Allik praegusest haldusreformist: tulemuseks Eesti, mis meenutab Šveitsi juustu

   

Jaak Allik. (Foto: ERR)

Mirko Ojakivi

                9.03.2016           

Rubriik: Eesti

Sotsiaaldemokraat Jaak Allik ei pea haldusreformi õnnestumist tõenäoliseks ja nimetas seda täielikuks jamaks. Tema sõnul hakkavad ühinemiste ja sundliitmiste käigus ilmnema takistavad tegurid, mille tulemusena ei oleks võimalik isegi kohalike omavalitsuste valimisi läbi viia. Alliku sõnul hakkaks Eesti pärast sellise reformi läbi viimist välja nägema nagu Šveitsi juust.

Kui kõik läheb valitsusliidu praeguste kokkulepete kohaselt, peaks homsel valitsuse istungil saama heakskiidu haldusreformi eelnõu. Pikaaegne poliitik , sotsiaaldemokraat Jaak Allik aga sellele eenõule eriti suuri õnnestumislootusi ei pane, vahendasid ERR-i raadiouudised.
Allik ütles, et praegune statistika ütleb seda, et haldusreformil pole erilist lootust õnnestuda. Samas on teatud poliitikute seltskonnal tekkinud soov ükskõik millisel kujul see reform ära teha.
"Mulle tundub, et haldusreformi vajadus, mida kõik toetavad, ongi selline, et temast räägivad suures osas inimesed, kes tegelikult ei tea, misasi on kohalik omavalitsus, millised on nende funktsioonid, kui erinevad need Eestis on. Astusime Euroopa Liitu, NATO-sse, pidime saama kangesti õnnelikuks ja nüüd on haldusreformiga nii, et kui me selle ära teeme, siis oleme õnnega koos. Tegelikult on see täielik jama. Väga oluline on, milline see haldusreform on, mitte, et teda lihtsalt ära teha," rääkis Allik.
Alliku sõnul pole praegusel kujul reformil erilist sisu ja see tekitab uusi probleeme. Alliku hinnangul on tegemist puhtmehhaanilise lähenemisega, mille läbi viimise mootoriks on mõeldud tema sõnul vallavanemate ja volikogu esimeeste ära ostmine. Nimelt viitas ta nendele makstavale aastapalgale. "Ja ka valdade ära ostmine ühekordse liitumistoetusega. Siin puudub sügav mõte, milleks seda teha," sõnas Allik.
Allik rääkis, et kui eelnõu valitsusest parlamenti jõuab ja praeguse haldusreformi kavaga edasi liigutakse on tulemuseks Eesti, mis meenutab Šveitsi juustu. Ühistel alustel ei ole võimalik enam siis Alliku arvates omavalitsusi finantseerida. "Tuleb välja selline konglomeraat, mille kohta öeldakse, et siga ka ei söö."
Lisaks ei tegele Alliku sõnul valitsus maavalitsuste funktsioonidega ning alahindab sundliitmise ja kunstlikult loodavate omavalitsuste negatiivseid mõjusid.
Alliku sõnul on poliitiline reaalsus selle reformi heakskiitmiseks alla 50 protsendi. "Ei ole võimalik, et on Saare maakond sama suur kui Saare vald ja on Ida-Viru maakond, kus on 10 valda. Siis lihtsalt nende ühinemiste ja sundliitmiste käigus äkki hakkab selguma, et nii palju takistavaid tegureid on, et me oleme lõpuks mingi pudru ees, et me ei saa isegi kohalike omavalitsuste valimisi läbi viia," sõnas Allik.

Savisaar nagu alati

Arvamus

1/1

1/1

Jaak Allik Foto: ELMO RIIG/SAKALA

Jaak Allik: Savisaar hävitab poliitikuid, kes sooviksid temaga koalitsiooni minna või isegi suhelda19

10. september 2015 13:26

Poliitikuid, kes sooviksid Edgar Savisaarega mis tahes koalitsiooni minna või temaga isegi suhelda, jääb üha vähemaks, sest ta hävitab neid ise, kirjutab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna juhatuse liige Jaak Allik.

Edgar Savisaar on taas rivis. Inimlikult on selle üle hea meel, et mees, kelle teened Eesti taasiseseisvumisprotsessis  on suurimad, suutis võita raske haiguse  ning võib jõukohaselt jätkata  oma elutööd. Nagu tema äsjasest intervjuust «Kesknädalale» nähtub, pole tal aga haiguskuude jooksul olnud  jõudu või julgust  mõelda oma poliitilise tegevuse viljadele, mõelda sellest, millest on loomulik mõelda igal meievanusel – milline on minu elu ja tegevuse koondbilanss, kuidas jäävad mind mäletama omaksed, sõbrad-tuttavad ning Savisaare-mastaapi isiksuste puhul muidugi ka erakond, ühiskond, rahvas.
Muidugi ei saa ükski ajaloo (ümber)kirjutaja võtta Savisaarelt tema teeneid aastaist 1988-1991, paraku  pole järgnev veerandsada talle toonud loodetud poliitilist taassündi. Kui see oleks  vaid Savisaare enda rahuldamata ambitsioonide või Keskerakonna paratamatu opositsioonis istumise probleem, siis poleks sellest mõtet eriti rääkidagi.
Paraku on see aga kogu Eesti riigi poliitilise ummiku probleem. Eesti demokraatliku traditsiooni ohtusattumise probleem, sest mida muud tähendab ühe erakonna  juba 16 aastat kestnud vääramatu võim.
Kusjuures seda, et Reformierakonna  noorpoliitikutel pole ei kompetentsi ega ka tahet leida tegelikke lahendusi üha keerukamatele väljakutsetele, mis täna Eesti ees seisavad, tunnistab juba ka Reformierakonna enda vanem ja kogenum osa.  Reformierakonna jätkuvat võimulpüsimist garanteerib aga Andrus Kivirähki tabava iseloomustuse kohaselt nende «auesimees» – Edgar Savisaar.
Ossinovskile Pihli saatus?

