Tuesday, June 27, 2017

Getostuv Eesti?

teisipäev, 27. juuni 2017 Tallinn 14°C Vihje| Kuulutused| ENG| RUS| VEEL | Postimees 26.06.2017 Kui 1991. aastal oleks keegi ennustanud, et veerandi sajandi jooksul getostumine ja Vene Föderatsiooni kodanike suhtarv Eesti elanike seas kasvab, oleks see inimene tunnistatud hulluks, aga praeguseks on olukord just selline, kirjutab poliitik Jaak Allik (SDE). Inimarengu aruandes on esile toodud asjaolud, mida me ju aimasime, kuid millest nii kompleksselt pole veel keegi kirjutanud. * Eestivenelaste hulgas on viimase viie aasta jooksul oluliselt suurenenud Eestis elavate rahvusrühmade sotsiaalmajandusliku ja poliitilise ebavõrdsuse tajumine. * Kohalike eestikeelsete meediakanalite jälgimine venekeelse elanikkonna seas on kümnendi jooksul järjepanu vähenenud. * Etniline eraldatus nii Eesti asustussüsteemis tervikuna kui ka Tallinnas pidevalt kasvab. * Venekeelne elanikkond koondub üha enam neisse elamispiirkondadesse, kus elanike sotsiaalmajanduslik seisund on tervikuna kehv. * 50 protsenti eestivenelastest töötab peamiselt venekeelsetest koosnevais töökollektiivides. * Eestivenelastele on eestlastega võrreldes ka võrdsete eelduste korral raskem soodsatele ametipositsioonidele pääseda. * Eestis sündinud ja Eestis iseseisvunud teise-kolmanda põlvkonna eestivenelastest (25–34-aastased) valdavad eesti keelt kõnes ja kirjas vaid pooled, s.o vähem (!) kui 35–49-aastaste seas. * Peaaegu kõigi 2000. aastal Tallinnas elanud vene emakeelega elanike jaoks muutus kodu ümbrus aastail 2000–2011 venekeelsemaks. Selliseid väljakirjutusi võiks jätkata. Ja kuigi aruandes pole kusagil kasutatud sõna «getostumine», siis mida muud ülaltoodu ikka tähendab. Kui 1991. aastal oleks keegi ennustanud, et veerandi sajandi jooksul getostumine ning Vene Föderatsiooni kodanike suhtarv Eesti elanike seas kasvab, oleks seda inimest hulluks peetud. Aga nüüd on olukord just selline. Vaevalt et see ühelegi vastutustundlikule inimesele rõõmu teeb. Ka eestivenelastele mitte, sest aruandes rõhutatakse korduvalt, et praegune seis pole kujunenud eestivenelaste vabatahtliku kapseldumise tulemusena. Autorid kirjutavad ka tekkinud olukorra põhjustest. Nad nendivad, et lõimumist takistab ühise meedia- ja arutlusvõrgu puudumine, mille algpõhjused on ennekõike senises eestikeelses ja muukeelses hariduskorralduses, ning et lõimunud ühiskonna ülesehitamist on muu hulgas takistanud eestlaste vähene soov ja valmisolek kaasata Eestis elavaid vähemusi ühiskondlikku ja kultuuriellu. Mida ette võtta, selleks pole sisulist programmi ühelgi erakonnal. Keskerakonnal pole seda seni vaja olnud, sest nad on nautinud venekeelse elanikkonna absoluutset valimistoetust getostunud piirkondades. Ka Reformierakonnale on vastandumise süvenemine olnud kasulik ning huvi sellest üle saada puudub, millest annab tunnistust seegi, et 2009. aastal, kui neil oli võimalus võtta endale rahvastikuministri portfell, nad selle hoopis kaotasid. Ettepanek venekeelsed haridusasutused sulgeda on valimispropaganda, mis tekitab Ida-Virumaal vaid iroonilise muige. Kui see erakond peaks aga Tallinnas võimule pääsema, siis ma ei tahaks uskuda, et nad asuvad bolševike kombel inimesi vägivaldselt õnnelikuks tegema. Kui muidugi mitte eeldada, et uue pronksiöö esile kutsumine ongi nende poliittehnoloogiline eesmärk. Või kujutab keegi tõsimeeli ette, et praeguses noorte pedagoogide nappuses leidub soovijaid, kes «siseneksid getodesse» ja hakkaksid seal vene lapsi vägivaldselt «eestistama»? Kui aga arvatakse, et seda hakkavad keeleinspektsiooni piitsa all ka nooremas kooliastmes tegema vene õpetajad ise, siis nii saadava väljundi keelt ja meelt pole vist vaja kommenteerida. Aga mida ikkagi teha? Arvan, et alustada tuleks meist, eestlasest. Üks aruande autoritest, professor Anu Realo on kirjutanud, et rahvuslikult-keeleliselt lõhestunud Eesti on julgeolekurisk ennekõike eesti keele ja kultuuri säilimise väljavaadetele. Selle tõdemusega nõustumine võiks olla vundament realistliku tegevusprogrammi loomiseks. See aga tähendab, et poliitikud peaksid andma endale aru ning julgema selgitada oma valijaile, et ligi 30 protsenti meie venekeelsest elanikkonnast pole enam migrandid, kellele võib nõudmisi esitada, vaid inimesed, kellele on Eesti nende ainus võimalik kodumaa, paljudele ka sünnimaa. See on paratamatus, millega tuleb arvestada, ning maha matta lootus nende lahkumisele või assimileerimisele. See tähendab, et eesmärk peaks olema kujundada meie venekeelne elanikkond eestimeelseks, mille puhul eesti keeleosuks on vaid abivahend. Paradoksaalselt tuleks ühtse haridusvõrgu loomist sel juhul alustada mitte ähvardusest venekeelsed koolid ja lasteaiad sulgeda, vaid eestivenelaste õiguse tunnustamisest hoida oma emakeelt ja saada selles ka haridust. Sundolukorra asemel tuleks luua valikuvõimalus ja ei maksa arvata, et lapsevanemad ei oskaks arvestada, mis nende lastele tuleviku huvides kasulikum on. Seda kinnitab ka aruande tõdemus, et juba täna panevad just sotsiaalmajanduslikult paremal järjel venekeelsed lapsevanemad oma lapsed nii keelekümblusega lasteaedadesse kui ka eestikeelsetesse koolidesse. Sellise valikuvabaduse realiseerimiseks tuleks liikuda (seal, kus võimalik) ühtsete koolikeskkondade loomise poole. Klassiõpe neis koolides toimuks loomulikult emakeeles või kui leidub pedagooge, siis ka kahepoolse keelekümbluse meetodil, kuid kindlasti on ka aineid, mida saab õpetada segarühmades. Mis aga peamine: väärtuskasvatus oleks neis koolides ühtne ning seal kujuneks ka tulemuslikuks keeleõppeks vajalik suhtluskeskkond. Mõistagi peab kaasnema eesti keele õpetuse taseme märkimisväärne parandamine juba alates lasteaiast. Neile noortele, kes on aga kindlasti otsustanud oma tulevikku mitte siduda Eestiga, peaks jääma vabadus lõpetada gümnaasium vaid elementaartasemel eesti keele oskusega. Aga isegi see tagasihoidlik eesmärk on raskesti saavutatav. Tallinnas põrkub idee eelkõige mitte venelaste, vaid eestlaste vastuseisule. Võimalikke olmehirme pole mõtet üles lugeda. Kakskeelne kool tähendab sedagi, et lisaks ühisele võõrkeelele õpivad eesti lapsed seal algklassidest peale ka vene keelt. Loomulikult ei saa kedagi sellisesse lasteaeda või kooli vägisi saata, eestlastele võiks aga võimalus panustada venekeelsete kaaskodanike tegelikku muutmisse meie inimesteks olla tõepoolest patriootlik väljakutse. Narvas, kus kakskeelsete haridusasutuste loomine on aga võimatu, oleks vaja üldrahvuslikku liikumist, et kasvatada selles linnas eestikeelse elanikkonna osakaal vähemasti kümne protsendini. Selleks on vaja riigi abi sealse elamufondi ja sotsiaalkultuurilise taristu ajakohastamiseks. Kuna praegusest 30 protsendist lisatasust ei piisa, siis vajame ka roteerumissüsteemi, et sinna läheksid kasvõi ajutiseltki tööle eestlastest keeleõpetajad. Muidugi võib sellisele arengule eeldada ka vastutöötamist teatud vene ringkondadest, kes kaotaksid oma menüüst olulise poliitilise kondi. Meenub, et Jevgeni Ossinovski haridusministriks oleku ajal töötati välja realistlik ja rahaga kaetud plaan eesti keele õpetamise parandamiseks venekeelsetes põhikoolides koos teatud tingimustel valikuvabaduse andmisega gümnaasiumidele. Tol ajal opositsioonis olnud Keskerakond kuulutas selle veretööks venekeelse kooli kalla ja IRL katseks eesti koolisüsteemi venestada. Muidugi viskasid järgmised ministrid plaani prügikasti ja valisid loosungitega vehkimise. Kuidas murda aga psühholoogilisi barjääre? Kolme bussipeatuse kaugusel Tallinna Kaubamajast asub suurepärane teatrisaal – Lindakivi keskus. Kõik minu katsed reklaamida seda külalisetenduste paigana eestikeelsetele teatritele on jäänud tulemuseta, kardetakse, et eesti vaataja ei tule sinna isegi kassatükkidele. Kurtes, et venekeelne inimene ei ela meie meediaruumis, tuleks aga kõigepealt vaadata peeglisse. Aprillis vahetus küllalt dramaatilistel asjaoludel pealinna peaväljakul asuva Vene Teatri kunstiline juht, mais toimus Tallinnas XV slaavi laulu- ja tantsupidu «Slaavi pärg». Venekeelsetes veebiportaalides ja televisioonis olid need sündmused suure tähelepanu all, eestikeelne meedia isegi ei teavitanud neist Kvintessentsiks kogu võõrdumisele sai poleemika Mihhail Kõlvarti arvamuse üle, et laulupeol ühe venekeelse laulu kõlamine suurendaks venekeelse elanikkonna positiivset huvi peo suhtes. Olukorras, kus kümned venekeelsed koorid esitavad laulupeol juba aastaid kümneid eestikeelseid laule, jõuti koguni arvamuseni, et üks venekeelne laul võiks kaasa tuua selle, et eestlased jätavad peole tulemata. Anu Realo mõttekäiku arendades võiks aga hoopis arvata, et selline laul mitte ei suurendaks, vaid vähendaks ohtu meie rahvuskultuurile. Kogu see lugu nagu ka soov keelata venekeelse haridus peegeldab eelkõige seda, et paljud rahvuskaaslased ei tunne ennast meie maal peremeestena ja seetõttu püüavad endisi «peremehi» – tegelikult ju nende lapsi ja lapselapsi – igati kiusata. Kuid iga jõud kohtab vastupanu. Kujukas näide on, kuidas meedia tähelepanu ja jaburate poliitiliste seisukohavõttudega oleme kujundanud meie liitlastele enesestmõistetava Teise maailmasõja Euroopa-lahingute lõpupäeva tähistamisest nüüd venekeelsele elanikkonnale juba tõelise «vastupanusümboli». Asi hakkab sarnanema omaaegse Kuperjanovi haual käimisega jõuluaegses Tartus. Vene noor, kes pronkssõduri juurde ei lähe, on argpüks ja reetur ning eestlane, kes sinna läheb, on muidugi Kremli-meelne. Tuletan meelde, et 2007. aastal asetas hauasambale pärja Andrus Ansip ning ka tänavu Eesti kaitsevägi, mis tõestab, et selle paiga külastamine ei ole ei kangelastegu ega rahvuse reetmine. Kui arvata, et üks venekeelne laul röövib laulupeolt kogu tema pühaduse, siis äkki piisaks peaministri lilledest pronkssõdurile ka kogu seal loodud tähendusrituaali «rikkumiseks»? Kui me aga mõtleme, kuidas teineteise püha või rituaali rikkuda, selmet neid austada või vähemalt mõista, siis pole lõimumisest mõtet rääkidagi. Siis on meie tulevik selge: getostume edasi.

