Allik sotside ja keski koostööst: Keskerakond pole meie jaoks Savisaar ja Savisaar pole meie jaoks Keskerakond.
24. jaanuar 2012.a
Sotsiaaldemokraat Jaak Allik rääkis Delfile, et sotsid ei ületähtusta Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare rolli ning on valmis Keskerakonnaga maailmavaatelistel kaalutlustel koostööd tegema.
Eelmisel nädalal käisite te ühel Keskerakonna kultuuripoliitilisel üritusel esinemas ja üks kuulaja oli väga imestunud, kui te ütlesite, et Keskerakonnal ja sotsidel on koostööks palju ruumi. Kuidas te seda imestust kommenteeriksite?
Sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond on praegu riigikogus opositsioonis ning on enamikul juhtudel hääletanud ühtemoodi. Seda ma seal ka ütlesin.
Kas ühtemoodi hääletamine tuleneb vaid sellest, et juhtute olema opositsioonis, või tuleneb see ka sarnasest maailmavaatest?
Meil on ka väga suured programmilised kattuvused, see on ju teada.
Kas programmilised kattuvused on piisavad, et nii teie isiklikult kui teie erakond oleks hea meelega valmis olema koalitsioonis nii riigis kui Tallinna linnas ja teistes omavalitsustes?
See sõltub sellest, millised tulevad valimistulemused. Seda, kes hakkab olema opositsioonis ja kes koalitsioonis, otsustab ikka rahva antud häälte arv.
Aga mingit põhimõttelist vastuseisu Edgar Savisaare juhitud Keskerakonnale, mida on väljendanud Reformierakond ja IRL, sotsidel pole?
Selle kohta on oma seisukohta väga täpselt väljendanud meie erakonna esimees [Sven] Mikser. Põhimõttelist vasutuseisu Keskerakonnaga pole meil kindlasti mitte, aga me ootame, milline saab olema Keskerakonna juhtimisstiil selleks ajaks, kui valimised on toimunud. Ega Keskerakond pole meie jaoks Savisaar ja Savisaar pole meie jaoks Keskerakond. Savisaar on praegune Keskerakonna juht.
Kas Savisaare isik ja tema juhtimisstiil tekitab sotsides teatavaid kõhklusi?
Seda on ju Mikser korduvalt otse öelnud. Sotsiaaldemokraatide seas pole selles küsimuses küll kellelgi erakonna esimehe seisukohaga vastuolusid.
Kas teie jaoks on üllatav, et kui teie räägite sotside ja Keskerakonna ühisosast ja koostöö võimalustest, siis mingid inimested kuulavad seda juttu ja vaatavad teid suurte silmadega, et issand, te olete valmis Keskerakonnaga koostööd tegema?
See inimene ei ole vist poliitikaga väga sügavalt kursis, tundub mulle. Poliitika pole ju inimeste vaheline võitlus, aga seisukohtade vaheline võitlus. Kes parajasti mingit erakonda juhib, pole ajalooliselt määrav.
Kui te vaatate oma valijaid, siis kas teie valijate jaoks on Keskerakonnaga koalitsioonis olemine miski, mis võiks olla eemaletõukav?
Kindlasti mitte.
Aga kas Edgar Savisaar...
Veelkord. Keskerakond on erakond, kuhu kuulub praegu minu meelest juba 12 000 liiget. Et praegu juhib seda Savisaar, on ajalooline paratamatus, mis igal juhul on mööduv. Keegi ei ole igavene. Sellest ei muutu Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatliku erakonna programmilised seisukohad.
Aga kui te mõtlete nende samade valijate peale, siis kas Edgar Savisaare isik tekitab neis rohkem vastumeelsust?
Arvan, et valijad võiksid end viia kurssi erakondade praktilise tegevuse ja programmiga, mitte valida Ansipit, Savisaart, Mikserit või Laari. Ootan, et Eesti valijaskond areneb selle suunas, et valitakse maailmavaadet ja programmi, mitte üksikisikuid.
Tuesday, January 24, 2012
Wednesday, November 9, 2011
Narvakatega tuleb suhelda vene keeles, kui eesmärgiks on oma mõtete arusaadavaks tegemine
Eesti Päevaleht online
09. november 2011
Katrin Raik toob oma artiklis välja tõsised ja olulised probleemid Narva elus ning ma olen tema lähenemisega paljuski nõus. Narvaga suhtlemisel ja Narvas suhtlemisel tuleb meeles pidada, et see on venekeelne linn, kus nagu Raik kirjutab, räägib kodus eesti keelt vaid paar tuhat inimest.
Seetõttu tuleb narvakatega suhelda vene keeles, muidugi kui suhtlemise eesmärgiks on enda mõtete arusaadavaks tegemine. Sel juhul on narvakad vägagi aktiivsed oma arvamust avaldama. Ma ei tea kas Ida-Viru visioonikonverentsil oli organiseeritud sünkroontõlge (ja kas see oli eelnevalt teada).
