Friday, July 29, 2011

Vastuhakukutse Ida-Virumaalt

Postimees 28.07.2011

Kreenholmi pankrottiajamise läbielanud Ida-Virumaa jaoks pole vist võimalik leida oma aktuaalsuses kohasemat näidendit kui „Vabrikutüdrukud“ . Iiri dramaturg Frank McGuiness jutustab seal viies õmblejannast, kes vastuseks koodamisähvardusele barrikadeerivad end ülemuse kabinetti ning alustavad läbirääkimisi tööandjaga n.ö jõupositsioonilt. Näidendis esindavad tublide töölisnaiste vastasrinda kahe tooli vahel istuv ametiühinguboss ja tsehhijuhatajast vihatud tööandja.. Eestis, kus ametiühinguliikumine on poolsurnud (või poolsündimata?) ning ülespoomise käsu saanud töörahvas pärib omanikult , kas köis on ise tarvis kaasa võtta, mõjub see näidend tõelise mässulekutse/tegevusjuhendina.Lisaks naiste emotsiooniskaala värvikale kujutamisel on autor väga täpselt analüüsinud ametiühingujuhi kaelamurdvalt rasket dilemmat, mille toob kaaasa vajadus ohverdada ettevõtte ellujäämise nimel üksiktöötajate huvid ning paljastanud ka omanike libekeelse taktika taolistes valikutes. Vähemalt selline jäi mulje paari aasta tagusel esmakokkupuutel kõnealuse näidendiga Raivo Adlase lavastuses ja Elva harrastusnäitlejate esituses. Tollele sotsiaalselt väga teravale lavastusele võis ette heita tüdrukute pisut kärarikkalt karikeeritud kujutamist., mis vähendas toimuva tõepära.
Seekordne Eili Neuhausi tõlgendus suveprojektina Kukruse Polaarmõisas on valgusvihku võtnud just õmblejannade hingeelu , demonstreerides selle kõrval tahtmatult aga meie ametiühinguliikumise märkamatust. Nimelt on naislavastaja ametiühingutegelase kui mittevajaliku näidendist lihtsalt süüdimatult väljakärpinud või õigemini ühendanud McGuinessi kaks meestegelast üheks – andes teda kehastanud Hannes Prikile sellega üsna kaelamurdva ülesande. Vastaspool jääb nii dramaturgiliselt kui mänguliselt nõrgaks, sest ainult poisikeselikule hirmule ja selle varjamiseks kasutuselevõetud „poosetamisele“ tõsist sotsiaalset konflikti muidugi rajada ei saa.
Angloameerikalikus teatrimudelis, kus keskpunktiks on dramaturgi tekst, oleks taoline talitamine lausa kaelakohtulik. Meile omane lavastajateatri mudel aga annab režissöörile suure vabaduse autori „ümberlõikamisel“ ning kriitiku kohuseks on arvustada siiski lavastaja loodud pisuhända. Sellest lähtudes tuleb tunnistada, et Eili Neuhaus on endale seatud eesmärgi kindlasti saavutanud. Õnnestunud näitlejavalik andis võimaluse esitada värvikat tüüpidegaleriid. Esimene vaatus, kus avanevad kõigi naiste isiklikud lood oleks ehk võinud olla vähemgi tempokas, mis oleks võimaldanud enamat keskendumist igale saatusele ning vaheldada ka karakterite sära nüri töörutiiniga . Praegune algus jääb pisut estraadlikuks ning elulugude sketšideks lagunemist rõhutab ka muusikavalik.Loomulikult pole selles žanris võrdset Ines Arule.
Teises vaatuses , kus alul eraldi seisnud ning ka omavahel pisut kisklenudki kangelannad muutuvad ühtselt tegutsevaks ning oma õigusi kangelaslikult kaitsvaks kollektiiviks, sünnib ka näitlejaansambel. Eriline ja suure tõetruuusega loodud roll on selles Terje Penje tulihingelisel Ellenil, kelletaolist liidrit vääriks küll iga brigaad. Kui ta aga ülemuse šantaaži alla satub, võtab vääriliselt teatepulga üle Marin Mägi Rebecca, kes Elleni emotsionaalsele kaasakiskuvusele lisab ka kaine intellektuaalse veendumuskindluse..Rõõm on ka Ülle Lichtfeldti Veerast, kellena näitlejanna järjekordselt tõestab, et kaunite esiarmastajate kõrval on talle võimetekohased ka jõulised karakterrollid .Natalje Lohu Rosemary tegutsemismotiivid jäävad ehk liialt hämaraiks ning tema tantsunumbrid lavastuse stiilist veidi väljalangevaiks.
Naiste sotsiaalse enseteadvuse tärkamine on edasiantud vägagi haaravalt ning õigustab ära ka lavastaja poolt loodud sümbolistlik-optimistliku lõpu, milles vabrikuukse sulgumise järel avaneb uks tõelisse vaimsesse vabadusse. Autoril jäävad tüdrukud siiski barrikaadidele ning vaatajale jääb otsustada nende teguviisi õigustatuse üle.
Kukruse Polaarmõisa (üks Eesti uuemaist vaatmisväärsustest!) kõrval asuva töökojaruumi on kunstnik Reili Evart kujundanud järjekordseks uueks suveteatrisaaliks.. Soov tüdrukd reaalselt õmbelema panna on igati asjakohane, kui paraku jäänud lõpuni viimata. Näeme ju , et niidipoolid on masinail liikumatud ning jõuame ka kahelda, et valgeid särke kusagil just punase niidiga kokkuõmmeldakse.Tsehhijuhataja kabinetis „portreekohal“ rippuvad sinine , must ja valge särk mõjuvad oma teibaga löövas otsekohesuses aga isegi sümpaatselt.
„Vabrikutüdrukud“ on kindlasti lavastuseks, mida tasuks järgmisel suvel edasi mängida, et nii Ida-Virumaa probleemide kui ka põneva polaarmuuseumi juurde leiaks tee veel paljudki eestimaalased.

Jaak Allik

Monday, July 18, 2011

Ka Andres Tarand võiks väärikas president olla

Aleksander Krjukov www.DELFI.ee 16. juuli 2011 10:17


Staažikas poliitik Jaak Allik (SDE) ütles Delfile, et lisaks Toomas Hendrik Ilvesele on sotside ridades veel mitmeid poliitikuid, kes võiksid presidendiks kandideerida, näiteks Andres Tarand.


Alliku arvates on siiski fraktsioon Ilvese toetamise suhtes ühtne, kuid de jure pole volikogu oma seisukohta presidendi kandidaadi suhtes veel avaldanud.

Millises seisus on Teie hinnangul praegu presidendi kandidaatide debatt?

Ma pole märganud, et debatt oleks alanud. Igatahes Indrek.Tarandi konkreetseid seisukohti, mis vastanduksid või erineksid millegagi Ilvese seisukohtadest nii sise- kui välispoliitilistes küsimustes, pole olnud võimalik lugeda. Ehk vast ainult suhtumisest Edgar Savisaare isikusse ja Keskerakonda.

Kui palju kõneainet tekitas fraktsioonis Tarandi lülitumine presidendivalimistesse?

See tekitas vaid mõningast üllatust, mitte kõneainet.

Kas fraktsioon on Ilvese suhtes ühtne? Kas on kaalumisel Ilvese toetust veel erakonnasiseselt arutada?

Ma arvan, et fraktsioon on ühtne.

Kas veel võiks sotsidest kandideerida presidendiks?

Kindlasti on sotside ridades veel mitmeid inimesi, kes vääriliselt võiksid täita presidendi ülesandeid, näiteks Andres Tarand