Wednesday, February 15, 2017

Jaak Allik vaatab minevikus öeldud-kirjutatud sõnadele tõsiselt otsa

Heili Sibrits

kultuuritoimetuse juhataja

11. veebruar 2017 14:25

VILJANDI, EESTI, 02FEB17 Ugala. Pildil Jaak Allik ELMO RIIG/SAKALA | FOTO: ELMO RIIG/SAKALA

Jaak Allik on aastakümnete jooksul avaldanud sadu teatriteemalisi tekste, mis on laiali pillutatud kümnetes väljaannetes. Oma suure juubeli, 70. sünnipäeva eel leidis Allik, et tore oleks neid tekste ühtede kaante vahel näha. «Nii leiaksid ehk tulevased teatriuurijad või vähemasti oma vanaisast rohkem teada soovivad lapselapsed need hõlpsamini üles,» nendib teatrikriitik, lavastaja, teatrijuht ja kultuuripoliitik.

Valikukriteeriumiks kujunes Jaak Allikule tekstide praegune olulisus. Kuna enamik aastatel 1965–2015 kirjutatud arvustusi ei olnud seotud mitte ainult konkreetse lavastusega, vaid ka selle aluseks olnud probleemi, s.t ühiskonnaga, siis avastaski Allik, et tema teatrilood peegeldavad üsnagi hästi ühiskonna muutumise lugu viimase poolsajandi vältel. «Loomulikult andsin endale aru, et arvustused lavastustele, mida enamik inimesi näinud pole ning kunagi ega kuidagi ka enam näha ei saa, vaevalt kellelegi suuremat lugemishuvi pakuksid. Seepärast otsustasin kunagi kirjutatu varustada tänaste kommentaaridega, püüdes analüüsida, kus olen oma hinnanguis ja ennustustes mööda pannud ja mille üle nüüd piinlik on, kus on aga tulevikuvaated täpseks osutunud.»
Raamatus «Kihnu Jõnnist Savisaareni» peatub Allik 38 tema kaasaegse lavakunstimeistri loomingul, (taas)avaldatud on 53 arvustust, portreed, esinemist. «Kui neid tekste kommenteerima hakkasin, selgus, et kuidagi ei saa mööda ühe või teise loo ilmumise asjaoludest, see tähendab, et tekstide vahele tuli kirjutada ka enam kui poole sajandi pikkune isiklik kujunemislugu. Nii omandas algne artiklite kogumik teatud mõttes mälestuste või koguni «isikuraamatu» formaadi, kuid see hõlmab siiski vaid minu kui teatrivaataja ja teatripoliitiku eluloo.»
Allik nendib, et lavastaja ja teatrijuhi raamat oleks mõneti teistsugune, poliitiku mälestused aga hoopis midagi muud ning kindlasti ka teiste algtekstidega.