Igatahes Narva linna arengufoorumil, mille korraldas Narva Kolledž, seda paraku polnud ning seal viibinud paarile venekeelsele inimesele pidin ma seda esinemiste ajal ise tõlget tegema .Arvan, et keele õppimine ja keele rääkimine sunduse teel, annab vaid vastupidiseid tulemusi ning kardan, et seda teeb ka nn gümnaasiumireformi sunnivahenditega läbiviimine Narvas. Selles küsimuses olen Katrin Raigist küll erineval seisukohal.
Teine põhjus on muidugi see, et Narva (ja narvalased) ei loe ennast Ida-Virumaa osaks vaid Eesti suuruselt kolmandaks linnaks, mida ta ka on. Vaevalt et Harjumaa visioonikonverentsil viibiks vabatahtlikult palju tallinlasi.
Paraku on mulle jäänud mulje, et küllalt palju riigiametnikke ning ka poliitikuid peavad Narvat vene külaks Euroopa piiril, mis on aegade lõpuni antud Keskerakonnale valitseda ning milles toimuv on ainult Keskerakonna ja kapo vaheline asi.
Kardan, et kui võrrelda Narvat ja Pärnut, siis mistahes infrastruktuursete ja sotsiaal-kultuuriliste parameetrite osas on võrdlus Narva kahjuks, seda aga ei nähta riikliku probleemina . Olgu või näiteks fakt, et Eesti kolmanda linna ainsat teatrit (sisuliselt ainsat professionaalset kunstikollektiivi) toetab riik viimastel aastatel vaid 500 000 krooniga, mis on kolmkümmend korda väiksem kui riiklik toetus kui „Endlale“ või Vene Teatrile.
Tööpuudus on kahtlemata kõige olulisem probleem tänases Narvas ja seetõttu lähevad ka paljud noored Narvast ära. Liberaalse turumajanduse raames siin väljapääsu ei leia.
Päästaks vaid spetsiaalne riiklik (EAS-i abil teostatud) programm välisinvestorite Narva meelitamiseks, kuid selleks on vaja ka riikliku programmi Narva sotsiaal-kultuurilise infrastruktuuri parandamiseks, sest tänapäeval pole võimalik välismaiseid spetsialiste ja investoreid köita üksnes raha abil .Eestimaa kolmandas linnas aga pole korralikku veekeskustki.
Ja muidugi oleks paljude Narva ning Ida-Virumaa probleemide lahenduseks normaalsete heanaaberlike suhete omamine Venemaaga. Sel juhul saaks Narvast sild Euroopa Liidu ja Venemaa vahel aga mitte tupikjaam sellel teel. Silla juures kasvab linn. Tupikjaam juures võib aga igasugune linn vaid külastuda.
Palusime Ida-Virumaal sotside ridades riigikokku valitud Jaak Allikult kommentaari tänases Eesti Päevalehes ilmunud Narvast rääkivast arvamusloost kerkinud küsimuste kohta.
09. november 2011
Katrin Raik toob oma artiklis välja tõsised ja olulised probleemid Narva elus ning ma olen tema lähenemisega paljuski nõus. Narvaga suhtlemisel ja Narvas suhtlemisel tuleb meeles pidada, et see on venekeelne linn, kus nagu Raik kirjutab, räägib kodus eesti keelt vaid paar tuhat inimest.
Seetõttu tuleb narvakatega suhelda vene keeles, muidugi kui suhtlemise eesmärgiks on enda mõtete arusaadavaks tegemine. Sel juhul on narvakad vägagi aktiivsed oma arvamust avaldama. Ma ei tea kas Ida-Viru visioonikonverentsil oli organiseeritud sünkroontõlge (ja kas see oli eelnevalt teada).
Igatahes Narva linna arengufoorumil, mille korraldas Narva Kolledž, seda paraku polnud ning seal viibinud paarile venekeelsele inimesele pidin ma seda esinemiste ajal ise tõlget tegema .Arvan, et keele õppimine ja keele rääkimine sunduse teel, annab vaid vastupidiseid tulemusi ning kardan, et seda teeb ka nn gümnaasiumireformi sunnivahenditega läbiviimine Narvas. Selles küsimuses olen Katrin Raigist küll erineval seisukohal.
Teine põhjus on muidugi see, et Narva (ja narvalased) ei loe ennast Ida-Virumaa osaks vaid Eesti suuruselt kolmandaks linnaks, mida ta ka on. Vaevalt et Harjumaa visioonikonverentsil viibiks vabatahtlikult palju tallinlasi.
Paraku on mulle jäänud mulje, et küllalt palju riigiametnikke ning ka poliitikuid peavad Narvat vene külaks Euroopa piiril, mis on aegade lõpuni antud Keskerakonnale valitseda ning milles toimuv on ainult Keskerakonna ja kapo vaheline asi.
Kardan, et kui võrrelda Narvat ja Pärnut, siis mistahes infrastruktuursete ja sotsiaal-kultuuriliste parameetrite osas on võrdlus Narva kahjuks, seda aga ei nähta riikliku probleemina . Olgu või näiteks fakt, et Eesti kolmanda linna ainsat teatrit (sisuliselt ainsat professionaalset kunstikollektiivi) toetab riik viimastel aastatel vaid 500 000 krooniga, mis on kolmkümmend korda väiksem kui riiklik toetus kui „Endlale“ või Vene Teatrile.
