Kas me sellist Tuhkatriinut tahtsimegi?

Sirp 19.08.2011

Eesti Draamateatri „Tuhkatriinumäng”, autor Paul-Eerik Rummo, lavastaja Margus Kasterpalu, kunstnik Aime Unt, helilooja Liisa Hirsch, valguskunstnik Priidu Adlas (Tallinna Linnateater) ja liikumisjuht Sandra Z. Mängivad Ita Ever, Kaie Mihkelson, Ülle Kaljuste, Viire Valdma, Britta Vahur, Tõnu Oja ja Guido Kangur. Esietendus 4. VIII Saueaugu teatritalus.

Margus Kasterpalu „Tuhkatriinumängu” uuslavastus tõstab painava selgusega mällu misanstseenid ja intonatsioonid selle näidendi 1968. aasta esmalavastusest. On rabav, kuidas üks 43 aastat tagasi nähtud etendus võib nii selgesti meeles olla, kui mõni nädalatagunegi on juba ununenud. Paratamatult hakkad juurdlema, mis oli selles teatritükis siis meile, tollastele tudengihakatistele, nii olulist, et me loosungiga „Prints Albert, kuhu sa panid Tuhkatriinu?” (vihje tollasele kultuuriministrile Albert Lausile, kes lavastuse keelas) Vanemuise mäest alla marssisime ning „Tuhkatriinut!” skandeerisime. See polnud mitte ainult protest keelu vastu, sest keelati ju tol ajal paljutki, sügavam tähendus pidi ikkagi peituma lavastuses endas.

Kuulnud nüüd uuesti seda teksti ja lugenud taas läbi näidendi, leidsin kinnitust mälestusele, et Evald Hermaküla lavastus mõjus 1968. aasta (Praha ja Pariisi) kevade kontekstis üsna puhtakujulise poliitilise teatrina. Lavastust kaitstes ja päästes tuli sellist tõlgendust muidugi igati eitada ning rääkida kõrgelennulisi sõnu näidendi mõtte igavikulisusest, kuid ei uskunud neid ei keelajad ega meiegi. Jutt laval käis ikka meist endist, põlvkonnast, kes tahtis talle peale paisatud ajaloovalede seest tõtt otsida, ning võõrandunud ja salastatud võimusüsteemist, mille vastu see tõeotsimine iga päev põrkus. Kuigi nii autori kui ka lavastaja vastused rõhutasid selgesti tõe relatiivsust ja selliste otsingute lootusetust ning isegi irvitasid lihtsakujuliste poliitskeemide üle, oli meile loomulikult tähtis bürokraatiasüsteemi salamehhanismide paljastamine ja tõeotsimise paatos iseenesest ning samastumine Raivo Adlase Printsiga üsna täielik.

Just sellise tõlgenduse tolleaegsele ainuvõimalikkusele viitab ka seekordsel kavalehel ära toodud 1968. aastast pärit ülestähendus Mardi Valgemäelt, kes nägi „Tuhkatriinumängus” leidlikku katset allegoriseerida valitsevat poliitilist olukorda. Eriti täpselt väljendas ajastu üht tüüpkangelast kollaborandist „saladissidenti” muidugi Peremees Kulno Süvalepa suurepärases kehastuses. Tolle vastupanuvõitlus päädis tordi vargsi ümberpööramisega lootuses, et Perenaine äkki oma peotervituses „9” asemel „6” ütleb. Nii see kui ka mitmed teised Peremehe teksti kalambuurid said aastakümneiks meie põlvkonna käibefraasideks ning alles hiljaaegu märkasin imestusega, et minu noor vestluskaaslane ei saanud mõhkugi aru, kui metafoorisin „üheksa kuueks keeramisest”. Emotsionaalses mälus püsib muidugi võimas Perenaise (Herta Elviste) ja Printsi stseen, kus (esmakordselt) kasutati Vanemuise suure lava alastuse kõiki tehnilisi võimalusi, kuid ega ma ausalt öeldes päriselt ei taibanudki, miks oli autoril-lavastajal vaja Perenaise metasotsiaalse demiurgsuse kaudu meie tõeotsingute lootusrikkus nii karmilt kahtluse alla panna.

