„Onu Vanja” – nii nagu peab?

Igor Lõssovi töös on raske näha lavastaja soovi öelda klassikateose abil midagi omapoolset ka praegusele vaatajale.

Sirp  7.11.2014

Tallinna Vene teatri uus peanäitejuht Igor Lõssov (sündinud 1956) ei ole Moskva teatriringkondades just väga tuntud nimi. Intervjuus Sirbile on ta väitnud, et praegu ei saavat Moskvas lavastada „Onu Vanjat” nii puhtalt ja hästi kui Tallinnas, sest Moskvas ei pakkuvat see sellisel kujul kellelegi huvi, seal oodatakse lavastajalt epateerimist ja skandaale. Rõhutades, et talle ei meeldi, kuidas Moskvas lavastatakse praegu Tšehhovit ja Dostojevskit, pidas ta vajalikuks öelda, et Moskva kunstielu viimase kümnendi sündmustele vaatab ta tagasi kurvastusega.

Moskva teatrielu viimase kümnendiga on eesti vaataja põhiliselt kursis tänu igasügisesele festivalile „Kuldne mask Eestis”. Oleme siin näinud paljude tänapäeva Venemaal tegutsevate ja rahvusvaheliselt tunnustatud režissööride klassikatöötlusi, nende hulgas ka Lev Dodini, Jevgeni Martšelli, Eimuntas Nekrošiuse, Rimas Tuminase Tšehhovi- ning Temur Tšheidze ja Sergei Ženovatši Dostojevski-lavastusi, millele Lõssov oma põhimõtted seega vastandab. Paratamatult jookseb teadvuses ka võrdlus viimaste Tšehhovi lavastustega meie teatrites (Elmo Nüganeni tööd ja just viimased kolm „Onu Vanjat”: Katri Kaasik-Aaslavilt, Kaarin Raidilt ja Lembit Petersonilt). Meenub ka meie Vene teatri huvitav klassikarida: Juri Jerjomini „Idioot” ja „Häda mõistuse pärast”, Mihhail Tšumatšenko „Onu unenägu”, Artjom Nassõbulini „Kajakas”, Sergei Fedotovi „Mängurid” ja Natalja Lapina „Mets”.

Tuleb tunnistada, et Igor Lõssov on olnud oma vastandumises aus. Tõepoolest seisavad kõik eelnimetatud tööd, vaatamata kunstilise õnnestumise määrale, nagu ühel pool ja Lõssovi värske lavastus teisel pool „barjääri”. Selleks barjääriks on minu arvates lavastaja kui interpreedi lähenemine kirjandusteosele. Lõssovi töös on raske näha lavastaja soovi öelda klassikateose abil midagi omapoolset ka praegusele vaatajale. „Onu Vanja” kavalehelt loeme: „Teatri olemus peab minu arvates olema kunstiline. Aga on olemas ka teatrid, mille olemuseks on aktuaalsus. Minu jaoks on see publitsistika või epataaž, millel pole kunstiga mingit pistmist”.

Paraku ei sündinud Tšehhov ega Dostojevski klassikutena, vaid kirjutasid just omas ajas teravaid ja aktuaalseid tekste. Seepärast jääb mulle selline vastandamine arusaamatuks, nagu jääb segaseks ka kavalehel Lõssovi esitatud „mängulise teatri” ja „psühholoogilise teatri” eristamine, kus on muu hulgas öeldud ka seda, et „mänguline teater on orienteeritud inimmõtte uusimatele saavutustele”.

Lõssov ise peab oma tööd ilmselt „mängulise teatri” etaloniks, aga just mängulisusest (erinevalt eespool loetletud lavastajate töödest) jääbki Lõssovi lavastuses kõige rohkem puudu. Näitlejad esitavad autori teksti üsnagi staatilistes misanstseenides ja isegi nimitegelane tõuseb oma lamamistoolist alles lavastuse 35. minutil. Üksikutel hetkedel, kui selline staatika ootamatult murtakse ning tõepoolest mängima hakatakse – olgu või Voinitski (Aleksandr Ivaškevitš) kirglik armastuse ja armukadeduse stseen näidendi II vaatusest või ka IV vaatuse Jelena (Larissa Savankova) ja Astrovi (Oleg Rogatšov) jumalagajätt, haarab laval toimuv ka kaasa.

Uus juht on oma lavastuses rakendanud Vene teatri kullafondi. Kindlasti on näitlejail olnud huvitav töötada oma unistuste rolliga ning ka vaatajail tore oma kauaseid lemmikuid neis näha, kuid seejuures on ilmne, et näitlejaid sügavamalt tundmata on lavastaja rahuldunud nende „tuntud hea tasemega”, sest nad kõik on näidanud ning oleksid ka „Onu Vanjas” kindlasti olnud võimelised leidma huvitavamaid lahendusi. Kõige vähem käib see etteheide ehk Leonid Ševtsovi (professor Serebrjakov) kohta, kelle tagasipöördumisest teatrilavale on järjekordselt suur rõõm.

Pole uudis, et lavastaja antud huvitava ülesandeta kalduvad ka parimad näitlejad tihti laval kannatamisse ning seekord upuvad just Larissa Savankova ja Aleksandr Ivaškevitš tihti pisaratesse, mis aga teadupoolest pole kõige otstarbekam tee vaatajas elamuse esilekutsumiseks. (Samade näitlejate tegelikest võimetest annab tunnistust kas või praegugi mängukavas Aleksandr Volodini „Viis õhtut”, kus pisarad voolavad just vaatajate palgel.) Ivaškevitšile võib komplimendina öelda, et olles küll näidendi Voinitskist viis aastat vanem, on ta suutnud suurepäraselt säilitada oma füüsilise nooruslikkuse, mis aga saalist vaadates viib seekord kogu tegelaskonna vanuselise, aga seetõttu ka suhtestruktuuri üsnagi suurde ja arusaamist segavasse nihkesse, sest lavastaja pole seda kasutanud kontseptuaalselt. Praegu pakutud n-ö traditsioonilises lahenduses oleks ehk võinud kaaluda Voinitski ja Astrovi osatäitjate omavahel vahetamist.