Tööpuudus on kahtlemata kõige olulisem probleem tänases Narvas ja seetõttu lähevad ka paljud noored Narvast ära. Liberaalse turumajanduse raames siin väljapääsu ei leia.
Päästaks vaid spetsiaalne riiklik (EAS-i abil teostatud) programm välisinvestorite Narva meelitamiseks, kuid selleks on vaja ka riikliku programmi Narva sotsiaal-kultuurilise infrastruktuuri parandamiseks, sest tänapäeval pole võimalik välismaiseid spetsialiste ja investoreid köita üksnes raha abil .Eestimaa kolmandas linnas aga pole korralikku veekeskustki.
Ja muidugi oleks paljude Narva ning Ida-Virumaa probleemide lahenduseks normaalsete heanaaberlike suhete omamine Venemaaga. Sel juhul saaks Narvast sild Euroopa Liidu ja Venemaa vahel aga mitte tupikjaam sellel teel. Silla juures kasvab linn. Tupikjaam juures võib aga igasugune linn vaid külastuda.
Palusime Ida-Virumaal sotside ridades riigikokku valitud Jaak Allikult kommentaari tänases Eesti Päevalehes ilmunud Narvast rääkivast arvamusloost kerkinud küsimuste kohta.
Tuesday, November 1, 2011
Kas minna või jääda?
Postimees 2.november 2011.a
Kuressaare Linnateatri repertuaari üheks läbivaks jooneks on olnud oma saare asja ajamine. Olgu siis autori või tegevuspaiga kaudu on vähemasti üks hooaja uuslavastustest mingi kandi pealt ikka seotud Saaremaaga..Saarlaste poolt vaadatuna kiiduväärne, on see mandrirahva seisukohalt ehk kinnistanud saarlaste teatri kindlasse nišsi, mis kassaedule „suurel maal“ ei pruugi hästi mõjuda Viimaste aastate väljasõidutetendustega on teatril olnud igatahes tegu Keila –Märjamaa liini ületamisega. Vahel jõutakse siiski ka Tallinna , Lõuna-Eestisse üsna haruharva. Teatrisõbrad küll teavad, et Kuressaare teater on tegelikult projektiteater, kus on alati kaasa löömas eesti parimad lavajõud , tavalise publiku jaoks paistab neil püsivat aga mingi saarerahvateatri imago, vaatmata sellele, et kogu Piret Raugi juhtimisperioodil (alates 2006.aastast) pole teater vist kordagi ei repertuaarivaliku ega ka kunstilise taseme poolest allahindlust teinud ega ka altläinud.
Olgu see sissejuhatus hirmu võtmiseks neilt, kes Kuressaare teatri viimases uuslavastuses juba ette kolkluse apoteoosi kardavad näha.Võib julgesti minna veenduma, et laval pole tegu ei Hindi ega oma saarega, kõige vähem aga Aadu Hindi jutustuse „Oma saar“ dramatiseeriguga. Urmas Lennuki originaalnäidend on Hindilt lisaks pealkirjale laenanud vaid tegelaste piiblimaigulised nimed ning metatasemel vast probleemigi – kodupaiga mahajätmise valu .. Tegevus toimub aga nüüdisaegsel Eestimaal ja kõneldav tekst pärineb tervenisti meie viimaste aastate ühe kõige produktiivsema ja sisukama näitekirjaniku sulest. Ning kujutatavail inimsuhetel ja nende hingevaevadel tundukse olevat enam ühist Lennuki enese nukra „küladramaturgiaga“ („Rongid siin enam ei...“ ja „Päeva lõpus“) kui Hindile omase ulja saareromantikaga.
Kõige hämmastavam on aga kui täpselt teater ja dramaturg on suutnud tabada just tänase Eesti ühe kõige põletavama probleemi – kodumaalt lahkumise : kes tööle, kes õppima, kes õnne otsima ja kes lihtsalt elumuredest eemale. .On tore, et läbi erinevate inimsaatuste ning nende põimumise jääb teater optimistiks ning sisendab oma vaatajale usku kodukohta püsima jääda, lootust, et asjad võivad siin paremusele pöörduda ning armastust, mille toel sellele ise saab kaasa aidata. Ja kuigi dramaturgiliselt on tegemist küllaltki „seebiooperliku“ süžeega , peab tegijaile au andma, et loo arengut on põnev laval jälgida ning vaheajale saadetakse publik üsnagi suure uudishimuga jätkuva suhtes.
