Eestlased impeeriumi lagundamas
Sirp 23.08.2012
Oleks aeg ausalt tunnistada, et 1992. aastal alguse saanud
ja tänaseni kestev suhete halvenemine Venemaaga on olnud suures osas
siiski Eesti teadlik valik ja polnud vähemasti esialgu põhjustatud
Venemaa jäikusest.
Mati Graf, Impeeriumi lõpp ja Eesti taasiseseisvumine 1988–1991. Toimetanud Riste Uuesoo. Kujundanud Julius Sommer. Argo, 2012. 456 lk.
Oma kahe monograafiaga (vt ka „Kalevipoja kojutulek”, Argo, 2008) on ajaloodoktor Mati Graf loonud kapitaalse baasteksti, millest ükski laulvat revolutsiooni käsitlev ajaloolane tulevikus üle ega ümber ei saa. Viimastel aastatel on üha enam ilmunud memuaristikat ning ka üksikkäsitlusi tolleaegseist sündmustest ning konkreetseist ühiskondlikest liikumistest, lisandub detaile ja vaatenurki, luuakse müüte. Grafi teosed eristuvad objektiivse, eelhoiakuta faktikäsitluse, loetavuse ning kohati lausa põneva ja rahvusvahelist konteksti hõlmava vaatenurga poolest (rõhuasetusega Moskvale ja teistele Baltimaadele).
Autor on keskendunud eeskätt ametlikes võimustruktuurides toimunule. Kui „Kalevipoja kojutulekus”, kus kirjeldatakse aastaid 1978–1988, oli selleks paratamatult NLKP ja EKP juhtorganeis ja kabinetivaikuses asetleidnu, siis „Impeeriumi lõpus” käsitletakse just N Liidu ja Eesti rahvaesinduskogude ja valitsuste tegevust (ja tegevusetust). Kuna esimest monograafiat olen kord juba põhjalikumalt käsitlenud (PM , AK 31. I 2009) , siis peatun Mati Grafi uuel raamatul.
Ajalookäsitluse väärtust hinnatakse nii teada faktide originaalse ja põhjendatud interpreteerimise kui eriti just uute ajalooallikate käibeletoomise alusel. Mõlemat leiab kõnealuses teoses küllaga. Autor pole pidanud raskeks vestelda kümnete tollaste võtmetegelastega, kellelt mäletuste kirjutamist pole kahjuks enam võimalik või on üsna kahtlane loota (Vaino Väljas, Mikk Titma, Jevgeni Golikov, Viktor Palm. Arno Almann, Indrek Toome, Tiit Vähi, Ülo Nugis, Enn-Arno Sillari, Rein Põder, Rein Kilk, Rein Müllerson, Mihhail Bronštein, Rein Veidemann). Neilt kuuldud fakte ja vaatenurki on nauditav lugeda ning pole võimalik alahinnata.
Olgu näiteks toodud või tõik, et Rein Kilk, kes andis Tartus välja üleliidulise rahvasaadikute kongressi nn „regioonidevahelise saadikugrupi” infolehte, maksis mõnda aega palka isegi hilisemale Boriss Jeltsini süngele turvapealikule kindral Koržakovile (lk 76). Just Golikovi ja Toome mälestustele tuginedes leiab lõpuks fikseerimist ka tõde Jeltsini 1991. aasta jaanuaris Tallinnast autoga (mitte lennukiga!) ärasõidu tegelike põhjuste kohta, mida on vahepeal juba mütologiseeritud rõhutamaks Dudajevi või Rüütli erilist rolli. Tuleb vaid kahetseda, et samavõrra energiline pole autor olnud „ründamaks” väljaspool Eestit asuvate isikute mälusalvi.
Leidub küll viide jutuajamisele tolleaegse Ogonjoki peatoimetaja Vitali Korotitšiga, kahjuks pole aga jõutud Gorbatšovi, Ševardnadze, Tšernjajevi või ka vene haritlaskonna tippesindajateni. Viidetest ei saa me ka välja lugeda autori isiklikku tööd Moskva arhiivides (huvitavam osa on kuuldavasti taas raskesti ligipääsetav), küll aga on oldud väga põhjalik seal ilmunud uurimuste ning mälestustega tutvumisel ning ka üsna piiratud tiraažis levinud publikatsioonide leidmisel. Joonealustes viidetes on oldud väga põhjalik, millegipärast puudub aga kasutatud kirjanduse nimekiri raamatu lõpus.
Paeluvaks teeb raamatu seda punase joonena läbiv rõhuasetus isiku osale ajaloos. Sellele on autor on pühendanud koguni oma teose viimase peatüki, kus käsitletakse võrdlevalt isiksuste osa Eesti ajaloo pöördelistel aastatel nii aastatel 1918–1920, 1939–1944 kui 1988–1991. Kõige rohkem on teoses ruumi antud Mihhail Gorbatšovi, Boriss Jeltsini ja Arnold Rüütliga seotule. Seejuures pole autor kartnud olla üsnagi poleemiline maadvõtnud tavaarusaamade suhtes.
Rüütel elas kommunismi häbeneja rolli sisse
Toome näiteks kas või tema tabavad iseloomustused meie tollasele riigipeale: „Kohusetundlikust nõukogude ametnikust hakkas aastail 1987–1989 kujunema tasapisi eesti riigimees (---). Kui teda ei katkestatud, võis tema sugestiivne etteaste, millesse ta sageli põimis pikki sissevaateid eesti rahva kannatusterohkesse ajalukku või talle eriti südamelähedasse loomakasvatusse, kesta tunde. Tihti andis mõni tähtis Moskva parteiametnik või minister temaga vesteldes alla, sest saarlase jutuvadal polnud otsa ega äärt (---). 1988. aastal oli Rüütel juba rahvuslane – esialgu veel omade seas. Kuid mida aeg edasi, seda avalikumalt ja rõhutatumalt ta hakkas nagu piinlikkust tundma, et oli end omal ajal kommunistliku parteiga sidunud ning vastu võtnud mitmeid tähtsaid ametikohti. Tänu Kesktelevisioonile muutus Arnold Rüütel müütiliseks vabadusetoojaks, kindlameelse ja mehise eesti mehe võrdkujuks ning seda mitmeks aastakümneks. Niisugune roll meeldis talle väga. Ta elas sellesse üleni sisse ega väljunud sellest enam kunagi”.
Tunnustades küll Boriss Jeltsini ajaloolist rolli nii Balti rahvaste toetamisel 1991. aasta jaanuaris kui kindlameelsel vastuseisul augustiputšile, on Grafi hinnang Jeltsinile kui demokraadile ja riigimehele üsnagi karm. Ta nendib, et juhtides koos akadeemik Sahharoviga (ja muide ka koos meie Viktor Palmiga) rahvasaadikute kongressi opositsioonilist regioonidevahelist saadikugruppi, kandus Jeltsinile üle ka maailmas tuntud vabadusvõitleja aura, vaatamata sellele, et Sahharov polnud Jeltsinist sugugi vaimustatud. Grafi sõnade kohaselt ootas lumpeniseerunud rahvamass messiat – ning sealt ta raske rusika ja suurte lubadustega tuligi. Graf nimetab Jeltsinit klassikaliseks oportunistiks, kellel oli võimuvõitluses vähe moraalseid tõkkeid, kusjuures tema võimujanu oli piiritu.