Segadust külvavad ka kujundus ja kostüümid (Izabella Kozinskaja), mille kakaobeež värvigamma on küll ilus, kuid raske on uskuda aristokraatliku aiapeo ülikonda rõivastatud onu Vanjat kaebamas päevast päeva tehtava raske maatöö üle ning uskuda, et tegevus kaunite antiiksammaste vahel leiab aset Venemaa kolkamõisas. Natalja Dõmtšenko on kindlasti sobiv valik Sonja rolli, kuid kahjuks on lavastaja kasutanud tema tunnete paletist peamiselt vaid karmust ja naiivsust, mistõttu on roll jäänud liialt verevaeseks. Seevastu teatri oivalised vanadaamid Liidia Golovataja (Maria Vassiljevna) ja Jelena Jakovleva (lapsehoidja Marina) mängivad oma napi tekstiga rolli väärikalt oluliseks.

Lõpuks: ennast Anatoli Vassiljevi õpilasena tutvustav lavastaja peaks eriti tundlik olema sõna vaatesaali jõudmise suhtes. Vene teatri parteri akustika on katastroofiline, aga katastroofiliselt lohakaks on aastate pikku läinud ka enamiku selle teatri näitlejate diktsioon. Ning jällegi, see etteheide ei puuduta just trupi vanemaid liikmeid.

„Onu Vanja” läheb täismajale. On selge, et siinne vene publik on ammu janunenud „traditsioonilise” kooliklassika järele ning paradoksaalselt tundub, et just selline lavastus oleks praegu ka Venemaa uuemas kultuuripoliitikas igati soositud. Kahtlen aga, et sellise suuna kunstitempli põhiliiniks valimine osutuks nüüdisaegses laiemas teatriruumis jätkusuutlikuks.

Valijad annavad vastuse

25. november 2014  Põhjarannik

Valijate arv Ida-Virumaal on nelja aastaga vähenenud kolme ja poole tuhande inimese võrra (2007.-2011. aastal oli vähenemine 900 inimest).

See ähvardab meilt Tallinna suunas minema viia ühe riigikogu mandaadi ja on Erik Gamzejevi õigustatud hinnangu kohaselt objektiivne mõõdik valitsuse regionaalpoliitika (ja eriti Ida-Viru poliitika) läbikukkumisele.

Enne eelmisi riigikogu valimisi võeti tollase siseministri Marko Pomerantsi (IRL) eestvedamisel suure käraga vastu dokument “Ida-Virumaa tegevuskava 2010.-2014. a”. Kuna plaani koostamisel oli aktiivne osa kohalikel omavalitsejatel, sai paber päris hea.

Selle rakenduskava koosnes 53st üsna konkreetsest lubadusest ja abinõust. Ainus häda oli, et ühelgi neist polnud rahanumbrit taga. Kaks aastat järjest küsisin riigieelarve vastuvõtmisel parlamendis nii peaminister Ansipilt kui rahandusminister Ligilt, kus on siis finantsid selle plaani täitmiseks, ja sain vastuseks, et küllap need peituvad ministeeriumide eelarvetes. Seal nad peitusid, kõrvuti ja võrdväärselt ka kõikjal mujal plaanitud tegevuste või tegemata jätmistega.

Kindlasti on Ida-Virus nende nelja aastaga nii Euroopa Liidu, riigi, omavalitsuste kui erakapitali jõul mõndagi tehtud. Kerkinud on uus energiaplokk ja käiku läinud õlitehas Auveres, rõõmu teevad Kiviõli seikluspark ja Narva promenaad, valmimas on Vaivara põhikool ning ehitamisel Jõhvi riigigümnaasium, Narva-Jõesuus avas uksed ja veerajad uus Nooruse spaa. Samasuguste ja suuremategi edusammude üle võivad rõõmustada ka paljud teised Eestimaa paigad.

Puudu on aga jäänud teadlik, eesmärgipärane “läbimurre” Ida-Viru suunal, kus mitte ainult rahvastiku vähenemine, vaid ka paljud muret tekitavad sotsiaalsed indikaatorid pole nelja aastaga kindlasti mitte paranenud (loe: Eesti keskmistele vähemasti lähenenudki).

Praegu on siseminister Pevkuri (Reformierakond) juhtimisel valmimas uus Ida-Viru tegevuskava. Kui ka see ei saa erirahastust, siis on ta väärtus vaid selle paberi hind, millele ta kirjutatakse.

Peab arvestama, et praegu on Ida-Virumaa tulevik hoopiski süngem kui neli aastat tagasi. Siis me lootsime viisavabadusele Venemaaga ja rääksime uue Narva silla ehitamisest. On paratamatu, et oluline osa Ida-Virumaa arengupotentsiaalist peitub tema piiriäärses asupaigas.

Suhete oluline halvenemine Venemaaga pole sõltunud meist, kuigi idavirulase silmis on Soome valitsuse vähemalt sõnadeski mõõdukam idapoliitika muidugi oluliselt arukam meie valitsuse omast. Ent seda enam vajab regioon just praegu mitte ainult sõnalist, vaid tegudesse valatud tähelepanu. Seda nii humaansetel kui nii sise- ja välisjulgeolekulistel kaalutlustel.

Kiiret väljaarendamist vajaks Euroopa Liidu − Venemaa kompetentsikeskus Narva kolledži juures, jõuliselt tuleks lõpetada vaidlus sisekaitsekadeemia ümberbaseerumise üle Ida-Virusse. Jõhvi-Narva maanteelõik ootab sirguajamist.

Konkreetsete arvutustega peaks näitama, et keskkonnatasude mõneprotsendiline kasv ei tähenda tuhandetele töökaotamise ohtu, ning andma riigi garantii põlevkivitootmise läbimõeldud jätkusuutlikkusele. Selge sõna ja teoga tuleks võtta narvalastelt hirm kvaliteetse venekeelse hariduse kängumise pärast nende kodulinnas ning mõista, et ka Narva eestlaste vastupidine hirm vajab lahendust.