Raivo Trassi viimaste aastae suuremad õnnestumised ongi olnud seotud just Kuressaare Linnatetariga. Lavastustes „Ma armastasin sakslast“ (2008) kui „Vareses „(2009) oli tunda nii kogenud näitejuhikätt kui ka kujundliku mõtlemise värskust- see edukäik jätkub ka „Oma saares“ – abiks jällegi just Kuressaares võimalik täpne näitlejavalik kogu eesti teatri „koondmeeskonna“ seast. Teatrijuhtimise talumatust raskusest hästi välja puhanud Peeter Tammearu (Elias) ja Tallinna Linnateatrist „hüppes“ oleva Andres Raagi (Aaron) partnerluses on tunda kunagisest ühistöötamise ajast pärit professionaalset respekti ning tol ajal ehk teostamata jäänud soovi vastastikku sütitatava koosmängu järele .Nüüd on see sündinud ja andnud võimaluse mõlemale meistrile luua psühholoogiliselt üsnagi mitmekihilised ning oma sisemist saladust nüansirikkalt ja samm-sammult avavad tegelased . Ühine lavaajalugu on mõlema meespartneriga olnud ka Ruthi kehastanud Piret Raugil (Raagiga lavaka XV lennus ja Tammearuga „Ugalas“) ning nende kolme koosmängust sünnivad nauditavalt pingestatud lavahetked . Isepäise ja iseseisva saarenaise mängimine hakkab Raugil muutuma nii laval (kui ka teatrijuhina) juba „teiseks minaks“ ning võib vaid imetleda, kuidas ta selles tüpaažiz ikka veel täiendavaid detaile suudab leida . Ruthi ja Aaroni euroametnikust vend Jaagup on Janek Sarapsonile juba neljandaks osaks Kuressaare teatris . Preagu jääb ta oma partnereile alla tegelaskuju psühholoogilise üheplaanilisusega . Selles vennas pole saladust aga ehk annab seda veel luua ning kindlasti võiks purjuspäisust mängida väiksema forsseerimisega.
Niivõrd tugevas trupis on raske ülesanne Saaremaa Ühisgümnaasiumi õpilastel Gerlin Kruuseril ja Airike Vipil, kelle kehastatav Silla pole ju laps vaid pedagoog Aaroni kooliõpilasest kallimana täiesti võrdväärne tegelaskuju.:Nähtud etendusel tuli Airike Vipp rolliga usutavalt toime kuigi professionaalse kooli puudumine nii kõnes kui liikumises torkas paratamatult silma.
Kuressaare lava (väikesest väljasõidufurgoonist tulenevad) napid võimalused oli kunstnik Toomas Hõrak oskuslikult ära kasutanud,.küll oleks aga valgustega mängides olnud võimalik õhtuse ja hommikuse atmosfääri vaheldumist paremini esile tuua. Alati rafineeritud maitsega Feliks Küti muusikaline kujundus oli suurpärane, mõnevõrra ootamatuna (ja nagu lava kõrvalt esitatuna ) mõjus vaid lõpulaul.
Ning kui Andres Raag lõpetab lavastuse(kuuldavasti näidendiväliselt) üle ajajõe ulatuva kummarduse ning tekstilise käeviipega Hindile , siis mõjub see tugeva mõttelise ühendusena kõigi eelkäijatega, kes on eri aegadel pidanud tegama siit maalt lahkumise või siia jäämise keerulise valiku.
Kuressaare Linnateatri repertuaari üheks läbivaks jooneks on olnud oma saare asja ajamine. Olgu siis autori või tegevuspaiga kaudu on vähemasti üks hooaja uuslavastustest mingi kandi pealt ikka seotud Saaremaaga..Saarlaste poolt vaadatuna kiiduväärne, on see mandrirahva seisukohalt ehk kinnistanud saarlaste teatri kindlasse nišsi, mis kassaedule „suurel maal“ ei pruugi hästi mõjuda Viimaste aastate väljasõidutetendustega on teatril olnud igatahes tegu Keila –Märjamaa liini ületamisega. Vahel jõutakse siiski ka Tallinna , Lõuna-Eestisse üsna haruharva. Teatrisõbrad küll teavad, et Kuressaare teater on tegelikult projektiteater, kus on alati kaasa löömas eesti parimad lavajõud , tavalise publiku jaoks paistab neil püsivat aga mingi saarerahvateatri imago, vaatmata sellele, et kogu Piret Raugi juhtimisperioodil (alates 2006.aastast) pole teater vist kordagi ei repertuaarivaliku ega ka kunstilise taseme poolest allahindlust teinud ega ka altläinud.
Olgu see sissejuhatus hirmu võtmiseks neilt, kes Kuressaare teatri viimases uuslavastuses juba ette kolkluse apoteoosi kardavad näha.Võib julgesti minna veenduma, et laval pole tegu ei Hindi ega oma saarega, kõige vähem aga Aadu Hindi jutustuse „Oma saar“ dramatiseeriguga. Urmas Lennuki originaalnäidend on Hindilt lisaks pealkirjale laenanud vaid tegelaste piiblimaigulised nimed ning metatasemel vast probleemigi – kodupaiga mahajätmise valu .. Tegevus toimub aga nüüdisaegsel Eestimaal ja kõneldav tekst pärineb tervenisti meie viimaste aastate ühe kõige produktiivsema ja sisukama näitekirjaniku sulest. Ning kujutatavail inimsuhetel ja nende hingevaevadel tundukse olevat enam ühist Lennuki enese nukra „küladramaturgiaga“ („Rongid siin enam ei...“ ja „Päeva lõpus“) kui Hindile omase ulja saareromantikaga.