Jüri Pihl. Foto: Marianne Loorents/Virumaa Teataja

Oma  intervjuus ennustab Savisaar Jevgeni Ossinovskile Jüri Pihli saatust. Miks ja mida ta sellega tegelikult öelda tahab, selleks tuleb pisut meenutada ajalugu.
See oli vist 1996. aastal kui Savisaar ütles, et ta unistab hetkest, kui saaks panna pärja Koonderakonna hauale. Koonderakond oli 1995. aasta märtsil olnud just see erakond, kes võttis Keskerakonna koalitsiooni  ja andis Savisaarele siseministri portfelli. Järgnes lindiskandaal, mida kindlasti ei lavastanud Koonderakond ja me tegime Keskerakonnale ettepaneku Savisaarest loobuda ja jääda valitsusse edasi.
Loomulikult Edgar sellega kaasa ei läinud, kuid lahkus (mäletab seda veel keegi!) siiski Keskerakonna esimehe kohalt, kuhu kandideerisid Andra Veidemann ja Siiri Oviir. Savisaar toetas Oviiri, võitis aga Veidemann.
Aasta hiljem oli Edgar tagasi ning Andra koos toetajatega parteist läinud. 1999. aasta parlamendivalimiste eel tegi Savisaar maaerakondadele  selgeks, et eelmised valimised suurelt võitnud KMÜst lahtisaamiseks tuleb  erakondadevahelised valmisliidud  keelustada. Nii läkski ja Koonderakond hävis valimistel ning 2002. aastaks ka likvideerus.
2001. aasta presidendivalimistel  oli Siiri Oviir kandidaat, kes omas reaalseid võimalusi võitmiseks. Savisaar toetas  Peeter Kreitzbergi, kel neid võimalusi polnud. Võitis Arnold Rüütel. Tänaseks on ka Oviir Keskerakonnast lahkunud ning seda jõudis teha ka  Kreitzberg.
2006. aasta presidendivalimiste eel sündis niinimetatud KeRa – Keskerakonna ja Rahvaliidu poliitilise koostöö kokkulepe, kuhu Savisaare kategoorilisel nõudmisel kirjutati sisse, et istuv president  on kahe erakonna kokkuleppe garantiiks. Sellest lausest saigi kirstunael Rüütli presidendina jätkamises.
Savisaar arvestas tegelikult sellega, et ei Rüütel ega Ilves saa kontserdisaalis hääli kokku. Ilves siiski napilt sai ning KeRast sai alguse Rahvaliidu allakäik.
Savisaare huvid koalitsioonipartneritega
Pärast 2009. aasta kohalikke valimisi tegi Tallinna volikogus absoluutse enamuse saavutanud Keskerakond sotsidele, keda juhtis Jüri Pihl, ettepaneku tulla koalitsiooni, see tähendas asuda koos linna valitsema.

Sven Mikser. Foto: Jaanus Lensment

Pihl arvas toona nagu Miksergi 2014. ja 2015. aastal valitsusse minnes igati loogiliselt, et parem on olla koalitsioonis kui opositsioonis ning võttis selle pakkumise vastu. Ta ei arvestanud vaid seda, et  läbi aegade on Edgar Savisaare esmaseks taktikaliseks huviks olnud hävitada just need erakonnad ja ka isikud omaenda erakonnas, kellega on suurem vaadete ja seega ka valijaskonna kokkulangevus, seega  jõud, kellega oleks strateegiline huvi just koostööd teha. Koonderakond, Rahvaliit, seejärel  ning  täna siis sotsid. Kõik vahendid on selleks lubatud.
Koostöö asemel hakati Tallinna koalitsioonis sotse alandama ja saadigi lõpuks lahti Pihlist – inimesest, kes mingil ajal soovis siiralt Keskerakonnaga koostööd teha. Ja just selles muutumatus mõttemallis ongi Savisaare hädade põhjus – üks taktikaline võit järgneb teisele – kokkuvõttes on tegemist aga strateegilise fiaskoga. Poliitikuid, kes sooviksid Savisaarega mis tahes koalitsiooni minna või temaga isegi suhelda, jääb üha vähemaks, sest ta hävitab neid ise.
Savisaar tahaks muidugi Eesti poliitilise maastiku jagada ära Kesk- ja Reformierakonna vahel, sest neil  pole mingitki programmilist ega ka valijaskonna kattuvust. Samal ajal on raske uskuda naiivsust, et ta võiks loota  Keskerakonnale 51-protsendilist valimisvõitu, tehes aga kõik selleks, et väiksemgi erakond, kes parlamenti pääseb, näeks oma liitlast pigem Reformierakonnas. Või on lootused tõesti  praegu rajatud EKRE-le?
«Mida halvem, seda parem»
Samas peaks Savisaar teadma ka seda, et isegi Reformierakonna «mõistlikum osa» talle peaministri tooli ei anna ja seega võib korduda aasta 2004, kui enamik Reformierakonnaga koos valitsuses olnud ja oma esimehest vähem küünilisi ministreid lahkus Keskerakonnast.
Tegelikult tundub mulle, et Savisaar ei taha täna valitsusse minna ei sotside  ega ka Reformierakonnaga. Ta arvab, et «mida halvem, seda parem». Mida see aga tegelikult tähendab ka Keskerakonnale, pole ta nagu tavaliselt, strateegiliselt läbi mõelnud. Ka haiguskuude jooksul mitte, sest uus taktika näib olevat vana ja  kõigile tuntud.

Edgar Savisaar. Foto: Sander Ilvest

Mida peaksid teised  poliitilised jõud sellises olukorras tegema? Muidugi on võti Keskerakonna «mõistlikuma osa» käes, kuid nende tavapärane grupiviisiline lahkumine teistesse erakondadesse ei tooks samuti ju kaasa strateegilist lahendust.
Mulle tundub, et Savisaare vastu taktikaliste sammudega ei saagi. Ainsaks Eesti riigi poliitilisele tulevikule suunatud strateegiliseks lahenduseks oleks IRLi ja sotsiaaldemokraatide ühine keeldumine koostööst tänase  Reformierakonnaga, mis oleks ka nende parteide  endi  tuleviku seisukohast parim.
Sellisel juhul langeksid maskid ja selguks, kes on see «mõistlikum osa» Reformierakonnast, kes Savisaare sõnul Taavi Rõivase selja taga temaga kohtumisel käib. Ja jõudu nii sündivale valitsusele, sest ega Eesti seepärast valitsemata jää. Lihtsalt järgmistel valimistel oleks inimestel siis võimalik valida millegi reaalse, mitte poliittehnoloogide poolt neis tekitatud hirmude vahel.
Arvan, et ühel või teisel põhjusel, enne 2019. aasta valimisi nii juhtubki, küsimus on vaid, kelle initsiatiivil.

