Muutuv põhikooli- ja gümnaasiumiseadus vajab tugevat ametiühingut

Õpetajate Leht

18. jaanuar 2013 

Jaak Allik

Tutvustades septembri algul riigikogu kultuurikomisjonile põhikooli- ja gümnaasiumiseadusesse (PGS) kavandatavaid muudatusi, lootis minister Aaviksoo, et eelnõu võetakse aasta lõpuks vastu. Paraku kulges valitsusesisene kooskõlastamine loodetust aeglasemini ning dokument jõudis riigikokku alles jõulude eel. Omavalitsusliidud jätsidki seaduseparandused kooskõlastamata.
Analüüsides nüüd endale ametliku numbri (340 SE) saanud seaduseelnõu, ongi vast kõige huvitavam, millistele ministri lennukaist ideedest koalitsioonikaaslased ise piiri panid, ning muidugi leida ka see, mis seaduses on konsensuslikku ja seetõttu püsivat, millele aga võib 2015. a toimuv valitsusevahetus tagasikäigu anda.
Loomulikult oli kooskõlastuse venimise taga reformikatest ja isamaaliitlastest valla- ja koolijuhtide vastuseis ministri mõningaile ideedele, ja peab tunnistama, et see tõi tõesti ka teatavat edu.
Kogu uus rahastamismudel lükkus aasta võrra edasi ning seetõttu säilib 2013. a kohalike omavalitsuste hariduskulude toetusfondis ka investeeringukomponent (võit 3,2 miljonit eurot). Nn tugispetsialistide palkadeks on ministeerium lubanud 2013. aastal leida raha 2012. a kasutamata reservist (võit 3,4 miljonit), tõsi küll, selle võrra jäi tavaliselt taotlusvoorude alusel jagatud haridusraha omavalitsustel möödunud aastal saamata. Seaduse seletuskirjast leiame vihje, et edaspidi on ministeerium nõus tugispetsialistide palgad riigi kanda võtma (kui riigikogu sellise paranduse eelnõusse loodetavasti teeb).
Peamine võitlus käis aga muidugi täistsükliga maagümnaasiumide saatuse üle, tegelikult selliste maa-asulate nagu Räpina, Vändra, Avinurme, Mustvee, Tamsalu, Abja jpt tuleviku ja elujõu üle, ütleksin, et sisuliselt kogu Eestimaa kui MAA saatuse üle. Mäletatavasti algas haridusministeeriumi rünnak kuulutusega, et eluõiguse saavad vaid vähemasti 270 õpilasega (linnas 540 õpilasega) nn puhtad gümnaasiumid. Sügiseses seadusetekstis leidis see idee väljenduse järgmise reaga: „… üldkeskhariduse andmise tagab riik, pidades igas maakonnas vajalikul arvul gümnaasiume.”
Katsetele selgitada, et maa-asulas on ka 60−80 õpilasega gümnaasiumiosa täiesti elujõuline, mis aga veelgi olulisem – täistsükliga kool annab sellisele asulale elujõudu, vastas minister ei tea kust võetud imeliku näitega abituuriumipildist, millel seisavad koos klassijuhatajaga vaid kaks õpilast.
Õpetajate Lehe lugejaile pole kindlasti vaja pikalt tõestada täistsükliga koolide säilimise vajalikkust just maapiirkondades. Pühitsegem täna parem väikest võitu, lugedes seaduseelnõust ülaltoodud rea uut sõnastust: „… üldkeskhariduse andmise tagavad riik ja kohalik omavalitsus, pidades igas maakonnas õpilaste arvust lähtuvalt vajalikul arvul gümnaasiume. Riik kohustab pidama igas maakonnas vähemalt ühte gümnaasiumi.” Jah, uusi täistsüklikoole luua ei tohi, kuid olemasolevaid võib kohalik omavalitsus siiski edasi pidada … kui raha jätkub. Maa-asulate gümnaasiumide kägistamine on edaspidi kavandatud rahaga (keeld doteerida gümnaasiumiosa põhikooli arvelt) ning nõudega, et igaühes neist peab olema valikainetest vähemalt kolm õppesuunda. Kuid arvan, et arukad (ning ammu švejkima õpetatud) omavalitsus- ja koolijuhid suudavad poolteist aasta siiski vastu pidada.