Ka omaaegsete poliitiliste kirjatükkide puhul pole ma kunagi kirjutanud teadlikku valet. Möönan, et mu maailmapilt on avardunud, teatavaks on saanud paljud tol ajal varjatud ajaloolised faktid, mille tulemusena on mõneti muutunud ka maailmavaade.

- Jaak Allik, te olete olnud teatriideoloog, lavastaja, kriitik, kultuuriminister. Kui peate valima ühe tiitli, siis millist te eelistaksite oma nime juures näha ja miks?
Eelistaksin muidugi tiitlit «lavastaja», aga ma saan väga hästi aru, et see oleks võõraste sulgedega ehtimine, eks kana taha ka lennata, ega ta seepärast veel kotkas pole. Kui ma oleksin tõesti hea lavastaja, siis oleksin eelistanud kogu elu ainult sellega tegeleda ja kõik muud professioonid ja tiitlid langenuks iseenesest ära.
Kui andsin oma raamatu käsikirja ühele väga tuntud kirjastajale avaldamiseks, siis sain äraütleva vastuse. Põhjenduseks oli, et see pole miski raamat, kuna seal on mitu raamatut koos, poliitika ning teater segi nagu puder ja kapsad. Igati õiglane hinnang.
Paraku on teater ja poliitika segamini olnud ka minu elus ja seda ju enam ümber ei tee. Seepärast on ka kõik need neli «tiitlit» minus ja minu elus segamini ja kui ma saanuks pühenduda ainult ühele neist, siis oleksin sellel ühel alal kindlasti professionaalsem ja võimekam.
Ajal, kui keegi ju enam midagi ei loe, sest kõik kirjutavad ise, on mitmed minu jaoks isegi täiesti ootamatud inimesed võtnud kontakti ja öelnud, et nad on raamatu läbi lugenud, ning tänanud just selle eest, et see raamat on selline, nagu ta on – kõik on segamini.

Eks sama ole ka tiitliga.
-Raamatus tunnistate, et teatrimees sai teist tänu Vanemuisele, Jaan Toomingale ning Evald Hermakülale. Kui neid ja just sellist Vanemuist poleks teie noorusajal Tartus olnud, siis kellega ma täna kohtuksin?
Arvan, et kui minu ülikooliaastail poleks Vanemuist ülikooli «üheksanda teaduskonnana» eksisteerinud – praegu vist ei eksisteeri? –, siis kooliteatrist saadud nakkusest poleks minu jaoks piisanud ning minust oleks saanud professionaalne sotsiaalteadlane ja küllap ehk selle kaudu hoopiski professionaalsem, s.t mitte kogu elu teatri ja poliitika vahel kõikunud,poliitik.
- Raamatut lugedes jäi mulle mulje, et teie üheks eesmärgiks oli vaadata oma tegudele, sõnadele ja otsustele tõsiselt otsa. Olete püüdnud olla aus. Kui nüüd teie minevikku vaadata, siis kas sealt leiab mõne teksti, mille pärast olete tundnud häbi ja piinlikkust, sest näiteks ideoloogia on domineerinud teatrikunsti üle?
Pean tunnistama, et ma pole kunagi kirjutanud ühtegi teksti selleks, et oma tegelikke mõtteid varjata või peita, vaid ikkagi selleks, et neid selgitada. Ühele artiklile olen andnud oma allkirja, kuid pole seda ise kirjutanud, sellest on ka raamatus juttu (EKP Keskkomitee kultuuriosakonna sektorijuhataja Vello Pohla kirjutatud artikkel, mis kritiseeris ülipopulaarset Eesti Reklaamfilmi ja iganädalast «Reklaamiklubi», ilmus 10. jaanuaril 1975 Sirbis ja Vasaras ning teksti autoriteks olid märgitud Jaak Allik, Peeter Tooma ja Kalju Komissarov – H. S.).
Mõnede kirjutiste ja esinemiste avameelsusele avaldas paratamatult mõju ametipost, millel töötasin. Nõukogude ajal tuli mõnigi kord teadlikult kasutada sisemist tsensorit, selleks et kaitsta ühe või teise lavastaja loomingut ideoloogiliste või ka esteetiliste rünnakute eest ning «selgitada», kuivõrd täidab see teos «kommunistliku kasvatuse» ülesandeid ja lähtub positiivsetest väärtustest.
Juhul kui eesmärk pühitses abinõu, mis printsiibina on muidugi taunitav ja väga libe tee, ma täna seda kindlasti ei häbene, vaid tunnen pigem uhkust.
Ajastu neil aspektidel olen raamatus ka pikemalt peatunud. Ka omaaegsete poliitiliste kirjatükkide puhul pole ma kunagi kirjutanud teadlikku valet. Möönan, et mu maailmapilt on avardunud, teatavaks on saanud paljud tol ajal varjatud ajaloolised faktid, mille tulemusena on mõneti muutunud ka maailmavaade.
- Oma raamatus puudutate näiteks Tõnu Tepandi ja Mikk Mikiveri alkoholiprobleemi, analüüsite seda ja püüate leida seletusi. Kui palju jäi teil kirjutamata, tausta avamata seepärast, et te ei soovinud riivata kolmandaid isikuid?
Mälestuste kirjutamisel tõuseb alati küsimus sellest, kuivõrd avameelsus võib kahjustada kolmandaid inimesi. Paljudel juhtudel elus me ju üldiselt arvame teadvat, kes on olnud ühe või teise ebameeldivuse või alatuse taga. Kui aga pole raudkindlaid fakte, siis tuleks mälestustes nende nimede nimetamisest siiski hoiduda, eriti juhul, kui inimene ise ennast enam kaitsta ei saa. Teie esile toodud nimede puhul olen kindel, et see neid ei kahjusta.