Pärast võimulesaamist selgus, et Jeltsin polnud õige demokraat, reformaator ega liberaal, samuti polnud ta suurem asi riigimees. Seda näitas Venemaa masendav allakäik kõigil elualadel ning marginaliseerumine maailmapoliitikas just aastail 1990–1999 kui Jeltsin seisis Venemaa eesotsas. Autor viitab ka Eesti poliitikute (Palm, Nugis, Aasmäe) hinnanguile, mille kohaselt oli Jeltsin hingelt suurvenelane, ebakompetentne nii rahvusküsimuse teoorias kui praktikas, seejuures impulsiivne, pika vihaga ja kättemaksuhimuline nende suhtes, kes teda kunagi olid solvanud, alandanud ja pilganud. Nende loetelus seisis Gorbatšov esimesel kohal. Just siin näeb Graf ka Jeltsini Tallinna 1991. aasta jaanuari kiirvisiidi tegelikku põhjust.
Ta kirjutab: „Kas Jeltsin oli tõesti armunud soomeugrilaste sinistesse silmadesse ja blondidesse juustesse? Vaevalt. Jeltsinit innustas ja kannustas Tallinna sõitma ennekõike ja peamiselt pime viha Gorbatšovi ja tema poliitika vastu, soov võimuvõitluses talle valusalt varba peale astuda.” Muidugi oli Jeltsini iseloomujoontel ka ülitähtis koht Eestile iseseisvuse „kinkimisel” 1991. aasta augustiputši järgses eufoorias. Tollase Venemaa välisministri asetäitja Šelov-Kovedjajevi sõnade kohaselt mõtles Jeltsin neist asjust (Balti riikide iseseisvumist) nagu Vene mõisnik: võtsin kätte, otsustasin ja lasksin vabaks.
Graf toob ära ka praeguse Venemaa soliidsete ajaloolaste hinnangu toimunule: „Just tänu Venemaa tegevusele võisid Balti riigid lõppkokkuvõttes saada iseseisvaks ilma igasuguste eeltingimuste ja läbirääkimisteta. Kiirustamine ja ebaprofessionaalsus, millega Venemaa välisministeerium Nõukogude Liidu juhtkonna nõrgenemise tippajal vormistas lahutust Balti riikidega, viis selleni, et pärast 1991. aasta detsembrit tekkisid ülimalt teravad probleemid seoses vägede Baltikumist väljaviimise forsseerimisega, vene elanikkonna staatuse ja piiri demarkeerimisega”. Taktikaliselt oli selline Jeltsin Eestile tol ajal muidugi kasulik ning selle peale Eesti juhid ka oskuslikult mängisid. Kuivõrd osutub see poliitika jätkusuutlikuks aga Eesti-Vene pikaajaliste suhete ning Venemaa tõeliselt demokraatliku arengu seisukohalt, sellele pole ajalugu veel oma lõpphinnangut andnud.
Idealistlik Gorbatšov versus moraalsete tõketeta Jeltsin
Hoopis teistsugune on Grafi arvamus aga Mihhail Gorbatšovist. Ta paistab soostuvat Anatoli Tšernajevi ning Vaino Väljase hinnanguga Gorbatšovile kui idealistile ja unistajale, kes oli oma ideaalidega üldinimlikele väärtustele toetuvast poliitikast reaalsest ajast kaugel ees. Üllatav oli leida raamatust ka viidet minu 1991. aastal kirjutatule, et eestlased peavad Gorbatšovile tänulikud olema, „et ta laskis üldse suu lahti teha. Kui Tšernenko elaks või valitseks Grišin, siis oleks meie president edasi NLKP Keskkomitee liige ja Savisaar kirjutaks endiselt artikleid töölisklassi kommunistlikust kasvatusest ning me ei teakski, millised võimed temas peidus on”.
Graf kirjutab: „On tõsiasi, et Gorbatšov ei lasknud 1940. aastal okupeeritud Balti riikidel lahkelt Nõukogude Liidust lahkuda – seda oleks hiidriigi presidendilt ka palju nõuda. Kuid ärgem unustagem, et Gorbatšov lasi eestlastel üsnagi rahulikult taastada oma riiki, mis oli 1991. aasta suveks peaaegu valmis. Ta ei tahtnud ega võinudki mitmel põhjusel nõustuda Balti riikide täieliku lahkulöömisega ning meie teada projekteeris neile tulevases lõdvas liidus assotsieerunud liikme staatuse.” Kümnetel lehekülgedel kirjeldab autor, millise surve all oli N Liidu president, kui temalt päevast päeva nõuti vägivaldset sekkumist rahvusvabariikides ja eriti Baltikumis. On ilmselge, et vaid USA mõningase rahulolematusega riskides, oleks Gorbatšov võinud seda teha nii impeeriumi kui ka oma võimu päästmiseks korduvalt ja suhteliselt väheste ohvritega. Meenutagem, et isegi 1991. aasta oktoobris oli Eestis veel 45 000 võõrriigi sõjaväelast.
On fakt, et Jeltsin ja Co kartsid koguni, et pärast Belovežjes 8. detsembril 1991. aastal välja kuulutatud NSVL laialisaatmist võib Gorbatšov jõudu kasutada ja konstitutsioonile toetudes nad kui riigireeturid arreteerida. Graf kirjutab: „Impeeriumi lagunemine oli paratamatu, kuid too lagunemine võis toimuda mitmeti: laastava kodusõjaga või susisedes-visisedes vaikselt kokku vajudes. Gorbatšov olles kommunist ja demokraat ning hoides suunda lääne tsivilisatsiooni poole, manööverdas edukalt erinevate jõudude vahel ning see aitas positiivsetel protsessidel süveneda niivõrd, et edumeelsed jõud söandasid ja ka suutsid kriisihetkedel reaktsioonile vastu astuda ning kättevõidetut hoida.” Autor küsib – kas Gorbatšov on suur riigimees? Ja vastab sellele minu arvates täiesti õiglaselt: „Venelaste arvates mitte. Eestlaste ja ka paljude teiste vabanenud Ida-Euroopa rahvaste jaoks aga kindlasti” .
Huvi pakuvad ka autori hinnangud Eesti poliitikuile. Ta märgib, et nii 1905–1907, 1918–1920 kui 1988–1991 on eestlastel õnne olnud, et nende eesotsas on seisnud targad ning otsusekindlad riigimehed. Autor on sekkunud ka poleemikasse nn hääletu alistumise teemal. Ta tuletab meelde, et 1933. aasta sügisel ei haaranud Päts võimu, vaid seati üleminekuvalitsuse etteotsa just sotsialistide algatusel, kes olid hirmunud paremäärmuslike vapside populistlikust pealetungist. 1934. aasta märtsipöörde kiitis aga riigikogu täiskoosseis üksmeelselt heaks ning sel oli ka rahva enamuse jagamatu toetus. Tsiteerides Max Jakobsoni sõnu, et parlamentarism ei funktsioneeri olukorras, kus väikeriik peab loovima kahe diktatuuri vahel, järeldab Graf, et 1939/40. aastal määras Eesti saatuse ära Stalin, mitte Pätsi ja Laidoneri õige või vale poliitika või siis tolle mõneti müütilise demokraatia puudumine.
