Kas minna või jääda?

Postimees 2.november 2011.a

Kuressaare Linnateatri repertuaari üheks läbivaks jooneks on olnud oma saare asja ajamine. Olgu siis autori või tegevuspaiga kaudu on vähemasti üks hooaja uuslavastustest mingi kandi pealt ikka seotud Saaremaaga..Saarlaste poolt vaadatuna kiiduväärne, on see mandrirahva seisukohalt ehk kinnistanud saarlaste teatri kindlasse nišsi, mis kassaedule „suurel maal“ ei pruugi hästi mõjuda Viimaste aastate väljasõidutetendustega on teatril olnud igatahes tegu Keila –Märjamaa liini ületamisega. Vahel jõutakse siiski ka Tallinna , Lõuna-Eestisse üsna haruharva. Teatrisõbrad küll teavad, et Kuressaare teater on tegelikult projektiteater, kus on alati kaasa löömas eesti parimad lavajõud , tavalise publiku jaoks paistab neil püsivat aga mingi saarerahvateatri imago, vaatmata sellele, et kogu Piret Raugi juhtimisperioodil (alates 2006.aastast) pole teater vist kordagi ei repertuaarivaliku ega ka kunstilise taseme poolest allahindlust teinud ega ka altläinud.
Olgu see sissejuhatus hirmu võtmiseks neilt, kes Kuressaare teatri viimases uuslavastuses juba ette kolkluse apoteoosi kardavad näha.Võib julgesti minna veenduma, et laval pole tegu ei Hindi ega oma saarega, kõige vähem aga Aadu Hindi jutustuse „Oma saar“ dramatiseeriguga. Urmas Lennuki originaalnäidend on Hindilt lisaks pealkirjale laenanud vaid tegelaste piiblimaigulised nimed ning metatasemel vast probleemigi – kodupaiga mahajätmise valu .. Tegevus toimub aga nüüdisaegsel Eestimaal ja kõneldav tekst pärineb tervenisti meie viimaste aastate ühe kõige produktiivsema ja sisukama näitekirjaniku sulest. Ning kujutatavail inimsuhetel ja nende hingevaevadel tundukse olevat enam ühist Lennuki enese nukra „küladramaturgiaga“ („Rongid siin enam ei...“ ja „Päeva lõpus“) kui Hindile omase ulja saareromantikaga.
Kõige hämmastavam on aga kui täpselt teater ja dramaturg on suutnud tabada just tänase Eesti ühe kõige põletavama probleemi – kodumaalt lahkumise : kes tööle, kes õppima, kes õnne otsima ja kes lihtsalt elumuredest eemale. .On tore, et läbi erinevate inimsaatuste ning nende põimumise jääb teater optimistiks ning sisendab oma vaatajale usku kodukohta püsima jääda, lootust, et asjad võivad siin paremusele pöörduda ning armastust, mille toel sellele ise saab kaasa aidata. Ja kuigi dramaturgiliselt on tegemist küllaltki „seebiooperliku“ süžeega , peab tegijaile au andma, et loo arengut on põnev laval jälgida ning vaheajale saadetakse publik üsnagi suure uudishimuga jätkuva suhtes.
Raivo Trassi viimaste aastae suuremad õnnestumised ongi olnud seotud just Kuressaare Linnatetariga. Lavastustes „Ma armastasin sakslast“ (2008) kui „Vareses „(2009) oli tunda nii kogenud näitejuhikätt kui ka kujundliku mõtlemise värskust- see edukäik jätkub ka „Oma saares“ – abiks jällegi just Kuressaares võimalik täpne näitlejavalik kogu eesti teatri „koondmeeskonna“ seast. Teatrijuhtimise talumatust raskusest hästi välja puhanud Peeter Tammearu (Elias) ja Tallinna Linnateatrist „hüppes“ oleva Andres Raagi (Aaron) partnerluses on tunda kunagisest ühistöötamise ajast pärit professionaalset respekti ning tol ajal ehk teostamata jäänud soovi vastastikku sütitatava koosmängu järele .Nüüd on see sündinud ja andnud võimaluse mõlemale meistrile luua psühholoogiliselt üsnagi mitmekihilised ning oma sisemist saladust nüansirikkalt ja samm-sammult avavad tegelased . Ühine lavaajalugu on mõlema meespartneriga olnud ka Ruthi kehastanud Piret Raugil (Raagiga lavaka XV lennus ja Tammearuga „Ugalas“) ning nende kolme koosmängust sünnivad nauditavalt pingestatud lavahetked . Isepäise ja iseseisva saarenaise mängimine hakkab Raugil muutuma nii laval (kui ka teatrijuhina) juba „teiseks minaks“ ning võib vaid imetleda, kuidas ta selles tüpaažiz ikka veel täiendavaid detaile suudab leida . Ruthi ja Aaroni euroametnikust vend Jaagup on Janek Sarapsonile juba neljandaks osaks Kuressaare teatris . Preagu jääb ta oma partnereile alla tegelaskuju psühholoogilise üheplaanilisusega . Selles vennas pole saladust aga ehk annab seda veel luua ning kindlasti võiks purjuspäisust mängida väiksema forsseerimisega.
Niivõrd tugevas trupis on raske ülesanne Saaremaa Ühisgümnaasiumi õpilastel Gerlin Kruuseril ja Airike Vipil, kelle kehastatav Silla pole ju laps vaid pedagoog Aaroni kooliõpilasest kallimana täiesti võrdväärne tegelaskuju.:Nähtud etendusel tuli Airike Vipp rolliga usutavalt toime kuigi professionaalse kooli puudumine nii kõnes kui liikumises torkas paratamatult silma.
Kuressaare lava (väikesest väljasõidufurgoonist tulenevad) napid võimalused oli kunstnik Toomas Hõrak oskuslikult ära kasutanud,.küll oleks aga valgustega mängides olnud võimalik õhtuse ja hommikuse atmosfääri vaheldumist paremini esile tuua. Alati rafineeritud maitsega Feliks Küti muusikaline kujundus oli suurpärane, mõnevõrra ootamatuna (ja nagu lava kõrvalt esitatuna ) mõjus vaid lõpulaul.
Ning kui Andres Raag lõpetab lavastuse(kuuldavasti näidendiväliselt) üle ajajõe ulatuva kummarduse ning tekstilise käeviipega Hindile , siis mõjub see tugeva mõttelise ühendusena kõigi eelkäijatega, kes on eri aegadel pidanud tegama siit maalt lahkumise või siia jäämise keerulise valiku.