Mis puutub Tepandisse, siis luges ta raamatut käsikirjas. Tema näite varal kõnelen ma ju laiemalt andekasse, kuid «patustanud» kunstnikku suhtumise probleemist. Meenub möödunudsuvine lärm Tiit Ojasoo ümber. Asi pole sugugi selles, nagu peaksid andekatele inimestele kehtima teistsugused lubatavuse piirid. Kes mõista tahab, see saab aru, millest ma räägin. Kes aga mõista ei taha, võiksid ennast vähemasti kunsti administreerimise juurest eemal hoida, sest nende tekitatud kahju võib olla korvamatu.
- Eesti teatrites toimuvat, teatripoliitikat olete jälginud üle 40 aasta, 1977. aastal sai teist Teatrite Valitsuse juht, 1988. aastal ENSV kultuurikomitee esimehe esimene asetäitja, minister ning 90ndatel olite juba Eesti Vabariigi kultuuriminister. Teie käest ei saa jätta küsimata hinnangut praegusele teatrite rahastamisele ja repertuaaripoliitikale. Mis on valesti ja mida õigesti tehtud ning mis on olnud taasiseseisvusaja kõige õigem teatripoliitiline otsus?
Taasiseseisvusaja kõige õigem teatripoliitiline otsus on olnud juba tsaariajal laulu- ja mänguseltsidena kujunema hakanud, esimesel iseseisvusajal lõplikult institutsionaliseerunud ja nõukogude ajal stabiliseerunud eesti kutseliste repertuaariteatrite üleriigilise võrgustiku ning nende piisava riigipoolse rahastamise säilitamine. See, et meil pole asustatud punkti, kust lähima kutselise teatrini oleks oluliselt üle saja kilomeetri ning et teatrite riikliku rahastamise ja omatulu vahekord püsib üldjoontes 70:30, on muu maailmaga võrreldes suur ime ning meie teatrikunsti silmapaistvalt hea kunstilise taseme ja rahva suure teatrihuvi püsimise alus.
Juurde on tekkinud mõned tugevad erateatrid, kes praegu riigilt samuti juba küllaltki korralikku toetust saavad.
Mulle tundub, et see süsteem on muutunud kindlaks ja jätkusuutlikuks. Tean, et kultuuriministeeriumis püütakse järjekordselt välja töötada teatrite rahastamise uusi aluseid. Loodan, et see lõpeb samasuguse sõnalise ekvilibristikaga nagu eelmisedki katsed. Las koerad hauguvad, usun, et eesti kutseliste repertuaariteatrite karavan liigub kindlalt edasi.
Väga tähtsaks ja õigeks otsuseks oli Tiit Ojasoole ning Ene-Liis Semperile riigi rahastamisel oleva teatri võimaldamine, mis andis meile praegu rahvusvaheliselt kõige tuntuma Eesti teatri – NO99. Paraku oli sellega seotud kaua ehitatud oma maja äravõtmine Eino Baskinilt ning Vanalinnastuudio likvideerimine.
See oli traagiline, kuid ma usun, et tolleaegsed otsustajad, eelkõige minister Urmas Paet, ei osanud uneski arvata, et 75-aastasel vanameistril jätkub veel energiat ja tahet nullist uus teater luua ning sellega oma kodust välja aetud Kuningas Learina mööda Eestit rändama asuda. See oli tõeline inimlik kangelastegu, kuid samas me ju teame, et Eino Baskin oli ise vabatahtlikult Vanalinnastuudio juhtimise üle andnud ning selleks ajaks juba teist korda vahetunud seltskond juhte olid tolle teatri pankrotini viinud.
-Aga kõige halvem otsus?
Kõige halvem taasiseseisvusajal tehtud teatripoliitiline otsus oli Ülevenemaalise Teatriakadeemia (GITISe) režiikateedri juhataja kohalt kultuuriminister Raivo Palmaru kutsel meie Vene Teatri kunstiliseks juhiks tulnud professor Mihhail Tšumatšenko häbiväärne minemaajamine Eestist koos minister Laine Jänese tänukirjaga siin tehtu eest. Sellel lool peatun oma raamatus pikemalt.

Olen veendunud, et kui Tšumatšenko oleks Tallinnasse jäänud, siis meie Vene Teater oleks praegu omasuguste seas üks kunstiliselt huvitavamaid, samal ajal aga ka võrdväärne liige eesti teatrite peres. Praegu on selles teatris aga juba seitse aastat kestnud permanentne juhtimiskriis, mille jooksul on vahetunud neli direktorit, kolm peanäitejuhti ja viis nõukogu esimeest.
-Üks peatükk teie raamatus kannabki pealkirja «Vene Teater ja vene küsimus». Peatute sellel probleemil, ka meenutades oma tegevust Ida-Virumaalt valitud riigikogu liikmena. Praegu olete te SA Vene Teater nõukogu esimees. Mida tuleks selle teatriga teha?
Mis puutub Vene Teatrisse, siis kõik 1981. aastal lühikest aega selle teatri peanäitejuhi ülesandeid täitnud Grigori Kromanovi märgatud hädad on selles teatris säilinud ja pigem isegi võimendunud.
Teater on lahus eesti teatri ja eesti kultuuri vereringest, repertuaarivalik on ebamäärane, publikuga ei räägita neid huvitavail aktuaalseil teemadel ning lavastuste kunstiline tase ei ärata erilist huvi ei Eesti ega ka Venemaa teatraalides. Sellest tulenevad ka teatri finantshädad. Omades Eesti Draamateatriga praktiliselt sama suurt truppi, antakse ligi 40 protsenti vähem etendusi ja kogutakse kolm korda vähem vaatajaid. Ei jätkuvat publikut. Aga Tallinnas on eestikeelsete ja venekeelsete elanike arv ju enam-vähem võrdne. Ning näiteks Vilniuse ja Thbilisi vene teatrite publiku suure enamuse moodustavad hoopiski põhirahvusest vaatajad, sest tegemist on huvitavate teatritega.
-Kuidas integreerida aga venelased Eestisse?
Nn vene küsimuse lahendamiseks Eestis on vaja lõpetada ähvarduste ja keeleinspektsiooni kontrollreidide abil toimetatav sundintegratsioon ning hakata nägema meie venekeelsetes kaasmaalastes tõepoolest kaasmaalasi, mitte aga siia ei tea milliste eesmärkidega sattunud tulnukaid, kelle peatsele lahkumisele loodetakse.
Nii tekiks neil ka positiivne motivatsioon omandada eesti keel, eriti veel kui keeleõpe toimuks eestlastest õpetajate juhendamisel eesti keele tundides, mitte aga katsetena eesti keelt nõrgalt valdavate venelastest õpetajate abil õpilastele ajalugu või geograafiat eesti keeles selgeks teha, mida nad loomulikult võtavad vastu kui hariduslikku diskrimineerimist.
Kindlasti oleks vaja neile kodakondsuseta kaasmaalastele, kes pole veerand sajandi jooksul soovinud saada Venemaa kodanikeks ning sellega minu arvates ilmutanud lojaalsust Eesti riigi suhtes, teha võimalikuks lihtsustatud korras Eesti kodanikeks saamine. Peamine sellega kaasnenud hirm, et siis tuleks Eestis võimule Keskerakond, on toimunud juba niikuinii, nii et meie karmist kodakondsuspoliitikast pole ka selles suhtes mingit kasu olnud
Muidugi tuleks välispoliitikas loobuda põhimõttest, et kõik tänase Venemaa vaenlased on ilmtingimata meie sõbrad, sõltumata sellest, milliseid jubedusi või rumalusi nad oma kodumaal enda rahva suhtes toime panevad. Sel juhul mõjuksid meie etteheited Venemaa sise- või välispoliitikale tunduvalt usutavamana ka meie venekeelse elanikkonna silmis. Ja loomulikult soovivad meie venekeelsed kaasmaalased sõbralikke suhteid Eesti ja Venemaa vahel, mis võiksid väljenduda vähemasti kahe riigi juhtide kohtumisteski, nagu see on tavaline Soome puhul.