Negatiivne on aga autori hinnang Jüri Uluotsa tegevusele 1944. aasta kevadel: tollele olevat tema roll tollastes vägagi komplitseeritud sise- ja välispoliitilistes oludes üle jõu käinud. Ta ühineb Enn Soosaare arvamusega: „Uluotsal ja tema kaaslastel võis olla soov demonstreerida näiteks lääneriikidele eestlaste raugematut iseolemisiha. Aga läbi viidi see demonstratsioon erakordselt käpardlikult. Aktsioon oli korraldatud viisil, mida Churchill ja Roosevelt ei oleks mitte mingil moel suutnud (ka mitte siis, kui nad seda tahtnuks) tõlgendada meie kasuks”. Lisada võiks siia: nagu pole ka praegu lääneliitlastel võimalik meie kasuks tõlgendada iga-aastaseid Sinimägede demonstratsioone.
Analüüsides 1988.–1991. aastani toimunud sündmusi, peatub autor pikemalt 1988. aasta 16. novembril vastu võetud suveräänsusdeklaratsiooniga seotul ning esitab ootamatu väite, et „suveräänsuse kuulutamine oli eesti rahva 20. sajandi teise poole emotsionaalne kõrghetk, isegi olulisem kui iseseisvuse taastamine 20. augustil 1991”. Tuleb tunnistada, et tolle sündmuse tähtsust on viimaseil aastakümneil hakatud subjektiivseil põhjusi retušeerima. Oli ju selle dokumendi vastuvõtjaks 1985. aastal Karl Vaino ja Co poolt moodustatud ja suures enamikus kompartei liikmetest (285 saadikust 202) koosnenud ülemnõukogu, mitte aga 1990. aastal siiski enam-vähem vabalt valitud parlament, rääkimata alles jõudu koguvast Rahvarindest või veel loomata Eesti Komiteest. Ajaloolist istungit juhatas aga alles mõni kuu varem Eestisse Gorbatšovi poolt komandeeritud Väljas, mitte aga mõni rahva armastatud juhtidest.
Suveräänsusdeklaratsioon ja rutiinne iseseisvumisotsus
Graf avalikustab suveräänsusdeklaratsiooni tegelikud autorid Ignar Fjuki, Marju Lauristini, Vladimir Beekmani, Enn Põldroosi ja Arno Almanni ning redaktsioonikomisjoni liikmed (Junti, Gräzini, Korneli, Koigi, Almanni) (lk 27, 35). Ta juhib tähelepanu ka sellele, et just tolle dokumendiga tõusis Eesti esmakordselt maailma massikommunikatsiooni uudiste esiritta ning mitmed lääne ajalehed trükkisid ära ka kaardi Eesti maa ja rahva kohast suures Vene impeeriumis. Mitu sõjajärgset põlvkonda polnud sellest midagi kuulnud. Oma väite kinnituseks tsiteerib Graf ka putšistide võimu- ja vaimubaasiks olnud impeeriumimeelse saadikugrupi Sojuz ühe liidri, läti päritolu polkovniku Viktor Alksnise sõnu 26. augustil 1991. aastal NSVL ülemnõukogu istungjärgul, et riigipööre olevat alanud NSVLis 16. novembril 1988. aastal Eesti NSV ülemnõukogu suveräänsusdeklaratsiooniga, mitte 1991. aasta 19. augustil Moskvas.
Jõudmata siin korrata kõiki Grafi väiteid, tuleb tunnistada tõsiasja, et 20. augusti iseseisvusotsus oli siiski vaid Eesti parlamendi kiire ja ainuvõimalik reaktsioon Moskvas toime pandud riigipöördele ja sellel olid ka ajaloolised eeskujud, olgu Päästekomitee tegevuses 1918. aasta veebruarikuise interregnumi ajal või ka Leedu ülemnõukogu poolt 11. märtsil 1990. aastal vastu võetud otsuses Leedu riigi iseseisvuse ühepoolse taastamise kohta, mida sisemaised radikaalid olid Eesti juhtkonnale juba poolteist aastat nina alla hõõrunud. 1988. aasta 16. novembri suveräänsusdeklaratsioon oli aga täiesti Eesti enda arengust lähtunud ning ajalooliselt pretsedenditu samm, millega ühe liiduvabariigi parlament deklareeris oma võimutäiust ning seaduste ülimuslikkust omal territooriumil. (Grafi poolt veetud teatav paralleel 1917. aasta 28. novembri Maanõukogu otsusega tundub siiski pisut kunstlik olevat). Sündmuse tegi veelgi tähenduslikumaks fakt, et too deklaratsioon sündinuks nagu õiguspärase vastusena NSVL ülemnõukogu presiidiumi poolt rahvaarutelule pandud NSVL konstitutsiooniparandustele, mille vastu Eestis koguti 861 987 allkirja.
Reaktsioon oli seda ootamatum, et konstitutsiooniparandustega oli Gorbatšov soovinud rahvale kinkida demokraatia olulise laienemise ja teatud mõttes ka vabad valimised ning lootis heausklikult saada traditsioonilise „palava heakskiidu” osaliseks. Paraku oli sealt aga (näpuveana?) välja unustatud liiduvabariikide senine formaalne õigus liidust välja astuda, mis tekitaski Eestis lausa tormilise umbusu ja vastureaktsiooni. Meenutagem ka, et 1988. aasta novembris ei leidnud Eesti samm toetust ei Lätis ega Leedus, küll pani aga aluse „suveräänsusparaadile”, mis tipnes NSVL saatuse sisuliselt ära määranud Vene NFSV suveräänsusdeklaratsiooniga 12. juunil 1990. aastal. Jah, meie deklaratsioonis leiti, et Eesti edasine staatus NSV Liidus peab olema määratletud liidulepinguga. On selge, et kaugemale sellest ideest ning tautoloogilisest sõnamängust suveräänsus/iseseisvus tol hetkel ja tolles kogus minna olnuks võimatu.
Äärmiselt huvipakkuv ning tänasesse päeva ulatuvate mõjudega on kogu raamatu vältel jälgitud eesti rahvajuhtide vahekorra dünaamika nn liidudemokraatidega. Selle tabava mõiste on autor leiutanud iseloomustamaks mõttelaadi ja selle intellektuaalidest kandjaid, kes nägid oma eesmärgina N Liidu põhjalikku demokratiseerimist, kuid mitte selle lagundamist. Alustanud ühistegevusega „regioonidevahelises saadikutegrupis” ning toreda loosungiga „Meie ja teie vabaduse eest!” ning saavutanud 1989. aasta detsembris MRP leppe hukkamõistu rahvasaadikute kongressi poolt, hakkasid aga rahvusdemokraadid (eelkõige muidugi oma iseseisvuse välja kuulutanud leedulased, aga hiljem ka teised) Moskvast jalga laskma ning jätsid nii Gorbatšovi kui ka vene demokraadid silm silma vastu kongressi algselt „vaikinud” kuid hiljem lausa lärmama hakanud reaktsioonilise ja šovinistliku enamusega.