Kõige hämmastavam on aga kui täpselt teater ja dramaturg on suutnud tabada just tänase Eesti ühe kõige põletavama probleemi – kodumaalt lahkumise : kes tööle, kes õppima, kes õnne otsima ja kes lihtsalt elumuredest eemale. .On tore, et läbi erinevate inimsaatuste ning nende põimumise jääb teater optimistiks ning sisendab oma vaatajale usku kodukohta püsima jääda, lootust, et asjad võivad siin paremusele pöörduda ning armastust, mille toel sellele ise saab kaasa aidata. Ja kuigi dramaturgiliselt on tegemist küllaltki „seebiooperliku“ süžeega , peab tegijaile au andma, et loo arengut on põnev laval jälgida ning vaheajale saadetakse publik üsnagi suure uudishimuga jätkuva suhtes.
Raivo Trassi viimaste aastae suuremad õnnestumised ongi olnud seotud just Kuressaare Linnatetariga. Lavastustes „Ma armastasin sakslast“ (2008) kui „Vareses „(2009) oli tunda nii kogenud näitejuhikätt kui ka kujundliku mõtlemise värskust- see edukäik jätkub ka „Oma saares“ – abiks jällegi just Kuressaares võimalik täpne näitlejavalik kogu eesti teatri „koondmeeskonna“ seast. Teatrijuhtimise talumatust raskusest hästi välja puhanud Peeter Tammearu (Elias) ja Tallinna Linnateatrist „hüppes“ oleva Andres Raagi (Aaron) partnerluses on tunda kunagisest ühistöötamise ajast pärit professionaalset respekti ning tol ajal ehk teostamata jäänud soovi vastastikku sütitatava koosmängu järele .Nüüd on see sündinud ja andnud võimaluse mõlemale meistrile luua psühholoogiliselt üsnagi mitmekihilised ning oma sisemist saladust nüansirikkalt ja samm-sammult avavad tegelased . Ühine lavaajalugu on mõlema meespartneriga olnud ka Ruthi kehastanud Piret Raugil (Raagiga lavaka XV lennus ja Tammearuga „Ugalas“) ning nende kolme koosmängust sünnivad nauditavalt pingestatud lavahetked . Isepäise ja iseseisva saarenaise mängimine hakkab Raugil muutuma nii laval (kui ka teatrijuhina) juba „teiseks minaks“ ning võib vaid imetleda, kuidas ta selles tüpaažiz ikka veel täiendavaid detaile suudab leida . Ruthi ja Aaroni euroametnikust vend Jaagup on Janek Sarapsonile juba neljandaks osaks Kuressaare teatris . Preagu jääb ta oma partnereile alla tegelaskuju psühholoogilise üheplaanilisusega . Selles vennas pole saladust aga ehk annab seda veel luua ning kindlasti võiks purjuspäisust mängida väiksema forsseerimisega.
Niivõrd tugevas trupis on raske ülesanne Saaremaa Ühisgümnaasiumi õpilastel Gerlin Kruuseril ja Airike Vipil, kelle kehastatav Silla pole ju laps vaid pedagoog Aaroni kooliõpilasest kallimana täiesti võrdväärne tegelaskuju.:Nähtud etendusel tuli Airike Vipp rolliga usutavalt toime kuigi professionaalse kooli puudumine nii kõnes kui liikumises torkas paratamatult silma.
Kuressaare lava (väikesest väljasõidufurgoonist tulenevad) napid võimalused oli kunstnik Toomas Hõrak oskuslikult ära kasutanud,.küll oleks aga valgustega mängides olnud võimalik õhtuse ja hommikuse atmosfääri vaheldumist paremini esile tuua. Alati rafineeritud maitsega Feliks Küti muusikaline kujundus oli suurpärane, mõnevõrra ootamatuna (ja nagu lava kõrvalt esitatuna ) mõjus vaid lõpulaul.
Ning kui Andres Raag lõpetab lavastuse(kuuldavasti näidendiväliselt) üle ajajõe ulatuva kummarduse ning tekstilise käeviipega Hindile , siis mõjub see tugeva mõttelise ühendusena kõigi eelkäijatega, kes on eri aegadel pidanud tegama siit maalt lahkumise või siia jäämise keerulise valiku.
Wednesday, October 19, 2011
Riigikogulane: ime veel, et Narva-Jõesuu plaaži öösiti üle riisuma ei hakata!
Ida-Virumaal kandideerinud ja sotside Narva osakonna juhiks valitud Jaak Allik küsis peaministrilt, kas kinnisvara müügipiirang Narva-Jõesuus kui piiritsoonis pole mitte nõukogude aegne relikt.
Allik ütles riigikogu infotunnis peaminister Andrus Ansipilt aru pärides, et suur osa Narva-Jõesuu uuemaid maju juba niigi Venemaa Föderatsiooni kodanikele tegelikult Eestis registreeritud juriidiliste isikute kaudu.