„Tuhkatriinumängu” 1968. aasta mai keelatud kontrolletenduse ja 1969. aasta veebruari esietenduse vahele jäi augustikuine Praha kevade verreuputamine. Seda kallim oli meile lavastus. SEAL sõitsid nad tõeotsijaist tänavail tankidega üle, MEIE võitlesime oma tõeotsimisele vähemasti teatrilaval loa välja! Evald Hermaküla lavastusest sai „1960ndate lõpu ja 1970ndate alguse Eesti teatriuuenduse avalöök ja legendlavastus” (Reet Neimar). Paul-Eerik Rummo näidend kanoniseerus XX sajandi teise poole eesti draamakirjanduse tipuks, mille puudutamine hakkas teatrirahva teadvuses omandama pühade säilmetega mängimise riskantset tähendust. 1979. aastal söandas seda teha Pärnus Ingo Normet, lavastusest aga ei kujunenud ei erilist kunsti- ega ka poliitsündmust – stagnaaja haripunktil ei tulnud igatahes keegi selle keelamise pealegi. Ka Ain Mäeotsa 1993. aasta esimeses vabadusejoovastuses valminud üliõpilastööl lavakunstikateedri XVI lennuga ei olnud olulist kokkupuudet teatrimaja seinte taga toimuvaga.

Järgnes unustus 18 aastaks. Isegi „Juuditit”, rääkimata „Tabamata imest”, mis pole ju samuti lihtsad tekstid, on neil aastakümnetel mängitud sagedamini.

Päris kindlasti on kõik Eestis lavastamisega tegelevad inimesed „Tuhkatriinumängu” lugenud ning küllap ka taibanud, et tegemist pole isemängiva looga. Nagu Becketti näidendite või Švartsi muinasjututöötluste (mis tõenäoselt olid ka Rummol eeskujude seas) puhul hakkab ka „Tuhkatriinumängu” tekst laval elama vaid juhul, kui lavastaja asetab selle pisut üldise (filosoofilise) mudeli omaenese loodud sotsiaalsele mudelile ning kõneleb meile selle kaudu millestki konkreetsest ja olulisest.

Margus Kasterpalule, kes pole varemgi tagasi kohkunud teksti paljutähendusliku sügavamõttelisuse ees („Hingede öö”, „Quevedo”), olid „Tuhkatriinumänguga” ees seisvad raskused muidugi teada ning küllap teab ta ka vanasõna, et „julge algus on pool võitu”. Lavastaja kontseptuaalsest lähenemisest andis aimu juba osatäitjate valik, millest nähtus, et lugu laotub harjumuspärasest põlvkonna võrra vanemale näitekoosseisule. Ja kui Tuhkatriinu (Britta Vahur) joonistab tordile autori poolt ette nähtud number 9 asemel hoopis numbri 19, hakkame aimu saama, et 1988. aasta öölaulupidude afterparty „Märkamisaeg” ning Vabadussõja võidusamba avatsermoonia lavastaja on vist kavatsenud meile jutustada omaenese loo, selle põlvkonna loo, kes üheksateist aastat tagasi tegi laulvat revolutsiooni. Neile printsidele lubati siis vabadust ja materiaalset heaolu, nende rahvale aga turvalist püsimist ja õitsengut. Kahekümne aastaga vanemasse keskikka jõudnud printsid on nüüd hakanud nägema, et kõik polegi kuld, mis hiilgab, ja kaugeltki kõik laevad, mis merel sõuavad, ei jõua randa. On paras aeg toonaste lubaduste sõelumiseks ja, kui võimalik, ehk ka kursi muutmiseks.

Aga sellest ju kõnelebki Paul-Eerik Rummo näidend! Kui Evald Hermaküla lavastus oli viimseski remargis autoritruu (või kirjutas Rummo näidendi trükiteksti pärast lavastuse nägemist?), siis Kasterpalu ajab julgesti oma rida, kusjuures enamik tema „kuue üheksaks keeramisi” on selgelt kontseptuaalsed. Olulisem neist on Rummo looduna peretütardest intellektuaalselt üle olnud Lossi-Tuhkatriinu (Viire Valdma) muutmine vulgaarseks, rumalaks ja hirmunud olevuseks, kellel ei saa ihaldamisväärse Tuhkatriinuga olla küll tuhkagi ühist. Loomulikult kerkib siis ka printsi „kodanikujulguse” ja vaimsete võimete küsimus, pettusest arusaamiseks on tal kulunud terve inimpõlv.