Põhjendusega, et kuna me pole kunagi N Liitu astunud, siis pole meil selle riigi võimuorganeis ka midagi teha, kasvas sellesuunaline surve meie saadikuile ka tollases eesti ajakirjanduses. Eestis otsustasid meie ülemnõukokku valitud rahvarindelastest saadikud liiduorganeis enam mitte tegutseda vaid püüda saavutada N Liiduga võrdõiguslikke riikidevahelisi läbirääkimisi, mille vaevalisest kulust annab Graf väga üksikasjalise ülevaate. (Meie parlamenti mittekuulunud eestimeelsed saadikud Vooglaid, Gräzin, Vare, Bronštein, Haug jt jätkasid siiski n-ö omal riisikol Moskvas.) Olukorras, kus Eestist valitud interenatsidest saadikud pealinnas aktiivselt edasi tegutsesid ning Eesti iseseisvuse võtmed olid ka lääneriikide juhtide arvates ikkagi Moskvas, see muidugi kõige arukam taktika polnud. Sellest põhjustatud solvumine istub aga tänase päevani meie tolleaegsete liitlaste südames, alates süüdistustest lihtsas inimlikus tänamatuses ning lõpetades aruteluga, kuivõrd oleks võimalik olnud N Liidu / Venemaa tõeline demokratiseerimine ühistegevuse jätkudes.
Igatahes on ka praegu isegi Eestisse kõige soojemalt suhtuvaile vene haritlastele peaaegu võimatu selgitada, miks Eesti hülgas riikidevahelises lepingu artiklis III selgelt kirja pandud lubaduse, et kõigil Eesti territooriumil elavail isikuil on õigus saada Eesti Vabariigi kodakondsus vastavalt nende vabale tahteavaldusele. Oli see leping ju sõlmitud Eesti iseseisvuspüüde kaitsmise jaoks nii otsustaval 13. jaanuaril 1991. aastal. Sama mõistetamatuks jääb neile ka Eesti kramplik kinnihoidmine Tartu rahulepingust kui oma iseseisvuse alustalast. On see leping ju sõlmitud bolševikega, kelle kõiki muid tegusid eesti rahva suhtes hinnatakse ebaseaduslikeks ja röövellikeks. Tollele vastuolule, mida meie poliitikud soovivad kangesti unustada, viitab ka Mati Graf, tuues ära Jaan Kaplinski 1990. aastal kirja pandud küsimuse: „Mis õigus on meil oodata venelastelt, et nemad tunnistaksid punase röövli tehingud seaduslikeks?”. Autor tuletab meelde, et Eesti hülgas vene demokraatia (kui valgekaartlasi selleks pidada võib) omakasupüüdlikult ka 1919/20. aastal, kui ei toetatud Judenitši sõjakäiku Petrogradi peale ning Leniniga rahulepingut sõlmides osututi esimeseks bolševistlikku võimu tunnustanud riigiks maailmas. Eesti riigijuhid kartsid ilmselt põhjendatult, et valgekaartlaste võidu korral tekiks neil olulisi raskusi nii demokraatlikust Venemaast eraldumise kui sellele rahvusvahelise tunnustuse saavutamisega. (Just soovis säilitada võimaliku „demokraatliku Venemaa” ühtsust näeb M. Graf USA viivituse põhjust Eesti Vabariigi tunnustamisel kuni 1922. aastani, lk 363-365.)
Pragmaatiline liit ebademokraatlike venelastega
Taktikaliselt oli see õige, strateegiliselt sillutas aga tee 1939/40. aasta sündmustele. Kas sama kartus oli tegelikult hinges ka meie 1991. aasta juhtidel, jääb nende öelda. Nagu Grafi raamatust selgub, oli üheks eestvedajaks suunal „mida kiiremini Eesti NSVList/Venemaast eemale saab, seda parem” tollase valitsuse nn idaminister Endel Lippmaa (lk.405). Peaminister Savisaar (nagu hiljem Jegor Gaidariga lepingu sõlminud Tiit Vähigi) pidas aga heade suhete säilitamist vene demokraatidega vajalikuks ja ta oli ka ainsaks Balti riikidest osalejaks meie iseseisvust tunnustanud NSVL Riiginõukogu 6. septembri 1991. a. istungil (lk.391). Igatahes oleks aeg ausalt tunnistada, et 1992. aasta sügisel alguse saanud suhete halvenemine Venemaaga on olnud suures osas siiski Eesti teadlikuks valikuks ja vähemasti esimesel perioodil mitte põhjustatud Venemaa jäikusest (meenutagem sedagi, et Jeltsin siiski soostus nii vägede kiire väljaviimise kui ka Eesti NATOsse hõlmamisega).
Autori sihiseadest tulenevalt on osutatud vähe tähelepanu Eesti sisepoliitikale, mis on tulnud kahjuks teose ülevaatlikkusele ning ehk ka rea seikade ja valikute igakülgsele põhjendamisele. Ilmselt võinuks siiski pühendada pisut enam tähelepanu Savisaare valitsuse vahekordadele erinevate eestimeelsete opositsioonijõududega ning korduvalt ette võetud püüetele moodustada nn rahvusliku ühtsuse valitsus. Just sealt nagu ka iseseisva EKP tegevusest (mida autor on üsna tähelepanelikult jälginud) leiab ka põhjused Eesti tollaste valikute ja arengu erinevusele naabritega võrreldes. Sellega seoses on eriti kahju, et vaatluse alt (nagu muide ka teistes seni ilmunud käsitlustes) on täiesti välja jäänud Savisaarele võimuletuleku taganud ning kuni tänaseni kõigile meie sisepoliitilistele vastasseisudele aluse pannud ajalooline Tallinna botaanikaaia kohtumine 27. III 1990 Rahvarinde ja Eesti Komitee juhtide vahel. Ruumi selleks oleks leidnud iseenesest huvitava, kuid raamatu konkreetsest kontekstist välja langeva pikema ülevaate arvelt. Viimases on käsitletud USA seisukohti Balti riikide suhtes kogu XX sajandi vältel.
Kokkuvõttes on Mati Grafi raamat(ud) põhjapanev ja põnev käsitlus meie uusima ajaloo võitlustest, mis pole veel kaugeltki õnneliku lõpuni jõudnud. Teos lõpeb vägagi mõtlemapanevate sõnadega: „Kas suudame uues globaliseeruvas maailmas väikerahvana ellu jääda? Kas see moodustis, mis sündis 24. veebruaril 1918 ning mida mõned baltisakslased nimetasid „väikeseks veidraks riigivärdjaks”, saab elujõuliseks toredaks jätkusuutlikuks euroopalikuks riigiks või ei? Tulevik peab andma vastuse. Lootus on, kuigi õhkõrn”.