Teater usub Keskerakonna uuestisündi

8. veebruar 2015 Postimees

Arvustus
«Savisaar»
Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, dramaturg Eero Epner.
Heliloojad Vaiko Eplik ja Jakob Juhkam.
Laval Marika Vaarik, Rea Lest, Helena Pruuli, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Simeoni Sundja, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja Jarmo Reha, külalistena Liina Vahtrik (Von Krahli teater) ja Raivo E. Tamm ning noorte segakoor Vox Populi (dirigent Janne Fridolin).
Esietendus 6. veebruaril Tallinnas Nordea kontserdimajas.
-----------------------
Mida kaugemale «Ühtse Eesti suurkogust» (7. mail 2010 Saku suurhallis – toim), seda sagedamini on teatrile NO99 hakatud ette heitma, et «lavastuse pilav toime raiskas ühiskondlikke pingeid, mis oleksid pidanud saama lahenduse ja väljenduse just nimelt reaalse poliitilise rahulolematuse ja võimusuhete muutusena» (Meelis Oidsalu).
Jah, tol õhtul oleks võinud Allar Jõksi või Indrek Tarandi partei reaalselt sündida, selle asemel aitas suurlavastus aga tahtmatult kaasa «kartellierakondade» võimu kinnistumisele. Aga teisalt – kui respublikaanide ja roheliste fiasko järel oleks teater aidanud poliitorbiidile lennutada veel ühe võimuahne petturite kamba, mida oleks see tähendanud niigi lapsekingadest Eesti demokraatiale?
Eks varsti näis, kas lasub suurkogu vari ka tänastel «värsketel» parlamentipürgijatel. Teatri paljastatud meetodid – manipuleerimine finants- ja poliitikaasjades väheteadlikumate valijate õiglustundega – on ju samaks jäänud.
Kuid NO ei saa mitte vaiki olla. Ning võttis seekordsete valimiste eel valminud hoiatuslavastuse sihtmärgiks Edgar Savisaare ja sellega ühes siis ka Keskerakonna mineviku, oleviku ja tuleviku.
Täpne valik
Objekti valik tekitas esialgu õlakehituse – kas pole hiljaks jäädud ning on hakatud kahurist poolsurnud kärbest tulistama? On ju nii Sotsiaaldemokraatliku Erakonna, Isamaa ja Res Publica Liidu kui ka Vabaerakonna juhid kinnitanud, et peamiseks ohuks Eesti tulevikule on Reformierakonna võimule jäämine ning Savisaarel pärast neid valimisi enam rolli riigitaseme poliitikas pole. Vaid Taavi Rõivas jätkab endise visadusega tohutu Savisaare-kolli seinale maalimist.
Just sellest lähtudes saab aga selgeks, et teatri valik on ka seekord täpne. Savisaar on praegu Reformierakonna võimulpüsimise viimane garant. Lahkub tema, peavad ka reformarid oma asjad sadades kabinettides kokku pakkima, selles ei kahtle vist küll ükski poliitikavaatleja.
Ning siit ka lavastuse paatos – kõik maised ja taevased jõud, jumalad ja fuuriad, sõbrad ja vaenlased, koorid ja muusika on pandud anuma vaid ühte –, mine ometi ära ja anna vabaks mitte ainult Kadri ja Jüri, vaid tegelikult kogu Eesti poliitikaelu. Pealisülesanne on seega õigesti valitud ja see kindlustavat teatavasti vähemalt poole kunstilisest kordaminekust.
Teise poole pidavat Konstantin Stanislavski sõnade kohaselt andma õige osatäitjate valik. Ja ka siin on toredaid saavutusi.
Kuldses toogas Marika Vaarik näikse oma kangelasest rohkemgi teadvat kui lavastajad. Ta ei parodeeri, vaid pigem tunneb kaasa – vähemalt neis kohtades, kus libretistid talle otseselt nuga pihku ei suru. Igatahes läheb see leedi ja lord Macbethi võimas süntees kindlalt Eesti teatrilukku.
Esile tõstan ka Gert Raudsepa, kes nõuniku rollis on samuti suutnud jõuda selle vastiku kuju vastuoluliste psühholoogiliste tagamaade avamiseni. Vaimukas on uisulembelisele peakangelasele tumedat tulevikku manava Fuuria rulluiskudel liuglemine Rasmus Kaljujärve elegantses soorituses. Liina Vahtriku heale vokaalile (fraseerimisega on siiski probleeme) lisandub ka paras ports õiglast näitlejasarkasmi Vilja suhtes. Suurepärased on Raivo E. Tamm Mardi ja Linnarina ning Jarmo Reha Jürina.
Kaelamurdev katse
Meeldejäävalt vaimukas on Kristin Pukka loodud tantsuline liikumine, mida võinuks rohkemgi olla. Kindlasti on suure ja kuuldavalt/nähtavalt eduka töö teinud dirigent Janne Fridolin Neitsite koori kujundamisel lavastuse tegelikult teiseks peaosaliseks.
Tõrvatilgaks meepotis on loo žanriline ebamäärasus. Ette on võetud kaelamurdev katse sulatada kokku antiiktragöödia ja n-ö prügikasti-stiilis poliitsatiir. Nii tekitatud «siga ja kägu» aga kriginata ei haaku ning lavastustervik nagu muusikagi jääb eklektiliseks. Kreekalik-shakespeare’lik pool on üsna võimas ja hästi paigas, kuid küllap tekitas see loojais põhjendatud kartust, et nii võib vaatemäng jääda liiga paatoslik-staatiliseks. Sellele pealevalatud päevakajaline soust on kohati vägagi vaimukas.
Savisaare ja Mardi võitluslikku duetti Vabaduse Isa tiitli eest hakatakse kindlasti ette kandma ka lavastusest lahus. Linnari ja Joeli kvartett Andruse ja Taaviga peegeldab nüansitäpselt Reformierakonna ja Keskerakonna lahutamatust. Jüri «märg» unenägu Kajast võib omada prognostilist tähendustki. Hea maitse piiril on minu jaoks naaberriigi takuhabemetega saadikute ja nende karupeaga kuninga liin.
Päris poliitilis-psühholoogiliselt mööda on aga pandud lavastuse naispeategelase Kadri kuju loomisel, ja etteheited ei kuulu siin mitte niivõrd Helena Pruulile. Näha Kadri motiivina meeletut võimuiha ning rääkida tema puhul 20 aastast «raisatud elust» näitab tegijate (eelkõige vist siis Eero Epneri) pealiskaudsust Keskerakonna sisekliima ja kaudselt ka Savisaare fenomeni mõistmisel. Sellise lahenduse sisulise katte puudumist tõestab seegi, et Kadriga pole lõpuks suudetud peale hakata muud targemat, kui lasta tal poolalasti olematusse hüpelda.
Imeline lõpp
Lavastuse üheks läbivaks liiniks on Savisaare võitlus reeturitega. Etenduse algul kuuleme Kuningalt, et «ei saa sind reeta vaenlane, vaid ainult sõber» ning hiljem uhkeldab peategelane sellega, et omab reeturite kataloogi.
Savisaare juurest on tõepoolest lahkunud kuus lainet lähimaid võitluskaaslasi (Marjust Viljani). Tagakiusamismaania põhjustab usaldamatust ja viib reetmiseni, reetmine omakorda süvendab tagakiusamismaaniat. Kus on siin muna ja kus kana, see vajaks ilmselt sügavamat kunstilis-kliinilist analüüsi.
Kadri ja Jüri teavad, et nad on seitsmes laine, mis pidavat platsi puhtaks lööma, nii et pole põhjust neid mõnitada või neile kaasa tunda selle eest, kus ja kuidas nad täna seisavad.
Mis saaks Eesti poliitikast ilma Keskerakonnata, seda ei oska ennustada ükski analüütik. Ojasoo-Semper-Epner paistavad uskuvat, et parem ei saaks ning seetõttu on nad oma lavastusele loonud imelise lõpu – kandlekujulise kommikarbiga tüdrukutirtsust Kadri laulu näol, kes «üle maa ja vee / musta sinise / oru vargamäe / valget purje näeb».
See, mida ta näeb, on «väike savist saar»! Minu võtan seda usuna Keskerakonna uuestisünni võimalusse, mida ma koos lavastuse autoritega kindlasti jagan.

