Minu plakateid pole kunagi olnud

Sakala  13.09 2013

OLAV RENNO eksis, väites kolmapäevases Sakalas, et ma olevat lubanud Viljandis üles riputada oma paraadportreed. Ei praegustel valimistel ega ka kunagi enne pole ma lasknud trükkida ühtegi plakatit oma fotoga, sest ma ei mõista valijaid, kes langetavad otsuse mingi näopildi või selle juures antud tühja lubaduse alu

Mis puutub kohalikel valimistel kandideerimisse, siis on oluline erinevus: riigikogu liikmel ja ministril volikogu liikme kohustused seadusjärgselt peatuvad, maavanema ja europarlamendi liikme puhul aga valijatelt saadud mandaat tühistub, juhul kui nad ei asu volikogus tööle.

Olen ka praegu peatatud mandaadiga Viljandi linnavolikogu liige ja tegutsesin seal aastatel 2009—2011. Olles juba 30 aastat Viljandi elanik, on mul põhiseaduslik õigus kandideerida volikokku ja kui valijad mind ka sel korral usaldavad, asun seal töötama alates 2015. aasta aprillist, kui lõpevad minu saadikuvolitused riigikogus.

OLEN OLAV RENNOGA nõus, et parem oleks, kui riigikogu liikmed ja ministrid ei kandideeriks kohalikel valimistel, kui pole lubatud nende tegelik osavõtt kohalike volikogude tööst, mis on lubatud näiteks Soomes. Tegin erakonnas ettepaneku, et me pakuksime mittekandideerimise aumehelikku moratooriumi teistele erakondadele. Paraku lõppes see aruteluga, et sel juhul annaksime suure edu Keskerakonnale, kel oleks Tallinnas lisaks Edgar Savisaarele välja panna kõik tegutsevad linnaosavanemad.

Tegelikult oleks ühe-kahe riigikogu liikme kaasalöömine kohalikele volikogudele kasulik. Tallinnas näeks see aga välja nii, et pool riigikogu kappaks mäest alla volikogu istungile. Just seepärast muudetigi mõni aeg tagasi seadust ja jälle kannatab olukorra pärast Tallinnas kogu Eesti.

Et maakeskkoolid alasti ei jääks

Postimees

03.09.2013 

Arvamusloos «Alasti gümnaasiumi algus» (PM 02.09) esitas minister Jaak Aaviksoo üsna selgesõnaliselt haridusministeeriumi praeguse seisukoha gümnaasiumihariduse andmise vormide ja võimaluste suhtes. Rõõmustavalt on selles toimunud teatav (taand)areng aastatagusest kaljukindlast postulaadist, mis nägi gümnaasiume vaid «puhaste» ning vähemalt 250-pealistena.

Oma osa on olnud nii riigikogu kultuurikomisjonis toimunud pikkadel debattidel kui kindlasti ka koalitsioonierakondade endi sees peetud vaidlustel. Riigikogus ei tekitanud kelleski vastuseisu suund riigigümnaasiumide loomisele maakonnakeskustes.

Samas pole ma kunagi silmas pidanud, et puhaste gümnaasiumide loomine tähendaks elujõuliste täistsüklikoolide jõuga sulgemist, nagu ministeeriumil vahepeal päevakorras oli. Seetõttu on nüüd kena lugeda ministri sulest lõpuks seisukohta, et «sama arusaadav on mitmete tõmbekeskuste soov säilitada gümnaasiumiaste».

Sisuliselt võitleme haridusministriga ju mõlemad selle nimel, et võimalus saada kvaliteetset gümnaasiumiharidust säiliks ka väljaspool Tallinna ja Tartut. Vahe on vaid selles, et minister näeb pessimistina viimase kaitseliinina elu säilimiseks kogu Eestis maakonnakeskusi, sotsiaaldemokraadid (loodetavasti koos regionaalministriga) näevad optimistidena siiski ka tõmbekeskustepõhist Eestit.

See tähendab aga keskharidusevõimalust ka Avinurmes, Vändras, Tõrvas, Tõstamaal, Räpinas.... Ikka seepärast, et keskkooli kadudes kaoks ka nendes seni veel elujõulistes keskustes peagi nii ettevõtlus kui ka kultuurielu.

Haridusministeerium lubas tulla sügisel parlamenti koolide rahastamisskeemi uue variandiga. Nüüd tuleks koalitsioonil ja opositsioonil pead kokku panna, ning võttes aluseks ministri lubaduse «olla valmis ka nendel juhtudel otsima mõistlikke lahendusi», tõepoolest leidma lahendused. Praegu on oht, et kui riigigümnaasiumide rahastamine jääb sajaprotsendiliselt riigi hooleks, lämmatatakse munitsipaalgümnaasiumid. Juba tekkinud ebavõrdsus, kus ühtedes maakonnalinnades on vastutus keskharidus eest riigil, teistes aga pole, viib selleni kiiresti.