Mati Graf, Impeeriumi lõpp ja Eesti taasiseseisvumine 1988–1991. Toimetanud Riste Uuesoo. Kujundanud Julius Sommer. Argo, 2012. 456 lk.
Oma kahe monograafiaga (vt ka „Kalevipoja kojutulek”, Argo, 2008) on ajaloodoktor Mati Graf loonud kapitaalse baasteksti, millest ükski laulvat revolutsiooni käsitlev ajaloolane tulevikus üle ega ümber ei saa. Viimastel aastatel on üha enam ilmunud memuaristikat ning ka üksikkäsitlusi tolleaegseist sündmustest ning konkreetseist ühiskondlikest liikumistest, lisandub detaile ja vaatenurki, luuakse müüte. Grafi teosed eristuvad objektiivse, eelhoiakuta faktikäsitluse, loetavuse ning kohati lausa põneva ja rahvusvahelist konteksti hõlmava vaatenurga poolest (rõhuasetusega Moskvale ja teistele Baltimaadele).
Autor on keskendunud eeskätt ametlikes võimustruktuurides toimunule. Kui „Kalevipoja kojutulekus”, kus kirjeldatakse aastaid 1978–1988, oli selleks paratamatult NLKP ja EKP juhtorganeis ja kabinetivaikuses asetleidnu, siis „Impeeriumi lõpus” käsitletakse just N Liidu ja Eesti rahvaesinduskogude ja valitsuste tegevust (ja tegevusetust). Kuna esimest monograafiat olen kord juba põhjalikumalt käsitlenud (PM , AK 31. I 2009) , siis peatun Mati Grafi uuel raamatul.
Ajalookäsitluse väärtust hinnatakse nii teada faktide originaalse ja põhjendatud interpreteerimise kui eriti just uute ajalooallikate käibeletoomise alusel. Mõlemat leiab kõnealuses teoses küllaga. Autor pole pidanud raskeks vestelda kümnete tollaste võtmetegelastega, kellelt mäletuste kirjutamist pole kahjuks enam võimalik või on üsna kahtlane loota (Vaino Väljas, Mikk Titma, Jevgeni Golikov, Viktor Palm. Arno Almann, Indrek Toome, Tiit Vähi, Ülo Nugis, Enn-Arno Sillari, Rein Põder, Rein Kilk, Rein Müllerson, Mihhail Bronštein, Rein Veidemann). Neilt kuuldud fakte ja vaatenurki on nauditav lugeda ning pole võimalik alahinnata.
Olgu näiteks toodud või tõik, et Rein Kilk, kes andis Tartus välja üleliidulise rahvasaadikute kongressi nn „regioonidevahelise saadikugrupi” infolehte, maksis mõnda aega palka isegi hilisemale Boriss Jeltsini süngele turvapealikule kindral Koržakovile (lk 76). Just Golikovi ja Toome mälestustele tuginedes leiab lõpuks fikseerimist ka tõde Jeltsini 1991. aasta jaanuaris Tallinnast autoga (mitte lennukiga!) ärasõidu tegelike põhjuste kohta, mida on vahepeal juba mütologiseeritud rõhutamaks Dudajevi või Rüütli erilist rolli. Tuleb vaid kahetseda, et samavõrra energiline pole autor olnud „ründamaks” väljaspool Eestit asuvate isikute mälusalvi.
Leidub küll viide jutuajamisele tolleaegse Ogonjoki peatoimetaja Vitali Korotitšiga, kahjuks pole aga jõutud Gorbatšovi, Ševardnadze, Tšernjajevi või ka vene haritlaskonna tippesindajateni. Viidetest ei saa me ka välja lugeda autori isiklikku tööd Moskva arhiivides (huvitavam osa on kuuldavasti taas raskesti ligipääsetav), küll aga on oldud väga põhjalik seal ilmunud uurimuste ning mälestustega tutvumisel ning ka üsna piiratud tiraažis levinud publikatsioonide leidmisel. Joonealustes viidetes on oldud väga põhjalik, millegipärast puudub aga kasutatud kirjanduse nimekiri raamatu lõpus.
Paeluvaks teeb raamatu seda punase joonena läbiv rõhuasetus isiku osale ajaloos. Sellele on autor on pühendanud koguni oma teose viimase peatüki, kus käsitletakse võrdlevalt isiksuste osa Eesti ajaloo pöördelistel aastatel nii aastatel 1918–1920, 1939–1944 kui 1988–1991. Kõige rohkem on teoses ruumi antud Mihhail Gorbatšovi, Boriss Jeltsini ja Arnold Rüütliga seotule. Seejuures pole autor kartnud olla üsnagi poleemiline maadvõtnud tavaarusaamade suhtes.
Rüütel elas kommunismi häbeneja rolli sisse
Toome näiteks kas või tema tabavad iseloomustused meie tollasele riigipeale: „Kohusetundlikust nõukogude ametnikust hakkas aastail 1987–1989 kujunema tasapisi eesti riigimees (---). Kui teda ei katkestatud, võis tema sugestiivne etteaste, millesse ta sageli põimis pikki sissevaateid eesti rahva kannatusterohkesse ajalukku või talle eriti südamelähedasse loomakasvatusse, kesta tunde. Tihti andis mõni tähtis Moskva parteiametnik või minister temaga vesteldes alla, sest saarlase jutuvadal polnud otsa ega äärt (---). 1988. aastal oli Rüütel juba rahvuslane – esialgu veel omade seas. Kuid mida aeg edasi, seda avalikumalt ja rõhutatumalt ta hakkas nagu piinlikkust tundma, et oli end omal ajal kommunistliku parteiga sidunud ning vastu võtnud mitmeid tähtsaid ametikohti. Tänu Kesktelevisioonile muutus Arnold Rüütel müütiliseks vabadusetoojaks, kindlameelse ja mehise eesti mehe võrdkujuks ning seda mitmeks aastakümneks. Niisugune roll meeldis talle väga. Ta elas sellesse üleni sisse ega väljunud sellest enam kunagi”.
Tunnustades küll Boriss Jeltsini ajaloolist rolli nii Balti rahvaste toetamisel 1991. aasta jaanuaris kui kindlameelsel vastuseisul augustiputšile, on Grafi hinnang Jeltsinile kui demokraadile ja riigimehele üsnagi karm. Ta nendib, et juhtides koos akadeemik Sahharoviga (ja muide ka koos meie Viktor Palmiga) rahvasaadikute kongressi opositsioonilist regioonidevahelist saadikugruppi, kandus Jeltsinile üle ka maailmas tuntud vabadusvõitleja aura, vaatamata sellele, et Sahharov polnud Jeltsinist sugugi vaimustatud. Grafi sõnade kohaselt ootas lumpeniseerunud rahvamass messiat – ning sealt ta raske rusika ja suurte lubadustega tuligi. Graf nimetab Jeltsinit klassikaliseks oportunistiks, kellel oli võimuvõitluses vähe moraalseid tõkkeid, kusjuures tema võimujanu oli piiritu.