- Kui Jaan Tooming 1983. aastal ootamatult Ugala peanäitejuhi kohalt lahkus, siis pakkusite end ise teatri kunstilise juhi ametisse. Tähelepanuväärne on teie ülestunnistus, et iseloomult peate end halliks kardinaliks ja eelistaksite pigem varjus toimetada. 1983. aastal sai teist aga siiski esimest korda Ugala juht. Mida peate enda suurimateks saavutusteks Ugala juhina?
Ma läksin Ugalasse loosungiga, et selle kaks aastat varem valminud Baltimaade moodsaima teatrimaja võimalused ületavad konkreetse Ugala trupi vajadused ning see hoone peab teenima kogu Eesti teatriperet. Me hakkasime kutsuma külalislavastajaid ja näitlejaid ning rakendama külalisi ka dublantidena peaosades.
Mul on hea meel selle üle, et 1983–1988 tegid meie lavastustes kaasa Kersti Kreismann, Helgi Sallo, Liis Bender, Katrin Saukas, Kaljo Kiisk, Lembit Eelmäe, Tõnu Kark, Sulev Luik, Rein Oja, Raivo Adlas, Tõnu Tepandi, Kalju Orro. Me andsime võimaluse oma elutöö väärikalt lõpetada Lisl Lindaul rolliga «Džinnimängus», mille eest ta kolm kuud enne oma lahkumist sai parima naisnäitleja aastapreemia, ning Ilmar Tammurile, kes oma viimase lavastuse «Side» ja viimase rolli Enn Vetemaa näidendis «Igal sõnnil omad sarved» tegi just Ugalas.
Me suutsime luua teatris õhkkonna, milles said rahulikult ja viljakalt töötada väga paljud erinevad külalislavastajad. Võtame näidetena kolm erinevat aastat minu kolmest Ugala perioodist.
1987: Kalju Komissarov, Jaan Tooming, Väino Uibo, Kaarin Raid, Viljo Saldre, Peeter Tammearu, Elmo Nüganen, Svetlana Tšaplõgina.
1993: Andres Noormets, Kristi Teemusk, Kalju Komissarov, Merike Mets, Katri Kaasik-Aaslav, Andres Lepik, Peeter Tammearu, Peeter Raudsepp, Vjatšeslav Gvozdkov, Juhan Ulfsak, Kaarin Raid, Üllar Saaremäe.
2001: Kalju Komissarov, Tõnu Lensment, Benno Voorham, Ingomar Vihmar, Kaarin Raid, Margus Vaher, Taago Tubin, Andres Lepik, Vjatšeslav Gvozdkov, Andres Noormets, Katri Kaasik-Aaslav, Mikk Mikiver, Lars G. Thelestam.
Meie tänast teatripilti teades tunduvad need read ju üsna uskumatuna.
Me kasutasime ära algul N. Liidu teatripoliitika võimalused ja hiljem Viljandi sõpruslinnade abi ning festivalikutsed ja käisime suurtel (s.t mitme lavastusega) külalisetendustel Moskvas ja Taškendis ning hiljen Porvoos, Härnosandis ja Ahrensburgis. Me osalesime lavastusega «Ja sajandist on pikem päev» Aitmatovi juubelifestivalil Frunzez (Biškekis).
Esindasime kolmel korral Eestit rahvusvahelisel teatrifestivali Balti Kodu Peterburis (lavastustega «Armastus kolme apelsini vastu», «Hiirtest ja inimestest» ning «Meie linnake») ja mängisime 1995. aasta suvel lavastusi «Kirsiaed» ja «Tšehhov Jaltas» legendaarsel Tairovi Kammerteatri laval Moskvas A,.Tšehhovi nimelisel rahvusvahelisel teatrifestivalil. 2002. aastal näitasime Moskva Kunstiteatris lavastust «Rongid siin enam ei ...» rahvusvahelisel Uue Dramaturgia festivali ja 2003. aastal käis Ugala Bakuus mängimas lavastusi «Dekameron» ja «Shopping & fucking».
Ma ei eita, et mõeldes sellele, olen ma uhke – teatril oli, mida näidata, ja me suutsime organiseerida mitte ainult praegu, vaid ka siis üsna võimatuna tundunud sõidud.

- Te olete kolm korda Ugalat juhtinud, olete olnud ka selle teatri nõukogu esimees. Raamatus tunnistate, et viimane korda lahkusite Ugalast argusest, arvutasite välja, et kui lähete riigikokku, siis venitate nii pensionini. Olite omakasupüüdlik!
Jah, see oli mu elu kõige omakasupüüdlikum samm, mida praegu kindlasti osaliselt kahetsen.
-Miks?
Peeter Tammearu ees olen süüdi ja sellest ka raamatus kirjutan. Lisaks sellele, et Tammearu on Eesti üks andekamaid meesnäitlejaid, on ta ka silmapaistavalt hea lavastaja. Mis aga kõige olulisem, ta on sündinud teatrijuht.
Mastaapseks teatrijuhiks, kel on avar pilk kogu teatriilmale, kõrgendatud vastustunne kõige majas toimuva suhtes, suur lugemus ning vaieldamatu kunstiline autoriteet, tuleb sündida, seda ametit õppida ei saa. Selliste meeste juhitud teatrid on nendenimelistena jäänud ajalukku nii Eestis kui ka meist ida ja lääne pool.
Paraku on kõik taolised juhid olnud ja ka on väga autoritaarsed isiksused, kelle jaoks teatris on olemas ainult nende arvamus ja vale arvamus. Minu ja teatriajaloo arvates annab nende ande mastaap neile selleks õiguse. Paraku ei saa keegi päris üksi töötada, sellise juhi kõrval peab olema mitte lihtsalt lakeisid või intrigaane, vaid abilisi, kes oleksid nende silmis siiski mingilgi määral arvestatavad.
Ka Peeter Tammearul on juhina väga raske iseloom, kuid mulle tundub, et me sobisime ja saime koos töötada, lõpuks olin ju mina ta kahel korral (1986 ja 2001) Ugalasse kutsunud ning isegi neljal korral lavastajana temaga kui näitlejaga töötanud. Asjaoludel, millest raamatus kirjutan, jätsin ta üksi ning ta pidi olema kuus aastat Ugala juhtiv näitleja, esilavastaja, kunstiline juht ja direktor. Katsed talle abiks direktor leida (mida tegin alates 2007.aastast, kui sain SA Ugala Teater nõukogu esimeheks) suruti aga ministeeriumi poolt maha.
Pärast riigitoetuse 15-protsendilist kärpimist ning mõningaid kunstilisi ebaõnnestumisi muutus olukord teatris pingeliseks ja lõppes plahvatusega, mis on tagantjärele hinnates üsna loogiline. Ma olen kindel, et oleksin 2003. aastal Ugala direktoriks jäädes asjade sellise käigu suutnud ära hoida.
On aga lausa rumal, et põdedes pidevat teatrijuhtide põuda, pole kultuuriministeerium julgenud Tammearu juhiannet ära kasutada. Me võime rääkida konkurssidest, kollektiivi arvamuse olulisusest jne. Olen veendunud, et tõelisele kunstnikule on ebamugav ja vastunäidustatud juhikonkurssidel osalemine ja mõttetute visioonide kirjutamine. Kultuuriasutuste õige kaadrivaliku eest vastutab minu arvates kultuuriminister ainuisikuliselt
-Te olete olnud ise teatrijuht ning samas otsinud ja valinud teatritele juhte, öelge, miks on teatrijuhtide leidmine raske?
Teatrijuht on väga peen amet. Lisaks kaasasündinud juhiomadustele peab ta tunnetama ka teatri kui kunstiasutuse eripära ning sedagi, et see asutus koosneb suures osas väga kõrge enesehinnanguga loomeinimestest.
Hea on, kui ta on seda tunnetanud omal nahal mõnel madalamal töökohal teatris. Minu osalusel või pealtvaatamisel on korduvalt tehtud katseid tuua teatrijuhiks inimesi n-ö väljastpoolt sfääri – kolhoosiesimeestest pangajuhtideni. Enamikul juhtudel on nad ruttu kõrbenud. Praegustest teatrijuhtidest on n-ö mujalt Ugala juht Kristiina Alliksaar ja NUKU juht Joonas Tartu, kes on olnud ka Rakveres teatrijuht. Praegu tundub, et nad on õnnelikeks erandeiks.