Riigi tõsiseks mureks peab saama õpetajatele, arstidele, juristidele ja teistele spetsialistidele motivatsioonipaketi loomine Ida-Virusse tööle asumiseks. Ja rääkides tõemeeli alampalga tõusust nelja aastaga 800 euroni (kui me seda ei saavuta, siis jookseb mitte ainult Ida-Viru, vaid kogu Eesti üha kiirenevalt rahvast tühjaks), vajame me riigipoolset reindustrialiseerimise (see tähendab tööstuse taasloomise) abinõude kava, sest vaba turg, mille piirid on riigiülesed, Eestit selles osas ei aita. Ning kus siis veel rääkida tööstuse taasloomisest, kui mitte Ida-Virus.

Reformierakonna ja IRLi kolmeaastase koosvalitsemise viljad on selgelt näha. Sotside vähem kui aasta tagune kokkuheitmine Reformierakonnaga regionaalpoliitikas ei saagi murrangut tuua (reformarite eestvõttel kaotati ju regionaalministri ametki!).

Olles üle paarikümne aasta näinud Eesti poliitikat ja tipp-poliitikuid üsna lähedalt, olen jõudnud kindlale veendumusele, et Ida-Virumaa ja idavirulaste elus saaksid käegakatsutavad muutused toimuda vaid juhul, kui valijad laseksid sotsidel ja Keskerakonnal seljad kokku panna ning vastutust jagama hakata.

Mis saab sisekaitseakadeemiast?

 

Põhjarannik15. oktoober 2014

Riigikogu ei võtnud neljapäeval vastu IRLi esitatud riigikogu otsust, mis tegi valitsusele ettepaneku määrata sisekaitseakadeemia (SKA) asukohaks Ida-Virumaa ning rajada sinna uus õppehoone.
Paradoksaalselt ei toetanud eelnõu reformierakondlased, vaatamata sellele, et 2011. aasta riigikogu valimiste eel pani just Reformierakond esimesena oma valimisprogrammi kirja sellise lause: “Parandame korrakaitsjate väljaõpet ja alustame uue sisekaitseakadeemia rajamist Ida-Virumaale.” Koalitsioonilepingus IRLiga sai sõnadest “alustame rajamist” hoopis “kaalume rajamist”.
2011. aasta valitsuskoalitsiooni sai siseministri koha, kelle otsealluvuses akadeemia tegutseb, IRL. Paraku hakkas kaalumine venima ning opositsioonisaadikute korduvatele arupärimistele riigikogus vastas siseminister Vaher alati ebamääraselt.
Samal ajal avaldasid temale alluva SKA töötajad ajakirjanduses artikleid, kus sellist ideed teravalt kritiseeriti. Argumente oli kõikvõimalikke, alates sellest, et ei leidu noori, kes Ida-Virumaal õppima sooviksid minna, kuni selleni, et Narvas asuva akadeemia võtab mõne aastaga Moskva üle. Selgelt paistis aga argumentatsioonist läbi see, et osa praegustest õppejõududest, kellest mitmedki on ka siseministeeriumi ametnikud, ei pea võimalikuks Ida-Virumaal asuvas kõrgkoolis oma tööd jätkata.
Üks osa kaalumisest oli muide ka Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi 2012. aasta detsembris tehtud avalik päring, et leida Ida-Virumaal SKA-le alternatiivseid asukohti. Valminud analüüs on siseministeeriumile ammu üle antud, kuid valitsus salastas selle viieks aastaks. Seega ei saa avalikkus veel mitme aasta jooksul teada, milliseid asukohti SKA-le pakuti ja kui palju oleks ehitamine maksma läinud. Seega on ka praegu kõik avaldused võimaliku ehitusmaksumuse kohta (saalis kõlasid summad 40-80 miljonini) vähemalt avalikkuse silmis suvaotsustused.
Praeguseks on selge, et tegemist on olnud Ida-Virumaa valijate lihtlabase ja juba neljandat aastat kestva petmisega.
Nüüd on valitsuskoalitsioon muutunud ning sotsiaaldemokraatide ettepanekul sai küsimus SKA asukoha kohta taas koalitsioonileppesse kirjutatud. IRL on jäänud opositsiooni, valimised lähenevad ning just see ongi ilmselt põhjus, miks IRL esitas riigikogu menetlusse täna arutatava otsuseprojekti.