Pärast võimulesaamist selgus, et Jeltsin polnud õige demokraat, reformaator ega liberaal, samuti polnud ta suurem asi riigimees. Seda näitas Venemaa masendav allakäik kõigil elualadel ning marginaliseerumine maailmapoliitikas just aastail 1990–1999 kui Jeltsin seisis Venemaa eesotsas. Autor viitab ka Eesti poliitikute (Palm, Nugis, Aasmäe) hinnanguile, mille kohaselt oli Jeltsin hingelt suurvenelane, ebakompetentne nii rahvusküsimuse teoorias kui praktikas, seejuures impulsiivne, pika vihaga ja kättemaksuhimuline nende suhtes, kes teda kunagi olid solvanud, alandanud ja pilganud. Nende loetelus seisis Gorbatšov esimesel kohal. Just siin näeb Graf ka Jeltsini Tallinna 1991. aasta jaanuari kiirvisiidi tegelikku põhjust.
Ta kirjutab: „Kas Jeltsin oli tõesti armunud soomeugrilaste sinistesse silmadesse ja blondidesse juustesse? Vaevalt. Jeltsinit innustas ja kannustas Tallinna sõitma ennekõike ja peamiselt pime viha Gorbatšovi ja tema poliitika vastu, soov võimuvõitluses talle valusalt varba peale astuda.” Muidugi oli Jeltsini iseloomujoontel ka ülitähtis koht Eestile iseseisvuse „kinkimisel” 1991. aasta augustiputši järgses eufoorias. Tollase Venemaa välisministri asetäitja Šelov-Kovedjajevi sõnade kohaselt mõtles Jeltsin neist asjust (Balti riikide iseseisvumist) nagu Vene mõisnik: võtsin kätte, otsustasin ja lasksin vabaks.
Graf toob ära ka praeguse Venemaa soliidsete ajaloolaste hinnangu toimunule: „Just tänu Venemaa tegevusele võisid Balti riigid lõppkokkuvõttes saada iseseisvaks ilma igasuguste eeltingimuste ja läbirääkimisteta. Kiirustamine ja ebaprofessionaalsus, millega Venemaa välisministeerium Nõukogude Liidu juhtkonna nõrgenemise tippajal vormistas lahutust Balti riikidega, viis selleni, et pärast 1991. aasta detsembrit tekkisid ülimalt teravad probleemid seoses vägede Baltikumist väljaviimise forsseerimisega, vene elanikkonna staatuse ja piiri demarkeerimisega”. Taktikaliselt oli selline Jeltsin Eestile tol ajal muidugi kasulik ning selle peale Eesti juhid ka oskuslikult mängisid. Kuivõrd osutub see poliitika jätkusuutlikuks aga Eesti-Vene pikaajaliste suhete ning Venemaa tõeliselt demokraatliku arengu seisukohalt, sellele pole ajalugu veel oma lõpphinnangut andnud.
Idealistlik Gorbatšov versus moraalsete tõketeta Jeltsin
Hoopis teistsugune on Grafi arvamus aga Mihhail Gorbatšovist. Ta paistab soostuvat Anatoli Tšernajevi ning Vaino Väljase hinnanguga Gorbatšovile kui idealistile ja unistajale, kes oli oma ideaalidega üldinimlikele väärtustele toetuvast poliitikast reaalsest ajast kaugel ees. Üllatav oli leida raamatust ka viidet minu 1991. aastal kirjutatule, et eestlased peavad Gorbatšovile tänulikud olema, „et ta laskis üldse suu lahti teha. Kui Tšernenko elaks või valitseks Grišin, siis oleks meie president edasi NLKP Keskkomitee liige ja Savisaar kirjutaks endiselt artikleid töölisklassi kommunistlikust kasvatusest ning me ei teakski, millised võimed temas peidus on”.
Graf kirjutab: „On tõsiasi, et Gorbatšov ei lasknud 1940. aastal okupeeritud Balti riikidel lahkelt Nõukogude Liidust lahkuda – seda oleks hiidriigi presidendilt ka palju nõuda. Kuid ärgem unustagem, et Gorbatšov lasi eestlastel üsnagi rahulikult taastada oma riiki, mis oli 1991. aasta suveks peaaegu valmis. Ta ei tahtnud ega võinudki mitmel põhjusel nõustuda Balti riikide täieliku lahkulöömisega ning meie teada projekteeris neile tulevases lõdvas liidus assotsieerunud liikme staatuse.” Kümnetel lehekülgedel kirjeldab autor, millise surve all oli N Liidu president, kui temalt päevast päeva nõuti vägivaldset sekkumist rahvusvabariikides ja eriti Baltikumis. On ilmselge, et vaid USA mõningase rahulolematusega riskides, oleks Gorbatšov võinud seda teha nii impeeriumi kui ka oma võimu päästmiseks korduvalt ja suhteliselt väheste ohvritega. Meenutagem, et isegi 1991. aasta oktoobris oli Eestis veel 45 000 võõrriigi sõjaväelast.
On fakt, et Jeltsin ja Co kartsid koguni, et pärast Belovežjes 8. detsembril 1991. aastal välja kuulutatud NSVL laialisaatmist võib Gorbatšov jõudu kasutada ja konstitutsioonile toetudes nad kui riigireeturid arreteerida. Graf kirjutab: „Impeeriumi lagunemine oli paratamatu, kuid too lagunemine võis toimuda mitmeti: laastava kodusõjaga või susisedes-visisedes vaikselt kokku vajudes. Gorbatšov olles kommunist ja demokraat ning hoides suunda lääne tsivilisatsiooni poole, manööverdas edukalt erinevate jõudude vahel ning see aitas positiivsetel protsessidel süveneda niivõrd, et edumeelsed jõud söandasid ja ka suutsid kriisihetkedel reaktsioonile vastu astuda ning kättevõidetut hoida.” Autor küsib – kas Gorbatšov on suur riigimees? Ja vastab sellele minu arvates täiesti õiglaselt: „Venelaste arvates mitte. Eestlaste ja ka paljude teiste vabanenud Ida-Euroopa rahvaste jaoks aga kindlasti” .
Huvi pakuvad ka autori hinnangud Eesti poliitikuile. Ta märgib, et nii 1905–1907, 1918–1920 kui 1988–1991 on eestlastel õnne olnud, et nende eesotsas on seisnud targad ning otsusekindlad riigimehed. Autor on sekkunud ka poleemikasse nn hääletu alistumise teemal. Ta tuletab meelde, et 1933. aasta sügisel ei haaranud Päts võimu, vaid seati üleminekuvalitsuse etteotsa just sotsialistide algatusel, kes olid hirmunud paremäärmuslike vapside populistlikust pealetungist. 1934. aasta märtsipöörde kiitis aga riigikogu täiskoosseis üksmeelselt heaks ning sel oli ka rahva enamuse jagamatu toetus. Tsiteerides Max Jakobsoni sõnu, et parlamentarism ei funktsioneeri olukorras, kus väikeriik peab loovima kahe diktatuuri vahel, järeldab Graf, et 1939/40. aastal määras Eesti saatuse ära Stalin, mitte Pätsi ja Laidoneri õige või vale poliitika või siis tolle mõneti müütilise demokraatia puudumine.
