Paremerakondade juhitud integratsioonipoliitika on jõudnud ummikusse. Agressiivsuse ja jõuga lojaalsust luua polegi võimalik.
Sõna, mis eristab sotsiaaldemokraate Reformierakonnast või mõnest teistest erakonnast, on 'empaatia'. See on kaastunne või teise inimese olukorda asetumine, inimlik või solidaarne mõõde. Sotsid valutavad südant selle üle, et Eestis elab 45 000 last allpool vaesuspiiri, et meil on 108 000 töökohta puudu. See on näitaja, mitte Ansipi 65 000 töötut. Paljud on ju välismaale tööle läinud või Töötukassa tiiva alt lahkunud.
Kui Jüri Pihl oleks edasi erakonda juhtinud, siis ma ei oleks kandideerinud. Sven Mikserit ja Indrek Saart võib selles mõttes uskuda, et nendes on olemas see inimarmastus, vaimsuse armastus ja mingi teine hingamine. Peame väärtustama kultuuri, haridust ja vaimsust. Kogu tänane ideoloogia, et kui majandusel läheb hästi, siis läheb ka kultuuril hästi, ei tööta. Vaimsed väärtused ei ole tänases Eestis prioriteetsed.
Kõige suurem julgeolekuoht ei ole Eestile mitte Vene riik, vaid see, kui siin on inimesi, kes ei tunne ennast Eestis kodus. Me ei ole aga 20 aasta jooksul suutnud positiivselt kasutada tõsiasja, et võiksime olla Venemaa ja Euroopa Liidu sillapea. Paraku oleme aga saanud tupikuks, mis lõpeb Narva sillal. Geopoliitilisest asendist tulenevad eelised oleme ära andnud Soomele ja praegu juba ka Lätile.
Minu tuttavad Narvas ei väida Eesti kõige suuremaks probleemiks mitte tööpuudust, vaid ebaõiglust. Kogu Ida-Virumaasse on suhtutud tihti kui kaugesse ja võõrasse paika, selle all on loomulikult kannatanud ka eestikeelne elankikkond.
Loe lähemalt sotsiaaldemokraatide plaanidest Ida-Virumaal!
No comments:
Post a Comment