„Mis on sellise olukorra kaitsepoliitiline mõte ja kas te oleksite nõus kogu Narva-Jõesuu üldse sellest nn piiritsoonist välja arvama?“ küsis Allik ning jätkas: "Aga võib-olla on kogu piiritsooni kontseptsioon üldse mingi nõukogude aegne relikt ja kaitses ehk midagi Esimese maailmasõja ajal, aga mitte paraegu? Ime veel, et Narva-Jõesuu plaaži öösiti üle riisuma ei hakata!"
Ansip vastas, et ta liberaalina ei saagi väga aru taolistest müügipiirangutest ja ma kaldub ka jagama seisukohta, et tegemist võib-olla reliktiga ning tema silmis ei ole välistatud, et taoline relikt kõrvaldada. „Kuid seda otsust tuleb põhjalikult kaaluda, sest teame, et ka kohe teiselpool piiri Venemaa Föderatsioonis alles kitsendati neid kitsendusi,“ märkis peaminister.
Valitsus võttis hiljuti vahetult enne kolmandat lugemist tagasi kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse eelnõu.
2003. aastal, kui Eesti sõlmis Euroopa Liiduga liitumislepingu, siis ta sai omale ka erandi põllumaa ja metsamaa müügi piirangute kehtestamiseks ja see erand rakendati lisaks Eestile ka veel Lätile, Leedule ja ka Tšehhile, Slovakkiale, Poolale ja Ungarile. Nüüd on selle erandi toimeaeg läbi saanud ja see erand tuleb ka Eesti seadustest kõrvaldada. Maaelukomisjonist lisati sellele eelnõule säte, mis puudutab, mitte ainult Euroopa Liidu liikmesriikide, Euroopa majandusruumi riikide elanikke ja ka OECD liikmesriikide elanikke, vaid nendest organisatsioonidest väljapoole jäävate riikide kodanike õigust maad osta ja see parandus ei puudutanud mitte ainult põllumaad ja metsamaad, vaid ta puudutas ka riigikaitselisi aspekte. valitsuse motiiv eelnõud tagasi võtta oligi eelnõu seotud siis nende riigikaitseliste aspektidega, selgitas Ansip.
Allik ütles riigikogu infotunnis peaminister Andrus Ansipilt aru pärides, et suur osa Narva-Jõesuu uuemaid maju juba niigi Venemaa Föderatsiooni kodanikele tegelikult Eestis registreeritud juriidiliste isikute kaudu.
„Mis on sellise olukorra kaitsepoliitiline mõte ja kas te oleksite nõus kogu Narva-Jõesuu üldse sellest nn piiritsoonist välja arvama?“ küsis Allik ning jätkas: "Aga võib-olla on kogu piiritsooni kontseptsioon üldse mingi nõukogude aegne relikt ja kaitses ehk midagi Esimese maailmasõja ajal, aga mitte paraegu? Ime veel, et Narva-Jõesuu plaaži öösiti üle riisuma ei hakata!"
Ansip vastas, et ta liberaalina ei saagi väga aru taolistest müügipiirangutest ja ma kaldub ka jagama seisukohta, et tegemist võib-olla reliktiga ning tema silmis ei ole välistatud, et taoline relikt kõrvaldada. „Kuid seda otsust tuleb põhjalikult kaaluda, sest teame, et ka kohe teiselpool piiri Venemaa Föderatsioonis alles kitsendati neid kitsendusi,“ märkis peaminister.
Valitsus võttis hiljuti vahetult enne kolmandat lugemist tagasi kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse eelnõu.
2003. aastal, kui Eesti sõlmis Euroopa Liiduga liitumislepingu, siis ta sai omale ka erandi põllumaa ja metsamaa müügi piirangute kehtestamiseks ja see erand rakendati lisaks Eestile ka veel Lätile, Leedule ja ka Tšehhile, Slovakkiale, Poolale ja Ungarile. Nüüd on selle erandi toimeaeg läbi saanud ja see erand tuleb ka Eesti seadustest kõrvaldada. Maaelukomisjonist lisati sellele eelnõule säte, mis puudutab, mitte ainult Euroopa Liidu liikmesriikide, Euroopa majandusruumi riikide elanikke ja ka OECD liikmesriikide elanikke, vaid nendest organisatsioonidest väljapoole jäävate riikide kodanike õigust maad osta ja see parandus ei puudutanud mitte ainult põllumaad ja metsamaad, vaid ta puudutas ka riigikaitselisi aspekte. valitsuse motiiv eelnõud tagasi võtta oligi eelnõu seotud siis nende riigikaitseliste aspektidega, selgitas Ansip.
Monday, October 3, 2011
Allik: Eesti julgeolek sõltub siinsete venelaste lojaalsusest
www.DELFI.ee 03. oktoober 2011 09:18
Ida-Virumaal kandideerinud ja sotside Narva osakonna juhiks valitud Jaak Allik ütles hommikuintervjuus Kuku raadiole, et poliitiliselt on Narva asetatud väljapoole Eesti riiki. Tema hinnangul on venekeelse valijaskonna lojaalsus Eesti riigile ka julgeolekuküsimus.