Sotsiaaldemokraatide seisukoht on selles küsimuses olnud alati selge ning seda on korduvalt väljendanud ka nii justiitsminister Anvelt kui haridusminister Ossinovski. Lähtudes nii regionaal- kui julgeolekupoliitilistest kaalutlustest, oleks vajalik SKA paiknemine Ida-Virumaal. Julgeolekupoliitiliselt on asi vist niigi selge ja jutud sellega tekkivast ohust on pigem omakasupüüdlik demagoogia.
Kultuurikomisjonile esitatud väljavõttes tollest salastatud analüüsist on selge sõnaga öeldud, et akadeemia paiknemine Ida-Virus tooks piirkonda kuni 200 uut töökohta, mille arvel tekkiv netotulu töötajatele (ca 1,33 miljonit eurot aastas) oleks suures osas suunatud kohalike teenuste tarbimisele. See tähendaks ka kuni 300 000 eurot tulumaksu lisa kohalikele omavalitsustele, kuni 90 000 eurot piirkonna hotellidele ning 560 000 eurot aastas kadettide tarbitavatele kaupadele ja teenustele.
Siseministri poolt alternatiivina pakutaval niinimetatud praktikabaasi loomisel Narva, mis seisneks sõltuvalt kuust 20-90 majutuskoha pidamises Narva kolledži ja Narva kutseõppekeskusega ühises ühiselamus, muidugi võrreldavat efekti ei oleks, kuid see oleks kindlasti esimene samm õigel teel. Me ootame selle plaani konkretiseerimist, õigusaktides sõnastamist ning sellekohast kokkulepet siseministeeriumi ja haridusministeeriumi vahel.
SKA tuleviku tegelikuks määramiseks pole primaarne see, kus hakata betooni valama, kas Tallinnas või Narvas. Praegu on kool teatavasti neljas kohas Eestis laiali ning vaid selle kooli asukoha määramine Tallinna asemel Ida-Virumaale, nagu soovis oma eelnõuga IRL, sisulisi probleeme ei lahendaks. SKA on selles mõttes unikaalne õppeasutus, et seal antakse korraga nii kutseõpet, rakenduskõrgharidust kui magistriõpet. Sisuliselt püütakse akadeemiast välja arendada veel üht avalik-õiguslikku kõrgkooli, mis aga pole ülejäänud haridussüsteemiga seotud ka tema lõpetajate edasiõppimisvõimaluste mõttes.
Paraku kõik need kolm aastat, kui nii siseministri kui haridusministri portfellid olid IRLi käes, vähimaidki samme kooli tulevikuga seotud sisuliste probleemide lahendamisel ei astutud. Võimalik oleks akadeemia väljaarendamine Ida-Virumaal etapiviisiliselt ning kahjustamata Väike-Maarja ja Paikuse valla regionaalpoliitilisi huve. Seal paiknevad päästekool ja politseikool, mis annavad üheaastast kutseõpet, võiksid nähtavas tulevikus rahulikult oma kohtadele jääda. Sisejulgeolekualase magistriõppe saaks ehk ühendada mõne Tallinna kõrgkooliga.
Mis puutub õppejõududesse, siis arvan, et suurem osa patriootiliselt meelestatud õppejõududest jätkab juhul, kui õpet saab korraldada tsükliõppena ja neile on loodud rahuldavad elamistingimused, kindlasti vähemalt esialgu oma tööd ka Ida-Virumaal. Olen kindel, et teatavas osas saab rakendada ka juba praegu Ida-Virus töötavaid praktikuid, võimalus õppetööga lisa teenida motiveeriks aga tulevikus heade spetsialistide tööle asumist Ida-Virumaa asjakohastesse struktuuridesse.
Iga vähegi asja tundev inimene saab muidugi aru, et kui riigikogu oleks pöördumise valitsuse poole isegi vastu võtnud, siis SKA reaalne ehitamine sellest poleks sõltunud, sest kui peaministri erakond, kuhu kuuluvad ka rahandusminister ja siseminister, on akadeemia Ida-Virumaale viimise vastu, siis seda sinna ka ei viida.
Sisuliselt tuleb lõpuks ikkagi langetada vastutustundeline poliitiline otsus ning lahenduse sellele olukorrale, kus kolm erakonda toetavad kõnealust ideed ja üks on vastu, peavad andma lähenevad riigikogu valimised.

