Intervjuu Jaak Allikuga

Sakala 2.08.2011


Olete peale ühe ametiajalist pausi taas Riigikogu liige. Mis on parlamendis vahepeal muutunud? Milline muutus Teid enim üllatas?

Tundub, et parlamendis on veelgi vähenenud soov üksteise seisukohti kuulata ja nende vahel ühisosa leida. Masendavad olid kevadperioodi kõige tähtsamad maksuteemalised arutelud, kus otsused olid väga kitsa ringi koalitsiooniläbirääkimistel osalenute poolt juba ette langetatud. Parlamenti oli tarvis vaid nende vormistamiseks.
Maamaksuseadus esitati Riigikogule isegi rahandusminister Jürgen Ligi arvates kõlbmatul kuju, mille tõttu muutus selle tekst teiseks lugemiseks täielikult ja tema läbisurumisega oli nii kiire, et opositsioonilt võeti isegi teoreetiline võimalus parandusettepanekuid teha. Üksikisiku tulumaksu langetamine 1 protsendi võrra nelja aasta pärast on aga lihtsalt naerukoht, sest keegi ei tea milline on siis maailma ja Eesti rahanduslik seis. Sellise mõttetu teerullina toimimise pärast oli piinlik ka osal koalitsioonisaadikutest ning minu meelest sai see üheks ajendiks IRL-s „kampsunitemässu“ puhkemisel.

Kas rahvaesindajate näod on viimaste koosseisude lõikes jätkusuutliku riigivõimu silmas pidades piisaval määral vahetunud?

Ma arvan, et Eestis tuleks tõsiselt kaaluda parlamendisaadikule kaheperioodilise ehk kaheksa-aastase ajapiirangu kehtestamist, nii nagu see on Presidendil. Olen Riigikogus nüüd neljandat korda ja alati üheperioodilise vaheaja järgi ning arvan, et ühiskonnas toimuvate protsesside ja rahva meelolu mõistmisel on need pausid ja Toompeal istumise asemel muude asjadega tegelemine mulle kasuks olnud.

Milliste isikuomaduste ja oskustega noorpoliitikud peaksid saama oma võimaluse?

Kindlasti iseseisvalt ja erialase töö abil oma maailmavaateni jõudnud ning sallivad noored. Kuid tänu meie valimissüsteemile on sellistel noored raske leida oma võimalust poliitikas. Ma ei arva, muide, et Riigikogu peaks olema inimese esimene ja ministriamet teine töökoht.

Sotsiaaldemokraadid on viimaste uuringute põhjal tõusnud populaarsuselt teiseks erakonnaks Eestis. Missuguseid arenguid see meie ühiskonnas endaga kaasa võiks tuua?
Üha enam inimesi mõistab, et tänaselt äriedu keskselt ning raamatupidajate juhitud Eestilt tuleb üle minna inimesekesksele ning oma kodumaad ja rahvast armastavate visionääride juhitud ühiskonnale. Sotsiaaldemokraatlik maailmavaade on meie maal praegu toimuvale ainsaks tõsiseltvõetavaks alternatiiviks.

Kuidas võiks riiklikus poliitikas aset leidev mõjutada lähitulevikus Viljandi linna eluolu?

Hiljuti avaldatud ülevaade Viljandit juhtiva koalitsiooni võimuleppe täitmisest näitas, et Reformierakond, IRL ja Keskerakond on linnas toimuvaga ju täiesti rahul. Huvitav, kas seda on ka linnarahvas? Viljandi on muide ainus maakonnalinn, kus hetkel pole korraga ei kultuurimaja, kino, toimivat noortekeskust ega ka veekeskust.

Mida Te arvate Ugala ja Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna ühisele juhtimisele viimise plaanist? Kas jagate kultuuriministri hinnangut, et see tõstaks teatri potentsiaali?