Väljapääs oleks, kui kogu gümnaasiumitasemel (10.–12. klass) antav haridus oleks ühtviisi riigi rahastamisel. Loobununa postulaadist, et gümnaasium võib olla ainult «puhas» ja ainult maakonnalinnas, tuleks ministeeriumil koos omavalitsusliitude ja maavalitsustega jõuda nüüd keskkoolivõrgu suhtes lõplikule seisukohale, mis säilitaks elujõulised maakeskkoolid, kus gümnaasiumiaste võiks tähendada ka ühte klassikomplekti (60–80 õpilast).

Loomulikult on sel mõtet vaid juhul, kui õpetus oleks tõepoolest konkurentsivõimeline. Paljudes maakohtades ta aga ongi seda, valikuvõimaluste vähesuse aga korvaks  parem võimalus individuaalseks tööks õpilasega. Jah, see on kindlasti kallim kui ministeeriumi seni pakutud skeem, kuid pikemas perspektiivis läheks hoopiski kallimaks elu väljasuretamine veel alles jääda tahtvais «tõmbekeskustes».

Ministri artiklist leiame ka kuldaväärt sõnad: «On oluline, et tagaksime kõigile (põhikooli)lõpetajaile võrdsed võimalused, mis sõltuvad üksnes noorte eelistusest ja võimetest.» See tähendab, et keskhariduse saaksid ka need noored, kelle vanemail pole maakonnalinnas elamiseks korteriraha ja leivakotti kaasa anda. See tähendab, et ka kutsekoolides antav keskharidus võimaldaks soovi korral reaalse edasipääsu kõrgkooli. Eesmärkidele, mis praegu paistvad haridusministril ja opositsioonil üsnagi ühte langevat, peaksid nüüd järgnema ka reaalsed ja rahaliselt kindlustatud teod.