Suhtumisest vähemustesse ja kõikidesse teistesse

Põhjarannik 18.oktoober

Niinimetatud kooseluseaduse (täpsem oleks rääkida tsiviilpartnerlusest) arutelu parlamendis tõstis avalikkuse terava tähelepanu alla suhtumise vähemustesse.
Kooseluseadus sai algatatud tänu õiguskantsleri nõudmisele viia perekonnaõigus Eestis vastavusse rahvusvaheliste konventsioonidega, millele me oleme alla kirjutanud. Need aktid loevad perekonnaks ka vabaabielus elavaid inimesi ja nõuavad sellistes perekondades kasvavate laste kaitsmist.
Perekonda käsitletakse Euroopa õiguses ja ka Euroopa inimõiguste kohtu otsustes sooneutraalsena. See tähendab, et antakse kaitse ka samasooliste juriidiliselt vormistatud partnerlusele. Sellised seadused on ühel või teisel kujul vastu võtnud enamik Euroopa riike, sealhulgas ka sügavalt katoliiklikud Hispaania, Itaalia ja Portugal.
Eestis pole samasooliste inimeste kooselu küsimus üldse eriti aktuaalne, küll on seda aga vabaabielu küsimus. Rahvaloenduse andmeil luges ennast vabaabielus olevaiks 170 000 inimest, nende hulgas ka umbes 200 samasoolist paari.
Seadus koos veel vastuvõttu ootavate rakendusaktidega annaks alates 2016. aastast vabaabielus olevatele inimestele ja nende lastele lihtsama võimaluse mitmesuguste õiguste teostamiseks (ühise tuludeklaratsiooni esitamine, pärandamine, hooldusõigus ja ülalpidamiskohutus jne).
Ta annab sellise võimaluse ka samasoolistele paaridele. Sõltumata riigis maksvatest seadustest, on kõigil aegadel ja kõikide rahvaste hulgas homoseksuaale olnud ikka umbes viis protsenti. On moraali ja kultuuri küsimus, kas me suudame sellistesse inimestesse suhtuda nii, et nad ei peaks oma elu ja olemasolu häbenema.
Uurimused näitavad, et nende noorukite hulgas, kes tunnevad seksuaalset tõmmet omasooliste poole, esineb enesetappe kaks korda rohkem kui selles vanusegrupis üldiselt. Need lapsed on sündinud tavaliste emade ja isade lastena. Küsigem endalt, kuidas me käituksime siis, kui puutuksime sellise juhtumiga kokku oma laste- või lastelaste puhul või oma sõprade seas.
Jutt käib sellistele inimestele psühholoogilise ja juriidilise toe andmisest. Vastuvõetud seadus ei luba Eestis geiabielusid ega ka lapsendamist samasooliste paaride poolt (välja arvatud juhtumid, kui tegu on ühe elukaaslase lapsega ja sellele on loa andnud lapse bioloogiline ema või isa).
Me peaksime end harjutama teadusliku tõsiasjaga, et teistsugune seksuaalne orientatsioon pole mitte haigus, mida saab ravida, vaid need inimesed on bioloogiline vähemusgrupp, nagu on näiteks vasakukäelised, punapäised või ka teise rahvusesse, rassi või usku kuuluvad inimesed. Vanemal põlvkonnal on seda raskem omaks võtta, suurem osa nii eesti kui vene noori on aga sellest juba aru saanud.
Inimese ja ühiskonna tarkust ning moraalsust näitab salliv suhtumine vähemustesse. Paljud Eesti tuntud avaliku elu tegelased (näitleja Eino Baskinist jalgpallur Mart Poomini) esinesid videoklippidega vähemuste kaitseks. Näitleja Andrus Vaarik kirjeldas võigast lugu, kuidas lapsed olid kassi piinanud ja oma õigustuseks öelnud, et see on ju vene kass. See näitab, et sallimatus ühe vähemusgrupi suhtes on lahutamatult seotud üldise sallimatusega teistsuguste inimeste suhtes.
Arvan, et nooruk, kes Toompea lossi ees miitingul karjus, et homoseksuaalid pole inimesed ja nad peaksid Eestist lahkuma, ütleks sellesuunalisel ässitusel samuti ka venelaste või teiseusuliste suhtes. Paljud Eestist välismaale elama läinud inimesed on juhtinud tähelepanu sellele, et üldine sallimatus teistsuguste suhtes on Eestis väga suur probleem.
See väljendub ka osa eestlaste suhtumises venelastesse. Just sellest lähtub minule mõistusevastane sund õpetada lastele koolis õppeaineid keeles, millest nad küllaldaselt aru ei saa, õpetajate poolt, kes teeksid seda vene keeles hoopis paremini.
Seepärast oli mulle üllatus näha mitmeid vene poliitikuid seismas kooseluseaduse vastu ühes rivis just nende inimeste ja poliitiliste jõududega (eelkõige Isamaa ja Respublica Liidust), kes on sellise hariduspoliitika autorid ning olnud vastu isegi Eesti seaduste vene keelde tõlkimisele või ravimiseletuste vene keeles kättesaadavaks tegemisele.
Ma loodan, et parlamendis napi enamusega vormistatud moraalne sallivusakt ühe vähemuse suhtes annab jõudu ja alust rääkida veelgi valjemini vähemuste üldisest kaitsest ning võrdõiguslikkusest Eestis. Mul on hea meel, et nii arvasid ka Keskerakonna parlamendifraktsiooni esimees Kadri Simson ja peasekretär Priit Toobal ning Olga Sõtnik, kelle toetusel vaidlusalune eelnõu vastu võeti.
Riigikogus kujunes hetkeks mõistuse ja humanismi ühisrinne. See annab alust loota, et kas see või järgmine riigikogu lahendab arukalt ka venekeelse hariduse küsimuse Eestis ning leiab tee lihtsustatud korras kodakondsuse andmiseks kõigile neile inimestele, kes soovivad olla Eesti riigile lojaalsed, asudes nn halli passi omanike probleemi mõistlikule lahendamisele. Seda ootavad meilt juba ammu meie partnerid Euroopa Liidust.
Ja lõpuks. Ida-Virumaal on praegu vähemuses eestlased. Olme- ja suhtlustasandil on siin olukord vastupidine kui mujal Eestis. Seda enam peaksid kõik inimesed ja kõikjal meeles pidama, et raske on nõuda sallivust enda suhtes, samas ise seda teisele keelates. Muidugi vajab Eesti hariduse ja kultuuri hoidmine näiteks Narvas ka riigipoolseid erilisi vahendeid. Imelik tunnistada, et nõukogude ajal oli seis sellega parem.

Ei kao need koolid kuhugi!

 

30. juuni 2014 Eesti Päevaleht

                 

Rahva loomulik vastupanuvõime nurjab mõtted koolide sulgemisest.