Kultuur»Arvustused

„Onu Vanja” – nii nagu peab?

Igor Lõssovi töös on raske näha lavastaja soovi öelda klassikateose abil midagi omapoolset ka praegusele vaatajale.

Sirp  7.11.2014

Tallinna Vene teatri uus peanäitejuht Igor Lõssov (sündinud 1956) ei ole Moskva teatriringkondades just väga tuntud nimi. Intervjuus Sirbile on ta väitnud, et praegu ei saavat Moskvas lavastada „Onu Vanjat” nii puhtalt ja hästi kui Tallinnas, sest Moskvas ei pakkuvat see sellisel kujul kellelegi huvi, seal oodatakse lavastajalt epateerimist ja skandaale. Rõhutades, et talle ei meeldi, kuidas Moskvas lavastatakse praegu Tšehhovit ja Dostojevskit, pidas ta vajalikuks öelda, et Moskva kunstielu viimase kümnendi sündmustele vaatab ta tagasi kurvastusega.

Moskva teatrielu viimase kümnendiga on eesti vaataja põhiliselt kursis tänu igasügisesele festivalile „Kuldne mask Eestis”. Oleme siin näinud paljude tänapäeva Venemaal tegutsevate ja rahvusvaheliselt tunnustatud režissööride klassikatöötlusi, nende hulgas ka Lev Dodini, Jevgeni Martšelli, Eimuntas Nekrošiuse, Rimas Tuminase Tšehhovi- ning Temur Tšheidze ja Sergei Ženovatši Dostojevski-lavastusi, millele Lõssov oma põhimõtted seega vastandab. Paratamatult jookseb teadvuses ka võrdlus viimaste Tšehhovi lavastustega meie teatrites (Elmo Nüganeni tööd ja just viimased kolm „Onu Vanjat”: Katri Kaasik-Aaslavilt, Kaarin Raidilt ja Lembit Petersonilt). Meenub ka meie Vene teatri huvitav klassikarida: Juri Jerjomini „Idioot” ja „Häda mõistuse pärast”, Mihhail Tšumatšenko „Onu unenägu”, Artjom Nassõbulini „Kajakas”, Sergei Fedotovi „Mängurid” ja Natalja Lapina „Mets”.

Tuleb tunnistada, et Igor Lõssov on olnud oma vastandumises aus. Tõepoolest seisavad kõik eelnimetatud tööd, vaatamata kunstilise õnnestumise määrale, nagu ühel pool ja Lõssovi värske lavastus teisel pool „barjääri”. Selleks barjääriks on minu arvates lavastaja kui interpreedi lähenemine kirjandusteosele. Lõssovi töös on raske näha lavastaja soovi öelda klassikateose abil midagi omapoolset ka praegusele vaatajale. „Onu Vanja” kavalehelt loeme: „Teatri olemus peab minu arvates olema kunstiline. Aga on olemas ka teatrid, mille olemuseks on aktuaalsus. Minu jaoks on see publitsistika või epataaž, millel pole kunstiga mingit pistmist”.