Tõsisem on muidugi positiivse konkurentsi oht – riik kohustub 2020. aastaks tõepoolest rajama igasse maakonda nn puhta riigigümnaasiumi. Euroopa annab majade kordategemiseks raha ja kui leidub ka võimekaid koolijuhte, siis on see kindlasti hea programm (kirjutasin taolisest ideest juba 10.02.2009. a Eesti Päevalehes – „Taastagem maagümnaasiumid”). Selle eesmärk peaks olema aga jätta maakonda need noored, kes trügivad Tallinna ja Tartu eliitkoolidesse, mitte aga välistada keskhariduse võimalus neil maanoortel, kes mitmesugustel põhjustel kodust kaugele minna ei saa.
Arvan, et arukas kompromiss on selles küsimuses täiesti võimalik − sotsiaaldemokraatide haridusplatvormis oleme selle sõnastanud järgmiselt: „KOV otsuse alusel säiluvate ning haridus- ja regionaalpoliitiliselt jätkusuutlikke tegevuskavu omavate munitsipaalkoolide gümnaasiumiosa ning erinevate kohaliku omavalitsusüksuste vaheliste kokkulepete alusel tekkivaid nn liitgümnaasiume finantseerida riigi poolt kooli- ja õppekavapõhiselt.” Ja ongi kogu tarkus – muidugi kallim kui praegu haridusministeeriumi valitud tee, aga eks planeeritud reformi Achilleuse kannaks ongi soov saada korraga odavat ja head, mis on paraku võimatu.
Keerulisem on muidugi leida uue seadusega kompromiss neis maakonnalinnades, kus on otsustatud säilitada praegused tugevad ja traditsioonidega täistsüklikoolid (näiteks Kuressaares ja Raplas). See saab olema juba järgmise ministri asi, aga miks mitte rajada riigigümnaasium hoopis väljapoole maakonnalinnu (Nõo ja Noarootsi eeskujul).
Teine erutust põhjustav probleem on seadusemuudatused kontsentris õpetajakutse-õpetajapalk-koolijuht. Esialgu kavandatule pole kooskõlastusring suuri muudatusi toonud peale kinnituse, et praegune atestatsioonisüsteem toimib veel ühe aasta ja kuni 2014. a
1. jaanuarini korraldatud atesteerimisel omistatud ametijärgud (loogiliselt siis ju ka palgaeelised??) kehtivad nende kehtivusaja lõpuni. Uue seaduse järgi peaks asi nägema välja nii, et riik, omavalitsused ning õpetajate registreeritud ühendused lepivad igal aastal kokku õpetajate palga alammäära. Kui lepet ei saavutata, määrab selle numbri valitsus (2013. aastaks 715 eurot).
Kuna kõik ei saa saada vaid alampalka, lisab valitsus riigieelarvest veel teatava summa (2013. aastal 20%), mille alusel jagab rahandusministeerium (vastavalt õpilaste arvule) õpetajate palgaraha igale omavalitsusele. Omavalitsus otsustab, mitut kooli ta selle eest peab (ainus seadustatud tingimus on, et põhikoolilastest 80% peab koolini jõudma vähemasti 60 minutiga).
Seejärel kinnitab direktor kooli koosseisu (riiklikult määratud tüüpkoosseis kaob) ja sõlmib iga õpetajaga konkreetse palgalepingu, näidates seal ära, mida too selle palga eest 35 tunni jooksul nädalas tegema peab. Kaotatakse riiklikud tunnikoormuse normatiivid (seni 18−24 tundi), need jäävad kooli otsustada. Kaob ka klassijuhataja tasu ning senine ametijärkude süsteem asendatakse järk-järgult Eesti ühtse kutsete süsteemiga ja igas koolis kokkulepitavate motivatsioonisüsteemidega.