Teatrijuhi ametist veelgi keerulisem on teatri kunstilins juhi amet, sest sisuliselt ongi tema ju teatrijuht, kuna tema määrab toodangu, mida teatrijuht n-ö müüb. Kui nende kahe ametimehe vahel on konflikt, siis on teater sisekriisis ning üldreeglina kaovad peagi ametist mõlemad. Direktor peab ennast painutama «suure kunstniku» ambitsioonide alla ning samal ajal neid ka ohjama, kui pilvedel käimine hakkab üle piiri minema.
Ideaalne olukord oleks see, kui teatri kunstilisel juhil oleks ka huvi ja annet majandusasjadest aru saada ning üldjuhtimisega tegeleda, sel juhul poleks kaksikvõimu, vaid piisaks nn korraldaja-direktorist. Maailma teatriloost me selliseid näiteid teame. Eestist meenuvad vaid Kaarel Ird ja Peeter Tammearu, väiksemas mastaabis ka Tiit Ojasoo ja Piret Rauk.
Äärmiselt oluline on ka see, keda loeb tegelikuks teatrijuhiks kultuuriministeerium. Mina ministrina kohtusin igal poolaastal kunstiliste juhtidega ning saavutasin ka selle, et kunstilise juhi kinnitas ametisse minister. Praegu on kõikjal viidud kunstiline juht teatrijuhi otsealluvusse ja jäetud tema määrata. Muidugi on ministeeriumi ametnikel kergem ajada asju direktoritega, mitte aga inimestega, kelle isiklik kunstiline autoriteet on vaieldamatu.
Aga lõppkokkuvõttes iseloomustab seda ametit ikka tuntud ütlus, et erinevalt teatrist peab hullumajas vähemasti peaarst olema normaalne.
- Praegu on kõige kauem ametis olnud Tallinna Linnateatri, Rakvere teatri, Eesti Draamateatri kunstilised juhid, vastavalt siis aastatest 1992, 1996 ja 1999. On see hea või halb?
Ma arvan, et kõige kauem ametis olnud teatrijuhid on oma tööga ka kõige paremini toime tulnud. Igatahes väljastpoolt pole Elmo Nüganenile, Üllar Saaremäele, Priit Pedajasele ja nende juhitavaile teatritele küll midagi ette heita. Sisemisi hõõrumisi ja rahulolematust on aga alati ja igas teatris.
Suuremad taseme- ja finantsolukorra probleemid on meil olnud ikkagi nende teatritega, kus kunstilised juhid on tihti vahetunud.
- Ka teie kunagisel teatril Ugalal on olnud keerulisi aegu. Kuidas Viljandi teatri tervis praegu on?
Pärast Tammearu lahkumist on Ugalas juba kolmas direktor ja kolmas kunstiline juht. Alates 2014. aastat teatrit juhtiv Kristiina Alliksaar on asunud Ugalat väga sihikindlalt vahepealsest august välja tooma. Olukorras, kus teater töötas ajutisel pinnal ja statsionaarse lavana omati vaid 250-kohalist UBBd, saavutati 2016. aastal enam kui 62-tuhandeline külastajate arv. See on tõeliselt imekspandav saavutus, eriti kui arvestada, et vahepealse juhtimise all langes külastavus 2010. aastal koguni 43 500ni.
Tõusu taga on aga eelkõige hästi läbi mõeldud gastrolltegevus ning õnnestunud suveprojekt «Kõrboja perenaine» Vargamäel.
Teater elas Alliksaare juhtimisel küllalt rõõmsameelselt üle keerulise kodutuse perioodi ja ehitas ilma igasuguse riikliku toetuseta endale tühjast tehaseangaarist suurepärase ajutise kodu, mille eest pälvis möödunud aastal ka kultuurkapitali aastapreemia
Samas tuleb nentida, et kunstilise juhi Ott Aardami isiklik kunstnikupanus on 2,5 hooaja jooksul olnud üsna napp, saab vaid nimetada lavastust «Making of «Kapsapea»» ja Katku Villu rolli «Kõrboja perenaises».

Mis Ugalast edasi saab, seda näitab eelkõige peatselt avatavas teatrihoones saavutav ja hoitav kunstiline tase. Publiku uudistajahuvi on vähemasti esialgu ju garanteeritud
- Kui nüüd minna ajas tagasi, siis 29-aastaselt sai teist kõikide Eesti teatrite boss ehk kultuuriministeeriumi Teatrite Valitsuse juhataja. See oli kultuuripoliitilises hierarhias väga kõrge koht, see oli amet, kuhu valitav isik kinnitati EKP Keskkomitees. Miks tehti teile see pakkumine?
Kirjutan raamatus ka sellest üsna üksikasjalikult. Tegemist oli mitmete asjaolude kokkulangemisega. Lavastajate põlvkond oli Eestis vahetunud, senine Teatrite Valitsuse juhataja Vambola Markus oli oma kohal püsinud üsna kaua ja uue põlvkonnaga kontakti ei omanud.
Keskkomitees teatreid kureerima asunud «vasakpoolne radikaal» Vello Pohla vajas kultuuriministeeriumis oma käepikendust, kes vastavalt ametikohale pidi olema partei liige, aga samal ajal oli soovitav, et ta oleks elus ka teatris käinud.
Töötasin sel ajal Tartu Ülikoolis filosoofiakateedris vanemõpetajana aga olin saanud oma teatrikirjutiste eest juba üsna mitu Teatriühingu aastapreemiat. Pärast Ülo Vooglaiu sotsioloogialabori hävitamist – ka neil asjaoludel peatun raamatus pikemalt – oli olukord ülikool ühiskonnateadlaste seas muutunud minu jaoks üsna väljakannatamatuks ja kui Vaino Väljas pakkus Pohla soovitusel Teatrite Valitsuse juhataja ametikohta mulle, siis vahetasingi elukutse hobi vastu. Ja nii jäigi.
- Mis te eesmärk oli, mida tuli teatrite töös-juhtimises muuta ja mida peate oma suurimateks saavutusteks?
Teatreid hakkas 1977. aastal kultuuriministeeriumis «valitsema» seltskond: Jaak Allik, Ülev Aaloe, Aarne Vahtra, Enn Kabrits, Lilian Vellerand ja Kadi Vanaveski. Seadsime eesmärgi olla mitte võimu esindajaks teatrirahva ees, vaid pigem teatrirahva esindajaks võimukoridorides. Enam-vähem see meil ka õnnestus.
Julgen öelda, et nii võeti meid vastu ja omaks ka teatrites, mis oli suur ja põhimõtteline muutus aastakümnetepikkuses suhtumises ministeeriumi ametnikesse. Minu tööloleku ajal ei keelatud ministeeriumi poolt ühtegi lavastust, saime ka esitusload tsensuurist või Moskva ministeeriumist sellistele näidenditele-lavastustele nagu «Cinzano», «Armas õpetaja», «Olen 13-aastane».,«Hamleti lavastamine Alam-Kolka külas», «Prokurör» jt, mis nende aastate üldist poliitilist õhkkonda meenutades tundub tagantjärele üsna uskumatuna.
Kõik ei õnnestunud kahjuks seoses eesti autoritega. Mäletan pikka ja tagajärjetut võitlust Heino Kiige tekstide «Tondiöömaja» ja «Infrakolhoos» pärast ja aastaid kestnud jahumist Glavliti ja Kkskkomitee vahel ümber August Jakobsoni «Vaeste-patuste alevi», mis 1981. aastal lõpuks siiski etendus.
- Juhuse või jonni pärast sai teist ka lavastaja. Kirjeldate raamatus, et Hans H. Luige esiknäidendi «Tuled sa tagasi» tõite 1984. aastal Ugalas lavale seepärast, et kõik lavastajad ja trupp olid selle tagasi lükanud. Kuidas te hindate end lavastajana?
Lavastajaks sain ma ikka tänu Kalju Komissarovi heatahtlikkusele Noorsooteatris, kus kahele pool põranda all tehtud monolavastusele järgnes 1982. aastal täismõõtmeline «Seda teed». Tänaseks on minu kontos 22 lavastust (neist neli kahasse: Kalju Komissaroviga kaks, üks Juhan Viidingu ja üks Peeter Tammearuga) ühtekokku seitsmes kutselises teatris.

