajalugu on mõlema meespartneriga olnud ka Ruthi kehastanud Piret Raugil (Raagiga lavaka XV lennus ja Tammearuga „Ugalas“) ning nende kolme koosmängust sünnivad nauditavalt pingestatud lavahetked . Isepäise ja iseseisva saarenaise mängimine hakkab Raugil muutuma nii laval (kui ka teatrijuhina) juba „teiseks minaks“ ning võib vaid imetleda, kuidas ta selles tüpaažiz ikka veel täiendavaid detaile suudab leida . Ruthi ja Aaroni euroametnikust vend Jaagup on Janek Sarapsonile juba neljandaks osaks Kuressaare teatris . Preagu jääb ta oma partnereile alla tegelaskuju psühholoogilise üheplaanilisusega . Selles vennas pole saladust aga ehk annab seda veel luua ning kindlasti võiks purjuspäisust mängida väiksema forsseerimisega.
Niivõrd tugevas trupis on raske ülesanne Saaremaa Ühisgümnaasiumi õpilastel Gerlin Kruuseril ja Airike Vipil, kelle kehastatav Silla pole ju laps vaid pedagoog Aaroni kooliõpilasest kallimana täiesti võrdväärne tegelaskuju.:Nähtud etendusel tuli Airike Vipp rolliga usutavalt toime kuigi professionaalse kooli puudumine nii kõnes kui liikumises torkas paratamatult silma.
Kuressaare lava (väikesest väljasõidufurgoonist tulenevad) napid võimalused oli kunstnik Toomas Hõrak oskuslikult ära kasutanud,.küll oleks aga valgustega mängides olnud võimalik õhtuse ja hommikuse atmosfääri vaheldumist paremini esile tuua. Alati rafineeritud maitsega Feliks Küti muusikaline kujundus oli suurpärane, mõnevõrra ootamatuna (ja nagu lava kõrvalt esitatuna ) mõjus vaid lõpulaul.
Ning kui Andres Raag lõpetab lavastuse(kuuldavasti näidendiväliselt) üle ajajõe ulatuva kummarduse ning tekstilise käeviipega Hindile , siis mõjub see tugeva mõttelise ühendusena kõigi eelkäijatega, kes on eri aegadel pidanud tegama siit maalt lahkumise või siia jäämise keerulise valiku.
Kuressaare Linnateatri repertuaari üheks läbivaks jooneks on olnud oma saare asja ajamine. Olgu siis autori või tegevuspaiga kaudu on vähemasti üks hooaja uuslavastustest mingi kandi pealt ikka seotud Saaremaaga..Saarlaste poolt vaadatuna kiiduväärne, on see mandrirahva seisukohalt ehk kinnistanud saarlaste teatri kindlasse nišsi, mis kassaedule „suurel maal“ ei pruugi hästi mõjuda Viimaste aastate väljasõidutetendustega on teatril olnud igatahes tegu Keila –Märjamaa liini ületamisega. Vahel jõutakse siiski ka Tallinna , Lõuna-Eestisse üsna haruharva. Teatrisõbrad küll teavad, et Kuressaare teater on tegelikult projektiteater, kus on alati kaasa löömas eesti parimad lavajõud , tavalise publiku jaoks paistab neil püsivat aga mingi saarerahvateatri imago, vaatmata sellele, et kogu Piret Raugi juhtimisperioodil (alates 2006.aastast) pole teater vist kordagi ei repertuaarivaliku ega ka kunstilise taseme poolest allahindlust teinud ega ka altläinud.
Olgu see sissejuhatus hirmu võtmiseks neilt, kes Kuressaare teatri viimases uuslavastuses juba ette kolkluse apoteoosi kardavad näha.Võib julgesti minna veenduma, et laval pole tegu ei Hindi ega oma saarega, kõige vähem aga Aadu Hindi jutustuse „Oma saar“ dramatiseeriguga. Urmas Lennuki originaalnäidend on Hindilt lisaks pealkirjale laenanud vaid tegelaste piiblimaigulised nimed ning metatasemel vast probleemigi – kodupaiga mahajätmise valu .. Tegevus toimub aga nüüdisaegsel Eestimaal ja kõneldav tekst pärineb tervenisti meie viimaste aastate ühe kõige produktiivsema ja sisukama näitekirjaniku sulest. Ning kujutatavail inimsuhetel ja nende hingevaevadel tundukse olevat enam ühist Lennuki enese nukra „küladramaturgiaga“ („Rongid siin enam ei...“ ja „Päeva lõpus“) kui Hindile omase ulja saareromantikaga.