Paraku ei sündinud Tšehhov ega Dostojevski klassikutena, vaid kirjutasid just omas ajas teravaid ja aktuaalseid tekste. Seepärast jääb mulle selline vastandamine arusaamatuks, nagu jääb segaseks ka kavalehel Lõssovi esitatud „mängulise teatri” ja „psühholoogilise teatri” eristamine, kus on muu hulgas öeldud ka seda, et „mänguline teater on orienteeritud inimmõtte uusimatele saavutustele”.

Lõssov ise peab oma tööd ilmselt „mängulise teatri” etaloniks, aga just mängulisusest (erinevalt eespool loetletud lavastajate töödest) jääbki Lõssovi lavastuses kõige rohkem puudu. Näitlejad esitavad autori teksti üsnagi staatilistes misanstseenides ja isegi nimitegelane tõuseb oma lamamistoolist alles lavastuse 35. minutil. Üksikutel hetkedel, kui selline staatika ootamatult murtakse ning tõepoolest mängima hakatakse – olgu või Voinitski (Aleksandr Ivaškevitš) kirglik armastuse ja armukadeduse stseen näidendi II vaatusest või ka IV vaatuse Jelena (Larissa Savankova) ja Astrovi (Oleg Rogatšov) jumalagajätt, haarab laval toimuv ka kaasa.

Uus juht on oma lavastuses rakendanud Vene teatri kullafondi. Kindlasti on näitlejail olnud huvitav töötada oma unistuste rolliga ning ka vaatajail tore oma kauaseid lemmikuid neis näha, kuid seejuures on ilmne, et näitlejaid sügavamalt tundmata on lavastaja rahuldunud nende „tuntud hea tasemega”, sest nad kõik on näidanud ning oleksid ka „Onu Vanjas” kindlasti olnud võimelised leidma huvitavamaid lahendusi. Kõige vähem käib see etteheide ehk Leonid Ševtsovi (professor Serebrjakov) kohta, kelle tagasipöördumisest teatrilavale on järjekordselt suur rõõm.

Pole uudis, et lavastaja antud huvitava ülesandeta kalduvad ka parimad näitlejad tihti laval kannatamisse ning seekord upuvad just Larissa Savankova ja Aleksandr Ivaškevitš tihti pisaratesse, mis aga teadupoolest pole kõige otstarbekam tee vaatajas elamuse esilekutsumiseks. (Samade näitlejate tegelikest võimetest annab tunnistust kas või praegugi mängukavas Aleksandr Volodini „Viis õhtut”, kus pisarad voolavad just vaatajate palgel.) Ivaškevitšile võib komplimendina öelda, et olles küll näidendi Voinitskist viis aastat vanem, on ta suutnud suurepäraselt säilitada oma füüsilise nooruslikkuse, mis aga saalist vaadates viib seekord kogu tegelaskonna vanuselise, aga seetõttu ka suhtestruktuuri üsnagi suurde ja arusaamist segavasse nihkesse, sest lavastaja pole seda kasutanud kontseptuaalselt. Praegu pakutud n-ö traditsioonilises lahenduses oleks ehk võinud kaaluda Voinitski ja Astrovi osatäitjate omavahel vahetamist.

Segadust külvavad ka kujundus ja kostüümid (Izabella Kozinskaja), mille kakaobeež värvigamma on küll ilus, kuid raske on uskuda aristokraatliku aiapeo ülikonda rõivastatud onu Vanjat kaebamas päevast päeva tehtava raske maatöö üle ning uskuda, et tegevus kaunite antiiksammaste vahel leiab aset Venemaa kolkamõisas. Natalja Dõmtšenko on kindlasti sobiv valik Sonja rolli, kuid kahjuks on lavastaja kasutanud tema tunnete paletist peamiselt vaid karmust ja naiivsust, mistõttu on roll jäänud liialt verevaeseks. Seevastu teatri oivalised vanadaamid Liidia Golovataja (Maria Vassiljevna) ja Jelena Jakovleva (lapsehoidja Marina) mängivad oma napi tekstiga rolli väärikalt oluliseks.

Lõpuks: ennast Anatoli Vassiljevi õpilasena tutvustav lavastaja peaks eriti tundlik olema sõna vaatesaali jõudmise suhtes. Vene teatri parteri akustika on katastroofiline, aga katastroofiliselt lohakaks on aastate pikku läinud ka enamiku selle teatri näitlejate diktsioon. Ning jällegi, see etteheide ei puuduta just trupi vanemaid liikmeid.

„Onu Vanja” läheb täismajale. On selge, et siinne vene publik on ammu janunenud „traditsioonilise” kooliklassika järele ning paradoksaalselt tundub, et just selline lavastus oleks praegu ka Venemaa uuemas kultuuripoliitikas igati soositud. Kahtlen aga, et sellise suuna kunstitempli põhiliiniks valimine osutuks nüüdisaegses laiemas teatriruumis jätkusuutlikuks.

Valijad annavad vastuse

25. november 2014  Põhjarannik

Valijate arv Ida-Virumaal on nelja aastaga vähenenud kolme ja poole tuhande inimese võrra (2007.-2011. aastal oli vähenemine 900 inimest).

See ähvardab meilt Tallinna suunas minema viia ühe riigikogu mandaadi ja on Erik Gamzejevi õigustatud hinnangu kohaselt objektiivne mõõdik valitsuse regionaalpoliitika (ja eriti Ida-Viru poliitika) läbikukkumisele.

Enne eelmisi riigikogu valimisi võeti tollase siseministri Marko Pomerantsi (IRL) eestvedamisel suure käraga vastu dokument “Ida-Virumaa tegevuskava 2010.-2014. a”. Kuna plaani koostamisel oli aktiivne osa kohalikel omavalitsejatel, sai paber päris hea.

Selle rakenduskava koosnes 53st üsna konkreetsest lubadusest ja abinõust. Ainus häda oli, et ühelgi neist polnud rahanumbrit taga. Kaks aastat järjest küsisin riigieelarve vastuvõtmisel parlamendis nii peaminister Ansipilt kui rahandusminister Ligilt, kus on siis finantsid selle plaani täitmiseks, ja sain vastuseks, et küllap need peituvad ministeeriumide eelarvetes. Seal nad peitusid, kõrvuti ja võrdväärselt ka kõikjal mujal plaanitud tegevuste või tegemata jätmistega.