"Juba pikka aega on Narvas võimul olnud Keskerakond ning Toompeal Reformierakond ning nii näidataksegi probleemide tekkimisel üksteisele pidevalt näpuga, aga kannatavad lihtkodanikud, tavalised narvalased," selgitas Allik.
Alliku sõnul valitseb Ida-Virumaal lootusetus. "Pole kellelegi kaevata
ka," kõneles poliitik. Alliku hinnangul on Eesti senine lõimumispoliitika
tulemuseta jäänud. "Ühtki lõimumist ei saa vägivaldselt läbi viia.
Narvas, kus 97 protsenti inimestest on venekeelsed, tekitab praegu läbiviidav koolireform ainult rohkem võõrandumist ja viha," leidis Allik.
"Lõimumine on siiski kahepoolne protsess - eestlastel ei peaks Ida-Virumaale tööle minnes olema tunne, justkui saadetaks neid asumisele, aga Eesti tervikuna peaks olema rohkem avatud ka kakskeelsetele kaaskodanikele," leidis poliitik.
Alliku hinnangul on venekeelse valijaskonna lojaalsus Eesti riigile ka
julgeolekuküsimus. "See on julgeoleku peamine ja põhiline garantii,"
rõhutas ta. Alliku sõnul peitub puuduliku lõimumispoliitika põhjus
selles, et paljud tipp-poliitikud pole selgeks mõelnud, mida nad
õigupoolest venekeelselt valijaskonnalt ootavad.
"Pole selge, mida neilt oodatakse - kas seda, et nad siit minema läheks või siis lojaalsust Eesti riigile. Hinges pole see murrang paljudel tipp-poliitikutel veel toimunud. Puudu jääb tahtmisest, selgest eesmärgist ning selle nimel tegutsemisest," märkis Allik
Ida-Virumaal kandideerinud ja sotside Narva osakonna juhiks valitud Jaak Allik ütles hommikuintervjuus Kuku raadiole, et poliitiliselt on Narva asetatud väljapoole Eesti riiki. Tema hinnangul on venekeelse valijaskonna lojaalsus Eesti riigile ka julgeolekuküsimus.
"Juba pikka aega on Narvas võimul olnud Keskerakond ning Toompeal Reformierakond ning nii näidataksegi probleemide tekkimisel üksteisele pidevalt näpuga, aga kannatavad lihtkodanikud, tavalised narvalased," selgitas Allik.
Alliku sõnul valitseb Ida-Virumaal lootusetus. "Pole kellelegi kaevata
ka," kõneles poliitik. Alliku hinnangul on Eesti senine lõimumispoliitika
tulemuseta jäänud. "Ühtki lõimumist ei saa vägivaldselt läbi viia.
Narvas, kus 97 protsenti inimestest on venekeelsed, tekitab praegu läbiviidav koolireform ainult rohkem võõrandumist ja viha," leidis Allik.
"Lõimumine on siiski kahepoolne protsess - eestlastel ei peaks Ida-Virumaale tööle minnes olema tunne, justkui saadetaks neid asumisele, aga Eesti tervikuna peaks olema rohkem avatud ka kakskeelsetele kaaskodanikele," leidis poliitik.
Alliku hinnangul on venekeelse valijaskonna lojaalsus Eesti riigile ka
julgeolekuküsimus. "See on julgeoleku peamine ja põhiline garantii,"
rõhutas ta. Alliku sõnul peitub puuduliku lõimumispoliitika põhjus
selles, et paljud tipp-poliitikud pole selgeks mõelnud, mida nad
õigupoolest venekeelselt valijaskonnalt ootavad.
"Pole selge, mida neilt oodatakse - kas seda, et nad siit minema läheks või siis lojaalsust Eesti riigile. Hinges pole see murrang paljudel tipp-poliitikutel veel toimunud. Puudu jääb tahtmisest, selgest eesmärgist ning selle nimel tegutsemisest," märkis Allik
Saturday, October 1, 2011
Jaak Allik sai sotside Narva osakonna uueks juhiks
www.DELFI.ee 02. oktoober 2011
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna Narva osakonna üldkogu valis ühehäälselt osakonna uueks esimeheks
riigikogu liikme Jaak Alliku.
Kevadistel valimistel valiti Jaak Allik neljandat korda tema poliitilise karjääri jooksul riigikokku. Tänavu kandideeris ta esimest korda Ida-Virumaa valimisringkonnas ja tulemus oli igati positiivne, teatas SDE pressiesindaja.
"Tunnen suurt vastutust, mis kaasneb mandaadiga, mille andsid mulle rohkem kui poolteist tuhat Ida-Virumaa inimest," ütles Allik. "Enamus nendest häältest tuli just Narvast ja ma usun, et minu töö riigikogus ja Narva osakonna juhina õigustab narvalaste usaldust," lisas ta.
Peale Alliku valis sotsiaaldemokraatide Narva üldkogu juhatusse veel kuus liiget: Viktor Veevo, Alla Grigorjeva, Tatjana Dolgušina, Irina Klimtsova, Anna Krainik ja Ants Kutti.