Niisiis, praegusest 498 koolist tuleks Eestis kuue aastaga kinni panna 282! Sellise sõnumi teatas juuni keskel rahvale uuringufirma Praxis. Nooremad inimesed, kes ei mäleta, kuidas NSVL-i ajal püüti Eestis samuti väikesi maakoole sulgeda ja kuidas rahvas haritlaskonna juhtimisel nende kaitsele asus, võisid sellise sõnumi peale minestada.
Praxise materjalides sisaldub aga ka üks rõõmustavam moment. Nimelt selgub, et 2005. a ilmutatud samalaadse prognoosi alusel pidanuks täna Eestis olema 304 kooli, on aga hoopis 498.
Elu pole prognoosidele allunud! Mida sel juhul teha? Eelmine, teadlasest haridusminister otsustas elu ära keelata ning hakkas piitsa ja prääniku abil (tema enda sõnad) teaduslikku prognoosi juurutama. Mäletame ju kolm aastat tagasi ministeeriumist lähtunud uhket kuulutust, et maapiirkondades olgu võimalikud ainult 250 õpilasega ja linnades 500 õpilasega puhtad gümnaasiumid. Kuulutajatele ei läinud korda, et sel hetkel polnud Eestis veel ühtegi 500 õpilasega gümnaasiumi. Elu tegi selle peale vimka ja keelas ära haridusministri.
Nüüd on uus haridusminister ja valik on tema. Loomulikult oleks ahvatlus keelata ära hoopis Praxis või vähemasti lõpetada temalt kasutute prognooside tellimine. Kuid see tähendaks sama mis halva sõnumi eest hukata sõnumitooja. Praxis vastab sellele, mida temalt küsitakse, ja kui küsitluse aluseks on nn haridusökonoomika, panevadki uurijad õpilaste arvu ja ruutmeetrid ühte patta ning keedavad meile mittesöödavat putru. Uuring konstateerib, et kaheksa aasta jooksul on õpilaste arv vähenenud 22%, õpetajate arv ainult 13% ja koolide arv ainult 10% võrra. Haridusökonoomiliselt on asi seega väga kole.
Vastuolu prioriteetidega
Võib-olla on aga hoopis hea, et lastel on koolis lahedam ja igal õpetajal rohkem aega iga õpilasega tegeleda? Oi, aga see on ju kallim! Aga äkki on ka see hea, et meie lastele antav haridus on kallim? Niikuinii on ta üks Euroopa odavamaid. Ja kui prioriteet on, et lapsi rohkem saaks, milleks siis koole sulgeda?
Praxise uuringus on toodud ka põhjused, miks nende eelmine prognoos koolide vähenemisest nii rappa läks ja miks läheb rappa ka seekordne. Need on nii hästi sõnastatud, et jääb ainult üle mõningaid tsiteerida:
Piirkonna transpordivõimalused – puudub väikevaldade vaheline ühendus.
Poliitilised tegurid – kooli püsimajäämine kui valimislubadus.
Sotsiaalsed tegurid – koolis sotsiaalne tähendus maapiirkondades.
Ajaloolised põhjused – inimkäitumise rajasõltuvuslikkus ei pruugi kattuda tegelike omavalitsuspiiridega.
Infrastruktuurilised tegurid – olemasolevad hooned ei ühildu reformiideedega.
Muud tegurid – avalik poliitika ei ole sageli ratsionaalne.
Lisada võiks ehk veel selle, et väikeses koolis on õpilastel lihtsalt kodusem ja turvalisem, sõltumata isegi sellest, et nn vabaainete valikuvõimalus jääb talle napimaks.
Ja seepärast taandubki kogu prognoosi ebaõnnestumise põhjus lihtsalt kolmele sõnale – rahvas ei taha! Ega siis vallavanemad rumalad ole, et nad annavad valimiste eel mingeid kahjulikke lubadusi, küllap annavad nad ikka selliseid, mida valijad toetavad. Näe, tublid Suure-Jaani valla elanikud läksid koole sulgeda püüdva vallavanema vastu koguni kohtusse ja loodetavasti võidavad nagu Pühajärve rahvaski.
Ja nii tulekski arukal haridusministril teha seda, mida rahvas tahab, sest muidu keelatakse varsti ka tema ära. Rääkida bolševistlikku jama sellest, et rahvas tegelikult ei tea, mis talle parem on, aga valitsus teadlaste abil teab ja teeb rahva vägisi õnnelikuks, lõpeb valitsuse jaoks varem või hiljem halvasti.
Haridus internetist?
Haridusökonoomiliselt oleks kõige odavam koolid üldse kinni panna, õpetajad lahti lasta ja „teostada hariduse andmist” interneti või televiisori kaudu. Iga aine jaoks piisaks ühest targast üleriigilisest õpetajast. Nojah, keegi peaks ju ka õpilaste omandatud teadmisi kontrollima, aga küllap saaks seda teha elektrooniliste testide abil. Kui see mõte tundub liiga utoopiline, siis oleks väga ökonoomne ka see, kui kõik õpilased elaksidki Tallinnas ja käiksid suurtes, nii umbes linnahalli suurustes koolides.
Kas sellised ideed tunduvad demagoogilised ja rumalad? Aga suund, mille meile Praxis ette paneb, kirjutades, et tänase 192 gümnaasiumi asemel piisaks 50-st, tähendab ju sisuliselt sama teed. Ja jällegi, ega uurijad süüdi ole. Nad tunnistavad ka ise, et nende metoodikas puuduvad hariduse kvaliteedi mõõdikud.
Siit algabki haridusministri ja tegelikult rahva hüveks toimiva riigi (mitte vastupidi!) funktsioon.
Tuleb tagada, et igal lapsel oleks kodu lähedal põhikool, isegi siis, kui seal on kõigest mõnikümmend õpilast. Tagada see, et täna veel elujõulises maa-asulas säiliks gümnaasiumiharidus isegi siis, kui seal on üksnes 50–100 õpilast. Jah, kool ei tekita veel iseenesest töökohti, kuid kooli kaotamine kaotab ka töökohad kiiresti. Kool peaks olema igatahes eelviimane asutus, mis kustutab maakohas oma tuled (viimane olgu raamatukogu).
Piits on koolide sulgemiseks juba nurka visatud. Kui veel prääniku ka leiaks.

Jätke folk rahule

Sakala.3.06

MÖÖDUNUD SÜGISEL sai Viljandi endale ebahariliku linnapea. Mehe, keda tunneb ja hindab kogu Eesti muusikaavalikkus. Kunstnikuhingega inimese, kes on veerand sajandit oma elust andnud Viljandi viimisele Euroopa suvefestivalide väga konkurentsitihedale kaardile.