Järjepidev Kordemets

 Sirp 16.08.2013

Klišeesid ei saa välja naerda klišeeliku mängulaadiga.
Tõstamaa Suveteatri „Vanameestesuvi”, autor ja lavastaja Gerda Kordemets, kunstnik Piia-Berta Piir. Mängivad Andrus Vaarik, Laine Mägi, Indrek Ojari, Liis Laigna, Kersti Tombak ja Peeter Jakobi. Esietendus 3. VIII Tõstamaa rahvamajas.
Gerda Kordemets on väga järjekindel ehk nagu moodne öelda, „jätkusuutlik” inimene. Olnud näitejuhina tegev Ilmar Raagi mängufilmi „Klass” juures, produtseeris ning osaliselt ka lavastas ta selle filmi kuueosalise järje „Klass: elu pärast” ning lõpuks ilmutas ka raamatud „Klass. Ilmar Raagi filmi „Klass” ainetel” ja „Klass: elu pärast. ERRi sarja põhjal“. Lavastanud 2011. aastal Tõstamaa mõisahoones omakirjutatud näitemängu „Pruutide kool” Laine Mäe ja Andrus Vaariku osalemisel, kirjutas ja lavastas ta järgmisel aastal samade näitlejate kaastegemisel näitemängu „Surm, sünd ja laulatus”. Avaldanud koos Anne Tuulinguga Sulev Nõmmiku elule pühendatud raamatu „Sulev Nõmmik: „Kui näeme, siis teretame””, kirjutas ta selle ainetel näidendi „Vanameestesuvi” ning lavastas selle jällegi Tõstamaal, taas Andrus Vaariku ja Laine Mäega peaosades.
Maitsekohaselt võib sellist tegevust nimetada kivist vee väljapigistamiseks või uueks supiks samadest kontidest, aga ka põhjalikuks süüvimiseks materjali ja mõttekaasluseks „oma” näitlejatega ning truuduseks ühele paigale. Tõstamaa vald, mis on seekordse suvelavastuse produtsent, näitab ka sellel suvel selgesti, et 1400 elanikuga omavalitsus on täiesti elujõuline, tubli keskkooli ning aktiivse ettevõtluse ja kultuurieluga. Selliseid valdu, mida ähvardab isamaalik regionaal-ja hariduspoliitika (ehk keskkooli sulgemine ja valdade sundliitmine), leidub Eesti igas otsas (näiteks Avinurme, Värska, Tõrva, Karksi-Nuia) ning on tore ja vajalik, kui pealinlaste seast leitakse selliseid, mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes patrioote, nagu seda on Kordemets.
Tunnistan, et mulle igatahes selline vaimne ja geograafiline püsikindlus meeldib, nagu meeldisid ka Kordemetsa eelmiste suvede lavastused ning haarav raamat Sulev Nõmmikust. Mis puutub „Vanameestesuvesse”, siis selle tööga on lavastaja seadnud endale keeruka ülesande: avada populaarse näitleja elutraagika nõukogudeaegse Eesti väikelinna (1969) ning haltuuramaigulise estraadibrigaadi olme taustal. Autori ja lavastaja valitud žanri tuleks vist nimeta tragifarsiks, mis on aga üks raskemaid ja salakavalamaid lavažanre. Farss võib hakata kergesti domineerima, mistõttu on loosse põimitud tõsisemal teemal ning soovitud tragismil üsnagi raske jõuda vaataja hinge.
Nii on suuresti juhtunud ka kõnealuse looga, kus Andrus Vaariku detailirohkele ja psühholoogiliselt täpsele mängule ning Timo Steineri muusika toetusele vaatamata upuvad peaosalise ponnistused teda ümbritsevate tüüpide klišeelikkusse ning tegevuskäikude banaalsusse. Loomulikult on võimalik aru saada, et autori kavatsus ongi olnud rõhutada ümbruskonna labasusega kangelase üksindust ja selle kaudu ka suurust, kuid lavastajana peaks ta teadma, et nagu ei saa igavust laval mängida igavalt, nii ei saa ka klišeesid välja naerda klišeeliku mängulaadiga. See, et peategelase Eimari suhe oma lavapartneri Verdiga (Indrek Ojari) tuletab vägagi meelde Neil Simoni „päikesepoiste” vahekorda, on veel pool häda. Hullem on see, et uskumatult naiivne ning kuulsustele haiglaselt ligi litsuv kultuurimaja juhataja Lehte (Liis Laigna) ja trupi esinäitlejasse kogu elu armunud olnud vanapiigast klaverisaatja Dotti (Kersti Tombak) oleksid nagu maha kirjutatud mõnest nõukaaegsest halvast filmist või odavast estraadisketšist. Mõnevõrra omapärasem on Maria teatrist Ameerikasse põgenenud ja sealt millegipärast vabatahtlikult Eestisse naasnud tantsupensionäride paar Helmi (Laine Mägi) ja Afanassi (Peeter Jakobi), kuid ka nendega pole autor osanud midagi originaalsemat peale hakata kui lasta daamil armuda Eimarisse ja härral ennast surnuks juua.
Kordemetsa eelmised, kaugemat minevikku käsitlenud näitemängud tundusid olevat elu- ja ajastutruud ning kindlasti mitte seepärast, et ükski hindaja ei saa ju noid aegu enam mäletada. Seekordne oopus, vaatamata tõepäraste detailide rohkusele, ei meenuta aga allakirjutanule nõukogudeaegset Eesti väikelinna kultuurielu ja julgen arvata, et ka mitte filharmoonia estraadibrigaadi tegelikku lavatagust, vaid pigem selle mingit sekundaar­set paroodiat, mistõttu on tegijate headel kavatsustel raske maksvusele pääseda.
Unustatud oleks nagu ka see, et Nõmmiku ja tema nimekate kolleegide meeletu populaarsus ei põhinenud mitte küündimatul haltuural, mille järele lõhnab lavastuses pakutav „kirev kava”, vaid siiski nõukogude tegelikkuse pihta käinud jämedamal või peenemal satiiril. Paraku on lavastaja ning kunstnik Piia-Berta Piir raskendanud estraadinumbrite retseptsiooni ka nende asetamisega tülleesriide taha lavasügavikus, lastes samal ajal prožektoritel publikule näkku tulistada. See võte venitab etendust tühja ja vähendab võimalike naerukohtade mõju. Žanrilise ebamäärasuse tõttu mängitakse ka palaganistseene psühholoogilise realismi võtmes ning need kipuvad sisemiselt venima, mistõttu on publik juba üsna väsinud, et võtta tõsimeeli vastu lavastuse traagilist finaali, kus juba teispoolsusest esitatakse tõotuslaul muusikalist „Mees La Manchast”, kusjuures Andrus Vaariku ja Georg Otsa ande mõningast erisust arvestades oleks piisanud kindlasti vaid ühest salmist.
Nõukogudeaegsete kunstimeistrite vastuoluline elu ja looming pole realistlikus võtmes tegelikult veel saanudki meie tänapäevase kirjanduse ja lavakunsti aineseks, ammutada oleks sealt aga palju. Tahaks loota, et Gerda Kordemets ei lase ennast heidutada esimese katse mittetäielikust õnnestumisest ja jätkab järjepidevaid uuringuid sellel alal.