Negatiivne on aga autori hinnang Jüri Uluotsa tegevusele 1944. aasta kevadel: tollele olevat tema roll tollastes vägagi komplitseeritud sise- ja välispoliitilistes oludes üle jõu käinud. Ta ühineb Enn Soosaare arvamusega: „Uluotsal ja tema kaaslastel võis olla soov demonstreerida näiteks lääneriikidele eestlaste raugematut iseolemisiha. Aga läbi viidi see demonstratsioon erakordselt käpardlikult. Aktsioon oli korraldatud viisil, mida Churchill ja Roosevelt ei oleks mitte mingil moel suutnud (ka mitte siis, kui nad seda tahtnuks) tõlgendada meie kasuks”. Lisada võiks siia: nagu pole ka praegu lääneliitlastel võimalik meie kasuks tõlgendada iga-aastaseid Sinimägede demonstratsioone.
Analüüsides 1988.–1991. aastani toimunud sündmusi, peatub autor pikemalt 1988. aasta 16. novembril vastu võetud suveräänsusdeklaratsiooniga seotul ning esitab ootamatu väite, et „suveräänsuse kuulutamine oli eesti rahva 20. sajandi teise poole emotsionaalne kõrghetk, isegi olulisem kui iseseisvuse taastamine 20. augustil 1991”. Tuleb tunnistada, et tolle sündmuse tähtsust on viimaseil aastakümneil hakatud subjektiivseil põhjusi retušeerima. Oli ju selle dokumendi vastuvõtjaks 1985. aastal Karl Vaino ja Co poolt moodustatud ja suures enamikus kompartei liikmetest (285 saadikust 202) koosnenud ülemnõukogu, mitte aga 1990. aastal siiski enam-vähem vabalt valitud parlament, rääkimata alles jõudu koguvast Rahvarindest või veel loomata Eesti Komiteest. Ajaloolist istungit juhatas aga alles mõni kuu varem Eestisse Gorbatšovi poolt komandeeritud Väljas, mitte aga mõni rahva armastatud juhtidest.
Suveräänsusdeklaratsioon ja rutiinne iseseisvumisotsus
Graf avalikustab suveräänsusdeklaratsiooni tegelikud autorid Ignar Fjuki, Marju Lauristini, Vladimir Beekmani, Enn Põldroosi ja Arno Almanni ning redaktsioonikomisjoni liikmed (Junti, Gräzini, Korneli, Koigi, Almanni) (lk 27, 35). Ta juhib tähelepanu ka sellele, et just tolle dokumendiga tõusis Eesti esmakordselt maailma massikommunikatsiooni uudiste esiritta ning mitmed lääne ajalehed trükkisid ära ka kaardi Eesti maa ja rahva kohast suures Vene impeeriumis. Mitu sõjajärgset põlvkonda polnud sellest midagi kuulnud. Oma väite kinnituseks tsiteerib Graf ka putšistide võimu- ja vaimubaasiks olnud impeeriumimeelse saadikugrupi Sojuz ühe liidri, läti päritolu polkovniku Viktor Alksnise sõnu 26. augustil 1991. aastal NSVL ülemnõukogu istungjärgul, et riigipööre olevat alanud NSVLis 16. novembril 1988. aastal Eesti NSV ülemnõukogu suveräänsusdeklaratsiooniga, mitte 1991. aasta 19. augustil Moskvas.
Jõudmata siin korrata kõiki Grafi väiteid, tuleb tunnistada tõsiasja, et 20. augusti iseseisvusotsus oli siiski vaid Eesti parlamendi kiire ja ainuvõimalik reaktsioon Moskvas toime pandud riigipöördele ja sellel olid ka ajaloolised eeskujud, olgu Päästekomitee tegevuses 1918. aasta veebruarikuise interregnumi ajal või ka Leedu ülemnõukogu poolt 11. märtsil 1990. aastal vastu võetud otsuses Leedu riigi iseseisvuse ühepoolse taastamise kohta, mida sisemaised radikaalid olid Eesti juhtkonnale juba poolteist aastat nina alla hõõrunud. 1988. aasta 16. novembri suveräänsusdeklaratsioon oli aga täiesti Eesti enda arengust lähtunud ning ajalooliselt pretsedenditu samm, millega ühe liiduvabariigi parlament deklareeris oma võimutäiust ning seaduste ülimuslikkust omal territooriumil. (Grafi poolt veetud teatav paralleel 1917. aasta 28. novembri Maanõukogu otsusega tundub siiski pisut kunstlik olevat). Sündmuse tegi veelgi tähenduslikumaks fakt, et too deklaratsioon sündinuks nagu õiguspärase vastusena NSVL ülemnõukogu presiidiumi poolt rahvaarutelule pandud NSVL konstitutsiooniparandustele, mille vastu Eestis koguti 861 987 allkirja.
Reaktsioon oli seda ootamatum, et konstitutsiooniparandustega oli Gorbatšov soovinud rahvale kinkida demokraatia olulise laienemise ja teatud mõttes ka vabad valimised ning lootis heausklikult saada traditsioonilise „palava heakskiidu” osaliseks. Paraku oli sealt aga (näpuveana?) välja unustatud liiduvabariikide senine formaalne õigus liidust välja astuda, mis tekitaski Eestis lausa tormilise umbusu ja vastureaktsiooni. Meenutagem ka, et 1988. aasta novembris ei leidnud Eesti samm toetust ei Lätis ega Leedus, küll pani aga aluse „suveräänsusparaadile”, mis tipnes NSVL saatuse sisuliselt ära määranud Vene NFSV suveräänsusdeklaratsiooniga 12. juunil 1990. aastal. Jah, meie deklaratsioonis leiti, et Eesti edasine staatus NSV Liidus peab olema määratletud liidulepinguga. On selge, et kaugemale sellest ideest ning tautoloogilisest sõnamängust suveräänsus/iseseisvus tol hetkel ja tolles kogus minna olnuks võimatu.
Äärmiselt huvipakkuv ning tänasesse päeva ulatuvate mõjudega on kogu raamatu vältel jälgitud eesti rahvajuhtide vahekorra dünaamika nn liidudemokraatidega. Selle tabava mõiste on autor leiutanud iseloomustamaks mõttelaadi ja selle intellektuaalidest kandjaid, kes nägid oma eesmärgina N Liidu põhjalikku demokratiseerimist, kuid mitte selle lagundamist. Alustanud ühistegevusega „regioonidevahelises saadikutegrupis” ning toreda loosungiga „Meie ja teie vabaduse eest!” ning saavutanud 1989. aasta detsembris MRP leppe hukkamõistu rahvasaadikute kongressi poolt, hakkasid aga rahvusdemokraadid (eelkõige muidugi oma iseseisvuse välja kuulutanud leedulased, aga hiljem ka teised) Moskvast jalga laskma ning jätsid nii Gorbatšovi kui ka vene demokraadid silm silma vastu kongressi algselt „vaikinud” kuid hiljem lausa lärmama hakanud reaktsioonilise ja šovinistliku enamusega.