Tänaseks teab Viljandi folgifestivali iga selle alaga seotud muusik kogu maailmas ja seda ootab juba kolmas põlvkond eestimaalasi, kes iga aasta juulikuu lõpul suurte hulkade kaupa meie kodulinna rändavad. Ja tunnistagem ausalt: see on aastas ka ainus kord, mil kogu Eesti meedia Viljandist kõneleb ja pilti näitab.
Ma pole Ando Kivibergiga raekojas kokku puutunud ega tea, kui hästi või halvasti ta seal oma ülesannetega hakkama saab. Võimalik, et mitte veel kõige paremini, sest linnapeaametit mõne kuuga selgeks ei õpi. Eriti kui tulija on kultuurisfäärist, kus tavaliselt valitseb koostöörõõm, mitte üksteisele jala taha panemise iha nagu poliitikas.
Arutagu siis poliitikud oma tavapärasel moel «omi» asju, mis kahjuks rahvale eriti korda ei lähe – vastasel korral poleks Viljandi juhtimises nii kaua valitsenud keskpärane hallus, mis üha rohkem kogu linna endasse imes. Linna pikaajalise peremehe Tauno Tuula juhitav revisjonikomisjon tegelgu nende ülesannetega, milleks ta ellu on kutsutud, ja pärigu linnapealt aru linna juhtimise kohta.
JAH, VILJANDI linn on üks mittetulundusühingu Eesti Pärimusmuusika Keskus asutajaliige ja ka folgifestivali sponsor (45 000 eurot moodustab umbes 3,5 protsenti keskuse aastatulust). Linna esindaja mittetulundusühingu üldkoosolekul ja nõukogus on abilinnapea Ardo Agasild. Revisjonikomisjonil ja ka linnavolikogul on kindlasti õigus pärida just temalt aru kõigis selles ühingus linna huve puudutavais küsimustes. Rünnata aga Kivibergi tema tegevuse eest pärimusmuusika keskuses, nagu on Tauno Tuula eestvedamisel võtnud ette volikogu opositsioon, on inimlikult väga alatu ja linna huvidele mõeldes erakordselt lühinägelik.
Lugeda Sakalast Tauno Tuula kartuse kohta, et muusikud võivad varastada Kirsimäe aida, või endise linnapea Loit Kivistiku sõnu, et Ando Kiviberg kavatseb kaaperdada festivali, mida ta 20 aastat on korraldanud, oleks ju väga naljakas, kui ma ei tunneks, kui valusalt need suurepealkirjalised süüdistused Andole mõjuvad ja kuivõrd halvavad tema tegevust nii linnapea kui eelseisva festivali kunstilise juhina.
Esimene ongi mõistetavalt opositsiooni tegelik eesmärk, sest kaotusvalu käest libisenud võimu pärast tundub olevat hävitanud igasuguse ratsionaalse mõtlemise. Teine aga näitab, kuivõrd on Tuulal ja tema mõttekaaslastel häbematust sülitada nii festivalile kui linna tegelikele huvidele.
POLE MINGIT mõtet jaburustega polemiseerida. Ei usu ju ka Tuula ise, et on mingid muusikud, kes sooviksid pärimusmuusika aita talle järjekordseks kaubamajaks müüa. Ei arva Loit Kivistikki, et Kiviberg soovib festivali kaubamärki endale selleks, et seda oma voodipäitsis hardusega imetleda.
Nii aidal kui kaubamärgil on väärtus ja mõte vaid koos tegeliku festivaliga, mida ilma riigi ja linna igakülgse (mitte ainult rahalise) toeta pole võimalik korraldada. Paraku pole täna sellist festivali võimalik korraldada ka ilma Ando Kivibergi teadmiste, sidemete ja kogemusteta. Just seepärast palus mittetulundusühingu Eesti Pärimusmuusika Keskus nõukogu pärast Kivibergi valimist Viljandi linnapeaks tal juba ettevalmistatava festivali kunstilise juhi kohuseid täita ja on tänulik, et ta selleks aega on leidnud.
Tasu selle töö eest on ühingu juhatuse liikme Tarmo Noormaa määrata. Olles lugenud lehest «Reformierakonna andmeid», et see olevat 1700 eurot kuus, võin nende rahustuseks kinnitada, et see summa on säärase tasemega rahvusvaheliste festivalide kunstiliste juhtide omadest kindlasti kõige madalam.
Tervikuna on Eesti pärimusmuusika keskuse 2014. aasta palgakulu eelmise aastaga võrreldes tõusnud kolme protsendi võrra ja seda keskmise palgatõusu arvelt. Juhuks, kui Viljandi rahvas peaks aga tulevikus valimistel eksima ja kantijad võimule pääsevad, siis vältimaks Tuula leiutatud aida kantimise «geniaalse» skeemi käivitumist, lisas mittetulundusühingu üldkoosolek põhikirja punkti, mille kohaselt ühingu likvideerimine või muutmine Tuula pakutud mittetulundusühinguks Viljandi Pidu vajaks kõigi ühingu liikmete nõusolekut.
VILJANDILE ON kerge leida uut linnapead. Sellist, kes käib täpselt tööl ega koorma ka alluvaid üle jõu käivalt. Mind paneb muretsema festivali saatus.
Niisuguseid üritusi hoiavad ülal fanaatikud. Nagu igal kunstnikul, on ka Andol üsna hell hing. Kui ta peaks ühes või teises mõttes murduma, siis muutub ka Viljandi folk üheks tavaliseks suveürituseks paljude teiste kirjus reas, mida tavaliselt korraldavad omavalitsuste kultuuriosakonnad.
Rünnakut Kivibergi vastu juhivad samad inimesed, kes mõned aastad tagasi muutsid üle Eesti hinnatud Viljandi noortekeskuse toakeseks kultuurimaja nurgas ja peletasid linnast Kalvi Kantsi. Samad inimesed, kelle kaasategemisel aeti Ugalast ära Peeter Tammearu ja muudeti teater nii publikuhuvilt kui kunstitasemelt punaseks laternaks omasuguste seas. Nii Kants kui Tammearu elavad, muide, ka praegu Viljandis ja on üle Eesti nõutud spetsialistid. Vaid kodulinnale osutusid nad liiga suurteks oma asja fanaatikuteks. Mul oleks kahju, kui sellesse ritta lisanduks ka Kiviberg.
Jah, andekad inimesed on üldjuhul põikpäised ja nendega koostöö on probleemirohke. Valik on selles, milliseid juhte ja üritusi me tahame Viljandis näha: kas halle või eredaid.

Prindi artikkel

Miks me läksime reformierakondlikku valitsusse?