Mul on kahju, et kultuuriminister on lasknud ennast eksitada mõnede Ugala ja Kultuuriakadeemia juhtide omakasupüüdlikest luuludest. Kardan, et lootus Ugala rekonstrueerida haridusministeeriumi ja Tartu Ülikooli rahadega pole jätkusuutlik. Arvestades näitlejate üleproduktsiooni, eelseisvat abiturientide arvu kahekordset vähenemist ning minister Jaak Aaviksoo kavandatud kõrgharidusreformi põhimõtteid, tõstatub paratamatult küsimus draamanäitlejate kahes kõrgkoolis õpetamise mõttekusest.
Väikese rahva juures õigustab loomeerialade dubleeritud õpet vaid erinevate koolkondade olemasolu või soov anda suurele meistrile nagu näiteks Kalju Komissarov võimalus „oma kooli“ pidamiseks . Täna pole Tallinna ja Viljandi näitlejaõppes võimalik tuvastada „erinevaid koolkondi“, muude teatrierialade, aga ka näitlejameisterlikkuse ja lavakõne, õpetamiseks on Tallinnas juba praegu palju mitmekesisem tehniline baas ning laiem valik spetsialiste-õppejõude kui Viljandis kunagi olla võiks.
Külastajate arvult on Ugala jõudnud praegu lausa ajaloolisse madalseisu, jäädes veerandi võrra maha isegi Rakvere teatrist. Anzori Barkalaja kirjutas Facebookis , et Ugala ligi 9000 ruutmeetrit pinda vajab põhimõtteliselt kasutust ruudust kasutatavaks muutmist. Tahaksin lugupeetud rektori tähelepanu juhtida selle, et keegi pole igavene ning mõne teise rektoriga või Komissarovist erineva teatriõppejõuga võib ka Kultuuriakadeemia või tema teatriõpe kiiresti kasutuks ruuduks muutuda, siis aga oleks Ugala ärapäästmine sellest hulga raskem ,Vastutagu iga asutus ja süsteem ikka ise enda eest ning ligimese (ajutise) nõrkuse korral on tema koja endale himustamine kurjast . Loota teatris professionaalsete näitlejate arvu vähendamise ning „üliõpilaslavastuste“ hulga suurendamise abil publikuhuvi tõusule pole mingit põhjust. Ugala on alati olnud avatud Kultuuriakadeemia tearisuuna töödele, paraku ma ei mäleta, millal akadeemia poolt Viljandis tehtud üliõpilastöö või diplomilavastus viimati vähegi laiemat publikuhuvi pälvis. Väita aga, et 90-aastase traditsiooniga Ugala ilma üliõpilaste abita ei suudaks Rakvere või Pärnu teatriga samal tasemel või neist eespoolgi püsida on vaid oma saamatuse varjamine.
Tänase Ugala ja Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna ühendamise idee meenutab mulle juttu jalutust, kes hakkas pimedat juhtima. Selle asemel on vaja leida Ugalale tugeva väega lavastajast teatrijuht, kelle olemasolu annaks pisutki lootust, et mingi teatriõpe võiks Viljandis säiluda. Huvitava ja isikupärase teatri juurde on võimalik teatrikool luua, nõrga teatri ja kooli ühendamine aga kompromiteerib kooli ja laostab lõplikult ka teatri. Kultuuriakadeemial tuleks aga keskendada oma ressursid nende erialade õpetamisele, milles ta on Eestis ainus ja unikaalne, mitte aga Tallinna kõrval paratamatult teisejärguline.

Presidendivalimisteni on nüüdseks jäänud vähem kui kuu aega. Millised valimistega seonduvad aspektid pole Teie meelest seni vääritud tähelepanu saanud?

Presidendivalimised on juba praegu ja kindlasti saavad ka augustis olema kaugelt ülekajastatud. Eesti on parlamentaarne riik, kus kogu sisuline ja rahanduslik võim on peaministri käes.
President on demokraatlikku riigikorda kaitsev esindusisik ja on väga hea, et Toomas Hendrik Ilvesel on võimalus seda ametit veel viis aastat pidada.