Mulle tundub, et mingi hinnangu minule kui lavastajale on ehk tahtmatult andnud kolleegid kriitikud, sest mitte ühtegi minu töödest pole maha tambitud ja isegi mitte väga negatiivselt arvustatud. Teades aga, millise rõõmuga oleksid kallid kolleegid seda teinud, kui ma oleksin vaid põhjust andud, siis julgen seda lugeda vägagi kõrgeks hinnanguks.
Ükski lavastus pole ka otseselt publiku peal läbi kukkunud. Kõige vähem, täpsemalt seitse etendust anti Tim Jansoni näidendi «Kartulimoos» lavastusega. Ma ise loen seda õnnestumiseks, aga Kuressaare Linnateatri müügijuht pidas lugu nende publiku tarvis liiga süngeks.
Ma tean, mida ma lavastajana enam-vähem oskan, selleks on näidendi tõlgenduse ja seega siis lavastuse mõtte esiletoomine, sest ilma selleta ma ei suudaks teha ühtegi proovi. Kuna meie lavalaudadel on ka küllalt palju ilma igasuguse arusaadava mõtteta lavastusi, siis ongi mulle kõige suuremaks teatrimaailma saladuseks jäänud see, millest selliste lavastuste proovides lavastaja ja näitlejad räägivad.
Mingil määral ma oskan ehk ka näitejuhi tööd, s.t näitleja abistamist tema stampide ületamisel. Mulle tundub, et mul on mingi sünnipärane tõetunne laval toimuva suhtes – ma saan aru, mis on halb ja piinlik ning ei lase vähemasti oma lavastustes midagi sellist läbi. Julgen nii arvata, sest olen oma hinnanguid (seda tõetunnet) mõõtnud väga paljude minu poolt austatud kriitikute ja lavastajatega suheldes ning enamikul juhtudel on need kattunud.
Mul puudub kujundlik mõtlemine, oskus luua suuri ja mitmetähenduslikke lavakujundeid, aga sellest algabki ju tõeline lavastaja kutseoskus. Seepärast suudan töötada ikkagi vaid psühholoogilise realismi võtmes ja midagi, mis vaataja õhku tõstaks ning teise reaalsusse viiks, minu lavastustelt pole oodata.
- Millal on oodata teie järgmist lavastust?
Siis, kui mõni teatrijuht kutsub. Mul on välja pakkuda üsna intrigeeriv materjal. Aga kuna avastasin oma viimases Sirbi loos («Lavastajaõppest «Tasujate» näitel» 16.12.2016), et ainuüksi viimase 16 aasta jooksul on meie kahest teatrikõrgkoolist tulnud 29 praegu lavastamisega tegelevat või tegeleda püüdvat noort inimest, siis ega erilist lootust pole.
-Teatrilumma võrku püüti teid 9-aastase poisina, kui õe Marjuga läksite vaatama Eesti Draamateatris lavastust «Äbarik». Mis teid pärast kõiki neid vaadatud etendusi veel teatris võlub?
Ma ei käi teatris mitte seepärast, et teada saada, mida kirjanik on kirjutanud, kuigi põnevat lugu on muidugi põnev vaadata. Ma käin selleks, et aru saada, millised kujuteldavad situatsioonid ja inimsuhted on lavastaja ning näitlejad kirjaniku teksti alusel loonud, ning otsustan lavastuse kvaliteedi üle lähtuvalt sellest, kuivõrd kunstniku loodu mulle korda läheb, st kas ja kuivõrd ta kõneleb minuga mu enda probleemidest ja aitab mind minu valikute tegemisel.
Võib öelda, et ma käin teatris otsimas «kaasläbielamist». Mulle tundub, et olen suuteline vastu võtma väga mitmesugust, kõige erinevamates vormides toimuvat ja oma naturalismis või avameelsuses kui tahes šokeerivat lavalist tegevust, kui ma saan aru, mille nimel seda tehakse ja mida mulle selle abil öelda tahetakse.

Kui ma aga näen, et tegijad on olnud ametis lihtsalt isikliku eneseteostusega ning selle sügavama mõtte (puuduse?) minu eest ka hoolikalt krüpteerinud, siis hakkab mul igav ja ma vihastan, sest nad on jõhkralt röövinud paar tundi minu ainulisest elust, mille jooksul oleksin ma võinud suhelda mõne minu jaoks ehk huvitavama inimese või kunstiteosega.

Jaak Allik

Sündinud 1946

1977–1981 ENSV kultuuriministeeriumi Teatrite Valitsuse juhataja
1981–1983 ajakirja Teater.Muusika.Kino peatoimetaja
1983–1988 ja 1991–1995 Ugala teatri kunstiline juht
1988 ENSV Kultuurikomitee esimehe esimene asetäitja, minister
1995–1999 Eesti Vabariigi kultuuriminister
2000–2001 Eesti Teatriliidu esimees
2007–2009 SA Ugala Teater nõukogu esimees

Eesti Vabariigi ülemnõukogu XII koosseisu ja Eesti Vabariigi riigikogu VIII, X ja XII koosseisu liige.

SA Vene Teater nõukogu esimees
SA Eesti Teatri Festival nõukogu esimees
Eesti Teatriliidu juhatuse liige
Eesti Lavastajate Liidu liige
Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse liige

Aastatel 1971–1991 kuulus Jaak Allik NLKPsse, 1994–2002 Eesti Koonderakonda ja 2003–2010 Eestimaa Rahvaliitu. 2010. aasta kevadel astus ta Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda.

Eesti NSV teeneline kunstitegelane (1987)
Valgetähe IV klassi teenetemärk (2002)

Lavastusi

Aleksandr Remez «Seda teed», Noorsooteater (1982)
Hans H.Luik «Tuled sa tagasi?», Ugala (1984)
David Lee Coburn «Džinnimäng» (koos Juhan Viidinguga), Ugala (1984)
Mihhail Šatrov «Nii me võidame» (koos Kalju Komissaroviga), Noorsooteater (1986)
Aleksander Gribojedov «Häda mõistuse pärast», Ugala (1987)
Margarete Garpe «Juliale», Ugala (1991)
Maya Simon «Peame elama mutikesed ehk Ellujäämise juhised vanale daamile», Ugala (1993)
Jaan Tätte «Ristumine peateega», Vene Teater (1999)
Eric-Emmanuel Schmitt «Enigma variatsioonid», Samaara Akadeemiline Draamateater (2002)
Alistair Beaton «Õnnetunne», Ugala (2005)
Jaan Kross «Keisri hull» (koos Peeter Tammearuga), Ugala (2006)

Tuesday, January 24, 2017

Jaak Alliku avalik kiri Indrek Saarele:

Jaak Alliku avalik kiri Indrek Saarele: andekad inimesed on tihti halva iseloomuga ja võivad teha ka hulle tegusid, nendega ümberkäimisest algabki kultuurijuhi kunst

14. juuni 2016 23:02

621

Jaak Allik, kultuuriminister 1995-1999

Jaak AllikFoto: Eva Ligi

Kunagine kultuuriminister, sotsiaaldemokraat Jaak Allik kirjutas oma erakonnakaaslasele, kultuuriminister Indrek Saarele avaliku kirja, milles nendib, et NO teatri looja Tiit Ojasoo ametist vabastamine tähendaks Eesti rahvusvaheliselt kõige tuntuma teatri sulgemist.