Minister paistab arvavat, et andes riigi poolt omavalitsustele 5% palgaraha juurde, tõuseb uue süsteemi tulemusena õpetajate palk keskmiselt 11% võrra. Tahtmata seda lootust ära sõnada, kardan mina, et võrreldes oma senise tegeliku sissetulekuga, ei näe enamik õpetajaist mingit erilist palgatõusu. Minister näitab siis „imestunult” näpuga kooli- ja omavalitsusjuhtidele, aga see trikk ei lähe tal läbi. Küllap kuulutavad õpetajad välja uue streigi ja kui nad ei mõtle sellele, „kuhu vanemad oma lapsed peavad panema”, siis leiab valitsus üsna kiiresti tegeliku palgaraha. Põhiprobleem uue süsteemi puhul pole mitte (streigi abil täpsustatavas) palganumbris, vaid selles, et jättes kõik muud õpetaja tööd määravad tingimused iga koolijuhi otsustada, võib jõuda üsna tragikoomilise anarhiani.
Koolijuhi otsustus- ja vastutusõiguse tõstmine kooli rahakoti jagamisel ja kogu koolielu korraldamisel on õige tee. Selle tasakaalustamiseks on aga vaja tugevat ametiühinguorganisatsiooni nii riigi kui ka iga kooli tasemel. Üleriigiliste läbirääkimiste ja kollektiivse raamlepingu objektiks peab saama mitte vaid üks palganumber (sellega tuleks tõesti ka riigikogu toime), vaid õpetajate töötingimused ja -normid.
Seda, mitut töötundi tähendab klassijuhatamine, kui palju kulub õppetunni ettevalmistamiseks, koduste tööde parandamiseks, olümpiaadideks valmistumiseks, enesetäiendamiseks jne, ei saa jätta iga koolijuhi suvaks ja õpetaja läbirääkimisoskuse proovikiviks. Kindlasti lisandub siia veel kümneid küsimusi, mida on vaja reguleerida riikliku raamleppega, millele põhineks juba iga kooli kollektiivleping ja lõpuks ka õpetaja palgalepe.
Sel juhul oleks ministeeriumi pakutu sammuks õiges suunas, ilma kollektiivlepinguta võib aga hakata saama palju halba nalja, mille äärmuseks oleks mõne oma eelarve kõhnust kiikava koolijuhi seaduslik otsus saata õpetaja klassi ette 35 tunniks nädalas. Kõige vahetumaks tulemuseks prognoosiksin aga klassijuhatajate põuda, seega valusat lööki kasvatustööle. Aga just kasvatustöö aspektist pole läbi mõeldud ka ministeeriumi teised algatused (suurkoolide loomine, 15−16-aastaste maalaste sundsuunamine linnadesse tšillima-hängima jne).
PGS-is on mitmeid punkte, mis vajavad läbivaatamist, kuid mida ministeeriumi eelnõu ei tõstata. Üks neist on alates 2014. aastast kavandatav „lõpetamata keskharidusega” noorte tootmine, mille toob kaasa nõue lugeda gümnaasium lõpetatuks vaid riigieksami soorituse 50% tulemuse korral (eriti valusalt võib see lüüa matemaatikas nõrku humanitaarhuvilisi). Mõistlikum tundub olevat jääda senise 20% nõude juurde – haridustee jätkamise valikuil piisaks ju konkreetsest hinnetelehest. Endiselt jääb kestma omavalitsustevaheline arvlemine ka põhikooliõpilaste osas, kuigi just selle kaotamine (ettepanek, mis sai juba kümmekond aastat tagasi riigikogus tuntuks Lukase-Kreitzbergi parandusena) oleks kodulähedase kooli tugevdamise reaalseks abinõuks.
Igati hädavajaliku koolijuhi rolli tähtsustamisega peab kaasas käima ka koolijuhi töölevõtmise ja töölt vabastamise reeglite täpsustamine koos koolijuhi eemalehoidmisega parteipoliitilise sõltuvuse ohust. See võiks tähendada koolijuhi regulaarset atesteerimist ministeeriumi, koolijuhtide ühenduse ja kooli hoolekogu esindajaist koosneva komisjoni poolt, kellest (mitte ainuüksi omavalitsuse esindajaist) moodustuks ka konkursikomisjon koolijuhi töölevõtmisel.
Üha hädavajalikuma elu nõudena kerkib taas ka tasuta koolilõuna kindlustamine gümnaasiumiski.
Kui sisuliseks kujuneb eelnõu arutamine riigikogus, selle määrab oluliselt ära just koolide ning pedagoogide kutseühenduste surve koalitsioonisaadikuist rahvaesindajaile. Loodame, et selle olemasolul on võimalik seadusse mõistlikke muudatusi sisse viia.