Tõnu Oja Prints ongi üsna kaugel tulihingelisest tõeotsijast. Ta on pigem saatuse hammasrataste vahele jäänud kahtleja, kes püüab leida vale-Tuhkatriinuga elatud elust mingitki väljapääsu, et n-ö ausalt surra. Üsna paras paar Guido Kanguri Peremehega, kel on samuti üsna vähe ühist Kulno Süvalepa omaaegse naeruväärse kollaborandiga. See Peremees naudib oma „vana vabadusvõitleja” põlve, möiratab mineviku meenutuseks aeg-ajalt mõne jupi „nende päevade” kitarrisoolotki (no võta või jäta, nii 1968. kui ka 1988. aasta Tepandi!) ning on uhke kunagi tehtud revolutsioonile, mille ajast on „meie majal omad välissuhted ja ametlik korrespondents”. Uuel ajal on ta kohanenud edukaks „ajaloospetsialistiks”, kel pole midagi selle vastu, et ka koos Printsiga pisut ajalugu uurida/võltsida. Tema ülesanne on kirjutada iga aasta veebruaris (sic!) toimuvale pidulikule vastuvõtule kõne ja, mis parata, et need kõned on 19 aastaga kulunud üsna üksteisega sarnaseks.

Nende kolme tegelase puhul on Kasterpalu ette võetud muudatused süsteemsed, kõnekad ja loogilised. Mõneti arusaamatuks jäi mulle vaid Peremehe ja Printsi monoloogide paatoslik eeslavalt esitamine. Autoril on selles stseenis küll vähemalt Peremehele lisatud selge tegevuslik võõritus. Praegu mõjuvad need tekstid lavastaja võimendatud tõsimeelse positiivse kreedona. Võib seda ehk mõista Kasterpalu enesekriitilise samastumisena nii Printsi kui ka Peremehega?

Näidendi teiste kangelaste puhul pole lavastaja „omavoli” aga nii järjekindel olnud või on materjali vastupanu osutunud oodatust suuremaks. Peretütreid mängivad Ülle Kaljuste ja Kaie Mihkelson väga säravalt, kuid siiski üsna autoritruult. Lisandunud on vaid lavastaja-poolses proloogis kujutatud nende teadlik osalemine „tuhkatriinu-vabrikus”. Printsi teisiku osa võimaldab Tõnu Ojal kasutada oma suurepärast koomikusoont, kuid regenditeema näidendist kärpimisega on Rummo kirjeldatud võimulabürindid lihtsustunud, mis vähendab mõnevõrra ka Perenaise intriigide globaalsust.

Loomulikult võimaldab Perenaise roll selles näidendis kõige laiemaid tõlgendusi. Omal ajal nägime Perenaises meie vastas seisnud bürokraatliku võimumonstrumi sümbolit. Herta Elviste erakordne intensiivsus nii mängus kui ka hääles kõlab tänaseni kõrvus. Ita Everi Perenaine juhib maailma pigem kavala kogemuse kui läbitungimatu jõulisuse abil, mida konkreetset see kuju võiks aga tänapäeval tähistada, jääb avamatuks. Muidugi madaldab Perenaise globaalvõimukust ka Viire Valdma Lossi-Tuhkatriinu-taolise ambitsioonika rumaluse agendina kasutamine, kui me ei eelda, et just aastatepikkune lossielu on ta selliseks muutnud. Intrigeeriva mõistatusena mõjuvad Tuhkatriinu kingad perenaise jalas. On see vaid proovide käigus sündinud tore leid või tuleks sellest ka mingit sisulist vihjet otsida? Lõppkokkuvõttes on Margus Kasterpalu „pool rehkendust” kindlasti ära teinud. „Tuhkatriinumäng” on jõudnud meie esinduslavale ning näidanud, et võib üsna teravalt kõnetada ka tänapäevast vaatajat, kuigi Aime Undi lavaja kostüümikujundusega on rõhutatult püütud meie pilku otseselt päevapoliitiliselt tõlgenduselt kõrvale juhtida. Muidugi on see näidend ja ka lavastus mitmetähenduslikud. Mul tõstatas see taasiseseisvumise 20. aastapäeva eel küsimuse: „Kas me sellist Tuhkatriinut tahtsimegi?”. Aitäh küsimuse püstitamise eest, sest igal juhul on see sisulisem kui tõdemus, et kakskümmend aastat uut Eestit on olnud väga suur edulugu ning täielikust õnnest lahutab meid vaid haldusterritoriaalne reform, milleni üks teine „laulev revolutsionäär” (Jüri Raidla) on samaaegselt jõudnud („Eduloo jätkumine – Eesti suurim väljakutse”, Sirp 5. VIII ).