Avalik kiri EV Kultuuriminister hr Indrek Saarele
Tere Indrek!
Sul on vaja teha oma poliitilise karjääri ilmselt kõige raskem otsus. Kümme riigikogu liiget (nende fraktsioonid minu teada küll seda arutanud pole) nõuavad sinult NO teatri looja Tiit Ojasoo ametist vabastamist. Verd, Indrek, verd, kui parafraseerida Shakespeare'i. Tundes meie poliitkolleegide erakordset nulltolerantsi kõigi ühiskonnas ja nende erakondades ilmnevatele häbitegude suhtes ja kõrget moraalset valuläve nende endi ja oma kolleegide süütegude kiirel hukkamõistmisel, võib eeldada, et järgmise sammuna nõuavad nad sinult poliitilise vastutuse vôtmist ja ametist lahkumist ühe teatrijuhi ja tema õpilase vahel pool aastat tagasi toimunud inetu intsidendi eest.
Kuna poliitikud on oma kätesoojendamisel ja moraalse palge võõpamisel selle loo valgel seekord ilmselt ülepingutamas, nimetagem siis asju õigete nimedega.
Kas tõesti keegi usub, et omavahel üsna inetult kakleva kuue erakonna esindajaid ühendas seekord nii armsasti soov taunida naistevastast vägivalda?
Mina usun pigem, et neid ühendas võimalus NO teatrist lahti saada. Sest just NO teater ja Tiit Ojasoo on viimaste aastal jooksul valusalt ja ausalt "ära teinud" kõigile erakondadele. Olles ise olnud lavastuses "Ühtse Eesti suurkogu " üheks avaliku "mõnitamise " objektiks on mul õigus seda öelda. Nüüd, kui Tiit Ojasoo on moraalselt libastunud, on kättemaks ju õige magus.
Indrek, sa tead nagu minagi, et ilma Ojasoota pole NO teatrit. Ühe ajakirjaniku agara sule alt tulnud lause "tuleb tarvitusele võtta abinõud, et muuta NO teater emotsionaalse ja füüsilise vägivalla vabaks töökeskkonnaks" tähendab selle teatri likvideerimist, sest NO teatri töökeskkond pole olnud ega ole vägivaldne. Sa tead ka seda (mida võiksid ka riigikogu liikmed teada), et see teater ja Tiit Ojasoo koos Ene-Liis Semperiga on viimastel aastatel toonud eesti kultuurile lausa uskumatult palju ja suurt üleilmset tunnustust. Sa tead ka seda, et Ojasoo võtaks praegu nii lavastajaks kui alalisele tööle mistahes teater arenenud teatrikultuuriga riikides, seda on ta tõestanud oma lavastustega Saksamaal ja Venemaal.
Sinult nõutakse hetkel eesti rahvusvaheliselt kõige tuntuma teatri sulgemist ja tema juhi minema kihutamist. Ja siit algab ministri vastutus. Anne on rahva vara ja ministri ülesanne rahva teenrina on rahva vara heaperemehelikult hoida. Andekad inimesed on tihti halva iseloomuga ja võivad teha ka hulle tegusid. Nendega ümberkäimisest algabki kultuurijuhi kunst.
Poliitikud leiavad oma südametunnistuse rahustamiseks peagi mõne uue taunimisobjekti ja ka ajakirjanduslik kära vaibub järgmise skandaali valgel. NO teatri tapmine tema edu tipul jääks igavesti musta plekina eesti teatri- ja kultuurilukku. Mul on hea meel, et erinevalt Stalini-ajast pole poliitikutel praegu võimu sundida kultuuritegelasi ja -asutusi üksmeelselt hukka mõistma oma kolleege, sõpru ja õpetajaid. Ma olen ka uhke selle üle, et eesti teatriavalikkus pole inetu nõiajahiga kaasa läinud. Täna on sellest aga vähe ja tuleks hakata oma kolleege NO teatrist kaitsma, ja tuleks hakata kaitsma ka oma ministrit.
Indrek, sa oled Tiit Ojasoo vägivallaakti juba hukka mõistnud, leian, et nüüd on sinu kohuseks hukka mõista inetuks kiskuv kambakas eesti kultuuri kallal.

Thursday, March 10, 2016

Jaak Allik | Kas Savisaar ikka soovib otsedemokraatiat?

Edgar Savisaar tegi positiivse ettepaneku laiendada Eestis otsedemokraatiat ja panna kooseluseadus ja pagulaspoliitika rahvahääletusele. Seni on uues Eestis referendume korraldatud põhiseaduse heakskiitmiseks ja Euroopa Liiduga ühinemiseks. Kardan aga, et Savisaare pakutud probleemid otsedemokraatia uue laine käivitamiseks on pisut väikesemõjulised.

Kuulame rahva arvamust!

Olukorras, kus enam kui pooled traditsioonilised pered purunevad ja tuhanded lapsed hävitatakse emaüsas, tuleks ehk koos paarisaja inimese kooseluõigusega küsida rahvalt luba ka abielulahutuste keelustamiseks või abordipatu lõpetamiseks. Seoses mõnesaja uusmigrandi vastuvõtmisega oleks vaja kindlasti teada ka seda, mida arvab meie kodanikkond 80 000 kodakondsuseta isiku Eestis viibimise perspektiivist.

Ja kindlasti ootab rahva arvamust valitsuse ja riigikogu rahvavaenulikult kehtestatud surmanuhtluse keelustamine – tean seda, kuna olin üks kahest valitsusliikmest, kes omal ajal selle vastu hääletas. Ning olukorras, kus pealinna linnapeale on esitatud kuriteokahtlustus, oleks kindlasti oluline teada saada, mida arvab kogu eesti rahvas tema ametisolekust. Kardan, et Savisaar ei soostuks nende küsimuste rahvahääletusele panekuga, sest ka siin on ju tulemus üsnagi ennustatav, nagu tema pakutud valikute puhul.

Me kuuleksime Savisaarelt, et linnapea ametisolek on mitte otsedemokraatia, vaid volikogu otsustada, ja tal oleks täiesti õigus. Nii nagu on riigikogu otsustada seaduste tegemine ja rahva pädevuses on esindusorgani valimine, millele oma näo andmisega on ta ju toredasti toime tulnud. Selles võime veenduda iga päev.

Vastutavad ikka teised

Kui ilma naljata selgitada, siis minu usk otsedemokraatia kõikevõitvasse tarkusse vähenes oluliselt pärast 1992. aasta riigikoguvalimisi, kui selgus, et kodumaises vabadusvõitluses täiesti tundmatu tubli ameerika kolonel Jüri Toomepuu kogus ligi 17 000 häält. See oli rohkem, kui said vabadusvõitluse tollased juhid Savisaar, Kelam, Nugis ja Lauristin nelja peale kokku. Toomepuu sai oma tulemuse lubadusega kõik vene kolonistid Eestist välja lüüa ja endised kommunistid tööta jätta, kedrates raadios kolme nädala jooksul söögi alla ja söögi peal ilusat laulu "Maikuu, suur toomepuu, uhke ja õisi täis."Olen kindel, et rahvas oleks tol korral Toomepuu ka presidendiks valinud, kui ta oleks taibanud kandideerida. Paraku jäid lubadused täitmata, järgmiste valimiste häältesaak oli neli korda väiksem ja parlamendiuks jäi tema ees suletuks. Rahva ehk jumala hääl on väga kergesti mõjutatav ja kiiresti muutuv ja pahatihti oma valikute tegelikke tagajärgi ei nähta ette. Sest mis on kergem kui anda oma hääl, teades, et otsust täide viima ja selle eest vastutama peavad hakkama teised ehk parlament ja valitsus