Põhjendusega, et kuna me pole kunagi N Liitu astunud, siis pole meil selle riigi võimuorganeis ka midagi teha, kasvas sellesuunaline surve meie saadikuile ka tollases eesti ajakirjanduses. Eestis otsustasid meie ülemnõukokku valitud rahvarindelastest saadikud liiduorganeis enam mitte tegutseda vaid püüda saavutada N Liiduga võrdõiguslikke riikidevahelisi läbirääkimisi, mille vaevalisest kulust annab Graf väga üksikasjalise ülevaate. (Meie parlamenti mittekuulunud eestimeelsed saadikud Vooglaid, Gräzin, Vare, Bronštein, Haug jt jätkasid siiski n-ö omal riisikol Moskvas.) Olukorras, kus Eestist valitud interenatsidest saadikud pealinnas aktiivselt edasi tegutsesid ning Eesti iseseisvuse võtmed olid ka lääneriikide juhtide arvates ikkagi Moskvas, see muidugi kõige arukam taktika polnud. Sellest põhjustatud solvumine istub aga tänase päevani meie tolleaegsete liitlaste südames, alates süüdistustest lihtsas inimlikus tänamatuses ning lõpetades aruteluga, kuivõrd oleks võimalik olnud N Liidu / Venemaa tõeline demokratiseerimine ühistegevuse jätkudes.
Igatahes on ka praegu isegi Eestisse kõige soojemalt suhtuvaile vene haritlastele peaaegu võimatu selgitada, miks Eesti hülgas riikidevahelises lepingu artiklis III selgelt kirja pandud lubaduse, et kõigil Eesti territooriumil elavail isikuil on õigus saada Eesti Vabariigi kodakondsus vastavalt nende vabale tahteavaldusele. Oli see leping ju sõlmitud Eesti iseseisvuspüüde kaitsmise jaoks nii otsustaval 13. jaanuaril 1991. aastal. Sama mõistetamatuks jääb neile ka Eesti kramplik kinnihoidmine Tartu rahulepingust kui oma iseseisvuse alustalast. On see leping ju sõlmitud bolševikega, kelle kõiki muid tegusid eesti rahva suhtes hinnatakse ebaseaduslikeks ja röövellikeks. Tollele vastuolule, mida meie poliitikud soovivad kangesti unustada, viitab ka Mati Graf, tuues ära Jaan Kaplinski 1990. aastal kirja pandud küsimuse: „Mis õigus on meil oodata venelastelt, et nemad tunnistaksid punase röövli tehingud seaduslikeks?”. Autor tuletab meelde, et Eesti hülgas vene demokraatia (kui valgekaartlasi selleks pidada võib) omakasupüüdlikult ka 1919/20. aastal, kui ei toetatud Judenitši sõjakäiku Petrogradi peale ning Leniniga rahulepingut sõlmides osututi esimeseks bolševistlikku võimu tunnustanud riigiks maailmas. Eesti riigijuhid kartsid ilmselt põhjendatult, et valgekaartlaste võidu korral tekiks neil olulisi raskusi nii demokraatlikust Venemaast eraldumise kui sellele rahvusvahelise tunnustuse saavutamisega. (Just soovis säilitada võimaliku „demokraatliku Venemaa” ühtsust näeb M. Graf USA viivituse põhjust Eesti Vabariigi tunnustamisel kuni 1922. aastani, lk 363-365.)
Pragmaatiline liit ebademokraatlike venelastega
Taktikaliselt oli see õige, strateegiliselt sillutas aga tee 1939/40. aasta sündmustele. Kas sama kartus oli tegelikult hinges ka meie 1991. aasta juhtidel, jääb nende öelda. Nagu Grafi raamatust selgub, oli üheks eestvedajaks suunal „mida kiiremini Eesti NSVList/Venemaast eemale saab, seda parem” tollase valitsuse nn idaminister Endel Lippmaa (lk.405). Peaminister Savisaar (nagu hiljem Jegor Gaidariga lepingu sõlminud Tiit Vähigi) pidas aga heade suhete säilitamist vene demokraatidega vajalikuks ja ta oli ka ainsaks Balti riikidest osalejaks meie iseseisvust tunnustanud NSVL Riiginõukogu 6. septembri 1991. a. istungil (lk.391). Igatahes oleks aeg ausalt tunnistada, et 1992. aasta sügisel alguse saanud suhete halvenemine Venemaaga on olnud suures osas siiski Eesti teadlikuks valikuks ja vähemasti esimesel perioodil mitte põhjustatud Venemaa jäikusest (meenutagem sedagi, et Jeltsin siiski soostus nii vägede kiire väljaviimise kui ka Eesti NATOsse hõlmamisega).
Autori sihiseadest tulenevalt on osutatud vähe tähelepanu Eesti sisepoliitikale, mis on tulnud kahjuks teose ülevaatlikkusele ning ehk ka rea seikade ja valikute igakülgsele põhjendamisele. Ilmselt võinuks siiski pühendada pisut enam tähelepanu Savisaare valitsuse vahekordadele erinevate eestimeelsete opositsioonijõududega ning korduvalt ette võetud püüetele moodustada nn rahvusliku ühtsuse valitsus. Just sealt nagu ka iseseisva EKP tegevusest (mida autor on üsna tähelepanelikult jälginud) leiab ka põhjused Eesti tollaste valikute ja arengu erinevusele naabritega võrreldes. Sellega seoses on eriti kahju, et vaatluse alt (nagu muide ka teistes seni ilmunud käsitlustes) on täiesti välja jäänud Savisaarele võimuletuleku taganud ning kuni tänaseni kõigile meie sisepoliitilistele vastasseisudele aluse pannud ajalooline Tallinna botaanikaaia kohtumine 27. III 1990 Rahvarinde ja Eesti Komitee juhtide vahel. Ruumi selleks oleks leidnud iseenesest huvitava, kuid raamatu konkreetsest kontekstist välja langeva pikema ülevaate arvelt. Viimases on käsitletud USA seisukohti Balti riikide suhtes kogu XX sajandi vältel.
Kokkuvõttes on Mati Grafi raamat(ud) põhjapanev ja põnev käsitlus meie uusima ajaloo võitlustest, mis pole veel kaugeltki õnneliku lõpuni jõudnud. Teos lõpeb vägagi mõtlemapanevate sõnadega: „Kas suudame uues globaliseeruvas maailmas väikerahvana ellu jääda? Kas see moodustis, mis sündis 24. veebruaril 1918 ning mida mõned baltisakslased nimetasid „väikeseks veidraks riigivärdjaks”, saab elujõuliseks toredaks jätkusuutlikuks euroopalikuks riigiks või ei? Tulevik peab andma vastuse. Lootus on, kuigi õhkõrn”.