Kindlasti on Ida-Virus nende nelja aastaga nii Euroopa Liidu, riigi, omavalitsuste kui erakapitali jõul mõndagi tehtud. Kerkinud on uus energiaplokk ja käiku läinud õlitehas Auveres, rõõmu teevad Kiviõli seikluspark ja Narva promenaad, valmimas on Vaivara põhikool ning ehitamisel Jõhvi riigigümnaasium, Narva-Jõesuus avas uksed ja veerajad uus Nooruse spaa. Samasuguste ja suuremategi edusammude üle võivad rõõmustada ka paljud teised Eestimaa paigad.

Puudu on aga jäänud teadlik, eesmärgipärane “läbimurre” Ida-Viru suunal, kus mitte ainult rahvastiku vähenemine, vaid ka paljud muret tekitavad sotsiaalsed indikaatorid pole nelja aastaga kindlasti mitte paranenud (loe: Eesti keskmistele vähemasti lähenenudki).

Praegu on siseminister Pevkuri (Reformierakond) juhtimisel valmimas uus Ida-Viru tegevuskava. Kui ka see ei saa erirahastust, siis on ta väärtus vaid selle paberi hind, millele ta kirjutatakse.

Peab arvestama, et praegu on Ida-Virumaa tulevik hoopiski süngem kui neli aastat tagasi. Siis me lootsime viisavabadusele Venemaaga ja rääksime uue Narva silla ehitamisest. On paratamatu, et oluline osa Ida-Virumaa arengupotentsiaalist peitub tema piiriäärses asupaigas.

Suhete oluline halvenemine Venemaaga pole sõltunud meist, kuigi idavirulase silmis on Soome valitsuse vähemalt sõnadeski mõõdukam idapoliitika muidugi oluliselt arukam meie valitsuse omast. Ent seda enam vajab regioon just praegu mitte ainult sõnalist, vaid tegudesse valatud tähelepanu. Seda nii humaansetel kui nii sise- ja välisjulgeolekulistel kaalutlustel.

Kiiret väljaarendamist vajaks Euroopa Liidu − Venemaa kompetentsikeskus Narva kolledži juures, jõuliselt tuleks lõpetada vaidlus sisekaitsekadeemia ümberbaseerumise üle Ida-Virusse. Jõhvi-Narva maanteelõik ootab sirguajamist.

Konkreetsete arvutustega peaks näitama, et keskkonnatasude mõneprotsendiline kasv ei tähenda tuhandetele töökaotamise ohtu, ning andma riigi garantii põlevkivitootmise läbimõeldud jätkusuutlikkusele. Selge sõna ja teoga tuleks võtta narvalastelt hirm kvaliteetse venekeelse hariduse kängumise pärast nende kodulinnas ning mõista, et ka Narva eestlaste vastupidine hirm vajab lahendust.

Riigi tõsiseks mureks peab saama õpetajatele, arstidele, juristidele ja teistele spetsialistidele motivatsioonipaketi loomine Ida-Virusse tööle asumiseks. Ja rääkides tõemeeli alampalga tõusust nelja aastaga 800 euroni (kui me seda ei saavuta, siis jookseb mitte ainult Ida-Viru, vaid kogu Eesti üha kiirenevalt rahvast tühjaks), vajame me riigipoolset reindustrialiseerimise (see tähendab tööstuse taasloomise) abinõude kava, sest vaba turg, mille piirid on riigiülesed, Eestit selles osas ei aita. Ning kus siis veel rääkida tööstuse taasloomisest, kui mitte Ida-Virus.

Reformierakonna ja IRLi kolmeaastase koosvalitsemise viljad on selgelt näha. Sotside vähem kui aasta tagune kokkuheitmine Reformierakonnaga regionaalpoliitikas ei saagi murrangut tuua (reformarite eestvõttel kaotati ju regionaalministri ametki!).

Olles üle paarikümne aasta näinud Eesti poliitikat ja tipp-poliitikuid üsna lähedalt, olen jõudnud kindlale veendumusele, et Ida-Virumaa ja idavirulaste elus saaksid käegakatsutavad muutused toimuda vaid juhul, kui valijad laseksid sotsidel ja Keskerakonnal seljad kokku panna ning vastutust jagama hakata.

Mis saab sisekaitseakadeemiast?

 