"Uus juhatus peab oma tähtsamaks eesmärgiks Narva kohaliku organisatsiooni arendamist ja aktiivset valmistust 2013. aasta kohalikeks valimisteks," märkis Allik. "Viimane aasta on näidanud, et sotside toetus Narvas ja Ida-Virumaal on pidevalt kasvamas, seega peaksime oma siinset tööd samas vaimus jätkama," rääkis Allik.
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna Narva osakonna üldkogu valis ühehäälselt osakonna uueks esimeheks
riigikogu liikme Jaak Alliku.
Kevadistel valimistel valiti Jaak Allik neljandat korda tema poliitilise karjääri jooksul riigikokku. Tänavu kandideeris ta esimest korda Ida-Virumaa valimisringkonnas ja tulemus oli igati positiivne, teatas SDE pressiesindaja.
"Tunnen suurt vastutust, mis kaasneb mandaadiga, mille andsid mulle rohkem kui poolteist tuhat Ida-Virumaa inimest," ütles Allik. "Enamus nendest häältest tuli just Narvast ja ma usun, et minu töö riigikogus ja Narva osakonna juhina õigustab narvalaste usaldust," lisas ta.
Peale Alliku valis sotsiaaldemokraatide Narva üldkogu juhatusse veel kuus liiget: Viktor Veevo, Alla Grigorjeva, Tatjana Dolgušina, Irina Klimtsova, Anna Krainik ja Ants Kutti.
"Uus juhatus peab oma tähtsamaks eesmärgiks Narva kohaliku organisatsiooni arendamist ja aktiivset valmistust 2013. aasta kohalikeks valimisteks," märkis Allik. "Viimane aasta on näidanud, et sotside toetus Narvas ja Ida-Virumaal on pidevalt kasvamas, seega peaksime oma siinset tööd samas vaimus jätkama," rääkis Allik.
Wednesday, September 14, 2011
Allik: Savisaare nimelise tondiga hirmutamine on poliitsüsteemi patiseisu viinud
www.DELFI.ee
13. september 2011
Praeguse jõudude vahekorra juures riigikogus ei huvita seal toimuv mitte kedagi ning Eesti poliitsüsteem on Edgar Savisaare "tondiga" hirmutamise tõttu jooksnud täielikku patti, nentis opositsioonisaadik, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liige Jaak Allik.
Neljandat korda saadikuks valitud Alliku sõnul oli aastatel 1990-1992 koos olnud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu "päris" parlament, kus oli igal inimesel oma arvamus, nende arvamustega arvestati, neid kuulati ja otsiti pidevalt kompromisse, samuti oli täiesti töötav parlament ka aastail 1997-1999, sest siis oli vähemusvalitsus, vahendavad ERR Uudised.
Allik rääkis ETV saates "Vabariigi kodanikud", et siis tuli iga seaduseelnõu puhul partnereid otsida, iga isiksus - nii koalitsiooni kui ka opositsiooni liige - parlamendis oli tähtis ning midagi ei olnud võimalik peale suruda.
"Praegu ei ole seda vaja ja minu meelest siiski üks põhjus /---/ on loomulikult see, et Reformierakond on olnud võimul 13 aastat või 12 aastat järjest, ja on neli aastat veel," sõnas Allik ja lisas, et kui üks jõud on nii võimsalt võimul, siis ta ei vaja tegelikult parlamenti.
"Miks seda lastakse sündida, on ka selge, sest lehvitatakse ühe tondiga, kelle nimi on [Edgar] Savisaar."
13. september 2011
Praeguse jõudude vahekorra juures riigikogus ei huvita seal toimuv mitte kedagi ning Eesti poliitsüsteem on Edgar Savisaare "tondiga" hirmutamise tõttu jooksnud täielikku patti, nentis opositsioonisaadik, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liige Jaak Allik.
Neljandat korda saadikuks valitud Alliku sõnul oli aastatel 1990-1992 koos olnud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu "päris" parlament, kus oli igal inimesel oma arvamus, nende arvamustega arvestati, neid kuulati ja otsiti pidevalt kompromisse, samuti oli täiesti töötav parlament ka aastail 1997-1999, sest siis oli vähemusvalitsus, vahendavad ERR Uudised.
Allik rääkis ETV saates "Vabariigi kodanikud", et siis tuli iga seaduseelnõu puhul partnereid otsida, iga isiksus - nii koalitsiooni kui ka opositsiooni liige - parlamendis oli tähtis ning midagi ei olnud võimalik peale suruda.
"Praegu ei ole seda vaja ja minu meelest siiski üks põhjus /---/ on loomulikult see, et Reformierakond on olnud võimul 13 aastat või 12 aastat järjest, ja on neli aastat veel," sõnas Allik ja lisas, et kui üks jõud on nii võimsalt võimul, siis ta ei vaja tegelikult parlamenti.
"Miks seda lastakse sündida, on ka selge, sest lehvitatakse ühe tondiga, kelle nimi on [Edgar] Savisaar."
Subscribe to:
Posts (Atom)