26. märts 2014  Põhjarannik

Valitsusevahetusele pani aluse Reformierakonna arusaamine, et koos IRLiga nad järgmistel parlamendivalimistel üle 50% hääli ei kogu ning nende 15aastasele võimulolemisele võib tulla lõpp.
Järeldus oli loogiline – juhuse hoolde ei saa midagi jätta ja juba praegu peab leidma uue partneri, kellega koos on lootust võimul edasi püsida. Kuna praegu on parlamendis vaid neli erakonda (ja ilmselt nii ka jääb), siis reformistidel oli valida keskerakonna ja sotside vahel.
Selleks tuli vahetada peaminister, sest Andrus Ansip on korduvalt teatanud, et ta Savisaarega koostööd ei tee, aga sotsid on selgelt deklareerinud, et nad Ansipi valitsusse ei läheks. Ülesanne partei mudast välja tuua tundus olevat jõukohane vaid Reformierakonna asutajale ja auesimehele 65aastasele Siim Kallasele.
Kallase esimene valik koalitsiooni muutmiseks olid sotsiaaldemokraadid. Miks? Ma arvan, et selleks oli kaks põhjust. Tänu Ansipi valjusõnalistele avaldustele oleks kohene koostöö Savisaarega vajanud erakonna valijate ja liikmete seas ilmselt põhjalikumaid selgitusi kui taktikaline liit sotsiaaldemokraatidega. Teisalt on aga kaasvõitlejate viimane lahkumine Savisaare juurest (milles osales koguni kolm endist siseministrit: Sepik, Laanet ja Varek!) teinud erakonna pingi väga lühikeseks ja kompetentseid ministreid oleks sealt võtta vaid paar-kolm.
Sotsiaaldemokraadid seisid väga raske valiku ees. Valitsusse minnes on oodata süüdistusi võimujanust kantud koostöö eest maailmavaateliselt vastandliku ja kogu aeg sotse tõrvanud Reformierakonnaga. Sinna mitte minnes jätkunuks jutt sellest, et sotside poolt ei saa hääletada, kuna nad midagi ei tee, pole pildil ning ei suudagi valitsusvastutust kanda.
Veelgi rängem saab olema aga süüdistus, kui tänu meile õnnestuks Reformierakonnal tõesti oma nägu puhtaks pesta ja jääda võimule veel viieks aastaks. Oma valimislubaduste teostamiseks oleks sotsiaaldemokraatide jaoks muidugi parimaks võimaluseks koostöö Keskerakonnaga. See oleks kindlasti ka minu esimene valik, kuid nii ei arva kaugeltki kõik keskerakondlased ja sotsidki, mis aga peamine – meid on praegu riigikogus vaid 42, seega ilmne vähemus.
Järgmise aasta valimisi silmas pidades oleks meile olnud kindlasti kõige kasulikum, kui Reformierakonna ja IRLi valitsus oleks jätkanud ja end üksteise “sõbralikus” haardes valijate silmis surnuks kallistanud. Paraku mõistis seda ka Reformierakond ja seepärast end liigutama hakkaski.
Nüüd oleks aidanud vaid sotside ja Keskerakonna kindel kokkulepe, et me kumbki ei võta Reformierakonna pakkumist vastu ja nendega koos valitsusse ei lähe. Paraku tunnevad Eesti poliitikas kõik üksteist liiga kaua ning on näinud palju sõnamurdmisi. Olen täiesti kindel, et Edgar Savisaar oleks lubanud oma erakonna Siim Kallase valitsusse ning Keskerakonna seisukohalt vaadates teinuks muidugi õigesti.
Kas Reformierakond oleks neid tõesti kutsunud? Kui sotsid oleks ära öelnud, siis kindlasti – kaks korda (2002. ja 2005. aastal) on seda juba juhtunud, miks siis mitte kolmas kordki, pealegi ootavad just Reformierakonnas ees Keskerakonna hiljutised liidrid Sepik, Varek, Boroditš ja Vilja Savisaar.
Kõigile Savisaare Ukraina-teemalistele avaldustele vaatamata rääkis Keskerakonnaga koos tehtava Reformierakonna-vastase liidu võimalikkusest parlamendikuluaarides isegi IRL, seda vähem oleks see olnud takistuseks Reformierakonnale, kui “kaalul on rohkem kui elu”, st võimul püsimine.
Seega oli sotside tegelikuks valikuks, kas minna aastaks reformierakondlikku valitsusse või lihtsalt pealt vaadata, kuidas Reformierakond koos Keskerakonnaga aasta, aga võib-olla ka viis aastat, riiki juhib.
Siim Kallase mängust lahkumise hetkeks olid kaardid juba lauale jagatud ning mäng tuli nende järgi lõpuni mängida.
Meie edu valitsuses määrab mitte niivõrd kahe partei kompromissi paratamatult peegeldav aastane koalitsioonilepe. Jah, selle kaudu saame me juba järgmise aasta eelarves (seega aasta varem, kui oleks olnud võimalik pärast 2015. aasta valimisi) tõsta üle kahe korra lastetoetusi, tagada koolilõuna ka gümnasistidele, taastada matusetoetus, tõsta tulumaksuvaba miinimumi ning alandada töötuskindlustusmakset – seega tuua suure osa eestimaalaste rahakotti reaalset tululisa.
Veelgi rohkem määrab meie edu aga meie ministrite reaalne igapäevane tegevus nii valitsuses kui oma valitsusalas: hoiakute ja mentaliteedi muutumine nii haridus- kui kodakondsuspoliitikas, valdade sundliitmise asemel tegeliku regionaalpoliitikaga alustamine, sammud hoolekande inimkesksemaks muutmiseks jne.
Ida-Virumaa jaoks tähendab sotside minek valitsusse seda, et Kohtla-Järve neiult Kristinalt võetakse hirm kodakondsusest ilma jääda ja Avinurme noortele antakse lootus oma kodukohas jätkuvalt gümnaasiumiharidust saada.
See tähendab ka seda, et ausalt analüüsitakse Narva keskkoolide osalisele eestikeelsele õppele ülemineku tulemusi ning võetakse vastu otsused, mille aluseks on õpilastele antavate teadmiste kvaliteedi tagamine.
See tähendab seda, et patsient saab apteegist ravimijuhise soovi korral ka vene keeles ning olulisemaid meie riigi seadusi on võimalik vene keeleski tasuta lugeda.
See tähendab, et Narvas hakatakse tegema ettevalmistusi vene keele, kirjanduse ja ajaloo süvaõppega vene lütseumi loomiseks ning lõpuks otsustatakse ära, mis saab sisekaitseakadeemia ehitusplaanidest, ja ma loodan, et muutunud rahvusvahelises situatsioonis pole mõne pealinna õppejõu kurtmine, et ta ei taha Ida-Virumaal tööl käia, selle puhul peamiseks argumendiks.
Mis saab edasi? Meie läksime valitsuskoalitsiooni ja tegutseme seal selle nimel, et võita 2015. aasta parlamendivalimised, et siis juba ise vabalt otsustada, kellega võiks koostöö meie valmislubaduste ja programmiliste eesmärkide täitmiseks olla kõige tulemusrikkam. Praegu on aga senine liberaal-konservatiivne valitsus asendunud liberaal-sotsiaalsega. Ma arvan, et see on hea.