Põhjarannik15. oktoober 2014

Riigikogu ei võtnud neljapäeval vastu IRLi esitatud riigikogu otsust, mis tegi valitsusele ettepaneku määrata sisekaitseakadeemia (SKA) asukohaks Ida-Virumaa ning rajada sinna uus õppehoone.
Paradoksaalselt ei toetanud eelnõu reformierakondlased, vaatamata sellele, et 2011. aasta riigikogu valimiste eel pani just Reformierakond esimesena oma valimisprogrammi kirja sellise lause: “Parandame korrakaitsjate väljaõpet ja alustame uue sisekaitseakadeemia rajamist Ida-Virumaale.” Koalitsioonilepingus IRLiga sai sõnadest “alustame rajamist” hoopis “kaalume rajamist”.
2011. aasta valitsuskoalitsiooni sai siseministri koha, kelle otsealluvuses akadeemia tegutseb, IRL. Paraku hakkas kaalumine venima ning opositsioonisaadikute korduvatele arupärimistele riigikogus vastas siseminister Vaher alati ebamääraselt.
Samal ajal avaldasid temale alluva SKA töötajad ajakirjanduses artikleid, kus sellist ideed teravalt kritiseeriti. Argumente oli kõikvõimalikke, alates sellest, et ei leidu noori, kes Ida-Virumaal õppima sooviksid minna, kuni selleni, et Narvas asuva akadeemia võtab mõne aastaga Moskva üle. Selgelt paistis aga argumentatsioonist läbi see, et osa praegustest õppejõududest, kellest mitmedki on ka siseministeeriumi ametnikud, ei pea võimalikuks Ida-Virumaal asuvas kõrgkoolis oma tööd jätkata.
Üks osa kaalumisest oli muide ka Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi 2012. aasta detsembris tehtud avalik päring, et leida Ida-Virumaal SKA-le alternatiivseid asukohti. Valminud analüüs on siseministeeriumile ammu üle antud, kuid valitsus salastas selle viieks aastaks. Seega ei saa avalikkus veel mitme aasta jooksul teada, milliseid asukohti SKA-le pakuti ja kui palju oleks ehitamine maksma läinud. Seega on ka praegu kõik avaldused võimaliku ehitusmaksumuse kohta (saalis kõlasid summad 40-80 miljonini) vähemalt avalikkuse silmis suvaotsustused.
Praeguseks on selge, et tegemist on olnud Ida-Virumaa valijate lihtlabase ja juba neljandat aastat kestva petmisega.
Nüüd on valitsuskoalitsioon muutunud ning sotsiaaldemokraatide ettepanekul sai küsimus SKA asukoha kohta taas koalitsioonileppesse kirjutatud. IRL on jäänud opositsiooni, valimised lähenevad ning just see ongi ilmselt põhjus, miks IRL esitas riigikogu menetlusse täna arutatava otsuseprojekti.
Sotsiaaldemokraatide seisukoht on selles küsimuses olnud alati selge ning seda on korduvalt väljendanud ka nii justiitsminister Anvelt kui haridusminister Ossinovski. Lähtudes nii regionaal- kui julgeolekupoliitilistest kaalutlustest, oleks vajalik SKA paiknemine Ida-Virumaal. Julgeolekupoliitiliselt on asi vist niigi selge ja jutud sellega tekkivast ohust on pigem omakasupüüdlik demagoogia.
Kultuurikomisjonile esitatud väljavõttes tollest salastatud analüüsist on selge sõnaga öeldud, et akadeemia paiknemine Ida-Virus tooks piirkonda kuni 200 uut töökohta, mille arvel tekkiv netotulu töötajatele (ca 1,33 miljonit eurot aastas) oleks suures osas suunatud kohalike teenuste tarbimisele. See tähendaks ka kuni 300 000 eurot tulumaksu lisa kohalikele omavalitsustele, kuni 90 000 eurot piirkonna hotellidele ning 560 000 eurot aastas kadettide tarbitavatele kaupadele ja teenustele.
Siseministri poolt alternatiivina pakutaval niinimetatud praktikabaasi loomisel Narva, mis seisneks sõltuvalt kuust 20-90 majutuskoha pidamises Narva kolledži ja Narva kutseõppekeskusega ühises ühiselamus, muidugi võrreldavat efekti ei oleks, kuid see oleks kindlasti esimene samm õigel teel. Me ootame selle plaani konkretiseerimist, õigusaktides sõnastamist ning sellekohast kokkulepet siseministeeriumi ja haridusministeeriumi vahel.
SKA tuleviku tegelikuks määramiseks pole primaarne see, kus hakata betooni valama, kas Tallinnas või Narvas. Praegu on kool teatavasti neljas kohas Eestis laiali ning vaid selle kooli asukoha määramine Tallinna asemel Ida-Virumaale, nagu soovis oma eelnõuga IRL, sisulisi probleeme ei lahendaks. SKA on selles mõttes unikaalne õppeasutus, et seal antakse korraga nii kutseõpet, rakenduskõrgharidust kui magistriõpet. Sisuliselt püütakse akadeemiast välja arendada veel üht avalik-õiguslikku kõrgkooli, mis aga pole ülejäänud haridussüsteemiga seotud ka tema lõpetajate edasiõppimisvõimaluste mõttes.
Paraku kõik need kolm aastat, kui nii siseministri kui haridusministri portfellid olid IRLi käes, vähimaidki samme kooli tulevikuga seotud sisuliste probleemide lahendamisel ei astutud. Võimalik oleks akadeemia väljaarendamine Ida-Virumaal etapiviisiliselt ning kahjustamata Väike-Maarja ja Paikuse valla regionaalpoliitilisi huve. Seal paiknevad päästekool ja politseikool, mis annavad üheaastast kutseõpet, võiksid nähtavas tulevikus rahulikult oma kohtadele jääda. Sisejulgeolekualase magistriõppe saaks ehk ühendada mõne Tallinna kõrgkooliga.
Mis puutub õppejõududesse, siis arvan, et suurem osa patriootiliselt meelestatud õppejõududest jätkab juhul, kui õpet saab korraldada tsükliõppena ja neile on loodud rahuldavad elamistingimused, kindlasti vähemalt esialgu oma tööd ka Ida-Virumaal. Olen kindel, et teatavas osas saab rakendada ka juba praegu Ida-Virus töötavaid praktikuid, võimalus õppetööga lisa teenida motiveeriks aga tulevikus heade spetsialistide tööle asumist Ida-Virumaa asjakohastesse struktuuridesse.
Iga vähegi asja tundev inimene saab muidugi aru, et kui riigikogu oleks pöördumise valitsuse poole isegi vastu võtnud, siis SKA reaalne ehitamine sellest poleks sõltunud, sest kui peaministri erakond, kuhu kuuluvad ka rahandusminister ja siseminister, on akadeemia Ida-Virumaale viimise vastu, siis seda sinna ka ei viida.
Sisuliselt tuleb lõpuks ikkagi langetada vastutustundeline poliitiline otsus ning lahenduse sellele olukorrale, kus kolm erakonda toetavad kõnealust ideed ja üks on vastu, peavad andma lähenevad riigikogu valimised.