Kõige hämmastavam on aga kui täpselt teater ja dramaturg on suutnud tabada just tänase Eesti ühe kõige põletavama probleemi – kodumaalt lahkumise : kes tööle, kes õppima, kes õnne otsima ja kes lihtsalt elumuredest eemale. .On tore, et läbi erinevate inimsaatuste ning nende põimumise jääb teater optimistiks ning sisendab oma vaatajale usku kodukohta püsima jääda, lootust, et asjad võivad siin paremusele pöörduda ning armastust, mille toel sellele ise saab kaasa aidata. Ja kuigi dramaturgiliselt on tegemist küllaltki „seebiooperliku“ süžeega , peab tegijaile au andma, et loo arengut on põnev laval jälgida ning vaheajale saadetakse publik üsnagi suure uudishimuga jätkuva suhtes.
Raivo Trassi viimaste aastae suuremad õnnestumised ongi olnud seotud just Kuressaare Linnatetariga. Lavastustes „Ma armastasin sakslast“ (2008) kui „Vareses „(2009) oli tunda nii kogenud näitejuhikätt kui ka kujundliku mõtlemise värskust- see edukäik jätkub ka „Oma saares“ – abiks jällegi just Kuressaares võimalik täpne näitlejavalik kogu eesti teatri „koondmeeskonna“ seast. Teatrijuhtimise talumatust raskusest hästi välja puhanud Peeter Tammearu (Elias) ja Tallinna Linnateatrist „hüppes“ oleva Andres Raagi (Aaron) partnerluses on tunda kunagisest ühistöötamise ajast pärit professionaalset respekti ning tol ajal ehk teostamata jäänud soovi vastastikku sütitatava koosmängu järele .Nüüd on see sündinud ja andnud võimaluse mõlemale meistrile luua psühholoogiliselt üsnagi mitmekihilised ning oma sisemist saladust nüansirikkalt ja samm-sammult avavad tegelased . Ühine lavaajalugu on mõlema meespartneriga olnud ka Ruthi kehastanud Piret Raugil (Raagiga lavaka XV lennus ja Tammearuga „Ugalas“) ning nende kolme koosmängust sünnivad nauditavalt pingestatud lavahetked . Isepäise ja iseseisva saarenaise mängimine hakkab Raugil muutuma nii laval (kui ka teatrijuhina) juba „teiseks minaks“ ning võib vaid imetleda, kuidas ta selles tüpaažiz ikka veel täiendavaid detaile suudab leida . Ruthi ja Aaroni euroametnikust vend Jaagup on Janek Sarapsonile juba neljandaks osaks Kuressaare teatris . Preagu jääb ta oma partnereile alla tegelaskuju psühholoogilise üheplaanilisusega . Selles vennas pole saladust aga ehk annab seda veel luua ning kindlasti võiks purjuspäisust mängida väiksema forsseerimisega.
Niivõrd tugevas trupis on raske ülesanne Saaremaa Ühisgümnaasiumi õpilastel Gerlin Kruuseril ja Airike Vipil, kelle kehastatav Silla pole ju laps vaid pedagoog Aaroni kooliõpilasest kallimana täiesti võrdväärne tegelaskuju.:Nähtud etendusel tuli Airike Vipp rolliga usutavalt toime kuigi professionaalse kooli puudumine nii kõnes kui liikumises torkas paratamatult silma.
Kuressaare lava (väikesest väljasõidufurgoonist tulenevad) napid võimalused oli kunstnik Toomas Hõrak oskuslikult ära kasutanud,.küll oleks aga valgustega mängides olnud võimalik õhtuse ja hommikuse atmosfääri vaheldumist paremini esile tuua. Alati rafineeritud maitsega Feliks Küti muusikaline kujundus oli suurpärane, mõnevõrra ootamatuna (ja nagu lava kõrvalt esitatuna ) mõjus vaid lõpulaul.
Ning kui Andres Raag lõpetab lavastuse(kuuldavasti näidendiväliselt) üle ajajõe ulatuva kummarduse ning tekstilise käeviipega Hindile , siis mõjub see tugeva mõttelise ühendusena kõigi eelkäijatega, kes on eri aegadel pidanud tegama siit maalt lahkumise või siia jäämise keerulise valiku.
Subscribe to:
Posts (Atom)