Suhtumisest vähemustesse ja kõikidesse teistesse

Põhjarannik 18.oktoober

Niinimetatud kooseluseaduse (täpsem oleks rääkida tsiviilpartnerlusest) arutelu parlamendis tõstis avalikkuse terava tähelepanu alla suhtumise vähemustesse.
Kooseluseadus sai algatatud tänu õiguskantsleri nõudmisele viia perekonnaõigus Eestis vastavusse rahvusvaheliste konventsioonidega, millele me oleme alla kirjutanud. Need aktid loevad perekonnaks ka vabaabielus elavaid inimesi ja nõuavad sellistes perekondades kasvavate laste kaitsmist.
Perekonda käsitletakse Euroopa õiguses ja ka Euroopa inimõiguste kohtu otsustes sooneutraalsena. See tähendab, et antakse kaitse ka samasooliste juriidiliselt vormistatud partnerlusele. Sellised seadused on ühel või teisel kujul vastu võtnud enamik Euroopa riike, sealhulgas ka sügavalt katoliiklikud Hispaania, Itaalia ja Portugal.
Eestis pole samasooliste inimeste kooselu küsimus üldse eriti aktuaalne, küll on seda aga vabaabielu küsimus. Rahvaloenduse andmeil luges ennast vabaabielus olevaiks 170 000 inimest, nende hulgas ka umbes 200 samasoolist paari.
Seadus koos veel vastuvõttu ootavate rakendusaktidega annaks alates 2016. aastast vabaabielus olevatele inimestele ja nende lastele lihtsama võimaluse mitmesuguste õiguste teostamiseks (ühise tuludeklaratsiooni esitamine, pärandamine, hooldusõigus ja ülalpidamiskohutus jne).
Ta annab sellise võimaluse ka samasoolistele paaridele. Sõltumata riigis maksvatest seadustest, on kõigil aegadel ja kõikide rahvaste hulgas homoseksuaale olnud ikka umbes viis protsenti. On moraali ja kultuuri küsimus, kas me suudame sellistesse inimestesse suhtuda nii, et nad ei peaks oma elu ja olemasolu häbenema.
Uurimused näitavad, et nende noorukite hulgas, kes tunnevad seksuaalset tõmmet omasooliste poole, esineb enesetappe kaks korda rohkem kui selles vanusegrupis üldiselt. Need lapsed on sündinud tavaliste emade ja isade lastena. Küsigem endalt, kuidas me käituksime siis, kui puutuksime sellise juhtumiga kokku oma laste- või lastelaste puhul või oma sõprade seas.
Jutt käib sellistele inimestele psühholoogilise ja juriidilise toe andmisest. Vastuvõetud seadus ei luba Eestis geiabielusid ega ka lapsendamist samasooliste paaride poolt (välja arvatud juhtumid, kui tegu on ühe elukaaslase lapsega ja sellele on loa andnud lapse bioloogiline ema või isa).
Me peaksime end harjutama teadusliku tõsiasjaga, et teistsugune seksuaalne orientatsioon pole mitte haigus, mida saab ravida, vaid need inimesed on bioloogiline vähemusgrupp, nagu on näiteks vasakukäelised, punapäised või ka teise rahvusesse, rassi või usku kuuluvad inimesed. Vanemal põlvkonnal on seda raskem omaks võtta, suurem osa nii eesti kui vene noori on aga sellest juba aru saanud.
Inimese ja ühiskonna tarkust ning moraalsust näitab salliv suhtumine vähemustesse. Paljud Eesti tuntud avaliku elu tegelased (näitleja Eino Baskinist jalgpallur Mart Poomini) esinesid videoklippidega vähemuste kaitseks. Näitleja Andrus Vaarik kirjeldas võigast lugu, kuidas lapsed olid kassi piinanud ja oma õigustuseks öelnud, et see on ju vene kass. See näitab, et sallimatus ühe vähemusgrupi suhtes on lahutamatult seotud üldise sallimatusega teistsuguste inimeste suhtes.
Arvan, et nooruk, kes Toompea lossi ees miitingul karjus, et homoseksuaalid pole inimesed ja nad peaksid Eestist lahkuma, ütleks sellesuunalisel ässitusel samuti ka venelaste või teiseusuliste suhtes. Paljud Eestist välismaale elama läinud inimesed on juhtinud tähelepanu sellele, et üldine sallimatus teistsuguste suhtes on Eestis väga suur probleem.
See väljendub ka osa eestlaste suhtumises venelastesse. Just sellest lähtub minule mõistusevastane sund õpetada lastele koolis õppeaineid keeles, millest nad küllaldaselt aru ei saa, õpetajate poolt, kes teeksid seda vene keeles hoopis paremini.
Seepärast oli mulle üllatus näha mitmeid vene poliitikuid seismas kooseluseaduse vastu ühes rivis just nende inimeste ja poliitiliste jõududega (eelkõige Isamaa ja Respublica Liidust), kes on sellise hariduspoliitika autorid ning olnud vastu isegi Eesti seaduste vene keelde tõlkimisele või ravimiseletuste vene keeles kättesaadavaks tegemisele.
Ma loodan, et parlamendis napi enamusega vormistatud moraalne sallivusakt ühe vähemuse suhtes annab jõudu ja alust rääkida veelgi valjemini vähemuste üldisest kaitsest ning võrdõiguslikkusest Eestis. Mul on hea meel, et nii arvasid ka Keskerakonna parlamendifraktsiooni esimees Kadri Simson ja peasekretär Priit Toobal ning Olga Sõtnik, kelle toetusel vaidlusalune eelnõu vastu võeti.
Riigikogus kujunes hetkeks mõistuse ja humanismi ühisrinne. See annab alust loota, et kas see või järgmine riigikogu lahendab arukalt ka venekeelse hariduse küsimuse Eestis ning leiab tee lihtsustatud korras kodakondsuse andmiseks kõigile neile inimestele, kes soovivad olla Eesti riigile lojaalsed, asudes nn halli passi omanike probleemi mõistlikule lahendamisele. Seda ootavad meilt juba ammu meie partnerid Euroopa Liidust.
Ja lõpuks. Ida-Virumaal on praegu vähemuses eestlased. Olme- ja suhtlustasandil on siin olukord vastupidine kui mujal Eestis. Seda enam peaksid kõik inimesed ja kõikjal meeles pidama, et raske on nõuda sallivust enda suhtes, samas ise seda teisele keelates. Muidugi vajab Eesti hariduse ja kultuuri hoidmine näiteks Narvas ka riigipoolseid erilisi vahendeid. Imelik tunnistada, et nõukogude ajal oli seis sellega parem.